Usun muinasjutte, ingleid ja usun ikka veel armastust

Viimased kuu aega on mul olnud hästi lahe unerežiim. Ehk siis tõusen 8-9 paiku. Äärmisel juhul isegi kell ~7.40. Samas üleeile oli selline päev, mil ma tegin silmad lahti kell 8.45, mõtlesin 'fuck it' ja magasin kuni kella sai 10.30. Aegajalt võib ju endale natukene luksust lubada.

Vanematega on äge vestelda, saab igasugu huvitavaid asju enda mineviku kohta teada. Näiteks seda, et kui ma mingi perioodi Kohila kooli kõrvalt veel Tallinnas koolis käisin, siis mind kutsuti ühte koori, nime nad küll mäleta, aga tegu oli ühe Eesti tippkooriga. Muidugi nad keeldusid, sest nad oleks pidanud mind siis pidevalt linna sõidutama, aga huvitav on mõelda, mis oleks siis, kui nad oleksid öelnud jah. Kas minust oleks laulja (kasvõi hobikorras) saanud? ...

Täna käisin sugulaste iga-aastasel sugulaste kokkutulekul, mille põhimänguks on kujunenud nn. "alkojaht". Ehk keskele on pandud püsti hunnik igasugu pudeleid ja kõik käivad nende ümber ringis ning ühes punktis peab piiri tagant viskama rõnga ning mille ümber sa rõnga viskad saad endale, lihtne vot. (ja pärast teadlased mõtlevad, kuidas need kummalised ringid põldudele tekivad) Ringi keskel oli viinapudel, mille kohta öeldi, et see on seal spetsiaalselt Holgeri jaoks. Kuna ma eelmine aasta sain ka poolese viina, aga mulle tehti tünga ja seal oli hoopis vesi sees. Aga tänavu saatuse iroonia kombel saingi viina endale ja seekord oli see päris. Lisaks neljale pudelile (vt. pilti), sain ka purgimett ja leivakottidest tehtud vaiba. Kordaläinud päev! =)

Nüüd pean välja mõtlema, mis nendega peale hakata. Ise ma ju neid ei taha.

Huvitav ja aus tõde on see, et mulle ei meeldi autosõit. Vähemalt viimasel ajal on tekkinud põlastus selle vastu. Kui ma üksi sõidan, siis ei ole hullu. Aga kui ma pean kellegi teise autos sõitma, või veel hullem, kedagi teist ise vedama, siis kipuvad mõtted paratamatult sinnapoole minema, et ma näen autosõidus surma. Ise sõites muretsen teiste pärast, kõrvalsõites üritan jalgu korralikult hoida, neid mitte ristata ja vaatan, kas peatugi on õigel kõrgusel, aegajalt jooksevad silme ees erinevad võimalikud stsenaariumid avariide ja õnnetuste korral. Vahepeal ristab pead ka mõte, et kas ma üldse peaksin autoga sõitma. Aga tänapäeval on juba niimoodi, et mugavus ületab ohu hinna.

Huvitav fakt: ma arvasin hääle järgi mitu aastat, et Tracy Chapman on mees. Kuniks ma nägin tema esinemise videot.