Looks like it's gonna be another one of those rainy days again.

Viimased päevad on üpriski tegusad olnud. Eile käisin süstaga sõitmas Valklast Pedassaareni. Alguses oli aerutamine üpriski katsumus, varasem kogemus puudus ja puhus tugev külgtuul. Alguses oli raskusi teiste tempos püsimisega, aga ega see vahemaa väga suureks ei kasvanud. Saarele jõudes tegime peatuse, vaatasime ringi ja reisijuht rääkis meile saare ajaloost nii mõndagi huvitavat. Tegu oli liivasaarega ja kuna Eestis on valdavalt läänetuuled, siis lääneküljest puhub saart aina harvemaks ning kõik see lendab saare idaküljele ehk varsti võib see saar Eestimaaga ühenduses olla. Sõitsime saarele pooltiiru peale, peatusime teisel pool ja jalutasime veelgi edasi. Saarel oli veel väljarenditav saunamaja, milles praegugi seltskond peatus ning hästi suuri ämblikuvõrkusid ja ka suuri ämblike. Saare kõige suurem ämblik oli umbes nii suur, nagu mina prooviksin sõrmedega fotokaamerat teha. Peagi hakkasime tagasi sõudma ning see oli palju kergem, sest laineid ei olnud ja rütm oli käes. Pidi aga 15 tõmmet tegema ja siis teisi järgi ootama, sest liikusime liigagi hästi. Kokku kestis see lõbu umbes 3,5 tundi ja vesi oli üllatavalt soe. Isegi mina, külmavares, võin öelda, et see oli soe. Ma arvasin, et põhjarannikul on alati jääkülm vesi - ma oleksin isegi ujuma läinud, aga ma olin niigi süstamatkast läbi märg, nii et ma ei näinud mõtet.

                              No woman can resist the pleasure of not having to deal with me!

Muidugi tänu eilsele matkale nägin ma täna öösel õudusunenägusid - 3 korda lausa ja kõik olid seotud ämblikutega, sest ma ei ole eriline ämblikuinimene. Vahepeal kui nägin, et minu teki peale ronib ämblik, siis ma isegi võtsin teki ja viskasin selle kaugele põrandale. Hiljem, kui ma taipasin, et see oli kõigest uni, siis muidugi ma pidin sellele järgi minema. Järgmise õudusunenäoga lükkasin lihtsalt teki endast eemale. Huvitav, mulle pole varem midagi niimoodi mõjunud.


Täna vedasime äsja-rentitud venna korterisse mööblit ja korrastasime seda. Huvitaval kombel polnud ta seda korterit varem näinudki - täna nägi seda läbi Skype esimest korda. Korter asub Mustamäel ja kuna ma pole eriti linnainimene, siis nägin enda jaoks nii mõndagi huvitavat. Esimesena nägin allkorruse naabrit, kes eeskotta sisenedes lendas pikali, kuid õnneks jäi käes olev šampuse pudel terveks. Tõusis püsti, tuigerdas edasi-tagasi tükk aega, aga võttis soovituse peale plätud jalast ära, et kergem üles oleks minna ning seejärel ta ka küürus olekuga enda korterisse loivas - plätud olid veel õhtulgi maja ees. Samuti on korteriga ka huvitav see, et see kuulus varem mingile fotokunstnikule (kunstnikule tavaselt pohhuistliku olekuga inimene) ning elutoas on 'fotostuudio' ehk laes kaks suurt reguleeritavat prožektorit.

Samuti on maja ees vana staadion koos 'turnikatega'. Vahepeal olid staadioni juures kaks maikas noormeest ning lasid neid odavaid rakette, mis teevad vile ja seejärel pauku. Nad pigem sihtisid maad, kui õhku. Seejärel tulid rööbaspuude juurde kolm uut noormeest, kes tegid sooja ja seejärel kuivatasid rööbaspuud mingi 15 salvrätika ära, mille nad ka kohe sinna kõrvale maha viskasid. Siis võtsid kõik enda ülakehad paljaks ja hakkasid mingit 'trenni' sarnast asja tegema, vahepeal karjus keegi kortermaja eest tüüpilise aksendiga neile 'davai,davai!' kaasa. Enamiku ajast nad seisid niisama, aga iga 5-10 minuti tagant võis trennisarnaseid asju näha. Eriti põnev oli siis, kui üks sidus enda käed posti külge, läks rippesse ning seejärel hakkasid posti ümber ringe keerutama. Ma loodan, et ta jõuab kunagi olümpiale, siis koristab ehk keegi tema eest need salvrätid ka ära.

Huvitav fakt - mulle ei meeldi ujumine, jõed, mered ja igasugused veekogud. Ainsana veetegevustest meeldib mulle sukeldumine

Alles õhtul-hilja jõudsin tagasi Kohilasse ning homme läheme Tartusse - minu korteriga tegutsema. Ega seal väga paljut enam teha ei ole, viin vaid enda toast laua sinna ning homsest peaks see täiesti elamisvalmis olema ja kolmandal toimub mul ka avaaktus. Can't wait.

Lõpetuseks panen siia ühe kohutavalt kummitava-kurva laulu koos osaliste sõnadega, soovitan minna youtube lingile ning täispikalt neid vaadata. Tõsiselt mõtteline ja sügav.

I died in a car crash two days ago
Was unrecognizable
When they pulled me from the gears
No one's fault, no one's bottle
No one's teenage pride or throttle
Our innocence is all the worse for fears
The other walked away alive
Arms wrapped now around his wife

My lover sits, the silent eye
In a hurricane of warmth and word
My mother trembles with the sobs
Whose absence seems absurd
My sister shouts to let her see
Through the cloud of crowd surrounding me
My colleagues call for silence in my name

I died in a car crash three months ago
They burned me until I glowed
And crumbled to a fine gray sand
Now I am nothing, everywhere
Several breaths of strangers' air
And all thoughts ever written in my hand
They plant my tree out in the yard
It grows but takes the winter hard