Eufooria ja palavik.

On 29. aprill ja siiamaani aastat 2010. Kella digitaalne tunniseier on juba viiest mööda tiksunud ja jõuab varsti kuueni. Õues on niiske ilm, ligikaudu 7 kraadi celciuse järgi, valitsevad kagutuuled kiirusega 6 meetrit sekundis, õhurõhk on 756 millimeetrit elavhõbedasammast ning toast õue astudes avastate ka, et sajab õrnalt vihma. Holgeril ei ole vaja selle avastamiseks õue astuda, sest tema istub seal, kus ta alati on istunud ja tal on seal suurepärane vaade tervele maailmale. Kraadiklaas näitab, et Holger on sama soe kui ta eilegi samal ajal ajal oli: 37,5 kraadi celciust. Holgerile tegelikult meeldib selline palavik: see on piisavalt madal, et ta saaks püsti seista ning normaalset kõndida. Kuid samal ajal on see ka piisavalt kõrge, et ta oleks nagu laksu all ja saaks enamustest asjadest ähmasest aru. Söögiisu on tal ka minimaalne - tema ees asub taldrik koos väikese praega ning ta on sealt juba ka paar ampsu võtnud, kuid see jääbki vist tema kõrgsaavutuseks - toit tundub nii suur ja tema on nii väike. Selle asemel et süüa, istub ta hoopis enda blogi ja jutustab teile enda igavast päevast, mis on tegelikult veel igavam kui esialgu tundub.

Holger tõusis hommikul kohutavalt vara üles (Sest kool algab kohutavalt vara.), voodist püsti tõustes ning suundudes riideid selga panema, tundis ta, kuidas pea hakkas järsku valutama. Holger ei teinud sellest välja - pea valutas iga hommik sama moodi. "Vaevalt see palavikuga seotud on," mõtles Holger, "Äkki ma hoopis peksan öösiti kuutõbisena pead vastu seina?". See variant tundus talle palju tõenäolisem. Kuid ta mõtlemine jäi poolikuks - kõik ta hommikused mõtted jäävad poolikuks. Olles riided selga tõmmanud, imestas ta, et tänane hommik tundub eriti soe: tavaliselt on tal hommikul selline tunne nagu ta oleks jäätunud. Poolunise sammuga lonkas Holger kööki, valas enda läbipaistvasse tassi kohvi, lisas sinna natukene kohvikoort ning poolteist lusikatäit suhkrut. Hoides pingsalt tassist kinni, et kohv mitte mingil juhul maha ei tilguks, sammus ta juba palju uhkemal sammul enda toa poole. Olles sinna jõudnud ja maha istunud, hakkas ta vaikust nautima - see oli ainuke koht majas, kus ta seda teha sai. Võttes kohvitassist esimese lonksu, tundis ta, et see lonks mõjus talle nagu äike mõjus frankensteinile - Holgeri aju ärkas ellu ning kõik ta poolikud mõtted muutusid tervikuks. Ühtäkki manus ta näole õrn irve. "Jah! Täna ongi see päev," mõtles ta endamisi, "Just täna avataksegi Grossi pood!" Tegelikult see sündmus ei olnudki tema jaoks väga tähtis, kuid ega Kohilas väga palju sündmuseid ei toimu. Enam tal ei olnud palju aega kohvi juua, kooliaeg hakkas saabuma. Ta viis kohvi tassi kööki, pesi enda hambad ära, krabas koolikoti ning suundus kooli.

Kooli oli samasugune nagu iga hommik: astus kooliuksest sisse, võttis enda mütsipeast ära, vahetas inimestega paar lahket "Tere hommikust!" , võttis enda jope ära ja riputas selle suvalisse nakki, pani puhtad jalanõud jalga, vahetas uute inimestega paar "Tere Hommikust!" ning lisas sinna juurde ka paar muud teemavälist asja ning seejärel suundus klassi juurde. Esimesed kaks tundi olid kirjandused. Kirjanduse tund tundub Holgerile liiga tuim, seal peab lihtsalt kuulama terve tunni, kuidas õpetaja räägib mõttetutest asjadest. Kuid aeg-ajalt leiab ta ka sealt tunnist midagi huvitavat, eriti siis, kui ta avastab mingi huvitavama luuletuse või poeemi. Asjad, mis talle kirjanduses kõige vähem meeldivad on osade kirjanike elufaktid. Selline tunne tekkis temas eelmise kontrolltöö ajal, kui ta kirjutas kaks A4 täis kuive elufakte klassitsismi sajandi kirjanikest, kuid kuna ta jättis märkimata Moliere surmakuupäeva ning paar tema teost, siis ta sai ikkagi nelja. Holger lihtsalt ei mõista, kuidas saab kirjanduse nii kuivaks muuta.  Ülejäänud tema koolipäevast ei hakka ma jutustama, see möödus üpriski neutraalselt. Kuigi Holger tundis päris mitu korda, kuidas tal hakkab liigagi palav ja just tihti siis, kui teised ümberringi külmetavad. Samuti tekkis tal ka rõhumis tunne - riided muutusid mingi hetk liiga raskeks ja oli tunda, kuidas t-särk seljale rõhub. Ja kui sa istud tunnis koolipingis, siis sellise asja vastu pole sul midagi teha. Peale pikki koolitunde ning kahte järeltööd astus ta kooliuksest välja.

Tal tuli mõte, et võiks käia Grossi poest läbi, vaadata milline see seest välja näeb ning osta ka nätsu (Kui poest midagi osta, siis alati nätsu). Aga kui ta silla peale jõudis, siis tal kadus poes käimise isu, tema vaatepilt muutuks kirjuks: suur rahvamass, kõikjale olid autod pargitud ning päris mitmed autod sõitsid ringi, otsides parkimiskohta. Holger lootis, et tema koolipäeva lõpuks oleks rahvasumm vähenenud, kuid ei, neid oli ikkagi liialt palju. Poest mööda kõndides ning pilguga siplevaid inimesi jälgides tundis ta lõpuks, et ta mõistab neid. Et ta mõistab, mida nad kõik siin teevad. Avati uus pood ning see on sellises väikekoha nagu Kohila kohta suur sündmus. Iga külapoe avamine on sellises kohas sündmus. Sellistel päevadel kohtab seal selliseid inimesi, kes muidu on "surnud" - inimesi, kes muidu Kohila peal väljas ei käi. Pood on enda esimestel päevadel uus, paljud inimesed kohtavad harva midagi uut. Aga just see uus pood avas selle jaoks võimaluse. Neil oli võimalus minna uude kohta ja tunda ennast erilisena. See võib olla nende jaoks ainuke sündmus terve aasta jooksul, kus nad suudavad rutiinist välja astuda ja midagi uut teha. Isegi kui see uus asi on nende jaoks mingi poe avamine. Kuigi nädala aja pärast muutub see pood vanaks ning tuntuks ja kõik nad lähevad tagasi enda igapäevasesse rutiini. Vähemalt nad tunnevad ennast need paar hetke hästi. Vähemalt nad tunnevad poodi sisse tormates end elusalt. Paljud neist ilmselt isegi ei tea, et nad on inimesed mitte robotid. "Aga kas mina olen elus? Kas ma üldse tean, mis tunne on olla elus?" hakkas Holger seepeale mõtlema, "Ma tegelikult ei teagi, mida tähendab olla elus". Holger jõudis järelduseni, et ta polegi elus ning pole kunagi olnudki, või on ta alati elus olnud ja on sellega liigagi ära harjunud. Oma mõtetega ta kaugemale ei jõudnud, sest õues sadas vihma. Paljud ilmselt imestavad, et see on ju kõigest uduvihm, neid vihmapiisku ei ole ju nähagi, rääkimata tundmisest. Mina vastaksin selle peale, et jah need vihmapiisad on tõesti väga väikesed, aga Holger on ise ka väike. Ning teate, kui raske on Holgeril mõelda, samal ajal kui ta iga sekund vähemalt kümnelt vihmapiisalt puuka saab? Kohutavalt raske ma ütlen teile. Aga meie kõigi õnneks jõudis Holger edukalt koju ning ta on seal praeguse hetkeni. Istub, kirjutab blogi, vahib aknast välja ja naudib praegust hetke. Samuti mõtleb ta, et see nädal kirjutab ta blogisse rohkem kui tavaliselt. Ta üritab tervet seda nädalat nautida, sest ta teab, et varsti kisuvad asjad inetuks. Liigagi inetuks. Ta tahaks midagi teha ja päästa, kuid ta teab, et ta ei suuda sinna midagi parata. Asjad lähevad alati nii nagu nad peavad minema. Ainuke asi, mis alles jääb, ongi ainult tilluke lootust, et kõik võib veel hästi minna. Tilluke lootust ja tass mustasõstra teed.