Friday, September 28, 2012

Teaduse mõistes on mõnikord vajalik unustada selle kõige kindlamad alused.


Lisasin küljepaneelile sellise toreda koha pealkirjaga "Küsimused". Mõte on selline, et ühel peol pakuti mulle see idee, öeldes, et tal tekib hästi palju küsimusi, millele ta tahaks vastuseid, aga ei viitsi otsida. Ning mina olen selline, kellele just meeldib vastata ja küsimusi otsida. Mõte ju iseenesest päris hea.
Ehk siis, sinna võib lisada igasugu füüsika-küsimusi (palun ärge ainult enda kodutööd sinna copy-paste'ge) ning miks mitte ka füsioloogia või ükskõik mille teemalisi, juhul kui arvate, et ma olen nendel teemal vähemalt kompetentne. Aga igastahes, küsimus oli: "Miks äikest lüües müristab?" mul mingisugune teooria tegelikult oli, aga kuna mul on selline viga, et mulle ei meeldi vastata, kui ma just milleski absoluutselt kindel pole, siis jäi see sinna paika. Aga nüüd vastan sellele postituse lõpus, et saaks ikka uudishimu ära rahuldatud.






Mõned tähelepanelikud ehk mäletavad, kuidas ma kunagi kurtsin muret, et ilmselt ülikoolis pole aega trennis käimiseks. Leidsin eile Akadeemilise Spordiklubi veebilehest sellise koha, kust saab enda ajalugu näha ning see näitas, et alates 6. septembrist olen ma kokku käinud 14 korda, ehk peaaegu 5 korda nädalas. Ehk veel ei ole hullu midagi, kool tundub praegu isegi kerge. Täna oli mul esimene kontrolltöö ülikoolis - nimelt programmeerimises. See oli üpriski lihtne, võib-olla isegi liigagi. Mulle lihtsalt tohutult meeldib programmeerida, tundub nii loomuliku ja loova tegevusena. Aga eks näib, mis õpiraskusest edasi saab..


Töötulevik tundub ka veel ähmane. Ühelt poolt veel aega on, aga teiselt poolt peab ju koolis vastavaid aineid vaikselt valima hakkama. Oletades, et ma jäängi lõpuni füüsika erialale, siis kindlust loob see, et viimase paari aasta (vististi viie?) lõpetajate seas pole mitte ühtegi töötut. Suurem hulk töötab ülikoolis, õpetajatena või juhtidena. Muidugi on tööde hulgas sortiment hästi lai, leidus kõike, aga eriti palju tundus olevat igasugu juhte - olgu selleks kasvõi personali- või IT-juhte.




Muidugi on see kõik hetkel veel puhtakujuline spekulatsioon, aga mind huvitaks muidugi ka doktorikraad kätte saada. Samas koos plussidega, tuleks kaasa ka terve suur hunnik miinuseid. Alates sellest, et pean endale pidevalt rahastajaid leidma ning lõpetades pideva reisimisega või lausa obligatsiooniga elada välismaal. Muidugi ka siinsed palgad, kui professorid välja jätta, siis väga suure hulga teadlaste brutopalgad ei küündi isegi Eesti keskmise palgani. Ehk siis töö, mis nõuab ~10 aastat ränka õppimist, globaalset tunnustust ning tööd ka pärast tööpäeva ning siiski on võimalik lõpetada palju vaesemana, kui "keskmine" inimene. Sounds really great, kuigi samas on see töö loov ja väljakutsuv ning kui ma valiksin eriala, mis ka erasektorile huvi pakub, siis oleks ju mingi suure kapitaliga firma alluvuses täitsa okei töötada. Oehh.. Jätan selle lihtsalt tuleviku otsustada. (Teen seda vist liigagi tihti)


Nii - miks äikesega müristab? Mürin ei tule mitte pilvedest, vaid pikselöögist. Kuna õhk on täis igasugu osakesi, siis äike murrab neist läbi ja ta soojendab kõiki õhuosakesi, mis tema ümber on, ta teeb seda hästi kiiresti ning tõstab nende temperatuuri väga kõrgele, mitme-mitme tuhande kraadini (välk on ju päris tuline). Ning nagu kõik asjad ikka, siis ka õhk paisub soojenedes ning kuna see soojenemine on nii intensiivne, siis see paisumine liigub mööda õhku edasi justkui jõelaine ning kui see laine jõuab meie kõrva, siis me kuuleme seda mürisemisena. Eks ole ju tegelikult kõik helilained sarnased mehaanilised lained. Ehk siis sama protsess toimub pikselöögil ümberringi ning need lained levivad igasse suunda. Täpselt nii, nagu kivi vette visates levivad veelained, levivad ka helilained.





Täna kulmineerub ka Teadlaste ÖÖ Festival, millest ma kavatsen ka osa võtta. Mul on hetkel käes Tartu ürituste ajakava ning siin on 5 lehte sündmusi ja ekskursioone, mis täna kõik toimuvad. Kui kellelgi veel soovi on tasuta teadusteatrit, ekskursioone või muidki asju näha/kogeda, siis soovitan järgi uurida - üritusi toimub üle Eesti.



Sunday, September 16, 2012

See on kunst, mida ei väljendata mitte paberil, vaid looduses




Huvitav on see, et mul on hetkel ainekavas ainult 1 kohustuslik füüsika aine ja see polegi veel õige füüsika. Pigem on see lihtsalt kuiv mõistete tund, metafüüsika või minu sõnul isegi filosoofiline loogika. Seal on 30 lehekülgi mõisteid, sh. ka sellised nagu hing, vaim, süllogism, ettemääratus jms.

Miskipärast ma arvasin, et siin hakkab kohe mingi hullumeelne füüsika ülesannete lahendamine pihta, aga reaalsuses ülikool on veel kerge, aga räägitakse, et meie õppekava on nagu eksponentfunktsioon, ehk varsti muutub kõik hästi järsult hästi kiireks. Ega ilma asjata iga teine siit välja ei lange. Natukene kurb on isegi mõelda, et praegune loengusaal on varsti poole tühjem. Veel õudsam on mõelda, et mis siis juhtub, kui ise ei näegi seda kui saal tühjemaks muutub, vaid olla ise selle langeva poole osa..

Huvitav tähelepanek on siin, et inimesi on tõesti võimalik teatud tüüpidesse ära lahterdada. Kõik füüsikaõpetajad on olnud samasugused hullud, matemaatika õpetajad on kõik üpriski kuivad ja aines kinni ning inglise keele õpetaja meenutas juba kaugelt minu endist saksa keele õpetajat, ka tund oli sarnane. Sama ka teiste inimestega, kõik meenutavad kedagi, keda ma olen varem tundnud juba. Ning kui ei meenuta, siis meenutavad kedagi, keda ma olen hiljuti tundma õppinud, ehk siis mulle jäävadki inimesed pigem enda temperamenditüübi ja käitumise poolest meelde - näo ja nime järgi on minu ära tundmine üpriski kehv.

Aga mul on üks hästi huvitav valikaine, nimelt 'füüsika meie ümber', ma sain selle loodusõpetajate õppekavast. Seal seletatakse, nagu nimeski mainitud, füüsikast meie ümber. Juba esimeses tunnis rääkisime sellistest küsimustest nagu, miks kassi silmad pimedas helendavad, miks pilved alla ei kuku, miks järve jookseb sisse mitu jõge, aga järvest välja ainult 1 ja palju muudki. Ehk siis tegu on hästi ägeda tunniga ning sellega seoses meenub ka üks ettepanek, mille keegi blogi suhtes mulle pakkus, aga selle realiseerin ma ära siis, kui natukene rohkem aega on.

Samuti registreerisin end teadusbussi, mis tähendab, et peagi ma saan hakata teadusteatrit andma. Mulle kohutavalt meeldib see - ei jõua ära oodata. Kohilas tehti vahepeal rohelises saalis midagi sarnast, vedel lämmastikuga mängimine, infrapunakaamerad ja suur hunnik huvitavaid katseid! Ma ei suuda ära oodata, sest enam ma ei ole jälgija, vaid esineja rollis. Kes teab, äkki sõidab teadusbuss kunagi ka Kohila Gümnaasiumi?


Isegi laupäeval, ehk eile oli seminar, mis algas hommikul kell 10, kestis 6.30-ni ja kulmineerus kell 9, peoga. Ehk siis päevad on siin pikad, süüa saab vähe ja istumist on palju, aga elu on lahe ja olla on tore. Loodame, et ma pean siis 9-10 aastat enda erialal vastu ja naudin seda ka edaspidi =)


Thursday, September 13, 2012

I wish I was beautiful



Hommikul kell 8 kooli poole jalutades on huvitav märgata varaseid inimesi, kes väljas koertega jalutavad. Miks nad nii vara nendega jalutavad? Kuidas nad endale seda lubada saavad? Kas nad tööl või unemaal ei peaks olema? Ainuüksi enda lühikesel kooliteel nägin neid 3 tükki - jalutavad, rahulikult. Näod on küll tõsised, aga kehahoiak vaba, ilma muredeta. Nähes selliseid müstilisi inimesi, tekib peas küsimus - mis on nende lugu?

Äkki nad on hiljuti oma töö kaotanud ja ei oska enam midagi ajaga peale hakata. Või käib vaid nende mees tööl, nemad viisid ainult enda lapsed lasteaeda ja jätkasid oma vaba hommikupoolikut jalutuskäiguga.
Siis tabab mind mõte - küll ma olen loll, ma pole enam ju Kohilas. Koertel on sama moodi hädad ja mured ning nad ei saa neid lihtsalt õue lasta. Ilmselt on nad sunnitud iga hommikul, lõunal ja õhtul nendega jalutamas käima ja pärast seda varast jalutuskäiku nad siiski suunduvad tööle. Võib-olla, aga see ei välista ka eelmiseid variante.

Kuigi tegelikult polegi vahet, taipan, et nemad on nagu minagi. Nad on ka vaatlejad. Mina vaatlen neid kui müstilisi objekte, mis kiiretel hommikutundidel veedavad rahulike tunde enda loomade seltsis. Ning nemad vaatlevad mind, mitte küll indiviidina, vaid osa sellest suurest inimmassist, mis meenutab sipelgate organiseeritust. See inimpilv, mis iga hommik kell 8 justkui tärkab maa alt ning hakkab siblima. Kõik liiguvad mingile poole, risti-rästi, kõigil on kuhugile kiire, vaja kuhugile jõuda ja midagi teha. Vähemalt nii näib meile endile - selle suure inimmassi osale. Reaalsuses ei jõua me õigeks ajal kuhugile, ega saa midagi tehtud. Ja just selle pärast algab see sama kihutamine iga hommik otsast pihta, me vähemalt proovime ja proovime, kuniks...

Kuniks suudame end näha kõrvalt. Näha muretsemise ja pabistamise põhjusetust ja mõelda väljaspool seda pilve. Niimoodi lõpeb iga hommikune kiirustamine ja paanitsemine ning me muutume jalutajateks. Kes iga varahommik läheb linna peale koos enda koeraga ning jälgib kõrvalt seda meeletut siblimist, arusaamata, miks neil kõigil kiire on. Ja see meeletu siblijate hulk vaatab seda rahulikku hommikunautijat, arusaamata, miks tema ei jookse vooluga kaasa.



Wednesday, September 5, 2012

I am not a monster, I am just misunderstood.



Huvitav fakt: ma ei oska vilistada

Uus sügis, palju uusi kogemusi. Minul, sinul. Isegi temal. Kes läheb gümnaasiumi, kes uude kooli, kes ülikooli ja kellel on lihtsalt uus klass ees ootamas. Ka minu kogemus kuulub sinna alla - mitte eriti eriline. Seda vähemalt selles mõttes, et kõigi uued algused on erilised. Ja seoses sellega ma proovin siia mitte kurta, kuidas mu õppepäev oli 8-st 6-ni ilma eriliste pausideta. Ma proovin mitte seletada, kuidas ained tunduvad juba praegu ülimalt keerulised. Ma proovin mitte kurta, kuidas ühe tunni kohta koolis on tavaliselt määratud vähemalt poolteist tundi tööd veel kodus. Ma proovin vältida siia enda koolipäevade kirjelduste kirjutamist, isegi kui mulle on need uued ja värsked, on need ülduses nii ära räägitud ja faktini teada. Aga üks asi, mida ma võib-olla teen, on, et ma kirjutan praeguses postituses ülikooli kohta lauseid, mis hakkavad sõnadega "ma proovin". Aga üks asi, mida ma kindlasti teen on see, et ma kirjutan siia huvitavaid lugusid ja seikasid, mis minuga on juhtunud. Ehk siis midagi, mis mujal kajastust ei saa (ja oleks ka päris creepy, kui keegi teine minu elust kirjutaks).


Nüüd, mil koitmas on sügis
ja algamas on õpingud.
Sooviksin ma öelda toosti,
elule, mis lõppenud.

Pöörlema läks elurool,
kõik on segi paisatud:
gümnaasiumist saand ülikool,
ei saa me olla laisad nüüd.

Oh. Keeruline tudengielu,
vaevalised õpingud.
Oh! Kallid sõbrad - rõõm ja melu
See-eest siin on lõputud.


-Minu bipolaarsed tunded, tekitatud ülikooli poolt.




Wednesday, August 29, 2012

Mix some vodka with caffeine

Hiljuti registreerisin end ka ametlikult Tartu elanikuks. Uhke tunne, aga samas sellega tuli kaasa nii head kui halba. Kõige halvem asi selle juures on see, et ma ei saa sõidukompensatsiooni kodus käimise eest. Samas üks positiivne külg on see, et ma saan endale Tartusse perearsti. Homme saan enda vanalt perearstilt haigusraamatu koopia kätte ning seejärel peaks kõik ladusalt minema. Pluss, Rapla ülevaataja pidi kõiki ajateenistusse saatma, tõenäoliselt saadaks ta isegi mind koos meniskirebendiga sinna. Op tegi küll asja paremaks, aga aegajalt lööb ikka põrguvalu sisse, tont teab miks.


But everybody's gone
And I've been here for too long
To face this on my own
Well I guess this is growing up
Well I guess this is growing up



Vahepeal oli mul ka lauaarvutiga probleeme. Mõnikord kui ma ta tööle panen, siis alguses ekraan vilgub ja seejärel muutub mustaks, tavaliselt piisab paarist 3-4 restardist, aga viimane kord tegin 2 tundi neid restarte (mitte muidugi ise kõrval passides), aga ei midagi. Arvasin, et videokaart on kutu, kuna mul on sellega igasugu jamasid olnud. Postitasin Hinnavaatluse foorumisse ka enda probleemi stiilis 'ekraan vilgub, aga tööle ei lähe' ja uskumatul kombel teadsid nad kohe öelda, et monitori toiteahelas on kondensaatorid paisunud. Vedasin siis arvuti sauna (seal on telekas, mida sain monitorina kasutada) ja töötaski. Täiesti vaimustav minu arust. Ma lähen sinna lihtsa tekstiga, et ekraan vilgub ja nad oskavad mulle kohe nii täpse lahenduse pakkuda. Olgu kiidetud see inimene, kes it-pätid leiutas. Muidugi olen ma nüüd ülimalt õnnelik, et uut videokaarti ei pea ostma ja mul juba õnnestus leida sootsa hinnaga kasutatud, kuid hea monitor.




Olen ka suure huviga jälginud enda õppekava - nii palju põnevaid aineid ja nii palju valikuid tuleb teha. Põhimõtteliselt pean valikainete juba bakalaureuses ära otsustama, mida ma edasi tahan teha, kuigi suurem valik tuleb teha magistris, peab juba praegu algust tegema. Näiteks, kui ma tahaks magistris õppida militaarfüüsikas, sel juhul peaksin ma juba praegu valikainena võtma 'militaar- ja sisekaitsetehnoloogiad'. Ma arvan, et nende valikutega tuleb mul veel tükk peamurdmist, sest nii palju põnevat ning samas vaja otsustada, mis on tähtis, mis ei ole. Näiteks otsustasin ma juba praegu ära, et ma ei hakkagi õppima eesti keele väljendusoskust vaid selle asemel õpin saksa keelt. Vot, üks hea otsust tehtud, viisteist tükki veel.

Huvitav fakt: ma olen Skyrimi 2 korda läbi teinud. (õudne saavutus, onju)

Sunday, August 19, 2012

Looks like it's gonna be another one of those rainy days again.

Viimased päevad on üpriski tegusad olnud. Eile käisin süstaga sõitmas Valklast Pedassaareni. Alguses oli aerutamine üpriski katsumus, varasem kogemus puudus ja puhus tugev külgtuul. Alguses oli raskusi teiste tempos püsimisega, aga ega see vahemaa väga suureks ei kasvanud. Saarele jõudes tegime peatuse, vaatasime ringi ja reisijuht rääkis meile saare ajaloost nii mõndagi huvitavat. Tegu oli liivasaarega ja kuna Eestis on valdavalt läänetuuled, siis lääneküljest puhub saart aina harvemaks ning kõik see lendab saare idaküljele ehk varsti võib see saar Eestimaaga ühenduses olla. Sõitsime saarele pooltiiru peale, peatusime teisel pool ja jalutasime veelgi edasi. Saarel oli veel väljarenditav saunamaja, milles praegugi seltskond peatus ning hästi suuri ämblikuvõrkusid ja ka suuri ämblike. Saare kõige suurem ämblik oli umbes nii suur, nagu mina prooviksin sõrmedega fotokaamerat teha. Peagi hakkasime tagasi sõudma ning see oli palju kergem, sest laineid ei olnud ja rütm oli käes. Pidi aga 15 tõmmet tegema ja siis teisi järgi ootama, sest liikusime liigagi hästi. Kokku kestis see lõbu umbes 3,5 tundi ja vesi oli üllatavalt soe. Isegi mina, külmavares, võin öelda, et see oli soe. Ma arvasin, et põhjarannikul on alati jääkülm vesi - ma oleksin isegi ujuma läinud, aga ma olin niigi süstamatkast läbi märg, nii et ma ei näinud mõtet.


                              No woman can resist the pleasure of not having to deal with me!















Muidugi tänu eilsele matkale nägin ma täna öösel õudusunenägusid - 3 korda lausa ja kõik olid seotud ämblikutega, sest ma ei ole eriline ämblikuinimene. Vahepeal kui nägin, et minu teki peale ronib ämblik, siis ma isegi võtsin teki ja viskasin selle kaugele põrandale. Hiljem, kui ma taipasin, et see oli kõigest uni, siis muidugi ma pidin sellele järgi minema. Järgmise õudusunenäoga lükkasin lihtsalt teki endast eemale. Huvitav, mulle pole varem midagi niimoodi mõjunud.


Täna vedasime äsja-rentitud venna korterisse mööblit ja korrastasime seda. Huvitaval kombel polnud ta seda korterit varem näinudki - täna nägi seda läbi Skype esimest korda. Korter asub Mustamäel ja kuna ma pole eriti linnainimene, siis nägin enda jaoks nii mõndagi huvitavat. Esimesena nägin allkorruse naabrit, kes eeskotta sisenedes lendas pikali, kuid õnneks jäi käes olev šampuse pudel terveks. Tõusis püsti, tuigerdas edasi-tagasi tükk aega, aga võttis soovituse peale plätud jalast ära, et kergem üles oleks minna ning seejärel ta ka küürus olekuga enda korterisse loivas - plätud olid veel õhtulgi maja ees. Samuti on korteriga ka huvitav see, et see kuulus varem mingile fotokunstnikule (kunstnikule tavaselt pohhuistliku olekuga inimene) ning elutoas on 'fotostuudio' ehk laes kaks suurt reguleeritavat prožektorit.



Samuti on maja ees vana staadion koos 'turnikatega'. Vahepeal olid staadioni juures kaks maikas noormeest ning lasid neid odavaid rakette, mis teevad vile ja seejärel pauku. Nad pigem sihtisid maad, kui õhku. Seejärel tulid rööbaspuude juurde kolm uut noormeest, kes tegid sooja ja seejärel kuivatasid rööbaspuud mingi 15 salvrätika ära, mille nad ka kohe sinna kõrvale maha viskasid. Siis võtsid kõik enda ülakehad paljaks ja hakkasid mingit 'trenni' sarnast asja tegema, vahepeal karjus keegi kortermaja eest tüüpilise aksendiga neile 'davai,davai!' kaasa. Enamiku ajast nad seisid niisama, aga iga 5-10 minuti tagant võis trennisarnaseid asju näha. Eriti põnev oli siis, kui üks sidus enda käed posti külge, läks rippesse ning seejärel hakkasid posti ümber ringe keerutama. Ma loodan, et ta jõuab kunagi olümpiale, siis koristab ehk keegi tema eest need salvrätid ka ära.

Huvitav fakt - mulle ei meeldi ujumine, jõed, mered ja igasugused veekogud. Ainsana veetegevustest meeldib mulle sukeldumine

Alles õhtul-hilja jõudsin tagasi Kohilasse ning homme läheme Tartusse - minu korteriga tegutsema. Ega seal väga paljut enam teha ei ole, viin vaid enda toast laua sinna ning homsest peaks see täiesti elamisvalmis olema ja kolmandal toimub mul ka avaaktus. Can't wait.

Lõpetuseks panen siia ühe kohutavalt kummitava-kurva laulu koos osaliste sõnadega, soovitan minna youtube lingile ning täispikalt neid vaadata. Tõsiselt mõtteline ja sügav.



I died in a car crash two days ago
Was unrecognizable
When they pulled me from the gears
No one's fault, no one's bottle
No one's teenage pride or throttle
Our innocence is all the worse for fears
The other walked away alive
Arms wrapped now around his wife

My lover sits, the silent eye
In a hurricane of warmth and word
My mother trembles with the sobs
Whose absence seems absurd
My sister shouts to let her see
Through the cloud of crowd surrounding me
My colleagues call for silence in my name

I died in a car crash three months ago
They burned me until I glowed
And crumbled to a fine gray sand
Now I am nothing, everywhere
Several breaths of strangers' air
And all thoughts ever written in my hand
They plant my tree out in the yard
It grows but takes the winter hard

Thursday, August 16, 2012

Minu esimene trennipäevik

Mõtlesin teha siia ka ühe treeningpäeviku stiilis postituse, mitte niivõrd, et seda kohta trennipäevikuks muuta, vaid et pigem kunagi endalgi huvitav sirvida oleks ja ehk keegi leiab siit ka midagi kasulikku. Igastahes asi piirdub hetkel ühe postitusega.

Postituse jagan kaheks osaks: esimene on minust ja teine on kõige enam küsitavamad küsimused. Teemad on kenast välja toodud, nii et võite vabalt pealkirjade kaudu teksti sirvida. Ning kui te peate seda sorti üles kirjutamist nartsislikuks või egoistlikuks, siis palun ärge edasi lugege, see ei ole teile.



I OSA: Mina


Alustan kolme küsimusega, mida kõige enam minult päritakse.

Palju sa rinnalt surud?
  Isiklikult mulle see küsimus ei meelde, sest rinnalt surumine ei ole ju tähtsaim jõunäitaja. Aga ausalt öeldes ma ei tea, sest ma ei ole pikka aega seda proovinud ja tavaliselt mul ei ole ka kuskilt julgestajat võtta. Kõige kaugemale, milleni olen ma läinud on 100 kg ja seda surusin kaks korda. Nii et 110 kg võib isegi ära tulla.

Kas sa oled kulturist?
  Ei, ma ei ole kulturist. Minu silmis võib kulturistiks nimetada ainult neid, kes ka võistlemas käivad. Mina olen lihtsalt hobikorras harrastaja või juba sõltlane ning kui vaja liigitada, siis võib lihtsalt bodybuilder'iks nimetada.



Mis aineid sa tarbid?
  Tavaliselt oodatakse sellele huvitavat vastust, nagu kõik, kes jõusaalis käivad, süstiks endale veeni kaudu steroide sisse. Aga "ained", mida ma tarbin on: 
  1. Multivitamiin hommikul
  2. Kalaõli hommikul ja õhtul (kuigi nüüd sai mul see otsa)
  3. Valk pärast trenni
  4. Vahepeal oli isal rohelise tee ekstrakti purk, siis ma aegajalt võtsin ka neid.
Ja nägite, ei olnudki mingit võlu-dopingut...


Kui kaua sa oled jõusaalis käinud? Kui tihti sa trenni teed?
  Esimest korda hakkasin vist koos sõpradega käima jõusaalis 9. klassis. Muidugi, ega me midagi seal väga produktiivset ei teinud, aga alguse juures ongi tore see, et isegi kui väga halvasti teed, siis esimestel kuudel on arengut ikka näha. Ja eks me mingi 1-2 korda nädalas käisime, vahepeal ma ei käinud ka üldse, aga korralikumalt hakkasin tegelema nii umbes poolteist aastat tagasi. 

Tihedus sõltub mul kavast ning ma muudan seda üpriski sagedasti. Hetkel treening 4 korda nädalas, vahepeal ulatus see ka 6-ni ning mingi aeg ilmselt langeb ka 3-ni.


Aga aeroobne treening - jooksmine jms.?
   Tavaliselt ma enne kangitrenni sõuan 5-15 minutit sõltuvalt kavast. Aga sörkjooksu ega mingit kestusala ma ei harrasta, pigem hüppan hüppenööriga, sprindin või äärmisel juhul jooksen cooperit.

Miks?
   Kuna ma ei näe selles mitte mingisugust kasu, pigem on see kahjulik. Ma võin tuua terve hunniku näiteid, miks suurem enamik ei peaks või isegi ei tohiks jooksmist harrastada. Pealegi intensiivsem trenn võtab vähem aega, põletad rohkem kaloreid (kuigi samas koguses rasva, mis pikema kestuvsega trenn), hoiab vereringluse isegi rohkem korras ning mis kõige tähtsam, ei hävita lihast. Olete te kunagi näinud lihaselt maratonijooksjat? Ei ole või vastasel-juhul ei ole nad maratonijooksjad, ainukesed lihaselised jooksjad on sprinterid, sest nende keha ei suuda lühikese pingutusperioodi jooksul lihast energiaks muuta. Mõned lisapõhjused on veel ära toodud kõige viimases küsimuses.

Everyone loves biceps





















Põhinäitajad:
Kaal - 68 kg (+/- 2 kg)
Pikkus - 176 cm (+ 2 cm)
Rasvaprotsent - 10,1 % (+/- 0,3 %)


Mis on su lemmikharjutus?
  Ilmselgelt kükk ja seda nii mitmel põhjusel. Enamasti selle pärast, et see on kõige arendavam ja nõudvam harjutus. Teisalt selle pärast, et mul on põlvemeniski rebendi tõttu jalad aegajalt haiged, nii et mu jalad on võrdlemisi nõrgad ning potentsiaal piiratud, hetkel teen 5x5 seeriat 75kg, kuigi ilmselt suudaksin seda teha ka 80kg. Maksimumi ma kükis katsetada ei julge ja ilmselt ei tasugi.


Mis on sinu nõrgim külg?
  Haare, kindlasti haare. Enamasti on see põhjustatud ilmselt minu väikesest massist. Aga probleem ilmneb jõutõmmet tehes - 8 korda 115kg tõstes pean juba haaret vahetama 1-2 korda, sest lihtsalt ei jaksa kangi üleval hoida, sestap ma ei saagi teha jõutõmmet suurte raskuste ja samas suure korduste arvuga.


Mis on sinu tulevikuplaanid?
  Eriti mulle planeerida ei meeldi, aga hetkel alustasin just massiperioodiga. Nädalaga on juba 2 kg hetkel juurde tulnud ning üritan seda perioodi hoida kuni kevade lõpuni ning loodan, et ülikooli kõrvalt ka aega trennis käia on. Muidugi kui aega on ja massiperiood edukalt läheb, siis idee poolest võiks isegi sügisel võistelda proovida, aga seda otsustan hiljem. Muidu jah, arvulisi plaane ma veel ei tee ning eelmine planeerimine oli see, kui ma talvel ütlesin, et proovin suveks endale 6-packi saada. Enamvähem isegi sain, oleks võinud parem olla, aga massiperiood ei olnud mul eriti korralik:





II OSA: Üldlevinud küsimused


Kuidas ma suuremaks / kaalust juurde saan?
  • Söö rohkem kaloreid kui kulutad - kuldreegel, mis töötab.
  • Söö iga 2-3 tunni tagant (ma söön isegi tihedamini, sest keha on harjunud ja annab juba pooleteise tunni pärast märku, et aeg süüa.)
  • Tarbi rohkem valku (1,2-2 g ühe kg massi kohta sõltuvalt sportlikust aktiivsusest)
  • Söö rohkem aeglasesti imenduvaid süsivesikuid. Need on: täistera asjad, kartul, pruun riis (valge sobib kah enamvähem), pudrud, tatar jms.
  • Kui teed trenni, siis tee kükki, jõutõmmet ja rinnalt surumist - just täpselt sellises tähtsuse järjekorras need on.
  • Kui ikka sööd palju ja massi ei tule, siis vähem kaootilisema päeva saabudes kirjuta üles kõik, mis sa sööd ja siis uuri kaloraaži ise, räägi mingi treeneriga või siis kirjuta mulle. Kui oled terve elu peenikene olnud, siis võib asi kehatüübi taga kinni olla, võid googeldada - hardgainer.



Kuidas ma kaalust alla saan?

  • Söö vähem kaloreid kui sa kulutad - lihtne ja loogiline. Muidugi tasub tähele panna, et kaloraaži ei tasu väga kiiresti ega ka väga kaugele langetada. Väikene negatiivne kaloraaž on täiesti piisav ning ega mingi ülitäpne kaloraaži järgimine ka vajalik ei ole.
  • Söö iga 2-3 tunni tagant, loogika on siiski see, et kõik need söögikorrad ei ole mingid hiiglaslikud praed, vaid mõstilikud kogused. Väldi nälga, sest see tähendab juba, et midagi on korrast ära. Süüa nälja kaotamiseks on sama, mis ravida külmetust, selle asemel, et riideid selga panna. 
  • Väldi rämpsu: suhkur, jahu, sai, igasugused joogid (karastusjoogid, mahlajoogid, alkohol, energiajoogid jne.) Võin öelda, et ainuüksi seda reeglit jälgides saab rahus elada ning paari nädalaga juba silmanähtavalt paremasse vormi.
  • Söö vähem süsivesikuid. Näiteks igasugused puuviljad ja marjad võiksid jääda pigem hommikusse või pärast trenni (mina näiteks hakkasin banaane/õune/mustikaid sööma siis, kui kaalust tahtsin juurde saada). 
  • Sohipäevad, ehk ühel päeval nädalas võid süüa vabamalt ning jälgida rohkem oma isusi, et vältida stagnatsiooni.
  • Kui välimus ei muutu paremaks (kaal isegi ei ole tähtis), siis oota vähem kaootilist päeva ning kirjuta sel päeval üles kõik, mida sa sööd ning uuri seda menüüd ning kaloraaži ise, küsi mingilt treenerilt abi või küsi mult ja ma aitan vastust leida.
  • Söö rohkem rasvu ja valke - vastukaaluks süsivesikute vähenemisele. Rasvad peaksid olema siiski kasulikud, mitte mingisugused transrasvad. Õnneks lõpetavad piimatootjad lähiajal "Light" toodete tootmise. Eriti irooniline asi on selveri rosinatega lahja kohupiim - sisaldab rohkem suhkruid kui rosinaid, aga inimesed siiski arvavad, et kuna see rasvu ei sisalda, siis see paksuks ei tee. Panen siia ka ühe diagrammi, mis näitab ameriklaaste rasva tarbimise vähenemist ning sellega pöördvõrdeliselt nende rasvumise tõusu:



Kuidas saada sixpack'i?

   Selle saamist määravad 3 tegurit ja nende ligikaudne osatähtsus: toitumine - 85%; geenid - 8%; trenn - 7%. Ehk siis nagu näha, ilusa kõhu saamiseks tuleb vaid toitumine korda teha ja mure lahendatud. Maailmas on mitu võistleval tasemel kulturiste, kes treenivad kõhtu kuus korra kui sedagi. Samas see ei tähenda seda, et peaks kõhu treenimata jätma, sest ta osaleb siiski ülakeha liigutamisel ja püsti hoidmisel ning on vajalik. Aga ärge hakake meeletult istesse tõuse tegema. Te rikute vaid oma selja ära, isegi selle suve jooksul olen ma näinud inimesi, kes on endale tarbetult seljavalu tekitanud. Kuigi trenni käigus, kui te soe olete, on täiesti lubatav treenida kõhulihaseid, aga sel juhul ei tohi ka unustada alaselga, et ära hoida lihaste düsbalanssi ning kohutavaid seljahädasid. 
Üldine tarkus on siiski see, et kui te ei suuda 3 x 3 minutit hoida korraliku planki, siis ei tasu veel istesse tõuse tegema hakata. Panen sellest harjutusest ka pildi:


* Mul on põlved õrnalt kronksus, sest mul meeldib jalgu rohkem taga hoida.
Idee poolest peaks terve keha sirge olema.


Mis treening on kõige parem moodus põletamaks rasva?
   Igastahes mitte üldlevinud sörkjooks. Muidugi ma võiksin siin kohal reklaamida enda lemmikut, jõusaali trenni ja rääkida, et lisaks lihasmassi kasvule tõuseb ka sellega koos teie päevane energiavajadus ning seeläbi aitab see rasva põletada pikka aega. Aga kuna paljudele ei meeldi sinna jõusaali pugeda, siis ma ütlen, et kõrge intensiivusega treening (edaspidi HIIT - High Intensity Interval Training). Nagu nimigi tehakse, on tegu intervalltreeninguga, mida tehakse suure pingutusega. Näiteks sprintimine - jooksed 100m lõigu, kõnnid tagasi starti ning otsast pihta. Super on ka hüppenööriga seda teha - 2 minutit hüppamist, 30-45 sekundit puhkust ja nii otsast peale. Samuti saab seda teha ka iga trenažööriga.

   HIIT treeningu plussid:
  • Võtab vähem aega ja põletab rohkem kaloreid. Minu massiga inimene kaotab 20 minutiga sörkides umbes 210 kcal, HIIT'i tehes aga ~300. Seda vähemalt treeninguhetkel.
  • HIITi tehes toimub ka järelpõlemine ehk keha tarbib lisakaloreid ning -hapniku ka 24 tundi pärast treeningulõppu. Sörkjooks sellist võimalust ei paku.
  • HIIT soodustab ka rasvade oksüdatsiooni lihaskius, ehk lihtsalt öeldes põletab rasvu rohkem kui sörkjooks.
  • Keha ei harju sellega nii kiiresti ära. Sörkjooksu vastu omandab keha vastava 'immuunsuse' ning see kaotab üsna kiiresti oma mõju, mis nõuab veelgi kestvuse pikendamist. HIIT'il sellist asja ei ole.
  • HIIT ei söö lihasmassi - kõigile neile, kes ei taha välja näha, nagu nälginud Aafrika modellid.

Kui tekkis mingi küsimus, arusaamatus, vaja nõu või midagi jäi käsitlemata, siis võite julgelt minu poole pöörduda.
© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis