Keeldu olemast olemas.

Keeldu olemast olemas ning lase tuultel end kanda.

Las kannavad sinna, kuhu lendavad kõik surnud -

las nad kannavad Sind kaugele, hingede randa.

Sinna, kus puudub materiaalsus, puudub mees- ja naissugu.

Sinna, kus ei hinnata maapealset vara.

Seal vaid headusest ja hingesuurusest peetakse lugu.

Seal rohi on rohelisem ja taevas on sinisem,

hääletult tuul su kõrvast mööda vihiseb,

Seal kõik on ilusam, on kuulda puude kohinat.

Kui oled haudvaikselt kuuled looduse sosinat.

Sellest kaunimat kohta pole olemas -

ideaalsuse kehastus täies puhtuses,

täies puutumatus ilus, headuses ja uhkuses.

Maapind elab siin kõrvuti taevaga -

kõik lendavad hinged on põimunud ühtseks,

isegi maapind võib tõusta kõrgustesse ja lennata pilvelaevaga.

Siin üks täiendab teist, see ongi ülim sümbioos.

Need, kes varem olid ka kõige kurjemad hinged,

on siin lusti- ja mänguhoos.

Siin hingede rannas kõik on lihtne ja ilus.

Kunagi ammu istus üks üksik filosoof siin varjude vilus,

ta jälgis seda headust, ümbrust enda pilguga silus.

Esimest korda enda elu jooksul ta tõesti tundis, et ta ongi elus.

Kuid ei julgenud ta seal enam kaua istuta, kõik tundus liigagi ilus.

Ta teadis, et liigagi ilusat asja on liigagi lihtne hukutada,

ta kasutas kõiki oma oskuseid, üritas seda kohta lõpmatusse lukustada.

Kuid sellist täiuslikkust ei suuda mitte keegi kunagi kukutada,

selline kaunidus jääb igavaseks püsima.

Filosoof andis alla ja sammud kodu poole seadis,

oma lahkumisotsust ta küll neadis*,

sest keegi ei suuda eemalduda sellisest ilust.

Kuid sügaval sisimas, ta teadis,

et surres,

kannavad tuuled ta siia tagasi.

Kuid Sinu jaoks puutumatuks jääb see hingede rand, 

sest sa siiani,

oled olemas.

*neadis - needis

Mõistus on audis.

Kõik, mis oli kunagi must ja valge on sulandumas ühtlaseks hallikaks massiks.

"No one has time to sit with themselves,

no time to look into our pain

or see the same despair in everyone else.

It's here, it's there, it's everywhere.

Tears soak each card the dealers dealt.

But time taught me how to see every second as heaven

even though they're perfectly disguised as hell.

And I refuse to let past bruises cover the light

it ain't all good, but its all good enough."

Eile sai jurmalas ka käidud ning päris uipo oli. Aga mul on bussisõiduga selline.. harjumus kui nii võib nimetada. Et ma ei viitsi bussiga sõites kunagi midagi teha. Bussisõidu vastu mul ei ole midagi, aga ma lihtsalt ei viitsi bussis ringi käia ja tegutsed. Ma pigem lihtsalt istun niisama, vahin aknast välja ning aeg-ajalt vajuvad silmad ka kinni. Ning muidugi võin ma niimoodi lihtsalt päevas istuda 10 tundi.. igav mul ei hakka.

I'm looking into people's eyes and I'm smiling, while they are telling their lies to me. They got no idea. They don't know that I know everything.


Avastasin eile, et mu sünna on juba järgmine nädal.. Ma arvasin vahepeal, et on alles ülejärgmine nädal. Samuti ütles keegi mulle, et eksamid tulevad alles 25. mail. Ja ma mõtlesin, et need tulevad juba aprilli lõpus mingi aeg.. Mulle tundub, et ma ei saa praegu vapsjee päevadest mitte midagi aru. Ma olen rõõmus selle üle, et vähemalt ma tean, et praegu on kevad. Tegelikult ma tean seda ka, et Krossi kaubamaja avatakse juba täpselt nädala aja pärast!

Tuju on paha

ning süüa ei taha,

sest puudub selleks raha.

Elu pani lihtsalt jala taha

ning tilk tilga järel,

täpselt nagu küünlavaha,

lendas pikali maha.

Kuigi oma südames,

ei olnud ta sugugi paha.

Väike mõttevuhin, mis nagu tuuleiil, korra juukseid sasis ja siis kaduski... Või siis pigem viie-sekundi-riim. Jou!

Ahjaa.. ma avastasin ka, et ühe mu pusa kapuutsi sees on kirjas "Death of auto-tune". Ma ei teadnudki, et sellised asjad juba pusadele on jõudnud..

Ma olen praegu liiga väsinud, et midagi korraliku kirjutada. Ma ehk kunagi tulen siia tagasi, kirjutan midagi korralikumat ning siis muudan blogi kujunduse ka ära. Mitte et mul midagi selle väljanägemise vastu oleks, aga postitamine on paras ajunuss. Muidugi kujunduse muutmine on ka paras ajunuss, aga vähemalt saab ühe ajunussiga teise ajunussi ära parandatud.

Lõpp hea, kõik hea.

///Ma avastasin natukene aega pärast postituse kirjutamist, et homme on juba reede... Alles oli teisipäev juuu... Päevad on nii sassi läinud kuidagi.. Ekooli hinnete lehel on ka peaaegu 40 lahtrit juba, enam ei saa üldse aru, kuna mingi tsükkel algab ja kuna lõppeb..

Tee seda.

Kõnni ainult üle sebrade.

Algul vaata vasakule, siis paremale.

Ja siis muidugi jälle vasakule.

Autoga sõites ära ületa kiirust,

ära rammi seda jalakäijat.

Jälgi valgusfoori ja liiklusmärke.

Kanna alati turvavööd.

Ära lohista enda jalgu, räägi enda mõistusega.

Enne mõtle, siis ütle.

Näe kõike laiemalt, loe ridade vahelt.

Ära hinda raamatut kaane järgi, näe lehe mõlemat poolt.

Mine õigel ajal magama, tõuse õigel ajal üles,

ära maga poole päevani.

Hommikul tõuse ja sära,

pese kindlasti enda hambad ära.

Päästa enda hing, raiska enda raha.

Tee palju vigu,

õpi nendest ja ära neid enam korda,

ole ideaalne.

Ole veatu.

Naera teiste naljade üle,

teeskle, et need on naljakad.

Kõnni alati suu naerul,

ütle võõrastele tere,

kallista tuttavaid,

ütle neile iga päev, et neist Sa hoolid.

Ole rõõmus tehes seda, mida Sa tahad teha

ning ka tehes seda, mida Sa tegema pead.

Ehita liivast loss,

vaata, kuidas meri selle ära uhub.

Sama juhtub ka Sinu eluga - ehitad ja ehitad,

kuid mingi hetk kaob see kõik ära.

Vähemalt kuulus see võimas loss kasvõi korrakski sulle.

Räägi enda eesmärkidest, kuid peida enda tahtmisi.

Usu karmasse.

Usu ausse.

Usu tõesse.

Usu endasse.

Usu neisse.

Usu, et kõik inimesed on loomult head.

Taipa, et see vale.

Usu, et kõik inimesed on loomult kurjad,

on alati olnud ja jäävad ka selleks.

Näe nende motiive enne, kui nende nõu kuulda võtad.

Võitle kurjaga.

Ihalda endale sportautot,

ihalda villat, ihalda raha,

ihalda plasmatelerit,

ihalda uusimat mobiili,

ihalda uusimat arvutit,

ihalda miljardärist abikaasat ,

ihalda supermodellidest armukesi.

Söö ja mälu,

tarbi meeletult,

kuni sinu nälg vaibub-

vaevalt, et seda kunagi juhtub, kuid proovida tasub.

Osta Coca-Cola tooteid.

Osta Nestle tooteid.
Käi McDonaldsis.

Karju, kui tahad hoogu juurde.

Käi koolis, õpi hästi.

Õpi ainult viitele, pane tunnis tähele.

Ära karju, ära räuska, ära kakle.

Õpi midagi tarka, lõpeta kool, mine tööle.

Teeni palju raha, mine tagasi kooli,

õpeta seal seda, mida Sa oled õppinud

ning lisa midagi originaalset juurde.

Ole hääl, maali pilt, kirjuta laul,

kirjuta poeem, kirjuta novell,

lavasta näidend, avasta teoreem.

Kirjuta blogi.

Kirjuta üks postitus.

Kirjuta mitu postitust.

Kirjuta terve raamat.

Lahenda probleem, mine tähistama.

Ära unusta ka baarmenile tippi jätta.

Ole tagasihoidlik, kiida ennast vähem,

kiida teisi rohkem.

Kuigi Sa vääriksid palju enamat.

Kuula teiste valesid, nad tahavad Sulle ainult parimat.

Need valed on ainult Sinu kaitseks, tõde on valus.

Need valed on Sind sünnist saati elus hoidnud.

Tegelikult oled ka Sina hull.

Tegelikult on nad kõik hullud,

nad lihtsalt näitlevad paremini kui Sina.

Miski ei paranda näitlemisoskust rohkem kui elu ise.

Sest elu on pigem Nukuteater kui Endla Teater.

Osad üritavad olla meile inspiratsiooniks,

näidates, et ka meie võime olla kõik isemoodi.

Kuid tegelikult on ka nemad vaid nukud.

Rippudes nööri otsas, suutmata lahti murda.

Mine nüüd tagasi tööle, ära viili kohustustest kõrvale.

Ürita elada võimalikult vanaks, et Sa näeks enda pensioniea lõppu.

Ära veel sure, ära mine valguse poole.

Ela kasvõi kurvalt, kedagi ei huvita Sinu elu,

vähemalt hetkeni, mil sured. Varsti unustavad nad Sinu niikuinii.

Ela nii tervislikult kui Sa suudad.

Käi jooksmas, tee trenni, hangi endale hobi,

ära suitseta, ära joo, ära süsti,

ära pane mokka, ära tõmba asju ninna,

ära istu liiga kaua arvuti taga,

ära vaata liiga palju telekat,

ära ole neist sõltuvuses.

Teeni juba kolmekordset kasumit,

osa kasumist läheb maksudele,

raiska kolmekordselt rohkem raha,

osa raisatust läheb maksudele,

orja kapitalismi, see hoiabki maailma üleval.

Sõima anarhiste, kiusa teisitimõtlejaid,

narri äärmuslasi, kummarda ainult diktaatorit.

Pärast kõrgkooli mine ülikooli,

õpi finantsjuhtimist, see on kõige kasutoovam.

Ei loe, et see sind absoluutselt ei huvita,

tähtis on see, et teeniksid rohkem raha.

Selle ralli võidab see, kellel on surres rohkem asju.

Loe ainult kollast ajakirjandust, jälgi kuulsuseid.

Jälgi kuidas nad riietuvad, jälgi kuidas nad käituvad,

jälgi mida nad söövad ja jälgi kuidas nad elavad.

Nad on sulle eeskujuks ja Sa peaksid samamoodi elama.

Riietu korralikult, kammi enda juukseid.

Ära mängi lolli, teeskle, et oled tark.

Sa peaksid oskama juba hästi teeselda.

Mine kaitseväkke ning teeni riiki.

Ole valmis selle nimel surema.

Ära tapa teist inimest, tapa vaid neid,

keda sul käsitakse tappa.

Tee kõike seda, mida sulle öeldakse.

Teistel on alati õigus.

Ainult Sina elad enda elu valesti.

Sa oled ühiskonna anomaalia.

Kas see mis paistab, ongi siis lõpp?

Nii pidigi minema, minuga jääb
minu depressiiv-maniakaal psühoos.


Tired of using this language.
Why won't I make myself a sandwich?
Naah, actually, I am serious.
I'm tired of speaking estonian.
Tired of hearing it every day.
Tired of it sounding more and more delirious,
with each word, that I say.
And I can't find anything that rhymes,
because look at the times.
My brain tends not to work in times like this,
to me it seems like it's in an abyss.
I should be going to bed
and think over about these words,
that I just said.

Its one thing to see a path but its another to choose it,

Its one thing to want to run but its another to do it,

Its one thing to buy a gun but its another to use it;

Soon I will be wishing myself five minutes in heaven, 

before devil knows I'm dead

Love can sometimes be magic. But magic can sometimes... just be an illusion.


Less than divided by three?

Deja Vu.

Täna oli üle pika aja üks korralik deja vu. Kunagi sügise alguse poole nägin seda unes ja ma imestan isegi, et see mul meeles oli. Igastahes istusin aika tunnis ning nautisin enda mõtetes seda deja vu'd: "Ja nüüd tuleb viimane rühm ning ma peaksin mõtlema, et kas nad jõuavad ära vastata või siis kell heliseb varsti ja ma pean hakkama sööma minema.. Nüüd peaksin taskust mobla võtma ja kella vaatama, aga see näitab niikuinii, et kell on alles viiskümmendviis läbi paar minutit ja vahetunnini on umbes 15 minutit aega." *Võtsin taskust mobla välja, vaatasin kella* "Nojah.. jõle mõttekas oli vaadata.. ongi paar minutit 55 läbi.. Kohe peaks õpetaja seletama hakkama ning ütlema vastajatele, kui tublid nad on ning tal pole nendele midagi juurde lisada.. Ja siis peaks poole jutu pealt deja vu katkema ka." *Deja vu katkes*

Mõnus oli jälle üle pika aja deja vu all kaifida, viimane selline deja vu oli vist juba mitu nädalat tagasi. Mul on lihtsalt see viga, et kooliajal ma ei näe unenägusid ning koos nendega ka deja vu'sid. Ainukesed deja vu'd, mis mul praegu on, on need, mis ma kunagi eelmine aasta olen näinud või siis sellised, et ma ei oska ette öelda, mis nende jooksul juhtub. Ma tean, et see kõlab veits veidralt aga unenägudega on mul see probleem, et ma olen hakkanud neil viimase aasta jooksul liiga hilja nägema. Muidugi näen neid ilmselt öö jooksul ka, sest ma peaksin nägema ühe öö jooksul 9 unenägu, kuid need ei jää meelde ning ainukesed unenäod, mida ma mäletan tulevad alles mul 9-11 ajal, kuigi keskmisel inimesel peaksid need tulema vist kell 2-3 öösel.

Mõtlesin nendele, kes kannatavad kroonilise deja vu all. Kui mul on tavaliselt deja vu, siis mul on selline tunne nagu ma oleksin räige laksu all, kas neil on siis kogu aeg samasugune tunne? Tahaks ka nädalaks ajaks tunda, mis tunne on kannatada kroonilise deja vu all. Ma kuulsin, et enamik neist ei loe raamatuid ega vaata televiisoreid, nad on kõike juba ju näinud, keegi ei viitsiks absoluutselt igat filmi mingi sada korda uuesti vaadata. Mõned neist ei pidanud isegi arsti juures käima, nad võivad sulle haigla ukse ees juba ära rääkida, et nad on siin varem käinud ja üksikasjalikult seletada, mida kõike arst rääkis. Mul on ainult ühe korra olnud selline olukord, kus ma olen mingi teksti jätnud lugemata, kuna ma olin seda varem lugenud. Kuigi päriselt ei olnud ma seda kunagi lugenud, teadsin ma ikka, mis seal kirjas on.
Aga see krooniline deja vu on vist pigem ikka puue, mis loob lihtsalt olematuid mälestusi, see ei ole nagu päris deja vu. Kroonilise deja vu all kannatajad ei näe selliseid asju unes ning nad ei oska öelda ette, et selline asi hakkab juhtuma, isegi siis, kui see deja vu hetk saabub, ei oska nad öelda, mis paari sekundi pärast juhtub. Neil on lihtsalt selline tunne, et on sama asja varem teinud.


Praegu korra köögis käies, tuli mulle meelde sõna ublakas. Mõnikord inimestega rääkides potsab see sõna mul suust välja ning inimesed vahivad mulle lolli näoga otsa, arusaamata kas ma peksan jälle segast või räägin võõrkeeles. Mina ka muidugi ei saa aru, et ma midagi valesti oleksin öelnud, ma olen ometi ju juba mingi 5 aastasest saadik seda sõna kasutanud. Ning kui kodus ütlen kellegile ublakad, siis saavad kõik kohe aru, millest ma räägin. Ublakad ehk siis need hommikuhelbed või maisihelbed või kuidas iganes te neid nimetate, ma olen igatahes elu aeg neid ublakateks nimetatud. Kunagi algklassides oli töövihikus küsimus, "Mida sa hommikuti sööd?", ma kirjutasin sinna "ublagad", siis õpetaja tuli targa peaga ja ütles et ublakad ei kirjutata nii. Ma ei saa aru, kust tema üldse peaks teadma, kuidas sellist sõna kirjutatakse.. Vahepeal ma isegi mõtlen, et kust selline sõna on välja tulnud. Ja miks see üldse maisihelbeid tähendab?

Iroonia-Aroonia

Irooniline on see, kui mu põlvkeder saab viga ning ma ei saa õppeaasta lõpuni joosta ega kehkas käia. Ning nende paari kuu jooksul jäävad mõlemad jalad nii nõrgaks, et teine jalg saab selle nõrkuse tõttu ka viga ja hakkab veel rohkem valutama, kui esimese jala põlv. Ja siis on selliseid seisud, et kõndides valutab mõnikord üks jalg, mõnikord teine, mõnikord lausa mõlemad. Vahepeal longin ühe jalaga, vahepeal longib teine jalg ning vahepeal ei longi kumbki. Ning sõltuvalt ajast on mu mõlemad jalad valusad, või siis pole kumbki.. Praegu istudes valutab näiteks see teine, mis nõrkuse tõttu valutab. Lihtsalt eriskummaline on mõelda, et kui ühel jalal hakkab põlv valutama, siis tänu sellele võib hakata ka teine jalg palju rohkem valutama. Proovisin kodus ka mingit erilisemat sidet põlve ümber panna, kuid seda ma kandma ei hakka, saan ilma hakkama. See oli selline toega side, mis on põhimõtteliselt samasugune nagu kipski. See hoiaks jalga koguaeg pulksirge ning ma käiksin nagu puujalg siis või laseksin karguga ringi. Õnneks praeguse seisuga ma seda kandma ei pea..

Nagu malelaua peal...

...ei tea, kuhu käima peab.


Mis mõte on sellel rallil, kui finiš on ikka sama kaugel?


"Et saada teada, kuhu see tee viib, küsi neilt, kes tagasi tulevad". Aga kui keegi ei tulegi tagasi? See tähendab, et ma kõnnin põrgu suunas, kust keegi ei tule elavana tagasi. Või siis jõuan paradiisi, kust keegi ei tahagi lahkuda.. Eks näis...
Homse peale mõelda ei ole ammu enam tavaks...


Vingun mõned asjad siia ära, et ma neid mujal vinguma ei peaks: käed värisevad hästi palju. Ma tean, et mul värisevad need kogu aeg palju, aga paaril viimasel päeval on need eriti värisema hakanud. Mobiili on vahepeal suhteliselt raske kasutada ning suppi on koolis veel õudsam süüa. Lihtsalt paned lusika supi sisse, tõstad välja. Lusikas väriseb nagu toimuks browni liikumine. Ning üritad supilusikat enam-vähem paigal hoida, et mingitki suppi sinna sisse jääks. Ja ma ei tea, mille pärast mu käed nii palju värisevad praegu. Ehk olen lihtsalt liiga nõrgaks jäänud, et ei jõua enam lusikatki tõsta...
Ning jalg on ka haige, kohutavalt valus on kõndida. Vahepeal isegi lonkan või siis kõnnin sirge puujalaga. Aga kõige valusam on ikkagi treppidest alla kõndida. Lihtsalt sirutad jala alumise astme poole ning tunned, kuidas iga see sirutus haiget teeb...Praegu olen mõnda aega istunud jalad kronksus, proovisin korra jalga sirgeks saada ning see võttis umbes pool minutit aega.. Niipea see vist terveks ei saa.
Ja siis veel kevadmasendus... Kevadmasendus tulebki vist kevadväsimusest vms.. Või siis isegi kui see ei ole sellega seotud, siis kõiki masendusi, mis kevadel tulevad nimetatakse niikuinii ju kevadmasenduseks... Mõnes mõttes võiks veel õues räigelt külm olla ja halb ilm. Sest koolis on kohutav passida, kui kõikjal paistab päike ning on räigelt soe. Koolis istuks parema meelega siis, kui õues on räigelt halb ilm Kuid peale kooli võiks ilusaks ikkagi minna.. Tegelt ma ei ütleks, et mul on kevadmasendus, pigem olen ma lihtsalt väsinud. Kuigi on möödas alles esimene nädal peale vaheaega, mul pole ikkagi sellist tunnet, et vaheaeg oleks alles olnud. Ei mäleta seda...

Täna jään ööseks sauna magama. Kuigi hommikul (tegelikkuses pärastlõunal/varaõhtul) üles tõustes ja koju minnes hakkavad ilmselt vanemad veidi vinguma, et miks ma ööseks koju ei tulnud. Ma ei oska neile midagi selle peale vastata, nad ilmselt arvavad, et ma jõin ennast lihtsalt nii nokki, et ei suutnud koju isegi kõndida. Praegu istun koos läpakaga köögi põrandal, sest siin on voolu. Peale minu on siin saunas veel neli inimest, kuid kuna nad juba pikka aega magavad, siis ma otsustasin tegutsema hakata ning mõtlesin, et kuna mul on palju vaba aega, siis võiks juba blogisse mingi postituse tekitada.Praegu näitab mu kell täpselt 6:26 ning see on suurepärane aeg magama minekuks, kuid siiski ma mõtlen,kas tegutseda edasi või siis tõesti minna magama... Ma arvan, et ma siiski ühinen massidega ning suundun magama ära. Kaunist õhtupoolikut!

Mõnikord istudes kodus ja kuulates vanu kassete,

lugedes raamatuid mida sai loetud kord siis. 

Tahaksin ärgata, tahaksin jõuda veel ette,

ennem kui lõppeb see kõik eimiski missiis.

Hahaha... Ma ei peagi vist veel magama minema. Kaks inimest ärkasid üles, avastasid, et kell on juba palju ning hakkasid koju minema. Koos nende ärkamisega, kadus ka minul unetahe ära ning olen veel veidikene netis või siis vaatan äkki tuleb telekast midagi huvitavat. Ma ei tea, miks mulle praegu uni peale ei suru... Aa, oot, tean küll. Ma olen tegelikult kohvi suhtes üpriski tundlik, kuigi ma tarbin seda suht regulaarselt. Kuid mulle täiesti piisab päeva jooksul kahest tassitäiesti kohvist ning ühest cappuccinost, et olla vähemalt 24h üleval. Pilk muutub muidugi aeg-ajalt veidikene udusks, kuid üheainsa pilgutusega tõmbab pildi enam-vähem selgeks tagasi. Kaunist varahommikut siiski...