Mis mõte on sellel rallil, kui finiš on ikka sama kaugel?
"Et saada teada, kuhu see tee viib, küsi neilt, kes tagasi tulevad". Aga kui keegi ei tulegi tagasi? See tähendab, et ma kõnnin põrgu suunas, kust keegi ei tule elavana tagasi. Või siis jõuan paradiisi, kust keegi ei tahagi lahkuda.. Eks näis...
Homse peale mõelda ei ole ammu enam tavaks...
Vingun mõned asjad siia ära, et ma neid mujal vinguma ei peaks: käed värisevad hästi palju. Ma tean, et mul värisevad need kogu aeg palju, aga paaril viimasel päeval on need eriti värisema hakanud. Mobiili on vahepeal suhteliselt raske kasutada ning suppi on koolis veel õudsam süüa. Lihtsalt paned lusika supi sisse, tõstad välja. Lusikas väriseb nagu toimuks browni liikumine. Ning üritad supilusikat enam-vähem paigal hoida, et mingitki suppi sinna sisse jääks. Ja ma ei tea, mille pärast mu käed nii palju värisevad praegu. Ehk olen lihtsalt liiga nõrgaks jäänud, et ei jõua enam lusikatki tõsta...
Ning jalg on ka haige, kohutavalt valus on kõndida. Vahepeal isegi lonkan või siis kõnnin sirge puujalaga. Aga kõige valusam on ikkagi treppidest alla kõndida. Lihtsalt sirutad jala alumise astme poole ning tunned, kuidas iga see sirutus haiget teeb...Praegu olen mõnda aega istunud jalad kronksus, proovisin korra jalga sirgeks saada ning see võttis umbes pool minutit aega.. Niipea see vist terveks ei saa.
Ja siis veel kevadmasendus... Kevadmasendus tulebki vist kevadväsimusest vms.. Või siis isegi kui see ei ole sellega seotud, siis kõiki masendusi, mis kevadel tulevad nimetatakse niikuinii ju kevadmasenduseks... Mõnes mõttes võiks veel õues räigelt külm olla ja halb ilm. Sest koolis on kohutav passida, kui kõikjal paistab päike ning on räigelt soe. Koolis istuks parema meelega siis, kui õues on räigelt halb ilm Kuid peale kooli võiks ilusaks ikkagi minna.. Tegelt ma ei ütleks, et mul on kevadmasendus, pigem olen ma lihtsalt väsinud. Kuigi on möödas alles esimene nädal peale vaheaega, mul pole ikkagi sellist tunnet, et vaheaeg oleks alles olnud. Ei mäleta seda...
Täna jään ööseks sauna magama. Kuigi hommikul (tegelikkuses pärastlõunal/varaõhtul) üles tõustes ja koju minnes hakkavad ilmselt vanemad veidi vinguma, et miks ma ööseks koju ei tulnud. Ma ei oska neile midagi selle peale vastata, nad ilmselt arvavad, et ma jõin ennast lihtsalt nii nokki, et ei suutnud koju isegi kõndida. Praegu istun koos läpakaga köögi põrandal, sest siin on voolu. Peale minu on siin saunas veel neli inimest, kuid kuna nad juba pikka aega magavad, siis ma otsustasin tegutsema hakata ning mõtlesin, et kuna mul on palju vaba aega, siis võiks juba blogisse mingi postituse tekitada.Praegu näitab mu kell täpselt 6:26 ning see on suurepärane aeg magama minekuks, kuid siiski ma mõtlen,kas tegutseda edasi või siis tõesti minna magama... Ma arvan, et ma siiski ühinen massidega ning suundun magama ära. Kaunist õhtupoolikut!
Mõnikord istudes kodus ja kuulates vanu kassete,
lugedes raamatuid mida sai loetud kord siis.
Tahaksin ärgata, tahaksin jõuda veel ette,
ennem kui lõppeb see kõik eimiski missiis.
Hahaha... Ma ei peagi vist veel magama minema. Kaks inimest ärkasid üles, avastasid, et kell on juba palju ning hakkasid koju minema. Koos nende ärkamisega, kadus ka minul unetahe ära ning olen veel veidikene netis või siis vaatan äkki tuleb telekast midagi huvitavat. Ma ei tea, miks mulle praegu uni peale ei suru... Aa, oot, tean küll. Ma olen tegelikult kohvi suhtes üpriski tundlik, kuigi ma tarbin seda suht regulaarselt. Kuid mulle täiesti piisab päeva jooksul kahest tassitäiesti kohvist ning ühest cappuccinost, et olla vähemalt 24h üleval. Pilk muutub muidugi aeg-ajalt veidikene udusks, kuid üheainsa pilgutusega tõmbab pildi enam-vähem selgeks tagasi. Kaunist varahommikut siiski...
0 kommentaar(i):
Post a Comment