Aeg peatub ainult kunstis ja mõtteis

Viimasel ajal on igasugu huvitavaid asju juhtunud.

Alguses sain teada enda matemaatika riigieksami punktisumma - 95 punkti. Super! Üks loll viga oli küll sees, aga mul ei ole mõtet enam seda taga ka kiruda.

Ja siis saabus peagi mulle kiri - kutse maavanemalt parimate lõpetajate vastuvõtule.

Ja siis päev hiljem lugesin fitness.ee uudiseid ja selgus, et ma olin võitnud 10€ kinkekaardi! Jeii!! Muidugi saan valida ka klubikaardi, aga kuna see maksab ainult 6.39€, siis ilmselgelt ma võtan kinkekaardi ja hiljem võin soovi korral lihtsalt klubikaardi osta ja raha jääb ülegi!

Ja siis... samal päeval... õhtupoole.. sain veel ühe kirja - presidendilt!! Tegin aga usinaga ümbriku lahti ja seal sees oli kutse vastuvõtule, Presidendilossi roosiaeda!! - Super!

Eile tegin Raplas füüsikaeksamit, kell 10 hakkas, algul läksin kella 9.45ks Ühisgümnaasiumi, sealt küsisin, kus  ruumis see toimub, nad läksid uurima ja ütlesid mulle, et hoopis Vesiroosis toimub. Vesiroosi jõudes nägin pidulikes riietes tüdrukut, mõtlesin, et ta teeb ka raudselt füüsikaeksamit ja läksin talle järgi. Lõpuks, kui olin teda 2 korrust ülespoole stalkinud, siis ta läks mingi lampi vene keele klassi ja minul polnud õrna aimu, kuhu ma minema pidin. Õnneks siiski nägin ühte õpetajat, kellelt ma abi palusin ja ta juhatas mind õigesse kohta. Muidu oli eksam natukene raskem kui ma ootasin, aga midagi ennustada veel ei julge, eks näis.



Homme me läheme klassireisile Lätti - ja nagu viimane klassireis ikka, tuleb käituda, nagu me käitusime enda esimese klassireisi ajal. Ning kuna ma ei saa 3 päeva trennis käia (kohutav, ma tean :D), siis otsustasin täna teha korraliku trenni - ainult viis baasharjutust, kõigil 2 soojendusseeriat ja siis 5 tööseeriat.

Alustasin jõutõmbega ja tegin kuni 135kg - siis andis reie kakspealihas tunda, aga ta on üllatavalt kähku paranenud. Ma saan lühikesi seeriaid teha, juhul kui ma neid suutlikuseni ei tee. Aga sprintida veel ei julge, ega ei tahakski, see nõuabki liialtki pikka pingutust.
Seejärel tegin õlgadelt surumist, mis polnud küll algul plaanis, aga kuna Kohila päästeamet hõivas kangi ära, siis polnud mul muud võimalust. Seejärel laialihast. Ning siis kükke - neid suutsin teha kuni 75kg, siis andis reielihas tunda, et edasi ei tohiks minna, aga see oli tõeliselt üllatav, ma ei uskunud, et ma neid üldse teha saan. Ja lõppu rinnalt surumist, mis oli tõesti harjumatu, tavaliselt on see ju siiski esimene harjutus. Nüüd saan vähemalt 3 päeva taastuda ja homme võib-olla iseendale vaikselt kurta, et kõndides on lihased valusad. Aga sellest tuleb tore reis - tegin isegi 2 võikut juba kaasa.

Aeg-ajalt mängin ka malet

Minu odad on mu sõnad,

ei kunagi nad otsesed.

Minu ratsud kui mu valed,

ainult vingerdades tulevad.

Minu lipp, nagu Sina,

paistab kõikvõimas ta.

Mu etturid - mu meeled,

pimedana langevad.

Minu vankur, minu aju,

käsib vangerdada mul.

Mu kuningas on minu süda,

Sulle langenud on ta.

You got the credit for my kill

3 päeva tagasi toimus mul Mainori koolis matemaatika riigieksam. Oli enamvähem sama raskusastmega, mis tavalinegi eksam, võib-olla isegi grammikese raskem. Aga muidugi suutsin kõige esimeses ülesandes vägagi debiilse vea sisse teha (liikumisgraafiku asemel tegin kiirusegraafiku!). Viimases ülesandes taheti ka mullegi üsna tundmatut asja ja midagi ma seal ka tegin, aga pole veel jõudnud välja uurida, kas tegin ka õigesti. Kõige kiuste siiski loodan 90+ punkti ära saada.
Huvitav oli ka see, et II osa poole peal hakkas mul kõht valutama/pistma. Muidu pidin pärast eksamit minema linnapeale endale lõpuülikonda ostma, aga kuna mul oli nii valus ja ma ei saanud normaalselt kõndida, siis see jäi ära. Nii me sõitsimegi tagasi Kohilasse: mina tagaistmel kerra tõmbunud, vahepeal pigistan silmi kinni, vahepeal surun kätt rusikasse ning vahepeal hoopis pigistan autoistet enda kätevahel. Koju jõudes heitsin voodisse pikali, üritasin magada. Õhtu poole läks paremaks kuigi mingid perioodilised pisted siiski sisse lõid.

Kõik, kes joovad

on juba purjus või magavad.

Kõik, kes on veel kained 

on liiga poliitilised, et nendega saaks rääkida.

Seega läksime järgnev päev lõpuülikonda ostma. Imelikul kombel ei sobi mulle ükski pintsak, kõik hoiavad imelikult. Kuni lõpuks läksime Moetänavale, kus müüakse defektiga või siis mannekeenidelt võetud riideid. Huvitaval kombel sobisid mulle seal kõik pintsakud - ilmselt ma olen vist mannakeeni kehaehitusega.


Täna käisin ka aeroobset tegema - jooksin soojendusringid, hüppasin hüpenööriga, tegin venitusi ja siis hakkasin sprintima. Jooksin siis 3x korda 100m ära, kui neljandal korral lõi järsku valu jalga. Enesediagnoosi järgi on see parema jala reie kakspealihase venitus. Rebend see ilmselt ei ole, sest jalg liigub veel täitsa normaalselt, ainult valus on kõndida ja liigutada. Aga millest see tekkis? Venitasin ja soojendasin ju korralikult, aga kardan, et ehk ta ei olnud veel üleeilsest jalatrennist ära taastunud, sest tavaliselt ma hoian need puhkeintervallid palju pikemad. Kõige hullem ongi nüüd see, et ma pean laskma tal taastuda ja senikaua pean kõigi parimate harjutuste - kükkide ja jõutõmmetega - hüvasti jätma.

Muidugi trennis käies kohtub päris palju kokku ka nende väiksematega. Täna kogunesid päris paljud väikesed minu ümber ja jäid mind passima ning ootama, et ma neile midagi räägiks, samal ajal kui ma üritasin hüppenööriga hüpata. Siis sain aru, et neil on maastikumäng ning nad arvasid, et see lipp, mis staadionil on, tähistab mingit kontrollpunkti. Eks ma siis selgitasin neile, et siin ei ole midagi, et kuskil mujal on see punkt. Ja päris mitu gruppi jooksid minu juurde ja jäid mind passima.


Ja riietusruumides kuuleb ka igasugu huvitavaid asju. Üks näide algklasside poistest, kes tulid jalkatrenni, tähistame nad numbritega 1,2 ja 3:

Mingi väike poiss jookseb riietusruumi, karjub "Ment raisk!".
1 on hämmingus: "Kuulsid, mis ta ütles?"
*15 sekundit vaikust*
2: "Mis ta ütles siis?"
1: "Ment ütles!"
2: "Mida see tähendab?"
*15 sekundit vaikust
1: "Ma ei tea, aga ma olen seda varem ka kuulnud"
3: "Ment on ingliskeelne sõna. Mul vend mängis GTAd ja ütles ka seal politsei kohta ment. Inglisekeeles ongi politsei ment."

Seejärel riietuvad edasi ja räägivad omavahel karjudes. Järgmine teema neil.

3: "Ma läksin Liisbetiga lahku."
2: "Miks?"
3: "Ta oli liiga aeglane."
1: "Mis mõttes liiga aeglane?"
3: "Noh, oli liiga aeglane. Kõndis aeglaselt ja ta tegi töövihiku harjutusi ka hästi aeglaselt."
Seejärel nad jätkasid uhkustamist, kuidas neil kõigil on tüdrukud olemas, ainult et mitte Kohilas vaid mingites teistes koolides.

3: "Sa armastad Evelin Ilvest! Näed, armastadki, punastad!"
2: "Ei armasta! Tal on naine juba olemas!"

Hiljem hakkas üks teistele rääkima, kuidas ta ühele kümnendikule peksa andis (jalaga munadesse jms.) Siis nad hakkasid omavahel "sosistama".
1: "Vean kihla, et sa talle ei suuda peksa anda!" *viibutab minu poole*
2:"Suudan küll!"
1: "Näita!"
2: "Ma ei taha praegu."

Õnneks ta siiski mulle kallale ei tulnud ja ma peksa ei saanudki see päev, vaid läksin riietusruumist välja. Ka välja oli nende karjumist kuulda, siis nad rääkisid juba teineteisele, et "Sa oled seksikas ja sa tead seda!" ning ka administraatoril oli vist nende jutust kopp ees ja kuna ta märkas, et mina tulin sealt välja, siis ta läks ise sinna ja karjus neile: "Kuulge seksikad! Kes riides on läheb koju ära ja laske teistel ka rahus riietuda."

Vot, sellised põnevad asjad juhtuvad aegajalt seal.




Eile taipasin, et mul on füüsika eksam juba 9 päeva pärast. Otsustasin siis õppima hakata ja planeerisin niimoodi, et kuna kokku on 6 kursust, siis iga päev õpin vähemalt ühe neist selgeks. Eile õppisin selgeks mehaanika, täna soojusõpetuse, homme tuleb elektromagnetism ehk kõige pikem ja nõmedam osa. Füüsika konsultatsioonid toimuvad ka nüüd juba kella kaheksast, mis tähendab, et nendel päevadel ma suudan end eriti vara püsti ajada ja saab ka päeva jooksul palju ära tehtud. Näiteks nagu tänagi ja nüüd lohistan ühte jalga kaasas, vot.

Vaadates vanu chat loge meenub, kuidas Sinusse siis armusin

Miks need väiksed plikatirtsud,

nii kergelt minusse armuvad?

Siis hiljem põrandal pikali

verise südamega, anuvad armu nad.

Vaadates vanu chat loge meenub,

kuidas Sinusse siis armusin.

Olid veel vooruslik ja süütu,

nüüd ei mäleta Sa ammu mind.

Paistsin Sinule vist tüütu,

olin loll, kogenematu.

Aga kui me kokku satuks,

muudaksin ma kõik.

Sinu võtaks enda omaks,

kevadel lilledes me roomaks,

suvel ujuks täies hoos,

sügistuules lõbusõit,

talvel lumehanges koos.

Kuigi enam pole vahet,

kuningas on langenud -

see, on Sinu võit.

Certain things are better left unsaid

Käisin täna Raplamaa ainetundjate vastuvõtul. Esimesena kutsuti mind individuaalselt ette, sest ma olin "kõige rohkem saavutanud" ning kui ette jõudsin, siis hakati ette lugema kõike, mida ma olen teinud ja muid toredaid asju. Seeärel anti mulle raamat. Huvitav on see, et sisse tulles ma just viitasin sellele raamatule ja ütlesin: "Ma loodan, et nad mulle seda ei anna." Mitte, et mul selle raamatu vastu midagi oleks, vaid lihtsalt ma tean, et neil on harjumus mulle selliseid imelike asju anda. Raamatuks on siis "1001 ehitist, mida elu jooksul peab nägema". Kaalub ka ikka korralikult ja ema kohe teadis öelda, et eesti krooni ajal maksis see 600.-

Enamikel on juba riigieksamid läbi või siis üks viimane juba jäänud. Mina olen alles poole peal ja raskem pool on veel ees - matemaatika ja füüsika. Reedel tuleb juba matemaatika, sellega ma peaksin hästi hakkama saama. Füüsika pärast ma natukene muretsen isegi, pole veel jõudnud õppida hakata, aga algust teen alles pärast matemaatika oma lõppu. Ausalt öeldes ma tunnen end siin 12. klassis üldse natukene lollimana, kui ma seda 11. klassis olin. Ma ei tea miks, pole nagu midagi eriti produktiivset õppinud see aasta ja möödunu hakkab vaikselt meelest ära minema. Kui ma aus olen, siis see füüsikaolümpiaadi 2. koht andis paraja põtsu ja ma sain aru, et mul on ikka veel palju õppida. C'est la vie.

Vahepeal, kui Türgis olin, toimus ka spordipäev. Natukene oli isegi kahju, et ma osa ei saanud võtta. Ainsaks põhjuseks see, et tahaks enda 100m aega mõõta. Ma olen viimased kuud aeroobselt just sprintimist ja lõikude jooksmist teinud. Igasugused pikamaajooksud ja sörkimised olen ära lõpetanud. Mõistsin, et need toovad mulle pigem kahju kui kasu.

Ning vahepeal ma mõtlesin, et mulle oleks meeldinud, kui gümnaasiumis oleks mingi klass ühe poolaasta vältel olnud kolmanda kehalise kasvatuse asemel füsioloogia. Kus õpetataks kõige lihtsamaid põhitõdesid. Sest miks anda lapsele kala, kui sa saad õpetada teda kala püüdma, eks? Muidugi see võib alguses kõlada kuivana, aga kui õpetada vaid põhitõdesid, siis see ei ole seda sugugi. Näiteks tüdrukud saaksid teada, kuidas saada saledaks, poisid aga, kuidas saada lihaseid, sest minu silmis on toitumine alati olnud üks füsioloogia tähtsamaid osasid. Ning samuti aitaks see ära hoida igasugu lolluseid ja vigastusi, mida siiamaani trennides ja kehalistes tekitatakse. Näiteks ma olen kuulnud, et mõned arvavad siiamaani, et hea on koguda palju rasva ja siis hiljem trenni tehes see lihaseks muuta. Väita, et rasvkude muutub lihaseks on sama nagu väita, et trennides muutub ajukude biitsepslihaseks.

Different definitions of living can stress the living

Võimalikult lühidalt.

1 PÄEV

Hommikul vara lendasime Viini ja seal pidime lennujaamas 5 tundi järgmise lennuni ootama, mis oli päris väsitav. Viinis mulle meeldis see, et sain saksa keeles suhelda. Inglise keel ei paku enam sellist välismaist pinget, liiga koduseks muutunud. Lennukis sees selgus, et meil anti vale pilet check-in'ist ja sellest tekkis suur jama ning terve lennuk pidi meie järgi ootama. Õnneks see lahenes. Huvitaval kombel ma piiksusin paljudes lennujaamades - mitte küll igasühes, aga umbes pooltes. Ladusin kõik asjad, vööd, moblad, rahakotid kasti ära ja seejärel turvaväravast läbi minnes piiksusin. Mind kutsuti kogu aeg kõrvalt, käperdati läbi, siis mingi metalliotsijaga veel üle ja siis paluti mingisse kasti astuda. Vedas mul, et nad kõrvalruumi ei kutsunud ja kummikindaid kätte ei ajanud.
Türgis olin ma koos isa ja pojaga - omapärased inimesed, aga neid ma siin lahkama ei hakka. Istanbuli saabudes oli seal kohutav vihm ja äikesetorm ning selgus, et meil pole õrna aimugi, kus on hotell või kuidas sinna saada. Õnneks lõpuks siiski kohalike abiga suutsime metroo kaudu sinna navigeeruda.

2 PÄEV

Oli vaba päev. Sõitsime konverentsimajja, ma panin enda posteri püsti ja siis läksime linna peale. Esimene vaatamisväärsus oli Hagia sophia

Järgmine peatus oli sinine mošee. Enne sinna minekut pidime natukene ootama, sest käimas oli just palveaeg.

Ning viimase vaatamisväärsusena läksime vaatama basiilika tsisterni, mis on linna all asuv antiikne hiiglaslik veehoidla.

Siis jalutasime kuni õhtuni linna peal ja kokkuvõttes sai päris-päris pika maa maha kõnnitud, puhkepause ja istumisi oli suhteliselt vähe.

3 PÄEV

Algas võistlus, läksime hommikul konverentsisaali ja seal hakkas ootamine pihta. Kuna võistlejaid oli palju (~150) ja kohtunike vähe, siis käis iga võistleja juures ainult 3 kolmeliikmelist hindajagruppi ja kuna kokku kestis see üritus 8 tundi, siis ülejäänud ~7 tundi oli passimine, tutvuste sebimine ja muu sotsialiseerumine.

Kahjuks meil eriti ei vedanud, kuna esimene grupp kohtunike, kes meid hindas, olid suhteliselt õelad, nii et keegi, keda nad hindasid, ei saavutanud seda, mida nad oleksid pidanud saavutama. Näiteks teise eestlase poole esituse pealt nad lihtsalt tõusid püsti ja kõndisid minema. Ning kui ainult 8 kohtuniku hindab ja keegi ikka virutab 0 punkti, siis on ülejäänu ka juba lootusetu. Muidugi ülejäänud kohtunikud olid toredad. Kui mina lõpetasin seletamise, mis müra võib tervisega teha ning nad küsisid, kui suur müra siin hetkel on (üle limiidi oli), siis nad küsisid, et miks ma veel surnud ei ole. Ma siis hakkasin neile seletama, miks me veel surnud ei ole, aga siis nad ütlesid, et see oli nali. Ma arvasin ka seda, aga samas küsiti nii imelike küsimusi, et kunagi ei saa aru, kas tehakse nalja või mitte. Samas tähtis polegi võit, tähtis oli kogemus ja meeleolu seal oli super.

Pilt karikast, mille saime:

Muidu kahju on see, et umbes poolteist tundi pärast nende piltide tegemist see karikas varastati. Samas pole hullu, vähemalt on pildid sellest. 

Huvitav on see, et Türgi on äärmiselt natsionalistlik maa. Absoluutselt kõikjal lehvisid lipud, mõned isegi päris hiiglaslikud. Ning nad on ka natukene paranoilised. Iga kord kui mingi buss hotelli juurde sõitsid, siis vaadati peegliga bussialused üle, et ega seal pommi ei ole ning igal pool olid metallidetektorid.

4 PÄEV

Hommikul hakkas mobiilis meeldetuletus tööle: "Matemaatika riigieksam". Hoidsin tegijatele pöialt.

Türgi puhul on tüüpiline see, et kui hotelli eest peavad bussid väljuma 8.00 ja 8.30, siis esimene buss jõuab alles 10.00 läbi kohale. Seejärel läksime jahiga kruiisile, jätkus sotsialiseerumine ja ka vaatamisväärsused:

Delfiinid!

Pärast seda läksime maailma suurimasse akvaariumi:

Heraklesega mõõtu võtmas

Haikalad

Pärast seda kõndisime linna peale. Kõik see liikumine toimus ühistranspordi või tallataksoga, mingit organiseeritud sõitu ei olnud. Metrood ja bussid olid väga huvitavad, enam ma küll ei kurda, et Eestis mingi buss või midagi täis on. Näiteks metroobussi peatuses toimub asi nii: iga 1 minuti tagant tuleb buss ja tavaliselt on see nii täis, et sa ei mahugi peale, ükskõik kui palju sa suruks. Me siis ootasimegi umbes 5 bussi ära ja siis tuli üks, kus ukse juures oli piisavalt suur ruum, et kuidagi moodi ennast sinna ära suruda.

Õhtul kui lõpuks hotelli jõudsime olid jalad täiesti valusad, juba mitu päeva piinanud neid.

5 PÄEV

Hommikul lõputseremoonia. Seejärel lennujaama, seal natukene ootamist, siis Viini ja sealt otse, ilma ootamiseta Tallinna. Kell 23.00 kodus. Vot

Aitäh kuulamast!

It's so different in my head.

Kõik need, kes oma eesti keele eksami pärast pabistavad on mulle ka väikese närvi sisse toonud. Äkki läkski teemast mööda? Mis nüüd saab? Tegelikult polegi väga hullu, aga samas on niisama lahe nokitseda, et kui kirjandi eest saangi nulli, aga tekstilugemise eest maksimumi, siis pean saama ülejäänud eksamid vähemalt 93 punkti või siis ühe 100 ja ülejäänud 90. Aga noh, vaevalt, et ma vaid 40 punkti saan.
Aga samas, nüüd kui füüsika konsultatsioonid hakkasid, tekkis mingisugune väike mure füüsika kohta. Palju on veel seda, mida me tunnis pole käsitlenud ja millest ma kuulnudki ei ole. Eksamini on vähem kui kuu aega ja konsultatsioone on ka väga vähe ning needki konsultatsioonid venivad ja tegeleme hoopis muude asjadega. Aga küll ma kuidagi hakkama saan, ärge muretsege.

Inglise keele eksam tundus üpriski kerge. Aga samas oli üks lugemisülesanne, mis mulle ei meeldinud, pealtnäha oli suht kerge, aga tegelikult ei olnudki nii kerge. Ülejäänud oli täitsa enamvähem. Suulise eest sain ka õnneks 20 punkti ehk maksimumi. Great! ^^

Hetkel võtab kõige rohkem aega minult ära Türgi reis. Kujundasin plakati ja voldikud, mida jagada. Varsti saan ka suure hunniku pastakaid, mida seal žüriile altkäemaksuks anda. Ainult rahvariided on veel sebimata ning kõne on veel ebakindel ning vajab palju tööd. Kuigi mingi osa minus karjub, et 'savi see, improviseeri! Küll kahe päevaga, mil sa seda esitad, sul see meelde jääb!' Samas ma vist päris nii ei saa ka teha, kunagi ei tea, mis valesti võib minna. Eriti veel, kui ma seal ebaeesti keeles pean rääkima. Mul on niisama ka seal põnevust küllaga. Pilte ma veel posterist ega voldikutest ei pane, neid laen ehk pärast üritust üles.




Ning vahepeal (kunagi ammu tegelt), oli mul ka sünnipäev! Mulle endale küll väga meeldis, inimesed tegid selle toredaks. Ja kingid olid ka väga andekad: veekanister, päevituskreem ja rannapall Türki kaasa; ägedad päikeseprillid; üks äge CD-plaat ja hunnik münte, mis olid kõik paberi sisse ära pakitud. See oli ka humoorikas, kuidas isa lonkas hommikul minu tuppa, hantel käes ja siis ei jõudnud seda enam tassida ja viskas lihtsalt põrandale. (ehk see hantel oligi minu raske sünnipäevakink.) Aa jaa, võileivagrilli sain ka!