Monday, November 22, 2010

Teepakike värvib pruuniks tassis ujuva vee.

Uskumatu, mida kõike võib raamaturiiulisse tolmnema jäetud raamatute vahelt leida:

"Kallis Holger!
Võid saavutada kõik,
mida iganes soovid,

kui seda meeletult tahad.

Pead seda nii üleni tahtma,

et tahtmine Sinust välja purskub
ja liitub maailma loomise energiaga"


19.06.09



Pole just kesteab kui vana, aga siiski, tore lugeda.


I'll give You a hint. Close Your eyes...

Thursday, November 18, 2010

Lühidalt töövarjupäevast.

   Umbes kell 16.15 jõudsin koolist koju, algul plaanisin kell 17.00 bussiga Tallinnast Tartu poole hakata sõitma. Mobiili ei jõudnud laadida, pakkisin asjad võimalikult kähku ära, sõin 2 viinerit pakkimise ajal ning hakkasin kähku linna poole minema. Aga kahjuks jõudsin kell 17.05 Tallinna bussijaama ja bussi peale seetõttu ei jõudnud. Õnneks avastasin, et 17.30 läheb õpilaste ekspress ning sain selle peale. Läksin bussi, nägin, et mingi vana naine istub minu koha pealt, ütlesin seda talle. Ta ütles okei, näitas enda piletit ja küsis, mis koha number seal on ja kus see koht on. Ütlesin, et koht number 36 ja see on ühe koha võrra tagapool. Ta läks siis sinna, kuigi mõtlesin, et ma võin ise tema kohale siis istuda, kuid ta hakkas järsku kähku sinna tormama ja ma istusin siiski enda kohale. Kui buss sõitma hakkas, siis eespool tegeles üks poiss tükk aega enda läpaka juhtmega, ilmselt oli tal selle pistikusse pistmisega mingid probleemid. Siis ma jälgisin ta tegevust ning järsku avastasin, et tal on tissid ees, järelikult polnudki poiss. Buss oli üldse ääreni täis ja siin oli päris kirju seltskond. Risti üle koridori, minust paremal, istus üks pikemate juustega blond poiss, prillid ees ja vahtis terve tee Conani show'd. Diagonaalis ees-paremal oli ka üks laptopiga tüdruk, kes oli selline "gamer girl" (ei, mitte paks), vaid käis sellistel lehtedel, kus enamasti siiski poisid käivad (ei, mitte porno, vaid erinevad webcomicsid jms. saidid). Diagonaalis taga-paremal oli üks tudengi tüdruk, kes rääkis terve bussisõidu aja telefoniga. Ja mitte tavalist juttu vaid mingi ta õpingu teemadest jms. jutust oli aru saada, et ta õpib psühholoogiat.Terve see aeg rääkis inimestest, nende iseloomudest ja vahepeal oli niisama tagarääkimise juttu. Minu ees istus emo tüdruk. Bussis oli 2-3 vabakohta ja emotüdruk sai üksi emotseda, congratz. Minu kõrval istus umbes üks minu vanune tüdruk, blond, täiesti mainstream. Mainstream riided, mainstream välimus, kõrvaklappidest kostus "Love the way you lie" ja muud mainstream muusikat. Tegi bussisõidu jooksul ühe kõne ja see oli ka nii tavaline, kui tavaline üldse olla saab. Aga jah, buss tõesti oli kirju. Vahepeal tundsin nagu kõik inimesed mu ümber oleks osa kultuurist, ma tundsin isegi end kultuurist osa olevat. Selline ongi eesti rahvas ning mina kuulun ka nende hulka.
   Jõudsin bussiga Tartu, ma pole vist kunagi Tartus käinud (kuigi hiljem meenus, et Lõuna Keskuses olen mitu korda käinud ja Tartust olen palju mööda sõitnud). Bussijaamas hüppasin takso peale, sõitsin ühe korteri juurde. Väljast nägi välja nagu kõik vene ajal ehitatud korterid. Kiibiga sai uksest sisse ning seest nägi välja nagu mõned vene ajal ehitatud korterid: seinad murenesid, trepikoja ja koridori vahelised puituksed olid lõhkised, klaase ees polnud, tolknesid niisama. Ja siis jõudsin korteri. Täitsa tavaline ühetoaline korter. Kui ma tudengi aastatel ka sellises elaksin, oleksin ma täitsa rahul. Eriti seal midagi teha ei olnud, rääkisin juttu, pesin hambad ära ja heitsin pikali. Ma olin enda skaudimadratsi kaasa võtnud ja magasin põrandal, vaip oli ka all. Vahtisin laes rippuvat lampi, mis nägi välja justkui suur radar. Niimoodi lamades ning lampi, vanat mööblit ja seinu vahtides hakkan paratamatult elu järgi üle mõtlema. Muidugi tekivad mõtted, et äkki ei peakski täna magama jääma, aga siis mõtlesin, et ma ei suudaks hommikul instituuti siis minna. Vahtisin siiski ma ei tea kui kaua seda lampi ja antiikmööbleid ja mõtlesingi elu ja tuleviku üle järele.
   Hommikul üles tõustes meenus, kuidas katus öö läbi kolksatas. Arvasin, et öö läbi sadas vihma, aga aknast välja vaadates nägin lund. Meeletutes kogustes lund, öö otsa oli vist sadanud. Ristmikel olid juba hiiglaslikud lumehanged kokkulükatud, umbes minu pikkused. Ma olen alati teadnud, et Tartus on suvel soojem ja talvel rohkem lund, aga ma polnud kunagi sellele kinnitust saanud. Aknast välja vaadates mõtlesin, et küll on sellel korteril hea asukoht. Selver on otse üle tee, Maksima oli 200 meetri kaugusel ning Rimi pidi ka umbes 5 minuti kõnni kaugusel olema. Siis jõin kohvi, pakkisin madratsi ja riided kokku, pesin hambad ära ja suundusin kella 9. bussi peale.
   Jõudsin instituut kell 9:50, läksin kellegi järel uksest sisse, sest sinna saab ainult kiipkaardiga. Istusin fuajees, rääkisin administraatoriga paar sõna juttu, kuigi ta jutustpolnud midagi eriti saada, sest ta rääkis jõle imelikult. Lõpuks tuli see, kelle töövari ma algse plaani järgi pidin olema, nime jätan mainimata. Lühikest kasvu, pikk habe, vuntsid, keskmise pikkusega juuksed, vanust umbes 45+. Ta tundus jõle tagasihoidlik. Kui kabineti poole kõndisime, küsis ta, mis füüsikaharu mind kõige rohkem huvitav. Vastasin, et kvantfüüsika, ta silmad lõid särama. Pärast sain teada, et ta on üks eesti tuntumaid kvantfüüsikuid. Läksime osakonnajuhataja kabineti ja sain teada, et tema on mu põhiline inimene täna. Seal istus juba üks Võrust pärit poiss ja varsti tuli üks Pärnu poiss ka juurde. Siis käisime erinevatest laborites, kohtusime igast erinevate füüsikutega ja kuulasime ja rääkisime igasuguseid erinevaid füüsika jutte, mida ma siin lahkama ei hakka. Isegi mina ei viitsi luminesentsist ja laserspektroskoopia kohta kirjutada. Igatahes esimeses laboris oli mitukümmend üks laserit ja üks selline, et kui paber selle kiire pihta läheb, siis see läheb laksust põlema. Järgmises laboris oli igast teistsuguseid katsevahendeid ja see kes seletas, rääkis koguaeg enda doktorikraadi mõistetega. Vahepeal oli kohutavalt raske temaga järgepidada, kui ma igast viiendast sõnast aru ei saa. Siis ta jagas meile enda eelmise artikli lehed, mis oli inglise keeles kirjutatud ja seal olid kõik need doktori keelsed sõnad inglise keeles. Aga see Pärnu poiss, Andres, oli hästi palju teaduslike raamatuid ja õpikuid lugenud (koguaeg päris Tartu Ülikooli raamatukogu kohta), ja tema oli muidugi neid mõisteid raamatutest lugenud ja päris aegajalt sellelt optikult küsimusi ning innustas teda koguaeg edasi seletama samamoodi. Lisaks sellele olin ma veel ainuke, kes käib 11. klassis kõik teised käisid 12. klassis ning neil oli juba optika osa õpitud. Siis käisime laboris, kus lihtsamalt öeldes oli lihtsalt üks tore masin, mis teeb toredaid asju ja maksab 16 miljonit. Siis läksime sööma ja see kelle töövari ma olin, tegi välja, yay! Siis läksime viimase venna juurde. Tal oli ka üks tore masin, mis mulle kõige rohkem meeldis ning vend ise oli ka täitsa normaalne. Aga seal oli see juhataja kohal ning ütles talle, et ära väga keeruliselt räägi kuna nad on alles gümnaasiumist. Ja siis hakkas see vend igat asja põhjalikult seletama, sest ega ta ju ei tea kui palju gümnasistid oskavad. Küsis siis selliseid asju, kas me teame mis on vaakum ja kas me teame, et pika lainepikkusega valgus on punast värvi ja sinine ning violetsemad on lühikesema lainepikkusega. Ehk siis lihtsalt seletas kõik lihtsad asjad pikalt lahti. Varsti hakkas tal vist endal ka tupoi tunne ja ta ei viitsinud enam mõttetuid asju seletada. Siis läks asi normaalselt edasi ja peagi minu töövarjupäev lõppeski.
  Kell oli 14.15, läksin Lõuna keskusesse, sealt läksin bussi peale, mis viis kesklinna ning kesklinnas läksin bussi peale, mis viis mind Tallinna. Buss oli hõre, enamus istusid üksinda. Ei tekkinud kultuuri tunnet, aga see-eest ruumi oli palju rohkem.
   Ameti kohta midagi juurde ei õppinud. Sain füüsika alasid teadmisi juurde ning kinnistuse sellele, et optika (elektriõpetuse kõrval) ei ole just mu lemmikud harud.


I promise, I'm going to seem to do right by you.

:// Tahaks ka osata lühidamalt kirjutada.

Saturday, November 13, 2010

"Oleks on sama hea kui poleks"

atmosfäär.

Kui ma oleksin rikas,
ostaksin ma sulle saapad
pikkade kontsadega,
kaitsmaks sind kõige selle rämpsu eest, millest läbi käid.
See õpetaks sul aru saada,
mis on ehtne, mis on rämps.

Kui ma oleksin geenius,
ma räägiks sulle kõigest, mida tean,
jagaksin sulle enda teadmisi,
iga kord kui sul on vaja kellegagi rääkida.

Kui ma oleksin autojuht,
ma hoiaksin enda täistuled alati sees,
et näha vahet, valel ja õigel.
Ja ma kannaksin enda turvavööd isegi parklates seistes,
sest ma ei usalda teisi, kes siin liiklevad.

Kui ma oleksin kokk,
ma kokkaksin pidusöögi, kataksin laua.
Einestaksin sinuga kahekesi
ja siis kutsuks kõik lapsed ja naabruskonna inimesed sööma.
Õpetaksin neile, et me kõik suudame midagi imelist saavutada.
Ma hindaksin seda toitu, hindaksin õhku, mida hingan.

Ja kui ma oleksin Santa Claus,
ma võitleksin eesmärgi eest ja ei ootaks midagi vastutasuks.
Ma annaksin sulle kõik mida vajad, ma oleksin kõik, mida tahad.
Sa võiksid võtta mu käe ja ma võin sind läbi pimeduse juhtida.

Ja kui ma oleksin sina,
ma ei kuulaks mitte ühtegi sõna, mida ma sulle ütlen.
Ma ei usuks midagi, mis saab alguse minu peast.
Ma pigem otsustaksin enda eluga edasi minna
ja võidelda voodi all elavate koletistega.

Ja kui ma oleksin kannatanud mees,
ma paneksin kõik enda pingutused lootusesse,
et ma leian kellegi, kes võiks päästa mind tänasest.
Võib-olla.
Ma vajan kedagi, kes võiks päästa mind
minust enesest, sest ma ajan end hulluks.

Ja kui ma oleksin elukogenud mees,
ma roniksin mäetippu,
et mõelda tugevustest ja nõrkustest.
Ma näeksin unistust,
mis hõljub paari meetri kõrgusel sinu pea kohal.
Ja mõtleksin välja, kuidas aidata sul selleni ulatuda.

Ja kui mul oleks võimalus valida,
ma ei tahaks eales elada igavesti.
Lihtsalt andke mulle hääl, et öelda, mida mõtlen.
Ma ei kujuta end ettegi jooksmas rallit, millel puudub finišh.
Lihtsalt laske mul hoida enda tempot
ja võtta enda ajast seda, mida ma sealt võtta suudan.
Ma armastan anda, kuid ma olen võtmises suutmatu.
Tõde on selline, et mina tahaksin olla see, kes veritseb.
Aga ma olen liialt paranoiline.
Ettevaatlik ja teadlik, sest ma kardan saada haiget.
Ja minu kõige suurem probleem ongi see:
Kui tihti pean ma endalt küsima: "Miks ma eksisteerin?"
Ma tunnen end narrina ja maailm on tsirkus.
Lihtsalt üritan leida ennast.
Lihtsalt üritan leida enda eesmärki.

Ja kui ma oleksin Santa Claus,
ma võitleksin eesmärgi eest ja ei ootaks midagi vastutasuks.
Ma annaksin sulle kõik mida vajad, ma oleksin kõik, mida tahad.
Sa võiksid võtta mu käe ja ma võin sind läbi pimeduse juhtida.

Thursday, November 11, 2010

Mina olengi Ikaros.

Ma tahaks endale tiibu.
Räägiks ära mõned inglid, laenaks neilt.
Aga ma ei tunne ühtegi inglit.
Ma tahaks endale tiibu.
Et eemalduda mateeriast ja tõusta kõrgustesse.
Kui mul oleksid tiivad
ma puudutaksin pilvede sõrmeotsi
ja liugleksin jahedatel tuule hingetõmmetel.
Kui mul oleksid tiivad
ma hammustaksin tüki päikesest:
kuum, nagu pipardatud tšilli.
Kui mul oleksid tiivad
ma võiksin aidata ja näha
vihmapiiskade sünni hetke.
Kui mul oleksid tiivad
ma jõllitaksin inimesi,
kes klammerduvad vaid maa külge.
Kui mul oleksid tiivad
ma lendaksin üle takistavate lainete,
murraksin läbi tormidest.
Kui mul oleksid tiivad
ma paigutaksin taevatähtesid ümber,
tõukaks neile langemiseks hoo sisse.
Kui mul oleksid tiivad
ma unistaksin võimest
merepinnal ujuda.
Kui mul oleksid tiivad
ma unistaksin lisaraskusteta
maapinnal kõndimisest.



Tiivad on mulle liiga raske kanda, ma ei saa nendega kõndida. Soovid Sa neid ehk endale?

Sunday, October 31, 2010

All that I can see is just a yellow lemon tree.

Mul on juba pisteliselt nädal aega valus kõndida olnud. Paremasse põlve lihtsalt lööb vahepeal valu, ilmselt on külmaga jälle tulnud. Ilmselt ta tahab lihtsalt ikka veel rahu saada ja oma osa tegi ka ilmselt Skpark. Aga imelikul kombel ei mõelnud ma sellele, et valus kõndida on või, et kehkas võib olla mõnda aega valus joosta. Esimese asjana tuli mulle pähe ajateenistus. Enamustele oleks see hea põhjendus, et sinna minema ei peaks. Aga ma ei saa nii. Fuck no. Ma võin seal kasvõi haige jalaga  roomata.

Fill the glass, tilt your head back.
Let it trickle through the throat to where you hide your giggles and your laughs.

Ja muidugi see Dostojevski "Kuritöö ja karistu"... See on ilmselt kõige suurem raamat, mille ma olen läbi lugenud ning ka raamat, mida ma olen kõige kiiremini lugenud. Praeguse seisuga olen näiteks täna lugenud juba 160 lehekülge. Minu lugemuse kohta on see suur asi. Algul kui lugema hakkasin, siis olin kuulnud väga palju, et seda raamatut on algul raske lugeda, aga pärast läheb mõnusamaks. Aga algul ma hakkasin küll seda hea meeleoluiga lugema ning algul tundus paljutõotav. See raamat peaks näitama, kuidas hakkab inimese süütunne inimest piinama ja muutma pärast mõrva. Aga peategelane tundus algusest peale nii tupoi, et enam idiootsemaks ei saa minna ja sellepärast jäi mul see muutus märkamata. Deem, kuidas ma vihkasin teda, juba sajanda lehekülje peal lootsin, et ta võiks end juba ära tappa. Savi, et ta midagi veel teinud ei olnud. Ja muidugi raamat on ise ka kirjutatud kohutavalt. Kohutav sõnastus, kohutav lausestus, kirjavigu täis. Muidugi see on pärit eelmisest sajandist, aga enne avalikustamist võiks vähemalt raamatu läbi lugeda ja kirjavead ära parandada. Ja kohanimed võiks ka siiski välja kirjutada. Mind vapsjee ei huvita mingi -i sild; K. puiestee või L. tänav. No fakk võiks vähemalt nii palju vaevagi näha, et kohanimed välja kirjutada. Vahepeal lihtsalt tundus, et mida rohkem ma loen, seda lollimaks ma jään. Ma ei saa aru, miks on kohustuslik kirjandus selline, mis ei arenda kirjandi kirjutamise oskust vaid pigem viib selle alla. Raamatu keskpaik oligi kõige kohutavam. Algus oli täitsa normaalne ja lõpp kaldus ka peaaegu hea poole.

Head halloweeni?

Aga isegi lugemine mõjub mulle, kuidagi eriti... jõudsalt. Täpselt nagu kõik muu psühhotroopne. Kui ma loen näiteks raamatus 30 lehte ära, siis mul on lihtsalt selline tunne, nagu oleks pool tundi tagasi pitsidest viina lasknud. Pea on kuidagi paks, veits käib ringi. Üritan seista; lonkides edasi liikuda; toetun kätega asjade peale, et korralikult püsti olla; natuke irvan vahepeal; ei saa teiste jutust midagi aru ja enda suust ajan iba, mis tundub isegi mulle naljakas. Ma ei tea, miks mul kõik koguaeg nii ära peab laksima. Nagu high oleks.


Ja see raamat on nüüd nii ära laksinud, et isegi twitter ajab närvi. Jookseb koguaeg kokku; vingub, et serveril on ülekoormus ja miski ei tööta. Tegelikult ma ei saa lihtsalt aru, mida ma üldse seal twitteris passin.


Happy bad joke day!

Saturday, October 30, 2010

Diisel, mitte bensiin.

Alustaks siis sellega, et mul pole enam siia midagi asjaliku kirjutada (jõle kasulik on ikka alustada kirjutamist lausega, et sul pole midagi kirjutada. Kui ei ole, siis ära kirjuta, sjo). Lihtsalt viimasel ajal pole mul sellist halba tuju olnud (või on pigem süüdi initsiatiiv ja viitsimatus). Ja kui mul on hea tuju, siis ma ilmselgelt ei tule enda blogisse mingid iba ajama (iba võib ajada iga tujuga, aga korraliku iba niimoodi ei tule).


Ajad on vahepeal nii palju muutunud, et ma pidin tõsiste olude sunnil endale siiski twitteri tegema. Kes seda näha tahab, siis see asub siin:
VAJUTA SINISE TEKSTI PEALE

Ma alles sätin end seal sisse ja pole jõudnud veel inimesi followima hakata ja ma pole veel kõigestki jõudnud aru saada, aga üks asi mind tõesti üllatas seal. Teine inimene, kes mind seal jälgima hakkas oli ALLFLAWS. Ta on üks briti muusik, keda ma kunagi kuulasin tema sügava lüürika tõttu. Muidugi on ta tegelikult siiamaani minu playlistis. Ma olen alati arvanud, et Twitter on selline koht, kus fännid saavad jälgida kuulsuste tegevust, mitte vastupidi. Ja ALLFLAWSi kontot vaadates, ei paista ta selline, nagu ta lisaks kõiki enda listi. Aga kõige rohkem huvitab mind see, et kust kurat ta minu konto üldse leidis? Ma pole jõudnud peaaegu kedagi jälgima hakatagi =/
Äkki Twitterisse registreerumine ei olnudki nii hea mõte?

Ja kuna mul oli vahepeal räigelt igav, siis ma panin enda "Things to do" nimekirja viimaseks veel ühe asja. See ei tohiks väga raske olla, nii et ma võin seda arvu vahepeal suurendada.

Hoping for the best but expecting the worst.


Pean teisipäevaks Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" läbi lugema. Ma algul arvasin, et see on 300+ lehte või isegi 400+ lehte. Aga nüüd järsku avastasin, et sellel on 580 lehte... Nojah, eks näis palju ma sellest lugeda siis suudan.

Thursday, October 28, 2010

Organiseeritud heategevus.

Täna hommikul ärkasin kell pool 1 selle peale, et mobiil tegi mingit imeliku häält. Pärast selgus, et aku oli tühjaks saanud. Aga sel hetkel, kui ma olin just üles ärganud ja alles lamasin voodis, tuli mulle järsku geniaalne mõte. Kuna ma olin täiesti üksi kodus, otsustasin ma rolleriga Tallinna sõita! Natukene idiootne mõte, aga kui selline mõte tuleb, siis peab selle teoks tegema. Pealegi on see viimane võimalus rolleriga vaheajal Tallinna sõita ja ehk isegi aasta viimane võimalus. Õues oli 7 kraadi sooja ja vihma sadas. Aga noh, surma ma vast ikka ei saa. Tõmbasin kähku soojad riided selga ja natukene kell 1 läbi olingi valmis minema. Ainuke asi, mille pärast ma muretsesin oli mu kael ja lõug, sest need jäätuvad isegi sooja ilmaga sõites ära. Ja puhtjuhuslikult leidsin ma esikust ühe bikerite maski. Ma ei tea miks see seal oli ja vaevalt, et keegi seda kunagi üldse kasutanud on, aga minule sobis see ideaalselt. Linna poole sõites tuli mul mõte, et tahaks räigelt Skyparki minna. Nagu räigelt tahaks. Aga siis tuli mul meelde, et ma ei saa, kuna ma pean enne koju jõudma kui vanemad. Kui nad jõuvad enne mind ja siis küsivad, kus ma käisin, siis ma saaksin pikki kukalt. Niiet kahjuks jäi see plaan ära.
Aga mul õnnestus osta endale uued KOSS kõrvaklapid. Vahepeal mõtlesin isegi, et ehk peaks ostma Senheiseri omad. Aga poes neid võrreldes olid Senheiseri näitajad halvemad ja nad ilmselt topivad juba firmanime pärast endale hinda juurde. Aga seekord ma ostsin endale need suuremat sorti KOSSid. Näevad küll natukene koledamad välja, aga isoleerivad räigelt hästi ja bass peaks ka palju mõnusam olema.

All that I feel is the realness im faking
taking my time but it's time that im wasting

Tegelikult ma olen pikka aega juba mõelnud, et võiks endale Twitteri teha. Mulle on alati selliseid asjad meeldinud.. lühikeste ja lausetega ja puha. Aga ma ilmselt satuksin sellest liiga sõltuvusse ja lõpetaksin isegi blogimise ära. Ma kujutan ette, et ma spammiksin seal päev läbi igasugu lauseid. Ehk siis see näeks välja umbes selline:

Holger(16:42) - Kui on olemas tikk ja on olemas tikutops. Kas neil on üldse võimalik eraldi eksisteerida?
Holger(16:43) - "Great minds discuss ideas. Average minds discuss events. Small minds discuss people."
Holger(16:44) - Tiku ja Taku istuvad puu otsas. Mis erinevus on üldse Tikul ja Takul? Kuidas sa neil vahet teed? Ja kui sa ei tee neil vahet, kuidas sa tead, et need on Tiku ja Taku?
Holger(16:45) - Meie keerame kella kaks korda aastas. Aga terve ülejäänud aasta keerab kell meid.
Jne..
Ehk see siis oleks kohutav, nii et minu Twitteri konto jääb tulemata.


15 aastat hiljem - http://web.zone.ee/darkcloud/15aastathiljem.html


© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis