Deja Vu.

Täna oli üle pika aja üks korralik deja vu. Kunagi sügise alguse poole nägin seda unes ja ma imestan isegi, et see mul meeles oli. Igastahes istusin aika tunnis ning nautisin enda mõtetes seda deja vu'd: "Ja nüüd tuleb viimane rühm ning ma peaksin mõtlema, et kas nad jõuavad ära vastata või siis kell heliseb varsti ja ma pean hakkama sööma minema.. Nüüd peaksin taskust mobla võtma ja kella vaatama, aga see näitab niikuinii, et kell on alles viiskümmendviis läbi paar minutit ja vahetunnini on umbes 15 minutit aega." *Võtsin taskust mobla välja, vaatasin kella* "Nojah.. jõle mõttekas oli vaadata.. ongi paar minutit 55 läbi.. Kohe peaks õpetaja seletama hakkama ning ütlema vastajatele, kui tublid nad on ning tal pole nendele midagi juurde lisada.. Ja siis peaks poole jutu pealt deja vu katkema ka." *Deja vu katkes*

Mõnus oli jälle üle pika aja deja vu all kaifida, viimane selline deja vu oli vist juba mitu nädalat tagasi. Mul on lihtsalt see viga, et kooliajal ma ei näe unenägusid ning koos nendega ka deja vu'sid. Ainukesed deja vu'd, mis mul praegu on, on need, mis ma kunagi eelmine aasta olen näinud või siis sellised, et ma ei oska ette öelda, mis nende jooksul juhtub. Ma tean, et see kõlab veits veidralt aga unenägudega on mul see probleem, et ma olen hakkanud neil viimase aasta jooksul liiga hilja nägema. Muidugi näen neid ilmselt öö jooksul ka, sest ma peaksin nägema ühe öö jooksul 9 unenägu, kuid need ei jää meelde ning ainukesed unenäod, mida ma mäletan tulevad alles mul 9-11 ajal, kuigi keskmisel inimesel peaksid need tulema vist kell 2-3 öösel.

Mõtlesin nendele, kes kannatavad kroonilise deja vu all. Kui mul on tavaliselt deja vu, siis mul on selline tunne nagu ma oleksin räige laksu all, kas neil on siis kogu aeg samasugune tunne? Tahaks ka nädalaks ajaks tunda, mis tunne on kannatada kroonilise deja vu all. Ma kuulsin, et enamik neist ei loe raamatuid ega vaata televiisoreid, nad on kõike juba ju näinud, keegi ei viitsiks absoluutselt igat filmi mingi sada korda uuesti vaadata. Mõned neist ei pidanud isegi arsti juures käima, nad võivad sulle haigla ukse ees juba ära rääkida, et nad on siin varem käinud ja üksikasjalikult seletada, mida kõike arst rääkis. Mul on ainult ühe korra olnud selline olukord, kus ma olen mingi teksti jätnud lugemata, kuna ma olin seda varem lugenud. Kuigi päriselt ei olnud ma seda kunagi lugenud, teadsin ma ikka, mis seal kirjas on.
Aga see krooniline deja vu on vist pigem ikka puue, mis loob lihtsalt olematuid mälestusi, see ei ole nagu päris deja vu. Kroonilise deja vu all kannatajad ei näe selliseid asju unes ning nad ei oska öelda ette, et selline asi hakkab juhtuma, isegi siis, kui see deja vu hetk saabub, ei oska nad öelda, mis paari sekundi pärast juhtub. Neil on lihtsalt selline tunne, et on sama asja varem teinud.


Praegu korra köögis käies, tuli mulle meelde sõna ublakas. Mõnikord inimestega rääkides potsab see sõna mul suust välja ning inimesed vahivad mulle lolli näoga otsa, arusaamata kas ma peksan jälle segast või räägin võõrkeeles. Mina ka muidugi ei saa aru, et ma midagi valesti oleksin öelnud, ma olen ometi ju juba mingi 5 aastasest saadik seda sõna kasutanud. Ning kui kodus ütlen kellegile ublakad, siis saavad kõik kohe aru, millest ma räägin. Ublakad ehk siis need hommikuhelbed või maisihelbed või kuidas iganes te neid nimetate, ma olen igatahes elu aeg neid ublakateks nimetatud. Kunagi algklassides oli töövihikus küsimus, "Mida sa hommikuti sööd?", ma kirjutasin sinna "ublagad", siis õpetaja tuli targa peaga ja ütles et ublakad ei kirjutata nii. Ma ei saa aru, kust tema üldse peaks teadma, kuidas sellist sõna kirjutatakse.. Vahepeal ma isegi mõtlen, et kust selline sõna on välja tulnud. Ja miks see üldse maisihelbeid tähendab?