Sunday, April 22, 2012

Don't walk away from something when it's dead

Tegelikult kirjutasin siia vahepeal kaks mõõduka pikkusega teksti , aga mõlemad kadusid natukene enne täieliku valmimist minu delete'i nupu surve all. Esimene neist oli.. mmm.. tegelikult tahaksin väita, et filosoofiline, aga koos sellega ma ühtlasi ka väidaksin, et mina, selle looja, olen filosoof, aga kuna ma olen siiski isik, kellele ei meeldi enda kohta midagi konkreetset öelda, siis hoopis väidan, et tekst oli eksistentsiaalsust puudutav.
Teine oli hoopis teistsugune, agressiivsem ja väljaelavam. Mul on lihtsalt vahepeal vaja luua midagi, mis karjuks neid asju, mida ma ise karjumata jätan. Kunagi luuletused ja miniatuurid ning nüüd pigem satiirid. Huvitav on see, et sisu ei peagi olema midagi, mis mind häirib. See võib olla ükskõik mida. Ja nüüd ma siin olen, kirjutan jälle.


























Mul on kopp ees sellest ilukirjandusest. Mul on kopp ees misantroopiast, eufooriast, egatsentrilisusest, härdumusest, hüperseksuaalsusest ning kõigist muust tunnetest, mida ei saa väljendada lihtsate eesti keelsete sõnadega "hea", "halb" või "normaalne". Mul on kopp ees kõikidest küsimustest, millele ei saa vastata "jah" või "ei". Ma vihkan massihüpnoosi, mitte võib-olla niivõrd seda ennast, vaid pigem seda, et inimesed nii kergelt mõjutatavad on.

Lõppude lõpuks ripub kõik meie endi mõistusel. Kui lõpetame mõtlemise, lakkame olemast. Kui lakkame tegutsemast, siis pole meie olemasolul enam mõtet.



Eile (laupäeval) veetsin enamvähem terve päeva Raplamaa saalihoki meistrivõistlustel. Kell 9:30 olime juba väljakul ja umbes poole kuue paiku sai see üritus läbi.

Homme on matemaatika proovieksam. Mõtlesin, et peaks selleks kuidagi valmistuma, aga veel ei ole jõudnud. Ehk vaatan homme valemid nii igaksjuhuks üle. Ning üks asi, mis mind kummitab eesti keele eksami juures on mustand. Ma ei tee tavaliselt lugemisülesandele mustandit, vaid teen kohe puhtandile, proovieksamil tegin ka niimoodi, aga ma ei ole kindel, kas päris eksamil ka teha. Sest ometigi see säästab ju aega kokku, aga samas võib mingi loll viga sinna sellest tekkida.. Oh teid dilemmasid küll...

Maailm on üldse nii imelik koht.

Ma suutsin vahepeal täitsa ära unustada, et mul juba sünnipäev tulemas on. Kõigest 5 päeva pärast ongi see kohale jõudnud.





Tegelikult mulle vahepeal üldse ei meeldi, kui mul vaba aega on. Ma olen harjunud sellega, et koolipäevade kestavad umbes kella neljani, pärast seda lähen trenni ning jõuan alles 6 läbi koju. Siis valmistan endale süüa, sukeldun enda internetis asuvasse tehismaailma ning kobin õue. Lõpuks jõuan ka mingi aeg koju, ehk õpin midagi, söön, pakin asju ja mida iganes mul veel vaja teha on, kobin magama ning kurdan, et kuidas ma jälle nii hilja magama jään. Aga nüüd, mil mul on päevas keskelt-läbi 2,5 koolitundi ning trenn saab ka vara tehtud, siis on mul aega. Väga palju vaba aega. Ma üritan raamatuid lugeda, enda uurimistööga tegeleda (mul on sellest juba niii kopp ees) ja muud produktiivset teha, aga kaua sa inimloom ikka rabada jaksad. Ja siis tekib järsku selline olukord, kus mul ei ole mitte midagi teha. Mul ei ole igav, vaid lihtsalt ei ole mitte midagi teha, mida mina teha tahaksin. Ma ei karda seda, et ma nendel hetkedel ülemõtlema hakkan, vaid seda, et mul on selline tunne, nagu ma läheks hulluks. Ma pole harjunud mitte-midagi-tegemisega. Need on sellised hetked, mil ma kontrollin iga 3 minuti tagant enda e-maili, twitterit ja blogi, et äkki on midagi uut tulnud. Kõige hullem selle asja juures ongi tegelikult see, et mul on alati palju teha vaja, aga ma lihtsalt ei suuda seda teha. Okei, päevas võin ju poolteist tundi või kaks uurimistööga tegeleda. Aga peale seda tahaks midagi muud. Aga mida?


Kui ma valan tassi vett täis
ja võtan sealt lonksu.
Kas tass on siis pool-tühi või tühi?
Lihtne.
Sõltub, kui suure lonksu ma võtan.



Tegelikult öö ei olegi nii pime, kui su silmad sellega harjuvad.
Tegelikult valu ei olegi nii jõhker, kui õpid seda kontrollima.
Tegelikult maailm ei olegi nii kole, kui sulle seda sisendatakse.
Tegelikult kõik on ju ilus, kui sa seda endale alatasa sihikindlalt kordad.



Õhus on tunda kevadehõngu,
kuu naeratab mulle ja sulle.
Tere päike, tere kevad,
tere suvi, tere soojus.
Valus on kõndida
paljajalu mööda jäist kivisillutist.
Elu on ilus, aga kurb ka.




Monday, April 16, 2012

I'm a little drunk and I need a hug right now.

Suutsin vahepeal paraja jama kokku keerata. Nimelt olin ära kustutanud (ja ära ära põletanud) enda uurimistöö ingliskeelse resümee, mida aga läheb mul Türgis vaja. Otsisin kõikjalt, seejärel arvutist aga ei leidnud. Hakkasin failitaastajaga seda otsima, leidsin igasugu iidamast-aadamast asju, näiteks leidsin isegi Kaitseliidu avalduse üles, aga vot, resümeed ei leidnud. Siis saatsin kirja ka ühele võistlusekorraldajale, kelle kodulehele ma selle olin üles laadinud. Ja thank god, neil oli see alles ning ma ei peagi uuesti tegema =P

Mul on geniaalne plaan. Ma kirjutan veel blogi ja avaldan enda mõtteid kuni ma olen end täitsa tühjaks rääkinud ja siis umbes nädal aega enne lõpukirjandit olen mõtetest tühi, ehk siis mul on veel 7 päeva aega seletada, mida ma arvan. Ja siis pärast seda hakkan ma teiste, kirjanike ja suurmõtlejate, ideid ning arvamusi koguma ning samal ajal taastan enda ideede varusid, et täpselt ma kirjandis mõlemaid võrdselt, nagu vikerkaart pastakast paberile välja puistada saaks.























Ning päris mitu inimest on minult küsinud, kas ma tahan/ei tahaks, kulturistiks hakata. Ja väga lühisõnaline vastus on 'ei'. Esitseks see nõuaks päevaplaani muutusi, mida ma lihtsalt ei söenda endale sisse viia ja teiseks, mulle üldse ei meeldi, et nooremaid hinnatakse samade kriteerumite järgi. Ehk siis neilt eeldatakse samamoodi kaloraaži vähendamist ja enda kuivatamist, ma ei saa aru, miks peaks alles kasvav poiss/mees endale sellist asja soovima. Vanana ma veel saan aru, et tervis on mõningal määral ohverdatav, aga noorena seda teha on küll jabur.


Inimene on egotsentriline olend, pürgimine kuulsuse ja austuse poole on talle loomupärane. Ja ma tulin üleeile öösel voodis räheldes ideaalsele lahendusele, kuidas see saavutada. Muidugi mul tuleb öösiti palju geniaalseid mõtteid, aga ma ei jaksa neid kõiki üles kirjutada (üritan pigem magama jääda) ja hommikuks on kõik kadunud. Aga see on nii geniaalne, et ma plaanin seda ise ka saavutada. Igastahes, mis on see edu saladus? Tegelikult on see üpriski lihtne, lahendus on... budism. Jah, budism! Plaan on selline:

Algul mainin ära, et isegi parimal juhul ei taga see 100% populatsiooni imeldust, vaid maksimum on ligikaudu 88% elanikkonnast. Nii, esimene samm on lihtne, tuleb hakata budistiks. Budistid usuvad reinkarnatsioon ehk taassündi, ning peale surma on võimalik taassündida seitsemesse erinevasse sfääri, millest üks on jumalad (muidugi on ka võimalik sündida pooljumalaks, aga see pole hetkel meie eesmärk). Budism (ning ka hindiusm, aga budism on hetkel eelistatum) õpetab, et taassünd võib kordub vähemalt tuhandeid kordi, kuid võib ulatuda ka miljoniteni. Võtame mingi vahepealse variandi, oletame täiesti juhuslikult, et sa taassünnid 500 003 korda ehk kui ühtlaselt see jaotada, siis sa läbid igat sfääri 71429 korda. Mis tähendab, et sa sünnid 71429 korda jumalana. Ja nüüd, iga kord kui sa jumalana sünnid, siis sa teed seda, mida kõik popimad ja cool'imad jumalad teevad. Sa hakkad sõdima ja inimesi tapma, muidugi mitte ise - oled sa kunagi näinud ühtegi jumalat ise sõdimas? Sa hangid endale võimalikult palju järgijaid, siis käsid neil teiste jumalate järglased ära tappa, vot. Ja varsti ongi terve maailm monoteistlik ning 88% elanikkonnast (ehk agnostikutele ega ateistidele ei meeldi keegi niikuinii). Kõlab muidugi suure plaanina, aga kuna sul on 71429 elu aega (andestust, ma ei tea, kaua kestab ühe jumala eluiga), siis on see täiesti saavutatav. Ning see ei ole mingi utoopia, vaid täiesti saavutatav kuulsus - ja eternal glory ongi sinu!





















Ning lõpetuseks mainin, et vahepeal käib siin ikka veel see trill ja trall ning trill-trall. Eile öösel korraldas siin draamat vanemate laptop, kes otsustas ise end eile öösel sisse lülitada ja siis puhuritega räuskama hakata.

Wednesday, April 11, 2012

Kirjand

Kuna keegi(?) palus minu proovikirjandit lugeda ja ilmselgelt ma seda kommentaarium ümber kirjutama ei hakka, siis ilmub see siia. Ja ma igaksjuhuks mainin ette ära ka, et eelviimane lõik pidi algul olema kokkuvõte, aga kui olin sellest juba pool ära kirjutanud, siis mõtlesin, et mul läheb ikkagi üht lõiku veel vaja. Siis lõpetasin selle nagu tavalise lõigu ja hakkasin kokkuvõtet kirjutama. Aga jah, igastahes, siin see on, koos ülesandega:

Kirjuta vähemalt 400-sõnaline arutlev kirjand, milles lähtud Lennart Meri mõttest, et Eesti püsimajäämise peamine eeldus on tugev eesti keel ja kultuur. Pealkirjasta tekst ise.




Kultuur, riik ja keel - ühtne trio

        Kultuur, riik ja keel kuuluvad kokku. Kui hääbub üks, siis nõrgenevad ka teised. Eestlased hindavad oma kultuuriruumi, territooriumi ja iseseisvust kõrgelt, sest on aegu, mil meie riik on olnud okupeeritud ning siinne kultuur püüti asendada anneksionisti omaga. See on teema, mis ei kaota eestlaste silmis kunagi aktuaalsust, sest vaid neid sündmusi meeles pidades suudame vältide nende kordumist. Aga siinne kultuur on väikeriikluse tõttu siiski habras. Millest sõltub tema püsimajäämine? Kuidas on omavahel seotud kultuur, riik ja rahvas?
        Eesti kultuur on kaitsnud Eesti riiki läbi aegade. Historia est magistra vitae (ajalugu on elu õpetaja) - isegi kui langeb riik, jääb püsima keel. Seda näitas laulev revolutsioon, Hirvepargi miiting ja streik fosforiidi kaevandamise vastu, kus isegi repressioonide surve all võitis kaunis eesti keel meie rahvale suuremad õigused ja vabaduse. Inglise filosoof Francis Bacon on kirjutanud, et rahva geenius, vaim ja iseloom avalduvad tema vanasõnades. Selle ütluse ning eesti vanasõnade rohkuse põhjal võib väita, et siinse rahva vaim on tugev ning iseloom sitke.
        Kultuuriruum ja riiklus elavad sümbioosis, sest nii, nagu kultuur kaitseb riiki, on riik kaitsnud ka teda. Kui ei oleks olnud noori sõdurpoisse, kes koolipingist sõtta jooksid, või Võnnu lahingut ega Vabadussõda, ei saaks me rääkida iseseisvast Eestist. Rahva kaitsetahe ei ole tänaseks päevaks hääbunud, vaid pigem tugevneb. Ainuüksi 2011. aastal kasvas Kaitseliidu liikmeskond ligikaudu 600 vabatahtliku võrra.
        "Oma riigi püsimajäämise eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi," on enda kõnes väitnud Lennart Meri. Eestlased ei tohiks eeldada, et NATO ja Euroopa liidu liikmena on Eesti kindel tulevik, sest selline turvalisus on vaid näilik. Mitte miski ei ohusta siinset kultuuri rohkem kui rahva hoolimatus. Iga inimene peaks individuaalselt töötama ühiskonna heaolu hüvanguks ning seejärel unustama erimeelsused ja tegema koostööd teistega, sest "tervik on alati tugevam kui tema osade summa," on väitnud Aristoteles juba enam kui kaks aastatuhandet tagasi.
        Eestlased on iseloomult töökad ja isekad ning just see on aidanud meil püsima jääda. "Eestlastel on kõige mõõdupuuks töö," on väitnud Maire Aunaste. Juba pikka aega on levinud meie seas ütlus: "Tee tööd, siis tuleb ka armastus," sest ei leidu probleemi, mida töökus ei suudaks lahendada. Pigem tekivad probleemid just tegevusetusest. Samuti on meie isekus hoidnud me kultuuriruumi elus. Öeldakse, et eesti rahvas on uskmatu, sest me ei läinud üle kristlusele, vaid jäime kindlaks kohalikele tavadele ning tõekspidamistele. Kõige paremini iseloomustab eestlasi Anton Hansen Tammsaare romaaniseeria "Tõde ja õigus", mille neljandas jaos ta kirjutab: "Üldse on siinilmas nõnda, et inimest ei aita ei relatiivsus, jumal ega rotid, vaid ainult tema ise. Nii arvan ka mina, me peaksime jääma kindlaks enda traditsioonidele ja mõtetele, mitte järgima teisi rahvaid.
        Kokkuvõtlikult võib väita, et keel, kultuur ja riik on omavahel seotud ning moodustavad trio, mis kindlustab iseenda püsimajäämise. Kui on olemas keel, on olemas seadus ja koos seadusega eksisteerib riik. Ning kõige selle toimimise saab tagada ainult siinne rahvas - vaid meist endist sõltub Eesti riigi ja kultuuri saatus.


Monday, April 9, 2012

Astronaut

Alustan sellest, et täna taotlesin end matemaatika lisaeksamile, mis toimub 1. juunil ja see tähendab, et mul on mais palju rohkem vaba aega. Koolis saab ka kohe-kohe kõik läbi, kuigi pinge on tegelikult juba maas. Kõigest üks nädal veel, siis natukene aega ka imeliku tunniplaaniga (keskmiselt päevas 3-4 tundi ja need läbisegi päeva peale) ja siis hakkab üks kammaijaa pihta. Täna saime ka eesti keele proovieksami kätte. Mul läks üpriski hästi. Kui klassis täitsime eksami kohta ühte lehte, siis seal kirjutasin, et olen täitsa rahul kui saan ~70 punkti. Aga proovieksamil sain 89 punkti, keegi sai veel 91, aga rohkem ei saanud miskipärast keegi. Lugemises läks ainult üks punkt maha ja 10 punkti siis kirjandist. Palju lolle vigu oli: fosforiidi asemel fosfor; Celsiuse asemel Celcius jms. Aga ma olen igastahes rahul.


Because tonight I'm feeling like an astronaut,
sending SOS from this tiny box.
And I lost all signal when I lifted up,
now I'm stuck out here and the world forgot.


Ning 4 päeva tagasi võeti minuga ühendust ning öeldi, et minu uurimistöö jõuab ajakirja Akadeemiake! Ja ilmub seal mai lõpus. Igastahes see on üpriski tähtis, minu elu esimene korralik publitsistika. Mõned räägivad, et seal, kuhu ma tulevikus jõuda tahan on see ääretult tähtis. Võib-olla isegi rohkem kui need võistlused. Samas võistlused aitavadki natukene reklaami saada, niiet see on kahe otsaga asi.

I'm tired of drifting round and round.
Now I lie awake and scream in a zero gravity
and it's starting to weigh on me.
Lets abort this mission now,
can I please come down?

Saksa keele olümpiaadil tuli ka vahepeal 1. koht. Pranglimine jäi mul ära, kuna õpetaja suutis päevad sassi ajada. Riiklikul majandusolümpiaadil ei saavutanud midagi, need EBS ja JA majandusinimesed tundusid üldse vastukarva olevat. Olen hakanud ka ingliskeelset raamatut lugema, nii igaksjuhuks.. Ning muidu on kõik mõnus, vaikne. Võtan rahulikult ja ootan suve nagu kõik teisedki. Samas on väike ülikooli ärevus ka sees, ei tea, mida sellest oodata.

Monday, March 26, 2012

Coffee in flames



Täna sain teada hulganisti asju, mida ma sel nädalal tegema pean. Ehk järgmised päevad tulevad kiired. Hetkel näeb seis välja selline:

Teisipäev - Kuna meil toimub viimane ühiskonna tund, siis meil on kontrolltöö terve aasta materjali peale. Kuna tavaliselt unustatakse kõik õpitu pärast kontrolltöö tegemist ära ja mulle meeldivad sellised kõikehõlmavad tööd, siis mõtlen, et võiks endale asja kuidagi põnevaks teha. Et näiteks läheks sinna ja lihtsalt prooviks, palju ma mäletan. Või siis luban endale ainult 3 teema materjali selgeks õppida, eks näis.

Kolmapäev - Lõunal algab Raplas mingi keemiamälumäng. Jälle see keemia - asi, mida ma ei mõista. Ja kuna koolil on säästurežiim peal, siis pean vist enda autoga mina ja teised ka peale võtma.

Neljapäev - Lõunal toimub Märjamaal pranglimise Raplamaa finaal. Kuna ma eelvoorus jäin 4., mis on täitsa hea tulemus arvestades seda, kes seal veel võistlevad. Siis ma olen täitsa rahul kui top 5 sisse võistluses jään. Ja kohe pärast seda pean sõitma otse Tallinna hambaarsti juurde jälle.

Reede - Toimub 6-tunnine eesti keele proovieksam. Ilmselt tuleb suht kirves.

Laupäev - Hommikul sõidan EBS'i riiklikule majandusolümpiaadile. Teooria ei tohiks nii raske olla, aga Titan mulle kohe üldse ei meeldi.




Ma pole siia ammu kirjutanud, mis ma unenägudes ja sarnastes näinud olen. Täna öösel oli kuum ja ergutav unenägu - kui silmad lahti tegin oli minu juures kohvimasin. Luuk või kuidasiganes seda lahtikäivat asja kutsutakse oli lahti, seal sees oli filter ja kohvipuru.  Järsku hakkas see puru suitsema ja siis pahvatas terve see filter leekidesse. Põles veits aega ja siis haihtus koos kohvikannuga koos ära. Vot.

Saturday, March 24, 2012

Keep calm and go home





Võimalikult lühidalt eelnevatest päevadest. Tartus kaitses enda uurimistööd esimesena samuti mürateemaline töö (mis, muide, jäi lõpuks viimaseks) ja mind pisteti kõige viimasena esinema. Ehk siis ma istusin ja ootasin seal ~5 tundi enne kui sain enda asjad ära seletatud. Muidugi teisi kuulata ei olnud nii igav, aga põhikooli tasemel oli palju Narvast pärit noori, kes ei vallanud eesti keelt ja seletasid suurema osa enda kõnest vene keeles. Muidugi naljakas oli see, et keegi oli neile vigase sissejuhatuse ja kokkuvõtte eesti keeles ette kirjutanud ja nad veerisid seda mingit moodi maha.
Ning autasustamine oli põnev. Kui 6. koht teadvustati, olin ma täiesti õnnes ja mõtlesin, et minu eesmärk on saavutatud. Kui 4. koht oli teadvustatud, siis ma ei uskunud, et ma olin top 3 saanud. Ning kui 3. koht ka teadvustati, siis ma olin valmis juba kohe püsti tõusma, kui ta hakkas teist kohta välja kuulutama. Ning kui siis ka minu nimi ei olnud, siis ma olin veendunud, et nad olid mu vahele jätnud või ära unustanud. Aga minu nimi ikkagi tuli ja tol hetkel tuli isegi väikene pisar silmanurka. True story.



Ja õhtul kui tahtsin hakata koju sõitma Tartust ei läinud auto tööle. Lõpuks tuli üks Tartus elav tuttav appi, kes töötab automehaanikuna ning proovisime akut laadida, vahetada ning autot käima lükata, aga ei midagi. Ja siis tuli appi ka tema isa, kes on täielik mehaanik, ta oli kunagi ka vormelimehaanik ning on seekaudu peretuttav. Lükkasime kolmekesi minu auto mööda Tartu tänavaid tema garaaži ning seal nad kahekesi võtsid mu autot 3 tundi lahti ning leidsid, et starter on vigane. Tegid nii, et ma saaksin veel ühe korra auto tööle panna, ma sõitsin otse koju ja hiljem see ka enam tööle ei läinud ning viisin parandusse.


We don't have enough time to even find the first one.


Ning eile (või kella järgi pigem üleeile) käisin Tallinnas. Alguses hambaarsti juures, seal puuriti ja pandi 2 plommi ning tehti vasakule poolele täielik tuimestus. Ma ei tundnud isegi enda vasakut kõrvanibu mitu tundi pärast seda. Aga me plaanisime ka ema sünnipäeva minna tähistama (geniaalne mõte pärast hambaarsti) ning emal oli reserveeritud laud india restorani. Seal kõik rääkisid, kui piprane ja vürtsikas toit on, aga ma ei tundnud midagi, isegi maitset mitte. Korra suutsin isegi enda igemesse hammustada, aga õnneks sellega midagi ei juhtunud. Ning kohvi ja teed jõin lüristades, sest muud moodi ma aru ei saanud, kas see vedelik jõudis minu suhu või mitte. Vot.
Pärast seda läksime ujuma ning seal küsis mingi mees minult saunas, et kas ma olen maadleja, et mul sellised õlalihased on. Veerand tundi hiljem oli ta ületreeningu tõttu vetsus ning oksendas seal tükk aega, aga see on juba teine lugu.


Here's an inspiring story:
Once upon a time you lived and then you died, but everyone else lived happily ever after without even noticing that you're gone.


Homme saan ka tõendi eksamikeskuse jaoks, et ma saaksin matemaatika lisaeksamile minna. Mis isegi on mingil määral kergem kui tavaline eksam. Samas ma ei tea, ma ei tunne üldse erilist vajadust neid eksameid teha. Tartu Ülikooli ma pääsen hetkeseisuga ükskõik, mis valitud erialale tingimusteta sisse. Samas kuldmedali jaoks läheb neid punkte vaja, tahaks selle ilusa asjakese siiski saada.




http://coloursofblood.wordpress.com/2012/03/24/kuidas-elad-holger/ (varjatud postitus)

Monday, March 19, 2012

Tartus on täitsa tore elada

Tegelikult oleks mul kohutavalt paljust rääkida, aga ma võtan kõik lühidalt kokku ja ma alustan sellega, kui häppi ma praegu olen, sest


MA VÕITSIN UURIMISTÖÖDE VÕISTLUSE JA MA SÕIDAN TÜRKI EESTIT ESINDAMA!!




Ainuke jama asi on see, et see toimub viis päeva, mille sisse mahub ka matemaatika riigieksam. Aga ma proovin eksamikeskusega ühendust saada, et taotleda lisaeksamile. Mis samas annaks mulle ka natukene lisaaega selle jaoks valmistumiseks. AGA VAHET EI OLE, MA OLEN NII VÕIDUJOOVASTUSES!





© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis