Anything is good if it's made of chocolate

Midagi, mis kuulub üle-eelmisesse postitusse

Maitsmismeel on mulle alati huvitav tundunud, eriti sellega seonduvad küsimused. Üleüldse olen ma täheldanud, et sellised tavapärased väljendid on mulle viimasel ajal tundunud kaugete, mõistetamatuna. Selleks korraks on küsimuseks "Mis toit sulle maitseb?". Muidugi on meile lasteaiast peale räägitud, et keel tajub viit erinevat maitset: magusat, soolast, haput, kibedat ja umamit ning kõik maitsed on tekkinud vaid nendest viiest. Kõlab lihtsalt, onju? Aga millist toiduainet valida vastuseks eelnenud küsimusele? Algul tuleks lahti mõistetada sõna 'maitseb', eeldusel, et me teame juba, mida tähendab 'toit'. Maitsmine on ainete (antud juhul toiduainete) erinevate keemiliste omaduste tajumine keelega, ehk siis maitsmispungadel toimuv keemiline reaktsioon. Maitse eesmärk on siiski anda ajule võimalus kontrollida antud aine söödavust/mürgisust enne allaneelamist, mitte mingit erilist eufooriat ainetevahelisest reaktsioonist saada. Niiet selle järgi võiks teha järelduse, et peaks valima toiduaine, mis saadab ajule kõige 'mõnusama' närviimpulsi...

Aga millised on siis kõige tüüpilisemad vastused 'lemmiktoidu' stiilis küsimustele? Eks ikka igasugused šokolaadid, hamburgerid, pizzad, pelmeenid, kummikommid ja mida kõike veel. Ehk siis kõige rasva/suhkru rikkamad ning ka üldises mõttes kõige suurema kaloraažiga toidud. Ajule meeldib kui keha on paks, sest rasvane keha on enda tasakaaluasendis, olles näljahädad likvideerinud ja varunud piisavalt toitaineid endasse, et mõned ajad ilma millegita üle elada. Aga kas see siis tähendab, et kõige maitsvamad on need toidud, mis viivad meid tasakaaluasendi poole? Näiteks mulle meeldisid pikka aega banaanid, suure tõenäosusega minu mangaani/kaaliumi defitsiidi tõttu. Kui defitsiit oli likvideeritud kadus ka suur vajadus ning mõnu nende söömisest. Samuti ka porganditega, kui ma eneseteadlikult sisendasin endale, et porgandid aitavad mul päevase kiudainenormi täis saada ja muidugi kehale hakkasid tol hetkel porgandid rohkem maitsema. Minu point on aga, et kas 'lemmiktoitu' saab valida nende hetke rahulduste ja isude järgi või on selleks midagi, mis on alati isuäratavana tundunud. Kas on üldse võimalik valida enda lemmiktoitu jättes kõrvale enda emotsioonid ja himud ning teadvustada, et kõik need on vaid närviimpulsid. Tundub võimatuna, sest keha pole ju kunagi tasakaaluasendis. Sestap on ka mul raskusi enda lemmiktoidu või -joogi valimisega.

Sellega meenub ka eelmine Kaitseliidu õppus, mil meil lubati võtta 2 NATO pakki. Nende ümber käis diskussioon stiilis 'number 3 pakk on parem, seal pole hapukapsast.' ja 'number 1 oleks muidu hea, aga paprika rikub kõik ära'. Ja siis tulin muidugi mina, heitmata pilkugi sisaldusele võtsin ma lihtsalt 2 pakki, millel oli kõige suurem valgu sisaldus. Mulle tundub lihtsalt ebatähtis, et antud pakk sisaldas ka hapukapsast, mis oli võrreldes muu kraamiga kalorivaene ja seetõttu ajule vastuoluline. Summaarne kaloraaž oli siiski suurem, mis näitab, et ka aju võib vahel eksida ja enese vastu töötada.. Ärge kuulake enda aju, think outside the box. Tuleb juhtida teda, mitte lasta temal juhtida teid.





Täna alustasin ka enda toa koristamist ehk 'asjade täieliku hävitamist'. Hetke tulemusena on tühi mul üks 3-riiuline kapp, neljasahtliline kapp, 1 suur riidesahtel ja pool seinakappi. Koristus nägi välja selline, et vajalikud asjad paigutasin kontsentreeritumalt kokku ning ebavajalikud asjad viskasin ära, st. umbes 70% minu asjadest läks prügikotti. Ma loodan, et nad jõudsid paremasse paika. Aga suur osa asjadest, mis alles jätsin on siiski minu jaoks väärtusetud, kuid omavad mingit sümboolset hinda siinsel turul. Ehk plaan on selline, kui ma Tartu jõuan, siis üritan need kuidagi maha müüa. Kodus on mul halb nendega parseldada, peab transpordi ja postiga jamama, Tartus eeskätt palju mugavam. Vaadates kui palju mul seda hinnalist kraami on, tundub, et lähen ülikoolilinna mitte tundengiks, vaid müügimeheks.