In the emperor's name

Ja ongi jõulud möödas. Ma tegelikult terve päeva mõtlesin selle üle, mida me tegelikult tähistame. Paljud ütlevad, et see on Jeesuse sünnipäev. Aga nii palju, kui ma olen aru saanud, siis Rooma kirik on ise ka väitnud, et nad kuna keegi ei oska täpset kuupäeva öelda, siis nad valisid selle, kuna sel kuupäeval peeti paganlike pühi ja nad tahtsid uued pühad nende asemele panna. Kuigi mõnel pool peetakse ikka jõule 6. või 18. Jaanuaril. Ning siis ma mõtlesin, et äkki me tähistame lihtsalt talvist pööripäeva. Aga samas.. see oli ju 3 päeva tagasi. Ning siis taipasin, et ma olen lihtsalt see coca-cola generatsioon. Kui coca-cola reklaamid jõuavad telekasse, siis tuleb see perioodi, kus me hakkame asju kinkima ja end täis sööma kuni uue aastani.

Õhtu algas sugulaste seltsis, mil me laua taga istusime ja kõik end täis mugisid. Ainuke teema terve istumise ajal oligi vist toit. Ja siis, nagu vist traditsiooniks on kujunenud topiti mulle päkapikumüts pähe ja mina pidin jõuluvana mängima. Kinke oli päris palju, kuigi mulle isiklikult ei meelde neid eriti saada. Toitu oli hästi palju. Pere peale saime vist 5-6 täissuitsuvorsti, tosin komme ja teid, pähkleid, küpsiseid, kanasigareid ja mida kõike veel. Ja ma sain veel 2 pakki chick snacke ka! Isale kinkisin veel 700ml Carriba Goldi ning teistelt sai ta veel 700ml Viru Valge ja terve kasti Gini. Ma ei tea, mis ta sellega peale hakkab, arvestades, et ta ei joo eriti. Aga vähemalt on mõneks ajaks varud olemas =D

Pildil on minu varandus. Karvane müts, termostass (mida ma kõige rohkem jõuludeks tahtsingi, jess! =D), auto hooldus...asi,  ühekordne alkomeeter ja kastrulli, mida ma tohin alles siis kasutada, kui ma siit ära kolin :D

Ning siis veel riideid ka, üht valget pusa ma proovisin kohe selga, siis panin ajutiselt diivani peale. Aga hiljem keegi avastas, et koer oli oma poriste käppadega selle peale pikali heitnud. Võite arvata, miuke valge pusa peale seda välja näeb.

Ahjaa, ning kõige esimene kingitus, mis mulle juba pärastlõunal tehti on üks selline vinge väike võtmehoidja, mille sees on LED lamp ning häälesalvesti. Ehk ma saan sinna sisse rääkida ja siis pärast seda kuulata. Kuigi ma ei usu, et ma seda veel niipea kasutan, kuna sinna sisse on salvestatud õnnesoov ja siis ma saan aegajalt seda ise kuulata =D

Ja nüüd on kommertslik osa kuni uusaastani läbi. Kui täna nähti päev otsa vaeva, siis õhtuks on kõik kohad asju täis ja sama sassis kui hommikulgi. Nagu ikka on ka toitu ületoodetud ja kuna seda kingiti veel juurdegi, siis võib rahus paar päeva selle peal elada. Head viimast aasta-nädalat!

Meie elu olemus on meie mõtete tulemus

Lühikene lugu sellest, kuidas ma sattusin jõulukontserdil klaverit mängima. Reedel oli muusikatund, kus õpetajat ei olnud kohal ja selle tunni ülesandeks püstitati välja mõelda, mida me esitame. Ühtegi asjaliku mõtet ei tulnud, aga klassiga või mingi grupi inimestega laulma ka ei tahtnud sinna ette minna, sest noh, see on igav.  Ja siis kuidagi enne tunni lõppu tuli selline otsus, et mina pean klaverit seal mängima. Natukene imelik otsus oli, sest meil on vist klassis 3/4 tüdrukut, kes on muusikakooli ära lõpetanud. Aga samas Marianne mängis ka, ta on tubli. Vahepeal oli igast muid plaane, näiteks tantsimist, tõmblemist, laulmist ja klassiga ette minekut ka sinna sekka teha, aga initsiatiivi eriti polnud ja sinna paika see jäigi. Alles 3 tundi enne jõulunäidendit sai lõplikult paiga, mida ja kuidas me esitame.


Why can't you want me like the other girls do?
They stare at me while I stare at you.

Reedel, kui oli otsustatud, et mina pean mängima, otsustasin iga päev vähemalt ühe loo ära õppida ja teisipäeval need järjestusse panna ja üleminekuid teha. Enne reedet oli mul täiesti selge Für Elise ja I hate this part. Koju jõudes otsustasin, et esimeseks looks sobiks suurepärast pulmamarss. Õppisin selle selgeks ja siis järgnesid teised laulud. Ja siis saabus kolmapäev. Koolis oli räige väsimus, läksin koju ja heidsin veerand tunniks pikali, mis on minu puhul ebatavaline. Kraadisin end ~36,9 kraadi palavik, siuke keskmine. Sain endale üliägeda smokingi ja päkapiku mütsi ka, siis tuli aeg esineda. See hetk, mil Robert karjuma hakkas oli hindamatu. Teda vaadati hästi kurjade nägudega ja karjuti et jää vait. Mõni oleks tahtnud talle vist kallale ka minna. Ja siis tormasin ette, viskasin Marianne noodid ära, hiljem kuulsin, milliste nägudega mind vahiti. Segaste ja arusaamatute nägudega. Ning siis algas pulmamarss, pinge langus ja kõik said aru, et see oligi nii mõeldud ja hakkasid naerma =D
Ainuke viga oli see, et käed värisesid - hästi, hästi palju ja kohutavalt raske oli klaverit mängida. Ma ei tea, miks nad värisesid, mingit närvi mul küll sees ei olnud, mõtlesin, et läheb nii kuis läheb, aga ikka näpud värisesid 3 noodi raadiuses ja mul oli vahepeal raskusi nootidele pihta saamisega. Samas pole hullu, sest algul oligi plaanis, et ma peaksin halvemini mängima.

Ja pärast läksime klassi, ma tulin viimasena koos kommikotiga klassi ja kuna ma vaatasin, et kõik istuvad, siis võtan ise initsiatiivi enda kätte ja mängisin jõuluvana. Päris tore oli, mulle loeti luuletusi ja anekdoote. Ka järgmine hommik tuldi tehti mulle kalli, et kommipakki kätte saada, see oli ka äge.
Ning mult küsiti, kas ma mängisin kõiki lugusid, mida ma oskan. Aga vastus on ei. Kuigi ma ei oska eriti lugusid, kuna ma ei oska eriti klaverit mängida, siis on siiski üks lugu, mida ma ei mänginud. See on Tong Hua, mille video ka eelnevalt oli (vabandan halva kvaliteedi pärast, aga ingliskeelsete sõnadega polnud paremat). See on esimene lugu, mille ma ise ära õppisin. Aga kuna see on sümboolse väärtusega video, ei ole eriti tuntud ja ei sobinud konteksti, siis ma seda ei mänginud. Aitäh.


Inimesed olid loodud armastamiseks,
asjad olid loodud kasutamiseks.
Põhjus, miks maailm on kaoses,
on, et inimesi kasutatakse
ning asju armastatakse.


Ma leidsin ka lõpuks enda õpilaspileti üles, pärast 2 kuud ilma selleta elamist. See oli mu kaardipakkide-tossupaelade sahtlis (jah, mul on nende jaoks eraldi sahtel). Pokemoni mängukaartide vahel, mul pole õrna aimugi, kuidas see sinna sattus.

Pärast neljapäevast jõulupidu ja vaheaja algust sõitsin kodu poole ning sillal sõitsin ühest väikese poisist mööda, kes hääletas silla peal. Mõtlesin, et võiks ta peale võtta, õues on päris külm. Pöörasin ümber, võtsin ta peale. Rääkisin temaga, sain teada, et ta on bussist maha jäänud ning viskasin ta Salutagusele ära =)

Kool on läbi

Täna toimus lõppude-lõpuks uurimistööde kaitsmine, mis läks üpriski hästi. Kuigi üks mu plaan ebaõnnestus tehniliste vigade tõttu, aga see midagi ei mõjutanud. Kõigi esitused läksid väga hästi, meil paluti 10 minutiks välja minna kuniks komitee otsuseid langetab. Ja siis hakkas ruumis mingi karjumine pihta. Isegi direktori häält oli kuulda, arvestades kui tagashioidlik ta on, oli see üsna üllatav. Kaitsmine toimus füüsika klassis ja isegi saksa keele õpetaja tuli enda klassist välja kuna kuulis karjumist. Muidugi oli see pigem sõbralik vaidlus ja kui meid tagasi sisse kutsuta, siis naeratasid kõik. Selgus, et kõik said viied ja meile öeldi, et see oli senini parim koosseis! Jess! Nii hea tunne on nüüd.

Uurimistöö lõppemine tähendab seda, et kuni eksamiteni ei ole midagi keerulist. Ma leian, et kooli kontrolltööde raskustase on nulli lähedane ning ainuke asi, mis võib peale eksamite veel mõistust nõuda on olümpiaadid. Tahaks maakondlikult vähemalt ühe reaalaine olümpiaadi ära võita ja siis kuna ma käin 12. klassis, siis ka riiklikul tasemel mingi normaalse koha saada. Ilmselt füüsikas. Keemiat ma pole aasta aega näinud ja isegi kui ma selles riiklikule saaksin, siis ma seal eriti midagi ei saavutaks.

Pärast kaitsmist kutsus mind Solvak endaga kaasa. Algul käisime läbi koopiaruumist, kus ta palus Arnel paljundada mingist füüsika õpikust üks leht. Nad rääkisid ka selle õpiku kohta, nimetades seda kõige füüsiku kõige tähtsamaks raamatuks ning, et selle põhjal on palju õpikuid loodud. Ja siis ta andis selle lehe mulle. Sellel on 3 pilti ja hunnik venekeelset teksti. Confused, mis ma sellega veel tegema peaks? Siis suundusime õpetajate tuppa, kust ta tõi mulle... mingi... metallist asjanduse. Ja siis rääkis selle kohta ka loo. Selle oli talle andnud Tallinna Ülikooli metoodik, kes ütles talle, et kui tal kunagi tekib tunne, et kui tal on kunagi füüsikast kopp ees ja soovib midagi muud teha, siis ta võib enda sõrmed selle vahele toppida. Ja midagi sarnast ütles ta ka mulle ning lisas, et ta ootab juba, mil mind tulevikus telekast näha on. Minu arust on see kohutavalt äge sümboolne kink. Midagi, mis tuletab asju meelde. Mul ei olegi eriti kinke, millega kaasneb mingi lugu. Nüüd tuleb ainult välja uurida, mis selle asja nimi on ja miks seda kasutatakse. Eks ta mingisugune press ole, aga mis?

Eilne öö oli ka päris huvitav (nagu ikka). Kui tegin kella ühe paiku silmad lahti, siis lendas/lainetas selline mao/lameussi hübriid mööda minu tuba ringi. Vahepeal ta lendas liialt lähedalt läbi, ma ehmusin, tõusin istukile ja jälgisin teda. Ta hakkas vaikselt haihtuma kuni muutus läbipaistvaks ja siis oli näha vaid, kuidas õhk vibreerib tema ümber. Ning peagi haihtus ta täielikult ja ma sain edasi magada.

Less than three

See video on pärit minu lapsepõlvest, mil ma alles 14 aastane olin. 
Ahh, good old times.

Heipa! Mõtlesin vahepeal midagi produktiivsemat ka kirjutada, aga see-eest võib see natukene kuivem olla, mine tea.

Täna on üpriski tegus päev. Homme toimub 2 tööd, pean kirjandi homme ära andma, matemaatika koduse kontrolltöö ära tegema, kaitsekõne parandama ning seda harjutama.

Kell on praegu 22:14 ning ma lõpetasin just enda kirjandi kirjutamise. Teema oli väga mõnus, kõlas umbes selliselt "Arutle inimese otsingute ja elu mõtte üle." Väga lai teema, millest võiks raamatuid kirjutada, aga ma võtsin ainult selle ühe peale ja sain kirjandi pealkirjaga "Elu mõte kui väärtushinnangute järgimine" ja surusin selle nii kokku kui võimalik ning sain kokku täpselt 400 sõna! Mis on väga hea saavutus, arvestades tavalise 600-750 sõnaga, mis mul harjumuseks on. Ning esimest korda ma suutsin maailmakirjanduse teose (antud juhul "Fausti") kirjandisse sisse tuua. Tundub, et oskus nagu vaikselt areneb, aga natukene kardan ikka, sest lõpukirjand on ainuke eksam, mida ma otseselt õppida ei saa. Õnneks tuleb ka küsimuste vastamine sisse, see tuleb mul hästi välja =)

Ülehomme on uurimistööde kaitsmine, mille tõttu on mul tükk-tükk tööd. Täna koolis proovisin enamvähem kui pikk mu kõne praeguses seisus on ning selgus, et kui ma rahulikult räägiks, siis tuleks kokku umbes 16 minutit (10 on maksimaalne piir!). Mis tähendab, et ma pean täna päris tubli kärpimise tööd tegema. Üldse võtab see kaitsekõne ning esitlus päris palju mu ajast ära. Ja selle aja võtan ma trenni ajast, ehk siis täna ning homme veel mul aega trenni minna ei ole, mis on mõnes mõttes isegi hea, sest eelmisel nädalal läks trenn natukene käest ära ja enne esitlusega tegelema hakkamist oli puhkepäevi ilmselgelt liiga vähe.

Inglise keeles vaatasime üpriski mõnusat filmi "Hogfather", mis ei olnud küll super film, aga ei saa öelda, et ta ka halb oleks olnud. See oli selline sürrealismi-postmodernismi segu, ehk siis palju fantaasiat ning mõttemaailmade avamist ja samas ka hulga sümboleid. Ning kuna see on raamatu põhjal loodud, siis alguses laius terve filmi kohal suur küsimärk, aga filmi lõpu poole hajus seegi ja film tundus palju-palju loogilisem. Tänapäeval pole palju filme, mis eeldavad kaasamõtlemist.

See nädal on meil 7 ühiskonna tundi. Ootan juba, mil neljapäev läbi saab, siis saab kuni kevadeni rahulikumalt võtta.

First it controls your mind, then it destroys your body.

Kas tuled?

Hommikul, kui avan silmad.

Sind ei ole minu kõrval,

tühjust, vaid silman.

Egas sind öösel mõrvand?

Miks lahkusid, mil alles magasin?

Kas näen sind veel, enne kui suren?

Tagasi,

kas veel kunagi tuled?

Vannis ulbib surnud kutsu,

mõtlen, teen laeva sest.

Sabast kinni, viskan lutsu,

sukeldub ta taevasse.

Läksid sa ehk poodi?

Toitu järel napilt null.

Ei, kirja ei jätnud voodi.

Kas mainisin juba:

ilus naeratus sul?

Masinas veel kuuma kohvi,

aurub õhku kohvihing.

Minust tegi tema ohvri,

kõrvetab ta mind.

Keset tuba surnud rott,

meenutab ta mind,

seda vaadata on piin.

Võtan kaasa, pähe kott.

Sekspuhuks keldris giljotiin.

Alla, mööda trepiradu,

tapariista juures peatun.

Lahkund siit on hingi sadu.

Viuh! Möödub tuulevihin.

Väike loom, nüüd on peatu.

Õue minna, ei, ma ei julge.

Kihutab seal tuisutorm.

Peatumatult tema kulgeb,

surnud selles kümmekond.

Selgusest kurk on kähe:

kui tagasi sind pole homme,

lasen endil kuuli pähe.

Senikaua matusteks

rotist ehteid valmistan.

Miks lahkusid, mil alles magasin?

Kas näen sind veel, enne kui ma suren?

Tagasi,

kas veel kunagi tuled?

Mu sõber,

mu arm,

mu psühholoog

Deadbeat Boyfriend

Võib-olla kõik mehed ongi sitapead.

Eile oli päris huvitav seik. Ruusmann tuli mulle trepi peal vastu ja hakkas mingist füüsikat värgist rääkima. Ma ei ajanud alguses juhet kokku, vastasin midagi ebamäärast ja siis ta ütles mulle, et täna pidi ju võistlus olema. Aa jaa! Ma unustasin juba ära. Küsisin talt kuna ja kus, ta ütles, et praegu (3 tunni ajal) peaks hakkama aga tal pole õrna aimugi kus. Jama, mulle pole ka keegi midagi rääkinud. Helistasin füüsika õpetajale, ta ütles, et Vello pidi meile tulema rääkima. Otsisime siis ise Vello üles, rääkisime temaga, ootasime natukene, mil ta asja uuris, siis ta toppis meid tühja klassi ruumi ja jättis meid sinna kahekesi ülesandeid lahendama. Ootamatu pööre koolipäevale =D
Muidugi mulle meeldib neid füüsika ülesandeid lahendada. Pärast lahtist võistlust oli ka tükk aega nägu naerul. Isegi kui ei läinud päris nii nagu tahtsin, aga mingi kaifi ma saan sealt kätte. Muidugi kooliülesanded on enamasti palju igavamad ja kuivemad ning ei paku mulle üldiselt mingit mõnu. Aga uus õpetaja on hakanud seda asja muutma, päris palju on kontrolltöödes uut ja põnev ning tavaliselt ei ole mul õrna aimugi, mis töösse võib tulla. Põnevam on, aga vaevalt, et see eksamile kasuks tuleb.
Ja ma käin esmaspäeva hommikuti füüsika järelaitamises ehk siis kell 7.45 olen juba kohal. Päris psühho värk =D
Ja neljapäeval kaheksanda tunni ajal ka. See peaks muidu olema kunstiajalugu, aga kuna see mulle eriti ei istu, siis mõtlesin, et käin seal ainult siis, kui seal kontrolltööd on. Pole juba üle kuu aja seal käinud, aga miskipärast ei ole mul ühtegi puudumist. Ma ei tea, kas see üldse vahepeal toimunud on.

Ning uurimistööd olen hakanud päris intensiivselt tegema. Just siis, kui ma arvasin, et see on enamvähem valmis, siis kargas mulle terve suur hunnik vigu näkku ja üks koolipäev tulin koju ja tegutsesin sellega 5 tundi järjest. Täna sai kõik parandatud (loodetavasti) ning uurimistöö (34 lehte kärbete tõttu) on välja prinditud, ära köidetud ning asub minu laua peal. Nüüd tuleb ainult kõnet hakata looma

Ning muidu on kõik hästi. Ainult teatud asjad muutuvad ajapikku teistsugusemaks. Ma tunnen end teistmoodi. Rohkem vabana - tulgu, mis tulgu. Nondum omnium diverum sol occidit.[Mitte kõikide päevade päike ei ole loojunud] ning ma vaikselt arendan enda ladina keelt. Pigem üldhariduse, kui kirjandi eesmärgil =)

Ja mõned haikud, mis kuidagi üle-eelmisest postist välja hiilisid. Don't ask me how:


Öösel rannas koos
pidi olema romants
midagi ei näe


********************


Langenud lehed
surnud puud tõusnud linnad
kõikjal inimtöö


********************


Taskulambi all
kitsenevad pupillid
kohtuvad huuled



********************


Hingan taevavett
uputan silmavette
rõske ja jahe


********************


Teemantsädelus
pimestab talvisel jõel
veel tuiskab juurde

Life is something to do when you can't get to sleep

Saalihokivõistlused: Väikene lugu sellest, kuidas ma täna hommikul võistlustele jõudsin. Eile õhtul toimus Karmeni sünnipäev, jep, jep jep. Seal olles helistasin Ristole ja küsisin, et mis kell meil homme saalihoki algab. Kuna nagu ma aru sain, siis järgmine pühapäev on võistlused ja keegi tahtis, et me enne seda ka kokku saaks ning harjutaks. Igastahes, ta ütles, et kell 8.15. Fakk, peab vara ärkama. Äratuse panin kella 7.00 peale ja ärgates tegin veel putru ja kohvi, nagu absoluutselt iga hommik. Umbes 7.35 äratasin ka venna üles, rääkisin talle, et täna on saalihoki treening ja ilmselt see kestab mingi tunnike või poolteist, ta ei teadnud sellest midagi, aga ikka oli nõus üles tõusma ja kaasa tulema. Vaeseke oli vist alles mõni aeg tagasi koju jõudnud ja magama saanud. Võtsin ka Risto auto peale ja sain teada, et täna on võistlused. Fakk! Sõitsin koju ja võtsin ühe musta ja ühe valge T-särgi kaasa. Ja lõppkokkvõttes jäime 4. kohale, mis on päris hea saavutus arvestades mitmeid asjaolusid: esiteks, me polnud kunagi enda meeskonnaga koos saalihokit mänginud; teiseks, me võistsime kõik esimesed mängud kuni poolfinaalini, aga siis pidi üks meie kõige paremaid mängijaid tööle minema ja peale seda kaotasime kõik mängud ning viimase mängu mängisime isegi tüdrukuga väljakul (ma ei tea, kus kohast ta meie tiimi järsku tuli). Ja kolmandaks, mu vennal oli nii paha olla, et ta vahepeal läks väljakult ära, lihtsalt selleks, et oksendada prügikasti,haha =D
Aga pärast vaatasin, et esikolmiku medalid olid päris suured ja ilusad, ühte neist oleks küll endale tahtnud.
Kaitseliit: Ja muidugi võeti mind vahepeal Kaitseliitu vastu, nimelt luurerühma ja samuti suutsin ma endale relvaloa ära teha. Iseasi, kas mul seda vaja ka läheb, aga mul on 2 aastat aega seda realiseerida =)

Ja nüüd liikudes sellest hetkest veel tahapoole mineviku sügavikku:

Füüsikaolümpiaad: Eile hommikul tõusin kell 8.00 ja läksin Tallinna lahtisele füüsikaolümpiaadile. Ilmselgelt ma sellest pikemalt ei hakka rääkima, aga minul oli küll väga tore. Kuigi üks asi jäi kripeldama. Seal oli kokku 10 ülesannet, millest pidi lahendama 6 (muide 4,5h on täiesti optimaalne aeg 6 ülesande jaoks). Ja ma tegin enda valiku ja mõndasid ülesandeid ma ei hakanudki vaevuma tegema, tegelesin nendega, mis ma välja valisin. Ja pärast lahenduslehti vaadates, avastasin, et ma oleks pidanud ikka 6. ülesande ära tegema, see oli ülimalt lihtne ja ülimalt lühike. Selline koolifüüsika tasemel. Ning selle eest sai 10 punkti! 10! See on umbes nii palju, et eelmine aasta ei saanud 14 inimest terve olümpiaadi pealegi 10 punkti kokku. Muidu poleks hullu, aga kuna see on muu viimane aasta, siis oleks tahtnud ikka maksimumpunktid kätte saada =)

Kool: Suutsin ühe mateematika tsükli nelja saada. Ehk siis esimene neli matriklis. Samas ametlikult see midagi ei muuda, nüüd võivad kasvõi kolmed-kahed tulla, aga ma lihtsalt tahtsin esinduslikult olla esimene inimene Kohilas, kel õnnestuks kõik viied saada. Samas irooniline, et just matemaatika, mitte mingi muu aine, mis oleks palju võõram.

Hallutsinatsioonid: Oeh, neid on ka olnud igasuguseid. Eelmise nädala ööl vastu neljapäeva tegin silmad lahti ja mingi kaamel passis mulle otsa. Selline suur, küüruga vastu lage ja pika kaelaga kaamel. Mõtlesin, et küll ta ära kaob, aga mingi hetkega hakkas veel loomi juurde tekkima ja peagi oli terve tuba neid täis. No johhaidii, ega see mingi Noa laev ei ole! Aga siiski nad varsti kadusid ära.
Ja paar korda on veel seda olnud, et kui ma silmad lahti teen, siis mingi tüdruk magab voodis mu kõrval (neid on olnud kokku ainult 2 inimest - nimesid ei maini). Alguses ma ehmun ära, mõtlen, et kuidas ta siia sai. Aga kui ma näen, et tal on silmad kinni ja ta magab õndsat und, siis rahunen natukene maha. Siis jõllitan veits aega. Lihtsalt niisama. Kohutavalt mõnus on, kui keegi niimoodi sinu kõrval ühe teki all magab. Ehk isegi tekkis suunurka naeratus. Ja siis ma tahan lähemale minna, tahan kallistada või lihtsalt käe ümber panna. Aga hetkel, mil ma teda puudutan kaob ta ära. Ja siis tekib tühi tunne. Ma ei tea, kas see on selline tunne, nagu ta oleks olnud minu kõrval ja siis lihtsalt mind hüljanud või selline tühi tunne, nagu poleks mitte keegi, mitte kunagi mu kõrval olnud. Igastahes on kurb ja kõle. Ja see on lihtsalt nii nõme tunne.