Saturday, July 9, 2011

I'm not shit, I'm champagne.

Käisin täna vara-vara hommikul, kella 9. paiku Mustamäel. Sinna oli just eile öösel saabunud Prantsusmaalt üks auto ja nüüdsest seisab see auto minu maja kõrval parklas. Tegu on 2002. Ford Focus luukpäraga. Väga hästi hoitud, 135200km läbinud ja ei ole tagasikeritud. Ainult 1 omanik olnud ja see oli ka mingi 70+ aastane prantsuse päss. Kütust võttis maanteel 4,2l/100km ehk vähem kui minu roller. 85kW ja 1.8 turbodiisel ning kuna ta on nii kerge, siis kiirendus on väga jõhker diisli kohta. Mõlemad pidur ja gaas on ülitundlikud, aga siduripedaal ning rool on lihtsalt nii mõnusad. Kuna täna oli ARK kinni, siis hetkel on veel prantsuse numbrimärk: 911. Kõik on seni täiesti hästi. Kui müüja sõidutas meid sellega, siis ta pööras parklast välja ja juba avastas: "oih, juba 80 sees." Ma ise pole veel maanteele sellega jõudnud ja ei taha ka eriti riskida. Kui ma ilma juhilubadeta sellega sõidaks ja vahele jääks, siis miinimum on see, et ma ei saa kaks aastat juhilubae. Aga kui hästi läheb, siis saan 10 päeva pärast juba juhiload. Vähemalt on midagi, mis innustaks eksamil olemas.






Vahepeal kodus tööd tehes tundub nagu see oleks täielik Andrese ja Pearu töö. Ma mingi hetk arvasin, et see kulmineerus sellega, kui me täiesti lampi võtsime maja eest mingi osa teest üles. Lihtsalt, lampi. Ja nüüd kasvab seal tavaline muru. 
Aga eile võttis asi jälle huvitava pöörde, kui järsku tuli otsus juba paar aastat maja kõrval kasvav mägimänd maha lõigata ja teist tüüpi mägimänd sinna asemel istutada. See maha lõikamine paljastas paar plekki seina pealt, mida mänd muidu varjas ja selle peale tuli lause: "tuleb vist maja üle värvida". Kuna uus mänd on madalam muidu.. Mul tekib siin vahepeal päris tihti selline tunne, et wtf, miks me nii suvalisi töid teeme, ega siin normaalsetest töödest puudust ju ei ole.


Stare into my eyes and see the hell that burns inside my mind


Ma olen siiski salakaval inimene. Laima korraldas koos Guttaga jälle facebookis mingi mängu, mille nädala top 5 saab korvitäie maiustusi. Mul on eelmisest võidust siiamaani paar-kaks pakki küpsiseid järgi. Seekord ma ennast ei tahtnud sinna top'i panna, nii et panin enda asemel hoopis enda ema konto sinna.. Ja ehk panen kedagi veel sinna. Ma ei saa ju tasuta mahladele ja küpsistele ei öelda? =P



Wednesday, July 6, 2011

Only a thought away.

Iseenesest kirjutasin eile õhtul juba blogiposti valmis, aga umbes kahe paiku kadus internet ära ja sinna paika see jäigi.

Sai pool päeva täna linnas autosid taga aetud. Enamik on ikka täiesti rondid, kaks tükki jäid ainult täna sõelale: Ford Focus 1.8 TDI luukpära ja ka universaal. Universaal oli muidu kõvasti vähem sõitnud, aga see on peaaegu täpselt samasugune nagu mu vennal, ainult sinisem ja ma ei tahaks eriti samasugust osta. Aga luukpära nägi see-eest palju vingem välja.
Netist vaadates meeldis mulle kõige rohkem Premacy:
Mazda Premacy Elegance 2.0 Direct Injection 66kW
Netis oli kirjas, et 160 000 läbisõit hooldusraamatuga. Aga kohale minnes hooldusraamatut ei olnud ja see nägi nii ront välja, et see on raudselt üle 350 000+ sõitnud ja ookeanipõhjas ära käinud.

Aga otsingud veel siiski jätkuvad, 3-4 päeva pärast peaks Prantsusmaalt saabuma üks teistsugune Ford, mida ma kavatsen vaatama minna =P

Kids,
if you really want to piss of your parents,
buy real-estate in an imaginary place

Täna tulid kaks potentsiaalset ostjat Tallinnast rongiga mu rollerit vaatama (kes veel ei tea ja keda huvitab, siis mu roller on müügiks: LINK). Ehk siis ostja võttis lihtsalt sõbra kaasa. Ja see ostja oli nii kohutav rollupede, et terve see aeg ta lihtsalt vingus ja vingus ja vingus. Alates sellest, kuidas esigondlitel pole kinnitusi ja on paar kriimu, nii et ta peab terve uue esigondli selle pärast ostma ja kui kalliks see talle läheb, lõpetades sellega, kuidas silindril on mingi iks ainega tihend, millest ma isegi aru ei saanud. Vingus siis mingi tund aega kuni lõpuks tuli rong ja siis selle peale ta ka jooksis. Mingi hetk oleks tahtnud lihtsalt tema peale karjuda. Aga ta sõber oli täiesti normaalne, temaga sai isegi normaalselt juttu aetud.


Ning juhuse tahtel sain endale hiljuti ühe vähe toreda koolikoti ka, mille sees asjadel vähemalt külm ei hakka:

Pole just minu maitse ja stiil, aga kärab küll.


Tuesday, July 5, 2011

You said you're going crazy, I'm happy you want to be just like me.


Ma olen viimasel ajal pannud endale iga hommikul äratuse kuhugile ~10.00 kanti. Ilma selleta ma vist magaks iga päev kella üheni välja, aga ma avastasin, et mida varem ma ärkan. Seda rohkem on mul aega tegeleda, päris hea mõte, eks.


Kuna mul on 18. juunil ARKi eksam, siis ma olen vaikselt juba autot otsima hakanud. Ja ühel hetkel tundus juba nagu ma oleks täiesti ideaalse auto leidnud:

Renault Laguna, 1.9 Turbo diisel, 2001. aasta oma.





Renault Laguna II Dynamique 1.9 DCi 88kW

6. käiguline, keskmiselt 5,5l/100km kohta, kliimaautomaatik, toonitud klaasid, isetumenevad peeglid, kaasa talverehvid, ilukilbid, valu veljed ja mida kõike veel. Ning ainult 2700€ eest. Ma ei osanudki midagi paremat oodata.
Aga siis sai ühendust võetud tuttava automehaanikuga, kes jagab neid asju vähe paremini kui mina ja ta ütles, et mingil juhul ei tasu seda osta. See laguneb eesti teedel hetkega ära ja sa pead seda 2 korda aastas parandamas käima. Päris kahju oli.
Aga samas väga hullu pole. Homme tõusen kell 9.00 juba üles, et minna Tallinna paari autot vaatama. Irooniline on see, et mul on praegu 3 väga erilist autot valiku ees ja kõik need 3 autot on samat marki, mis mul juba peres on. Ehk siis venna, ema ja isa auto margid. Muidugi üks-ühele koopiad need ei ole.. Ma midagi kindlat veel ei julge öelda, eks homme näis, aga üks neist paistab kohe väga eriliselt teistest välja. Toob lausa väikse pisara silma.

Thursday, June 30, 2011

No Ms. Hamster, I'm not fascinated by your moustache.

Mulle ei meeldi jaanipäev kahel põhjusel. Esiteks kuna öösel ei lähe pimedaks. Ja valged ööd on igavad, mulle kohe üldse ei meeldi kui pimedaks ei lähe. Põnevus ja meeleolu kaob ära.
Teiseks, kuna see on muutunud liigjoomispühaks. Kui kõik teised on lihtsalt joomispäevad, siis sellel päeval nagu suruks see liigjoomine peale. Päev, mis oli mõeldud kultuuri säilitamiseks ja elushoidmiseks muutub hoopis rahva ning kultuuri hävitamise päevaks. Üks asi on joomine ning teine asi on ka see, et mitu inimest jaanipäeval haiglasse või surnukuuri meil satub.

Kunstik maalib enda teose lõuendile. 
Muusik maalib enda teose vaikusele.
Mina maalin enda meistriteose elule.

Täna käisin Sparta jõusaalis ja sain kokku Kulturismi Marekuga, keda ma edasipidi võin nimetada ka Treener Marekuks. Huvitav on see, et kõrgemale jõudnud inimesed (Marek on näiteks 6. kordne Eesti meister kulturismis) ei vaata amatööridele sugugi ülevalt alla, ega pea neid halvemaks, vaid üritavad aidata, samal ajal kui (olgem ausad), kuskil keskel asuvad inimesed on just sellised. Muidugi sõltub ka inimesest, aga valdavalt on siiski selline mulje jäänud.
Igastahes, rääkisime seal juttu, küsis mu senisest elus ja panime treening- ja toitumiskavad paika ning ka tulevikuplaanid. Sain teada, et midagi väga valesti polegi seni olnud, aga tehnikat õppisin juurde. Sain teada, et hommikul peaksin rohkem valku sööma ning menüüst on mul vadakuvalk puudu (aga seda saab ainult pulbrikujul). Aga kõige tähtsam asi, mida ma teada sain, oligi see, et ma ei saa mida tahan. Tavaliselt ma ei taha mitte midagi, aga kui ma midagi tahan, siis ma tahan juba kõike. Lihast, jõudu, madalat rasvaprotsenti ja vastupidavust. Okei, igastahes pärast selgus, et rasvaprotsent võib jääda sinna, elan üle, või natukene isegi tõusta, kuna mul on see praegu 11,1%, mis on suht madala piiri poole. Aga vastupidavuse poole pealt sain teada, et mul pole mõtet jooksmas käia, see võib pigem negatiivselt mõjuda. Ehk siis nagu ikka, alati ei saa kõike, saab ainult ühe valida =/



Help me take my shirt off for science

Tuesday, June 21, 2011

Maskuliinsuse vale


Pisarad voolasid nägu mööda alla. Ma olin 10 aastane, istusin vanas Oldmobile's, jäätiseputka taga olevas parklas. Meil oli isaga palju "isa ja poja õhtuid", ja sellel kindlal õhtul, otsustasin ma teha pihtimuse:
"Ma ei tea, kuidas mitte nutta. Mõnikord ma soovin lõpetada, aga mul on lihtsalt tunne, et ma tahan nutta, kuigi ma tean, et poisid ei tohiks seda teha."

Mu isa nustas mind ja ütles, et kõik on hästi. See on täiesti normaalne, kui poisid nutavad. "Kui sa tahad nutta, siis lase see endast välja, poeg. Sa ei pea millegi üle häbenema," ta kinnitas mulle.

Ma tundsin end peale seda natukene paremat, aga see siiski ei parandanud minu ebamugavat tunnet. Ma ei taibanud seda siis, aga kuskil sügaval minu sees ma teadsin, milline üks mees olema peab, ja ma tundsin, et mina ei ole selline.

See oligi umbes see aeg, mil ma kohtasin enda esimest valet maskuliinsuse kohta.

Järgnevate aastate jooksul, ma kohtasin palju teisi valesid, mis hakkasid ehitama üht suurt valet, mis elas minu alateadvuses.

Ja süütu lapsena, ma võtsin need valed omaks. Ma vaistlikult teadsid, et need on valed, aga ma tundsin nagu mind oleks üles keritud, nagu ma peaksin järgima seda rada, mis on minu jaoks ette juba käidud.

Mu mehe identiteet oli loomises, ja ma vaikselt õppisin, et mehed peavad olema tugevad, mitte haavatavad ja neilt ei oodata enda emotsioonide väljendamist.


Ma õppisin, et mehi peetakse pededeks, kui nad ei käitu hulljulgelt ja üleolevalt; mehed peavad olema dominantsed, mitte alistuvad.


Ma õppisin, et mehed on kiimased, mitte tundelised.

Kõige tugev jälg minu mõistuses oli see, et pole normaalne olla see, kes ma sel hetkel olin. Kasvades üles majas, mis oli täis tüdrukuid tegi asja veel raskemaks (Mul on neli õde). Ma tundsid veider ja "ebamehine" kui ma käitusin väljendusrikkamalt. Ma kähku õppisin, et "ilmekust" peetakse naiste omaduseks.

Aga sain selgeks, kuidas kanda maski ja ma kandsin seda edukalt. Ma mängisin jalgpalli, käisin sprintimas ning maadlesin koolis. Ma nautisin neid asju palju, aga ma tegin neid ka selle pärast, et minult, kui mehelt, olid sellised alad oodatud. Mulle ei meeldinud mängida nukkude või mängumajadega koos minu õdedega, mitte seetõttu, et see oli minu jaoks igav, vaid sellepärast, et ma teadsin, et see on midagi, mida poisid ei tohiks teha.

Tagasi vaadates on kerge näha, et mu vanemad ja kõik minu ümber üritasid meeleheitlikult minusse sisendada tugevat sugulist identiteeti. Ja mina, muidugi, arvasin, et see on normaalne. Aga paljugi sellest tundus lihtsalt võlts.

Näiteks, kui ma olin koos sõpradega, miks me kunagi tegelikult ei rääkinud? Ma ei mõtle, et rääkinud spordist, muusikast või autodest. Aga ka tegelikult teineteisele öelnud, mida me tunneme, mida me läbi elanud ja ei andnud teineteisele toetust (ja ma ei pea silmas teineteisele märja käterätikuga laksuandmist). Mul oli nii palju kordi, mil ma oleks tahtnud enda sõpradele öelda, et ma ei tunne end hästi või et ma vajan abi. Aga see pole see, mida poisid teevad. Võib-olla, kui see muutuks, siis ei oleks ehk meeste seas vähem enesetappe.

Naised on üheteised toetamises osavad ja nad teevad avatult üksteisele komplimente. Miks mehed ei võiks sellised olla? Kas see tõesti ohustaks meie maskuliinsust niivõrd? Kui midagigi, siis see muudaks meid tugevamaks.

Maskuliinsuse vale tuli välja ka siis, kui ma veetsin aega enda perega, käitudes nii nagu ma ei valinud, vaid nagu minult oodati. See avaldus ka abielus. Mul oli "roll" abikaasana, mida mult oodeti, et ma täidaks. Olla haavatav või enda nõrkust tunnistamine enda naisele ei olnud oodatud või teretulnud. Seda peeti ebamehiseks. Niiet ma matsin selle sügavale enda sisse.

Mitmel viisil maskuliinsus polnud midagi, mida ma tunnetasin või millega ma enda identifitseerisin. See oli pigem nagu etteaste, mida ma pidin etendama hirmust, et ma võõrastun teistest meestest (ja naistest)

Enamiku minu elust tunduski see vale normaalne. Aga ma vaikselt hakkasin nägema selle koledust. Ma vandusin, et ma muudan seda.

Teraapia aitas mul näha, kui sügavale olid need rollid minusse sisse surutud. Ma taipasin, et ma võiksin luua midagi sootuks teistsuguks kui ma tahaks. Ma võiks ka tegelikult iseenda jaoks defineerida, mida tähendab olla mees. Ma polnud kunagi seda valikut märganud.

Kaevata läbi iga muda kihi, et avastada, kes ma tõeliselt olen muutus minu missiooniks. Ma panin tähele, et ma ei hakkasin muutuma erinevalt, sõltuvalt sellele, kes minu ümber oli. Mitte ainult seetõttu, et väljendasin erinevaid osasid minust nii nagu ma tahtsin. Aga sellepärast, et ma arvasin, et ma peaksin olema mehelik ja alatu teiste meestega koos olles, tsenseeritud ja konservatiivne vanematega olles ning tundlik ja mänguhimuline koos enda armuga.

Päris mina tuli välja igas tegevuspaigas, kus ma end leidsin, aga ma ikka tundsin nagu ma hoiaks midagi vaos. Ma tahtsin olla sama inimene kõikjal, ükskõik, mis situatsioonis ma ka ei oleks. Ma tahtsin olla avatud ja väljendusrikas - maskuliine, feminiinne, hetero, gei, bi või midagi muud - mitte nii nagu teised tahtsid lahterdada või nägid sobivaks ja mitte ka nii nagu minult oodati valgenahalise, meessoost, keskklassi töölisena. Ma tahtsin olla üleni ja täielikult mina.

Meheks olemine ei tähenda elada rangelt seatud omadussõnade järgi. See tähendab olla üleni see, kes ma olen - väljendada enda isiklikku puutumatust, elada enda tõde. Ma ainult rabelesin, et olla mees, sest ma otsisin enda "mehisuse tunnistuse silti" väljaspool iseend.

Ma taipasin, et kiireim viis olla maskuliine või feminiinne on lihtsalt lõpetada sellest hoolimine. Olla see, kes sa oled, hoolimata sellest, kellega sa oled või mida sinult oodatakse. Kehasta neid omadusi, mida sa tahad, mitte seetõttu, et nad on maskuliinsed või feminiinsed, vaid sest nad tõesti väljendavad sinu olemust.

Ma olen midagi suuremat, kui enda sugu. Sina samuti.

Ma tean, et on teisigi, kes vaikselt soovivad väljendada ennast täielikult ja astuda kastist välja. Ma soovitan teil seda teha. Kui sa tahad midagi teha, aga kardad, et see võib kahtluse alla tuua sinu mehelikkuse, siis käitu pigem tõe, mitte hirmu järgi.





See lugu pole küll minu jutustada, aga ma võtsin endale vabaduse seda edasi rääkida. Samas see on midagi, millega me kõik võime samastuda. Poiste lemmikvärv on sinine ja tüdrukute lemmikvärv on roosa. Aga mis siis, kui minule meeldib hoopis valge?

Monday, June 20, 2011

Do you believe in angels?


the chances are I'd fall apart
                                                  and suffer seizures of the heart
as my chest begins to smart
the very second have to part
I want to go back to the start
but then again maybe I'd just feel new
maybe I'd get my life on track
and start to focus my attack
on all the things my life just lacks
and start to claw my passion back
instead of living like a hack
half committed half relaxed
I'd have nothing to lose

Lõpuks suutis keegi ära seletada ja põhjendada kõik need lahingud, mida ma öösiti unetuna enda voodis iseenda peas pean. Lühidalt jõudes on mul kätte jõudnud lihtsalt üks osa quarter age crisisest, ehk veerandeakriisist, kuid eesti keeles pole veel sellist sõna olemas. Kuigi see peaks alles jõudma ~25 aastaselt, siis mulle väideti, et ma elan mingit osa sellest juba praegu läbi, ehk siis mul tulevikus peaks kergem olema.

Milles siis viga on? Ma olen jõudnud enda elus punkti, kus ma tunnen, et mul peaks olema kõik juba välja mõeldud ja ma peaks kõndima juba õigel rajal ning ma peaksin olema kaugemale jõudnud sellest punktist, kus ma paar aastat tagasi olin.

See on hetk elus, kus sa lõpetad rahvaga kaasas käimise ja taipad, et sinus on palju sellist, mida sa ei teadnud ja need asjad võivad sulle meeldida, või sa võid neid vihata. Sa hakkad tundma end ebakindlalt ja mõtled, et kus sa oled aasta või kahe pärast, aga siis tekib hirm, sest sa ei tea, kus sa praegugi oled.

Sa hakkad taipama, et inimesed on isekad, barbaarsed, lollid ja litsakad. Kõik inimesed, keda sa kunagi teadsid ei tundugi enam nii suurepärased kui kunagi. Aga mida sa ei taipa on see, et nad taipavad kunagi seda sama ja nad ei ole nii kurjad, ebasiirad või külmad, aga nad on sama segaduses kui sinagi.

Sa tahad, et elu annaks sulle sõpru, armastust ja hobisi, mis esitaksid sulle väljakutse füüsiliselt, vaimselt ja intellektuaalselt.
Kõik on nii halb, sest sul on tunne, et sa oled ületanud normi. Aga fakt on see, et sa oled täpselt sama nagu iga teine isik maailmas. Niiet saa lihtsalt sellest üle, lõpeta vingumine, naudi lihtsalt asju ja looda leida see muinasjutu jama, millesse sa oled täiesti veendunud, et seda väärid, sest tegelikult, sa ei vääri seda.
Ja see kõik on sellepärast, et sa oled "kõrgemal" kõigest ja ei "lasku" kellegi tasemele. Sa ei proovi asju, ei riski ja kohe kindlasti ei tee esimese sammu, sest sa arvad, et elu peaks seda tegema.

Sa ei usu et pingutus ja kannatus tasuvad ära, sest sul on see totter nihilism, et "sa sured varsti niikuinii" ja sa ei hinda asju sellena, mida nad esindavad, selles sul on mingi omavoliline uhkus selles, kuidas asjad vanasti olid. Igas generatsioonis ja ajastus on omad teemandid ja täpselt sama palju on neis ka sõnnikut.

Selle jutu lõpetuseks ütlen, et ma jätsin alkoholi tarbimise pärast enda sünnipäeva maha. Ainuke asi oli vahuvein pärast klassi lõpetamist. Ma ei kavatse enam enda raha millegile halvale raisata; ma ei kavatse hakata enam enda pohmakaid ravima; ma ei kavatse enam ajurakke tappa; ma ei kavatse enam idiooti mängida; ma kavatsen olla ilma selleta vaba.



Kui keegi kasvaks üles kuubikus, nagu Plato kord väitis,
nad teaksid ainult kuubikut, aga mitte maailma väljaspool.
Nad ei vaataks kuubikut, kui midagi geomeetrilist,
meie teame ainult, et see on kuubik, kuna näeme seda väljast.

Kuubiku sees olijal ei ole õrna aimugi, kui suur või kui lai ta on,
sest mõõtmed on mudelid tehtud vaatlejate poolt ja vaatlejate jaoks
ning suhtes nende positsioonile väljaspool kuubikut.

Kui ma kasvaks üles kuubikus, selle seinad oleksid minu universum,
mul ei oleks mingit teadmist selle tervikust nagu välisvaatlejatel.

Ja aju on võrdne kuubikuga, me kunagi ei mõtle sellest välja poole.
Taipa, et aju läbib kuus miljardid signaali sekundis,
aga enamus neist on varjatud ning neid ei edastata meeltele.
Aju töö ongi saada kätte signaale
ja hoida varjatud need, mis sisaldavad meie olemust.

Reaalsus on mõeldav ja võrreldav aja ning ruumiga.
See koostab kaardi territooriumist, mis teeb meist meie.
Üks teema Kopenhaageni interpretatsioonist modernsest kvantfüüsikast,
mis väidab, et tegelikult, me ei tea einet,
me teame ainult menüüd, mida meie aju väidab, et on reaalne.

Me ei tea neid reegleid ja seadusi enda peas,
kuubiku seest me ei saagi näha tõde.
Keegi ei tea täpselt, mis juhtub siis, kui mõtleme.
Ja seetõttu ei saa me kunagi midagi kindlalt teada.

Sul on õigus mõelda,
ära mõtle selle üle,
lihtsalt tee seda.

Saturday, June 18, 2011

Nothing more left to say


Dem na like me
and me na like dem
Dem are me enemy
me are not dem friend


Viimane päeva päikesekiir
värvib punaseks õhtuse laotuse.
Viimane langev noahoop
värvib punaseks lina sinu all.



Ühemunaraku kaksikud, sugulashinged -
Tiku ja Taku.
Kaks ühesugust, keegi ei tee vahet.
Ka teid ei huvitanud kumb on kumb,
sest mõlemad on ju samad.
Pole suuremat õnne, kui ühtsus.
Kuni ühel saatuslikul päeval,
sa avastad, et sina oled Tiku.
Ja Taku paneb sinu põlema.
© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis