Siis õhtul juhtus niimoodi, et läksin kogematta küünarnükiga pinali vastu ja pinal läks klaasikraadi vastu ning see lendas maha kildudeks (Ärge küsige, palju mul neid kraadiklaase on). Korjasin klaasikillud jälle kokku ning siis avastasin, et põrandal on sellised väikesed ümmargused hõbedased pallid (Mis te arvate, mis asi on kraadiklaasi sees, on nagu metall, hõbedane ning kohutavalt libe ja kiire?). Ma muidugi arvasin, et see on ka kaasaegsem kraadiklaas ning vaevalt see elavhõbe saab olla, äkki see on lihtsalt mingi kohutavalt sarnane aine. Ja eks ma üritasin aru saada, mis aine see olla võib, seda näpuga togides. Kui kaks palli kokku lükkasin ning need ühe moodustasid oli ekstaas juba päris suur ja üritasin seda uuesti poolitama hakata. Näpuga seda teha ei saanud, sest need kuulid kihutasid 100 kilomeetrit sekundis kuhugile poole ära. Sirkliga ning teravate kääri otstega oli sama tulem. Siis surusin selle palli peale kääri kõige lamedama otsaga ning sain väikese palli sealt eraldatud, lõpuks saabuski minu "Heureka!" hetk. Seejärel kogusin need kõik väikesed pallid kokku ja kui sain ühe suure massi kokku, siis see nägi liigagi elavhõbeda moodi välja. Muidugi ma olin seda kogu aeg kahtlustanud, aga ma ei suutnud ära ütelda võimalusest sellise ainega mängimisest. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et peaks nüüd midagi ette võtma, sest mul on suur kogus elavhõbedat ning selle aurude sisse hingamine võib põhjustada tõsiseid haiguseid rääkimata selle näpuga torkimisest ja sellega mängimisest. Google ütles mulle siis, et elavhõbeda aurude pärast tuleb tuba 24 tundi õhutada ning elavhõbe on inimorganismis 3 aastat. Olles juba kõik need kuulikesed topsikesse kogunud läksin vanemata juurde ning alustasin lihtsa küsimusega, et kas kraadiklaasid on väga kallid? Saanud vastuseks ei, ütlesin ma, et ma lõhkusin ühe ära ja küsisin, et kas seal sees võis elavhõbe olla. Selle peale sain vastuseks ka ei, aga kui ma siis näitasin neile seda elavhõbedaga topsikut, siis läks kohutav räuskamine ja karjumine lahti. Üks asi oli see, et ma suutsin ühe päevaga kaks kraadiklaasi ära lõhkuda ning teine asi oli see, et mul oli topsik elavhõbedaga, mu toa põrandal oli veel elavhõbeda kuulikesed ning ma olin veel nendega mänginud. Siis korjasin ülejäänud kuulid põrandalt abivahenditega üles, pesin põranda ära ning tegin akna korraks lahti (mitte 24 tunniks vaid pigem 10 minutiks). Aga seni pole mingit elavhõbedamürgitust ning kõik on hästi.
People are fighting so hard to hide their fears that they are scaring themselves.
It's really fucked up,
that all the good times blend
into one big fucking mess
from the begginning to the end
Mõtlesin, et äkki kuskil leidub selline inimene, kes tahaks kohutavalt kirjutada ja enda arvamust avaldada. Sellise mõtte saatel tegin kommentaariumi lahti. Nii et inimesed, karjuge! Räusake! Ropendage! Elage end välja ja öelge, mis kõik mul viga on! Öelge, kui kohutavaid ja mõttetuid asju ma siia kirjutan! If you wanna take a swing at me then take one.
Läbi väikse klaasitüki,
roheline näib maailm.
Tegin endale lõpuks poognasse kasutaja (Täispikalt on poogen "Pole Oluline Olla Geenius Et Näha" ). Kes veel ei tea, siis poogen.ee on veebileht, kuhu inimesed saavad riputada üles enda erinevaid teoseid. Ma olen seal vahepeal tõesti hämmastavaid asju lugenud. Osad imelised inimesed kirjutavad sinna imelisi teoseid. Igastahes proovisin ka ise nn. "naljaviluks" ühe teose üles riputada. Ma aimasin, juba mis arvustusi seal tulema hakkab. Ilmselt on esimene arvustus midagi "tõmba nahhui" sarnast ainult viisakamas sõnastuses ja teised saadavad ka ei tea kuhu kohta. Aga minu üllatuseks ei läinudki nii. Esimene kasutaja "uppus". Teist kommentaari tsiteerin otse:
"Avataril kogetud tunne tuli.
Mõnus.
Kui see just paradiis ei ole."
Ja siis kolmas tuli ütles lühidalt: "Ülihea." Ning siis tuli veel kirju, et kas võib veel uusi teoseid minult oodata. Ehk siis järelikult ei läinudki nii halvasti kui ma ootasin. Sest Kõiva võib vast kinnitada, et mul ei ole mingit eesti keele oskust.
Topin veel ühe arvustuse siia lõppu:"See meenutas mulle üht lugu, kus mees avastas end pärast surma oma arust paradiisis. Oli samasugune ilus idüll, nagu ülal kirjeldatud. Ent kui ta oli paar nädalat seal eedenis vegeteerinud, läks ta jumala juurde ja ütles: "saada mind parem põrgusse! Ma ei pea siin enam päevagi vastu."
"Sa juba oledki põrgus," vastas jumal..."
Ma polegi vist see, kelleks kunagi harjusin arvama ennast.
Blew up my TV,
it was numbing my brain,
to be thinking the same as million other people
all feeling afraid of the same thing.
Teeks siia väikese uuenduse ka. Ootamatult ilmusid Maiki ja nad ukse taha ning soovisid, et ma neid ka blogis mainiksin. Me suundusime Grossi poodi, kus mina käisin alles esimest korda. Maiki ja nemad kogusid sendid kokku ning ostsid 4 säästu jäätist (ainult 1.80 maksis, minge ostke ka!) ja siis hakkasime jäätist süües Maikit koos koju saatma. Poole tee peal liitusid meiega Triin ja Deniss. Kuigi alguses plaanisime Maikit ainult Hepani saata, siis mingit moodi kukkus niimoodi välja, et saatsime ta ikkagi peaaegu koduukseni. Ning siis hakkasime mööda sama tuldud teed tagasi Kohila poole sammuma. Tapsin selle tee jooksul kaks tigu ka kogemata ära. Vihma sadas, nad olid kõik välja roninud ja ma ei märganud neid. Päris kurb ju... Igastahes peaks lõpus ära mainima ka, et kõik "nad ja nemad", kes Maikiga koos olid on tähendab tegelikult Gerdat. Mingi hetk lihtsalt tuli lause "Maiki ja nemad" ning see tähendab Maikit ja Gerdat. Ma ei tea, kust Gerda sellise nimetuse sai. Ärge minult küsige.
0 kommentaar(i):
Post a Comment