Diisel, mitte bensiin.

Alustaks siis sellega, et mul pole enam siia midagi asjaliku kirjutada (jõle kasulik on ikka alustada kirjutamist lausega, et sul pole midagi kirjutada. Kui ei ole, siis ära kirjuta, sjo). Lihtsalt viimasel ajal pole mul sellist halba tuju olnud (või on pigem süüdi initsiatiiv ja viitsimatus). Ja kui mul on hea tuju, siis ma ilmselgelt ei tule enda blogisse mingid iba ajama (iba võib ajada iga tujuga, aga korraliku iba niimoodi ei tule).


Ajad on vahepeal nii palju muutunud, et ma pidin tõsiste olude sunnil endale siiski twitteri tegema. Kes seda näha tahab, siis see asub siin:
VAJUTA SINISE TEKSTI PEALE

Ma alles sätin end seal sisse ja pole jõudnud veel inimesi followima hakata ja ma pole veel kõigestki jõudnud aru saada, aga üks asi mind tõesti üllatas seal. Teine inimene, kes mind seal jälgima hakkas oli ALLFLAWS. Ta on üks briti muusik, keda ma kunagi kuulasin tema sügava lüürika tõttu. Muidugi on ta tegelikult siiamaani minu playlistis. Ma olen alati arvanud, et Twitter on selline koht, kus fännid saavad jälgida kuulsuste tegevust, mitte vastupidi. Ja ALLFLAWSi kontot vaadates, ei paista ta selline, nagu ta lisaks kõiki enda listi. Aga kõige rohkem huvitab mind see, et kust kurat ta minu konto üldse leidis? Ma pole jõudnud peaaegu kedagi jälgima hakatagi =/
Äkki Twitterisse registreerumine ei olnudki nii hea mõte?

Ja kuna mul oli vahepeal räigelt igav, siis ma panin enda "Things to do" nimekirja viimaseks veel ühe asja. See ei tohiks väga raske olla, nii et ma võin seda arvu vahepeal suurendada.

Hoping for the best but expecting the worst.


Pean teisipäevaks Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" läbi lugema. Ma algul arvasin, et see on 300+ lehte või isegi 400+ lehte. Aga nüüd järsku avastasin, et sellel on 580 lehte... Nojah, eks näis palju ma sellest lugeda siis suudan.