Sulgesin silmad ning hetkeks isegi unustasin, et eksisteerin.
Pole ammu midagi uneägudest ka kirjutanud, kuigi vahepeal on igasugu toredaid asju juhtunud. Eile näiteks ma ärkasin hommikul niimoodi üles, et jalad olid padja peal ja pea oli mingis imelikus poosis. Hehe.
Ning neljapäevane öö oli ka väga omapärane. Algul siplesin ja vrähklesin tükk aega enne kui mul üldse õnnestus magama jääd. Sain natukene magada, siis tundsin, et räigelt palav on. Nagu mitte lihtsalt niisama palav vaid kohe räigelt palav. Viskasin teki endast eemale. Ikka oli palav. See oli selline palavus, mis tekitas tunde nagu tahaks toast välja joosta ning õue, lihtsalt et sellest tundest eemale saada. Aga ma olin liigagi väsinud isegi, et enda toast välja minna ning ilma tekita ma ei suutnud magada. Mõtlesin, et kui mul on isegi ilma tekita palav, siis vahet pole, samahästi võin tekiga magada. Siplesin ja vrähklesin veel natukene aega ja lõpuks kui mugava asendi leidsin, jäin uuesti magama. Varsti ärkasin uuesti selle peale, et tundsin kellegi südame pekslemist enda käe vastus ning keegi hingas mulle peale. Tegin silmad lahti.. mingi tüdruk lamas minu kõrval. Lihtsalt lamas ja oli ennast ümber minu vasaku käe mässinud. Ma lihtsalt vaatasin talle silma, ta vaatas vastu. Kumbki ei liigutanud. Mul on siiamaani ta välimus väga hästi meeles: lühikese võitu (kuskil 165cm, ehk siis mulle enamvähem kaelani), suht kõhn, kandiline nägu, kandilisevõitu põsed, heledad juuksed ning heledad silmad. Vaatasime üksteisele niimoodi umbes 15 sekundit otsa, siis ta kadus ära.. Mu vasak käsi oli jälle üksi. Kahju =(
Kohe kui ta ära kadus, sain rahulikult edasi magada. Läks mingi tund või poolteist mööda ja siis järsku PIRAKI! Käis RÄIGE litter ära. Selline hääl nagu keegi oleks visanud räigelt suure ja raske prussi lapiti vastu põrandat. Tegin silmad lihti, vaatasin toas ringi, midagi erilist ei paistnud olevat. Üritasin aru saada, kas see oli päriselt või ma jälle kujutan endale asju ette. Siis kuulsin, kuidas vanemad sosistavad omavahel enda toas. Nad on kas mõlemad unetud või siis see laks mis käis, oligi päris. Ma ei viitsinud asja uurima ka hakata. Ootasin kuni süda pekslemise lõpetas jäin uuesti magama. Hommikul mobiili äratus helises põrandal, haarasin mobiili järgi, panin äratuse kinni. Ja siis nägin midagi põrandal. Vaatasin lage. Vaatasin põrandat. Vaatasin uuesti lage. Peas oli ainult üks küsimus: "WTF?". Tuli välja, et see räige laks, mis öösel käis oli see, et mu laelambi kuppel kukkus järsku vastu maad ning see on tõesti wtf. Kuidas ta kukkuda sai? See ei ole ka lihtsalt selline kuppel, mis sinna lakke lambi külge kinni topid. See käib mingi räige keermega sinna kinni!
Aga nojah... nagu ikka: Sellised asjad on ikka paremad, kui öö, mis on täis vaikust.
Aga deja vu'd? Nojah, neid on ka olnud, aga üks on eriti huvitav. Nimelt bioloogia kontrolltöö ja ilmselt just see kontrolltöö, mis homme toimub. Ma nägin seda, kuidas ma vastasin 3. või 4. küsimusele. Aga jama on see, et ma ei näinud ei küsimust, ega ka seda, mida ma vastasin.. Ja see bioloogia kontrolltöö mis tuleb on üpriski kirves, kuigi aasta lõpu poole lähevad need veel hullemaks. Küsimusi on praegu terve A4 lehe täis ja muidugi on see täis mingi keerulisi teaduslike mõisteid ja termineid. Alguses oli mul raske isegi korralikult hääldada desoksüribonukleotiid, aga nüüd ma suudan seda korralikult ning rõhkudega öelda ja ma isegi tean, et desoksüribinukleotiidid on DNA monomeerid.
It's never too late
to be what you
might have been.
It's your life.
Make it great.
0 kommentaar(i):
Post a Comment