Keeldu olemast olemas.

Keeldu olemast olemas ning lase tuultel end kanda.

Las kannavad sinna, kuhu lendavad kõik surnud -

las nad kannavad Sind kaugele, hingede randa.

Sinna, kus puudub materiaalsus, puudub mees- ja naissugu.

Sinna, kus ei hinnata maapealset vara.

Seal vaid headusest ja hingesuurusest peetakse lugu.

Seal rohi on rohelisem ja taevas on sinisem,

hääletult tuul su kõrvast mööda vihiseb,

Seal kõik on ilusam, on kuulda puude kohinat.

Kui oled haudvaikselt kuuled looduse sosinat.

Sellest kaunimat kohta pole olemas -

ideaalsuse kehastus täies puhtuses,

täies puutumatus ilus, headuses ja uhkuses.

Maapind elab siin kõrvuti taevaga -

kõik lendavad hinged on põimunud ühtseks,

isegi maapind võib tõusta kõrgustesse ja lennata pilvelaevaga.

Siin üks täiendab teist, see ongi ülim sümbioos.

Need, kes varem olid ka kõige kurjemad hinged,

on siin lusti- ja mänguhoos.

Siin hingede rannas kõik on lihtne ja ilus.

Kunagi ammu istus üks üksik filosoof siin varjude vilus,

ta jälgis seda headust, ümbrust enda pilguga silus.

Esimest korda enda elu jooksul ta tõesti tundis, et ta ongi elus.

Kuid ei julgenud ta seal enam kaua istuta, kõik tundus liigagi ilus.

Ta teadis, et liigagi ilusat asja on liigagi lihtne hukutada,

ta kasutas kõiki oma oskuseid, üritas seda kohta lõpmatusse lukustada.

Kuid sellist täiuslikkust ei suuda mitte keegi kunagi kukutada,

selline kaunidus jääb igavaseks püsima.

Filosoof andis alla ja sammud kodu poole seadis,

oma lahkumisotsust ta küll neadis*,

sest keegi ei suuda eemalduda sellisest ilust.

Kuid sügaval sisimas, ta teadis,

et surres,

kannavad tuuled ta siia tagasi.

Kuid Sinu jaoks puutumatuks jääb see hingede rand, 

sest sa siiani,

oled olemas.

*neadis - needis