Kui luule suudaks kirjeldada minu tundeid, oleks luuletused illegaalsed.

Sa jätsid mind seisma jõe kaldale,
nemad kõik lahkusid Rooma,
mina ei saanud kätte passi.
Kõndisin valitususe ametniku juurde,
küsisin, kui kähku on mul võimalik saada pilet,
millega lahkuda, sellelt tobedalt lõbusõidult.
Ta vastas, et neil on order minu arreteerimiseks ja nad ei lase mul lahkuda.
"Okei," vastasin mina. "Ma lihtsalt ootan."


Saada mulle kaunis postkaart Roomast,
räägi mulle kenadest neidudest, keda kohtad.
Osta mulle pudel veini ja saada see mulle postiga,
ma joon seda üksi enda kodus, koos kõige selle segadusega
ja ma tänan sind, et sa ei lahkunud öösel,
et ma vähemalt sain sinuga hüvasti jätta ja enda väärikuse alles jätta.
Ja ma tean, et ma olen lihtsalt väike õnnetu segadusehunnik,
kes rikub kõik selle looga, mis tantsib minu peas.
Aga kui ma ärkan, ärkan enda voodis
ja sina oled läinud...


Siis ei ole mul midagi muud teha kui seista õues
ja lehvitada nendele lindudele, kes lendavad üle minu maja
lõunasse, Rooma poole.
Ma ainult magan, joon ja loendal liiste seintel, põrandal.
Vahel istun voodis ja võib-olla üritan ka manada naeratust,
aga iga päev ma laman ja mõtlen, et mis sa hetkel teed.
Ma tean, et ma olen kõigest hale vabadandus, sellele liha- ja nahahunnikule,
sestap jäingi siia Keila jõe kaldale, mil sa lendasid paradiisilinna Rooma
ja mina siin üksi, kõngen, koos kõige selle segadusega.

Lõpp on siiski selline,
et ma tõusen just siin, see kõik on lihtsalt uni,
ärkan sinu kõrval, sinu hinge juures ja enda voodi sees,
enda kodus Kohilas, kust keegi ei lahku kuhugi
ja mul siiani ei ole passi, ega piletit, millega lahkuda sellelt tobedalt lõbusõidult.
Aga kuradile sellega, sest tõde on see,
et ma jalutan siin jõekaldal
terve oma elu.





 http://coloursofblood.wordpress.com/2012/06/24/kuratkull/  (varjatud postitus)