Igavus ja palavik.

On kolmapäev, 28. aprill kakstuhatjakümme, kell hakkab vaikselt tiksuma viie poole ning on sünnipäeva järgne lõuna. Õues on soe, päike paistab ning pilvi ei ole silmapiiril. Õhutemperatuur on 9 kraadi celciust, hetkel valitsevad läänetuuled kiirusega 3 m/s. Õhurõhk on natukene üle keskmise, mis tähendab, et ilm võib veel ilusamaks minna.
Holger istub enda toas arvuti taga, igavleb ning rüüpab tänapäeva farmatseutide poolt kokku keedetud nõiajooki, mida rahvakeeli nimetatakse ka Fervex'iks või siis lihtsalt valuvaigistiks. Niimoodi istudes, igavledes ja aknast välja vaadates (Sest Holger vaatab alati klaviatuuriga klõbistamise ajal aknast välja; Holgerile ei meeldi arvutiekraani vahtida) tuli mõte, et võiks ise ka õue suunduda. Selle mõtte peale suundus pilk toa vastasnurka - seal lebab põrandal koolikott, mille külge on uisud kinnitatud. Nad on vist niimoodi lebanud juba eelmisest sügisest saadik, siis kui Holger veel viimati uisutamas käi. Aga Holger ei saa veel uisutama minna, põlv ei luba. Põlv ei luba juba pikka aega enam midagi teha. Selle pärast otsustabki ta mitte sõitma minna ning jääda enda tuppa puhkama ja keerata muusikale volüümi juurde.

Holgeri lugu sai alguse eile - tema sünnipäeval. Selle päeva hommik oli samasugune nagu iga tema sünnipäeva hommik: äratati vara üles, sooviti õnne ning suunduti kööki torti sööma. Juhtumisi oli tordiks ainuke tort, mis Holgerile ei maitsenud. Kuid Holger, viisakas poiss nagu ta on, ei soovinud näidata üles lugupidamatust ning sõi kohvi kõrvale ikkagi ühe tordiviilu ära. Siis oli aeg kooli suunduda. Koolis oli Holger lahke ning rõõmus, jagades kõigile kommi ning saades kallistusi ning õnnesoove vastu. Koju suundudes oli tunda, et peas ilmnevad väiksemad tuimad valulained. Kodus olles oli tunda juba, et terve keha on tuim ja söögiisu oli nullist möödas ning liikus juba negatiivsuse poole. Aga Holger tegi nagu ta ikka teeb, kui tal toiduisu puudub - hakkas kohvi jooma. Kas see tegelikult ka aitas, pole teada. Natuke aega läks mööda ja ta tõmbas ka valuvaigisti sisse ning enesetunne läks paremuse poole. Siis tuli otsus õue tšillima minna. Õues jalutades ja päikest nautides polnud aega tähele panna, et pea oli ikka uimane. Kolmveerand kaheksa aeg koju jõudes tehti pakkumine kuhugile sööma minna. Olles päeva jooksul mitte midagi söönud ja kuigi söögiisu ikkagi puudus nõustus Holger ettepanekuga. Hüpati autosse ning küsiti, kuhu minna võiks. Esimene pakkumine oli Nõmme Kõrts, kuid see oli kahjuks kinni, siis suunduti Krantsi Kõrtsu, mis asub Rapla ligidal. Kõrtside juures ma pikemalt ei peatuks, kuid sõidu ajal sai Holger teada, kust on tulnud Rapla nimetus - see tähendab märga maad ning rapla ümber on alatasa suured loigud. Olles söömas ära käinud ning juba poolel teel tagasi kodu poole, läks valuvaigistite mõju üle. Pea hakkas valutama ning muutus veel tuimemaks, seevastu terve keha muutus ülitundlikuks. Holger tundis, kuidas kõik muutus nii raskeks. Ta tundis, kuidas kõik ta riided rõhuvad teda, oli tunda, kuidas teksad enda massiga jalgadele peale surusid. Kuid kõige hullem oli tool. Tool, mille vastu ta toetama pidi surus teda massilise jõuga. Holger oleks tahtnud autost välja hüpata ja kõik riided seljast kiskuda, kõik tundus liiga hõõrduv. Oleks tahtnud õhku tõusta ning kosmosesse lennata, seal on palju vähem osakesi ning hõõrdumist. Aga auto jõudis õnneks varsti Kohila ning Holger tundus autost välja astudes suurt kergendust. Koju jõudis ta umbes kell pool kümme ning kuna ta oli väsinud, siis ta tegi enda õhtused toimingud ära ning suundus magama umbes kell pool üksteist. Aga öö ei lasknud Holgeril rahulikult magama, ta oli sunnitud mitu korda üles ärkama ning aeg-ajalt käis ta ka maja peal ringi tšillimas. Näiteks üks hetk kui ta silmad lahti tegi, mõtles ta, et kell on juba 6, varsti võib üles tõusta ja kooli minna, oli tõesti selline tunne, nagu ta oleks terve öö voodis vähernud. Kuid kui ta silmadega kella poole vaatas, siis kell näitas hädiselt alles ühte. Võite arvata, kui nõmeda tunde see temas tekitas. Kuid Holger sai õnneks varsti korralikult magama jääda ning magas hommikuni välja.

Ja siis saabus homne, ehk siis meie mõistes tänane päev. Hommik oli nagu iga teinegi, ainult et seekord pea valutas rohkem ning kohv ei tahtnud isegi korralikult alla minna. Koolis oli hommikul Holgeril naljakas olla. Inimesed rääkisid, kuid ta ei saanud nende jutust midagi aru. Sõnu ta kuulis väga hästi, ta kuulis kõike mida inimesed rääkinud. Kuid ta ei saanud ühestki sõnast aru, kõik tundus isegi hullem kui hiina keel. Kõik laused moodustasid ühe pika sõna ning ta ei suutnud mitte millegile tähendust leida. Sõna "keemia" omas talle sel hetkel sama palju tähendust kui teile sõna "doplasjkdopad". Aga peagi ärkas ta pea sügavast unest ning ta hakkas jälle inimkeelest aru saama. Ülejäänud koolipäev möödus nii nagu ikka - rõõmsalt ja igavalt. Aga mingid algklasside lapsed olid Holgeriga suhtlema hakanud. Võite ette kujutada, kui üllatunud ta oli, kui järjekordne algklassi laps tuli vastu, karjus "Tsau Holger!" ning siis hakkas küsimusi pärima või tegi nalja. Need väikesed meenutasid talle eilset päeva, kui järjekordset sünnipäeva õnnitlust saades mõtles ta oma peas: "Kust sa mu nime veel tead? Või veel tähtsam, mis su enda nimi on? Kas ma peaksin sind tundma?". Koolis veel aega veetes üritas Holger mitte välja teha sellest, kui unine ta pea on, kuid kui oled sunnitud istuma surmigavas inka või mata tunnis, siis seda on raske teha. Peale neid surmigavaid tunde sai Holger lõpuks koju suunduda, kus ta otsustas end kraadida. Kraadiklaas oli mitte-elektrooniline ja kuna see võtab eluaeg aega, et õiget temperatuuri näidata, siis Holger ei suutnud nii kaua oodata ja võttis poole pealt kraadiklaasi ära. See näitas temperatuuriks 37,5 kraadi celciust ning Holgeri arvates ei ole see temperatuur sugugi nii kõrge ja ta saab homme edukalt kooli minna, kasvõi selle pärast, et see palavik ei ole nakkav. Praegu istub Holger kodus, palavik on veel tõusnud,  tal puudub mingigi söögiisu, ta kirjutab blogi ning vahib aknast välja, üritades aru saada, miks see postitus jällegi nii pikk tuli...

Lõpp hea, kõik hea.