Sunday, October 3, 2010

Edasipüüdlik sotsiopaat.

Kõik on õpitav - ma treenisin end mitte unistama.
Pole unistusi, pole ootusi - kõik on suurepärane.
Kõik läheb otsekui plaanipäraselt kui sul puudub plaan.





7:30 hommikul, äratuskellast tulev muusika äratab ellu.
Õhtu on läbi.
Uus hommik, uus võimalus teha midagi kasulikku,
et tõestada, et ma olen seda kõike väärt,
seda elu.
Kella üheksaks täiesti ärkvel ning uksest väljas.
Päike paistab, valgustab silmad pimedaks.
Lapsed ootavad nurga peal bussi,
mis viib nad kooli.
Nüristab nende originaalsust.
Istun autosse, käivitub esimese korraga.
Vana hea Ameerika mehaanika.
Ja isegi kui ma tahaks omada uut importi,
on see usaldusväärsem ja veel tähtsam -
kõik, mida ma saan endale lubada.
Peatus Statoilis, et osta pakk suitsu ja tass cappuccinot.
Tagasi Fordi, aknad on keritud täiesti üles.
Et kui raadio hakkab rokkima, saaks julgelt kaasa laulda.
Kottpimedas on veel vabam olla.
Otsimas seda unistust,
üritan võita ajavoolu.
Miski muu ei loe, kui kihutad liiklusest mööda.
Soovin, et see oleks manuaal, aga see on automaat.
Kuulan teed, ta on nomaadi häälega.
Ma armastaks sõita ära ja mitte kunagi tulla tagasi.
Rattad aina pöörlevad, pöörlevad ja pöörlevad.
Üksi olles on ainuke aeg, millal ma tõesti tunnen, et ma olen inimene.
Võtan lonksu cappuccinot, kerin akna alla,
tunnen mõnusat jahedat tuuletõmmet.
Rahutunne kümnekordistub.
Olgu õnnistatud see isik, kes leiutas päikeseprillid.
Ja kui juba õnnistamiseks läks, siis õnnistatud olgu ka
kõik pühakud, kes töötavad kiirsöögikohtada drive in'is.
Objektid tunduvad olevat palju lähemal, kui nad tegelikult on.
Sest kui sa oled ihuüksi, siis pole mitte kellegile teisele valetada.
Kõige rohkem kuulan ma raadiost jutusaateid.
Sest need õpetavad jututeemasid, millest ma saan päris inimestega vestelda.
Niiet kui ma peatun Statoilis või mingis muus bensukas,
saan teeselda, nagu ma oleks haritud või teaks palju.
Ma olen nagu suhkur - minu täiesti võlts isiksus.
Ma olen nagu üksik must täpp keset merd.
Plaanin sõita selle Fordiga täiesti keset tühermaad.
Mõtlen, kuidas ma saaks siit linnast lahkuda.
Täidan paagi ja põgeneks mere poole?
Või peaks lihtsalt otsima kuskil baaris pehme tooli
ning seal öö läbi telekat vahtima?
Igaljuhul homne päev on täpselt nagu tänanegi.
Ja rohkem ei olegi vaja, et muutust taga ajada.
Ma armastan sõita rohkem kui ma armastan elus olla.
Ja minu kodulinn ei tea isegi minu pärisnime.
Kui ma vaid teaks, et mind ei igatsetaks.
Võib-olla siis ma suudaksin eksistentsist välja kasvada,
kaduda.


Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.
Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.
Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.
Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.
Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.
Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.



http://coloursofblood.wordpress.com/2010/10/02/3oktoober/ (Varjatud postitus)

0 kommentaar(i):

Post a Comment

© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis