Hüppad pea ees vette - tegelikult nii õpidki ujuma.

Natukene eilsest kontserdist ja sellest, miks mu kõlarites praegu Rebecca Kontuse album mängib. Sain teada, et sel hetkel, kui ma eile kodus passisin, olid osad inimesed üritanud ühte Rebeccale kuuluvat metallist puzzlet lahti saada ja siis tagasi kokku panna. Oskar oli öelnud, et Holger saaks selle lebolt lahti. Siis nad olidki Veronikaga kokkuleppe teinud, et kui ma saan selle kiiremini kui 5 minutiga lahti, siis Vursa ostab Oskarile šokolaadi. Aga kui ma ei saa, siis vastupidi. Lonkasin siis enda karguga aula sisse, kui järsku üks blond habemega mees küsis mult, kas ma olen see poiss, kes sööklasse minnes jala välja väänas. Nojah, see olengi mina. Läksin edasi, siis nägin lõpuks tuttavaid inimesi. Siis pidin maha istuma, mingi ring inimesi ümber ja anti see metallist puzzle mulle kätte ja pandi aeg käima. Sain selle 3:40 lahti ning teenisin sellega Oskarile šokolaadi. Tore =)
Siis tuli lavale Merwis, nende järele Joel Kotsjuba koos crewiga ning siis Rebecca koos enda bändiga. Korra käisime sportas kossu vaatamas ning siis kui see läbi sai, läksime tagasi aula. Ka aulas oli kontsert juba läbi saanud. Paljud tegutsesid ja koristasid jms., aga me istusime ja ajasime juttu. Siis pakkus äkki Risto välja sellise variandi, et äkki kui ma saan uuesti selle puzzle 5 minutiga lahti, äkki annab Rebecca mulle enda plaadi, sest ta enne ei uskunud, et ma seda suutsin. Ma ei ütelnud selle peale sõnagi, minu arust oli see natukene naeruväärne mõte - miks ta peaks mulle sellise asja eest enda CD andma? Aga keegi läkski juba seda pakkumist Rebeccale ütlema ja siis ta tuligi sinna koos enda kaameramehega. Ta andis mulle selle puzzle kätte ning aeg läks käima. Aga kuna see puzzle oli nii imelikus asendis sel hetkel, siis ma ei suutnud seda seekord 5 minutiga lahti võtta. Aga Kontus pani selle siis algasendisse tagasi ja ütles, et ma võin uuesti proovida, kuna see enne oli imelikus asendis. Hakkasin siis uuesti pusima, samal ajal rääkisime igast juttu ja päriti ka igasugu asju: Jah, mul tõepoolest käed värisevad väga palju. Ei, ma ei ole närvis, need värisevad kogu aeg. 11 klassis käin. Füüsikat. Jamh, kvantfüüsika. Ei, ma ei ole seda puzzlet varem käes hoidnud. Ausalt ka, täna siin laval proovisin seda üldse esimest korda. Mul eelmine aasta oli juba "Kõrvaklapilaul" enda playlistis. Okei. Igastahes sain siis seekord selle lahti ajaga 2:30. Ja siis ütles Rebecca äkki järsku, et ma pean selle kokku ka saama. Ouch, enne laval ma sellist asja küll ei teinud. Aga nojah, Kontuse sõna on seaduseks. Hakkasin siis seda kokku pusima. Aga kuna ma polnud seda varem proovinud, siis läks aega koos lahtivõtmisega kokku 6:05. Aga Rebecca oli nii lahke, et andis mulle ikka enda albumi. Aitäh! Kuigi tal oli ikka raske uskuda, et ma tegin seda täna esimest korda.. aga nojah =)

"The time is running by, make sure to look around.
The time is running by, collect every sight and sound.
Before it is too late and you can never start all over again.
Be sure you will notice everything that you have been given." 

>Samuti oli mul vahepeal meilitsi kirjavahetus Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi direktoriga. Küsisin talt, kas oleks võimalik mind 18. novembril toimuvaks töövarjupäevaks kellegile töövarjuks määrata. Ning ta vastas mulle küsides, millist ala ma jälgida tahaks. Sellise vastuse peale ma olen küll häppi nagu jess! Kindlat nime veel ei ole, sest see sõltub kõik selle päeva ajakavast, aga ma olen kellegi tööväri, kes töötab eksperimentaalsel alal, seda on ilmselt kõige põnevam jälgida. 17. novembril sõidan juba bussiga Tartu, ööbin tuttavate juures ja hommikul otsin selle hoone üles ning
lähen töövarjuks. Täpselt üks kuu on aega...