Võidusõit entroopiaga

Niidukiga käsikäes

tunnikene, igapäev,

kuigi muru, aina kasvab.

Kas niita enam üldse maksab?

Poes käin korra nädalas,

uued riided - uus ilme,

siiski sõimavad mind räbalaks.

Juuksed ühekaupa halliks,

nahk lainelisemaks.

Kõht paisund rannapalliks,

ära väsind kops ja maks.

Temaga koos iga tund,

iga hingetõmme,

kuniks näen veel und.

Maailma parandan

kakskümmend neli-seitse.

Kuigi süda küsib,

kas midagi paremaks teeb see.

Sest hinges karjund,

juba terve päev,

kas siin ilmas midagi,

kunagi paremaks ei läe?

On tulemuseta mu püüd,

oli tarbetu see kõik.

Kuid ei näe ma endas süüd,

sest ammu enne mind,

oli kaotatud see võidusõit.