Esimesena tuli eesti keele eksami tulemus. See oli üpriski niru, aga samas kui klassis oli küsitlus, siis ma kirjutasin sinna, et ma olen rahul juba 65 (või oli see 68 hoopis?) punktiga. Aga vot, sain 66 punkti. Pole midagi muud öelda.
Seejärel hakkasin ootama kõige tähtsamat tulemust - füüsika riigieksami tulemust. Ja siis see saabus smsiga ja süda peksles... Mis te arvate palju see tuli? 85? 90? 95 punkti? Ei, üksi polnud õige. 99 punkti tuli! Naljakas on see, et ma vist isegi tean, millises küsimuses mul see 1 punkt maha läks. Ning äge on ka see, et statistikat näitab, et Kohila Gümnaasiumi selle aasta keskmine tulemus füüsika riigieksamis on 99 punkti. Päris äge, mis?
Miskipärast ma ei ole seda eriti kellegile rääkinud, aga umbes kuu aega tagasi vestlesin meie direktoriga ning ta ütles mulle sellise super-uudise, et nad on otsustanud mulle teenetemedali anda. See teade tegi tõesti tuju heaks ning tekitas tunde, et minu eesmärk on täidetud, nüüd võin õnnelikult edasi tiksuda.
Vahepeal käisime ka lennuga 2-öösel lõpureisil Lätis. Midagi muud ei oska, ega ei olegi vaja öelda - super äge oli. Lahedad inimesed teevad ka laheda reisi. Täna sain ka meie lõpuraamatu kätte ning mõned ütlused on tõesti humoorikad - lihtsalt lugesin ja itsitasin. Siis andsin teistele ka lugeda ja itsitasin nendega koos.
Gerd Kanter - kõik teavad teda. Miks? Sest ta püstitas maailmarekordi. Aga kui paljud teavad teist, kes on Alex-Edward Raus? Suhteliselt vähesed. Tegu on klassikalise jõutõstjaga, kes eelmine nädala tuli juunioride Euroopa absoluutseks meistriks. Ning lisaks sellele püstitas kükis maailmarekordi - 325kg! Täiesti uskumatu, eriti veel, et tegu on võistlusega, kus ei tohi mingit toetavat ega muud varustust kasutada. Hämmastavam veel on see, et ta ise kaalub alla 100 kg. Ja veel hämmastavam on see, et ta on minu vanune! Paneb mõtlema, et mida ma juba kõike oleks pidanud ära tegema nende 19 aastaga.. Ta on tõeline tulevane Eesti nokia.
0 kommentaar(i):
Post a Comment