All that I can see is just a yellow lemon tree.

Mul on juba pisteliselt nädal aega valus kõndida olnud. Paremasse põlve lihtsalt lööb vahepeal valu, ilmselt on külmaga jälle tulnud. Ilmselt ta tahab lihtsalt ikka veel rahu saada ja oma osa tegi ka ilmselt Skpark. Aga imelikul kombel ei mõelnud ma sellele, et valus kõndida on või, et kehkas võib olla mõnda aega valus joosta. Esimese asjana tuli mulle pähe ajateenistus. Enamustele oleks see hea põhjendus, et sinna minema ei peaks. Aga ma ei saa nii. Fuck no. Ma võin seal kasvõi haige jalaga  roomata.

Fill the glass, tilt your head back.
Let it trickle through the throat to where you hide your giggles and your laughs.

Ja muidugi see Dostojevski "Kuritöö ja karistu"... See on ilmselt kõige suurem raamat, mille ma olen läbi lugenud ning ka raamat, mida ma olen kõige kiiremini lugenud. Praeguse seisuga olen näiteks täna lugenud juba 160 lehekülge. Minu lugemuse kohta on see suur asi. Algul kui lugema hakkasin, siis olin kuulnud väga palju, et seda raamatut on algul raske lugeda, aga pärast läheb mõnusamaks. Aga algul ma hakkasin küll seda hea meeleoluiga lugema ning algul tundus paljutõotav. See raamat peaks näitama, kuidas hakkab inimese süütunne inimest piinama ja muutma pärast mõrva. Aga peategelane tundus algusest peale nii tupoi, et enam idiootsemaks ei saa minna ja sellepärast jäi mul see muutus märkamata. Deem, kuidas ma vihkasin teda, juba sajanda lehekülje peal lootsin, et ta võiks end juba ära tappa. Savi, et ta midagi veel teinud ei olnud. Ja muidugi raamat on ise ka kirjutatud kohutavalt. Kohutav sõnastus, kohutav lausestus, kirjavigu täis. Muidugi see on pärit eelmisest sajandist, aga enne avalikustamist võiks vähemalt raamatu läbi lugeda ja kirjavead ära parandada. Ja kohanimed võiks ka siiski välja kirjutada. Mind vapsjee ei huvita mingi -i sild; K. puiestee või L. tänav. No fakk võiks vähemalt nii palju vaevagi näha, et kohanimed välja kirjutada. Vahepeal lihtsalt tundus, et mida rohkem ma loen, seda lollimaks ma jään. Ma ei saa aru, miks on kohustuslik kirjandus selline, mis ei arenda kirjandi kirjutamise oskust vaid pigem viib selle alla. Raamatu keskpaik oligi kõige kohutavam. Algus oli täitsa normaalne ja lõpp kaldus ka peaaegu hea poole.

Head halloweeni?

Aga isegi lugemine mõjub mulle, kuidagi eriti... jõudsalt. Täpselt nagu kõik muu psühhotroopne. Kui ma loen näiteks raamatus 30 lehte ära, siis mul on lihtsalt selline tunne, nagu oleks pool tundi tagasi pitsidest viina lasknud. Pea on kuidagi paks, veits käib ringi. Üritan seista; lonkides edasi liikuda; toetun kätega asjade peale, et korralikult püsti olla; natuke irvan vahepeal; ei saa teiste jutust midagi aru ja enda suust ajan iba, mis tundub isegi mulle naljakas. Ma ei tea, miks mul kõik koguaeg nii ära peab laksima. Nagu high oleks.


Ja see raamat on nüüd nii ära laksinud, et isegi twitter ajab närvi. Jookseb koguaeg kokku; vingub, et serveril on ülekoormus ja miski ei tööta. Tegelikult ma ei saa lihtsalt aru, mida ma üldse seal twitteris passin.

Happy bad joke day!