This cage is all I know

   Täna toimus VII Innard Mardo Memoriaal ehk Eesti Meistrivõistlused Kulturismis, Fitnessis ja Athletic Fitnessis. Tahtsin seda küll vaatama minna, aga kahjuks see toimus nii halval ajal. Minule huvipakkuv osa algas alles kell 18.00 ning pärast selle lõppu oleks mul kohutavalt raske kuidagi Tartusse saada. Aga õnneks on keegi leiutanud sellise asja, nagu Live Stream! Samas järgmine aasta tahaksin kindlasti minna ning kui isegi hästi läheb, siis mingitelgi võistlustel ka ise võistelda.

Samas ma ei ole sugugi kindel, mis minust järgmine aasta saab. Hetkel mõtlen minna vahetusüliõpilaseks, kas semestriks või aastaks, veel ei tea. Number üks eelistus on hetkel Saksamaa, kuid see nõuab üpriski heal tasemel saksa keele oskust - eks ma hakka seda nüüd vaikselt arendama. Muidugi see ei ole ka nii, et tahan välismaale õppima minna ja lähengi. Konkurss on karm ning ka vastav välismaa ülikool peab sind vastu võtma. Ehk siis võimalus oleks super, kuid raskesti saavutatav, sestap üritangi praegu võimalikuid kõrgeid tulemusi töödel saavutada, et stipendiumi võimalust suurendada. Aga eks näis, nagu ma ennegi mainisin, siis miski ei ole veel kindel ning valikuid on liigagi palju.

   Kõik kontrolltööd on kuidagi tulevasse nädalasse kokku kuhjunud. Neljapäeval on näiteks Füüsikalise maailmapildi & Algebra ning geomeetria kontrolltööd. Füüsikas on vaja õppida pähe ~200 mõistet, pikimad neist 13 rida. Ja et spikerdamist takistada, siis selle kontrolltöö tegemiseks on aega ainult 25 minutit. Sounds nice, huh? Aga tegelikult tõde on selline, et see töö ei ole üldse raske, mulle lihtsalt meeldib aeg-ajalt vinguda. Kool on veel kerge, aga siiamaani räägitakse, et läheb-läheb raskeks. Näiteks alles oli meil Kõrgemas matemaatikas kontrolltöö, ma õppisin palju tõestusi, definitsioone, vea määramisi ja mida kõike veel keerulisemat. Aga kui töö kätte sain, siis vaatasin, et töös oli vaid 10% sellest, mida ma õppisin. Ei ühtegi vea määramist, ei ühtegi tõestamist! Ehk siis töö oli üllatavalt lihtne, ma ootasin juba midagi uskumatult raskelt. Ma ei jõua ära oodata, millal kõik raskeks ja pingeliseks ära kisub. Enne sisse astumist oli mulje et siin on juba esimesest nädalast nii, et ei ole isegi aega hingata või elada. Ma olen enda kohta kuulnud sellist väljendit nagu: "Holger on inimene, kellel on alati aega."

This cage is all I know

Kuidas teha vahet jaapanlasel ja hiinlasel?
   Olgem ausad, ega nad nii sarnased ka ei ole. Kõige lihtsam on teha kas kirja või kõne järgi. Jaapani kirjakeel on lihtne, koosneb paarist kriipsust. Hiina kirjatähed on palju kirjumad, koosnevad mitmest-mitmest joonest (lisaks mainin ka seda, et kui kirjapildis on ovaalid või ringid, siis on tegu ilmselt korea keelega).
Kõne poolest on hiina rohkem selline "ching-chong" või "hen xao xing" tüüpi keel. Jaapani keel on rohkem sarnane inglise keelega, kasutab rohkem sulghäälikuid. Ehk siis rohkem sellised "konnichi wa" või "onegaishimashu" tüüpi sõnad. Need on vähemalt siuksed näited, mille põhjal mina nendel kahel keelel vahet teen, tegelikult kui neid keeli kasvõi korra kuulata, siis saab aru, et need on totaalselt erinevad keeled.

Ka välimuse järgi peaks olema üpriski lihtne vahet teha - jaapanlased on rahvas, mis pole aegade jooksul peaaegu üldse segunenud. Hiinlaste puhul on see raskem, sest nende riik koosnebki justkui mitmest erinevast rahvusest. Aga minu stereotüüpilised tähelepanekud on sellised: Jaapanlastel on heledam nahk, hiinlastel õrnalt toonikam. Hiinlastel on üldiselt tumedamad juuksed. Jaapanlastel on rohkem ovaalsem ning naistel selline "pehmem" nägu, hiinlastel on pigem ümmargune ning teravam nägu.
Ning rohkem ma erilisi erinevuseid küll täheldanud ei ole. Muidugi leidub ka sarnaseid inimesi kahe kultuuri vahel, aga stereotüüpiliselt võttes ei ole nende vahel nii raske neid erinevusi ja äratundmismärke küll leida. Lõppu otsisin üles ka ühe vana pildi, milles on kokku photoshopitud mitmete-mitmete antud riigi naiste näod ja niimoodi leitud "keskmine nägu".

Lootus

Tahan teha sulle piina
ja võtta valu endal kanda.
Agoonias jalutada soojal liival,
minna videvikul randa.

Rannas jookseks paljajalu,
piinarikkam iga samm - see õndsuse hind.
Kehas nälg, hinges janu,
kaelani vees, kuid jooksin vaid sind.

Hüvastijätt, mis kestnud üle aasta.
Kõigeviimane käepigistus,
mööda närve, seest mind laastab.
Mõttes: "see me viimne ligidus".

Nüüd, mil päiksekiired langenud -
kaod öhe, sest oled veel noor.
Langen maha, mu tahe on raugenud -
siiani segane, kuidas kahest sai pool.

http://coloursofblood.wordpress.com/2012/10/18/it-feels-like-cancer/ (varjatud postitus)

I can't change myself, but I can change the world

Vahepeal on veel huvitavaid küsimusi juurde tekkinud - kahekaupa vastan jällegi postituse lõpus, et postitus liigagi pikaks ei läinud. Sorri, kui mingi vastus ootama peab.

Neljapäeval tegin koolijõudmise rekordi. Unustasin äratuskella panna, kuid õnneks minu bioloogiline kell veel töötab. Tegin silmad lahti, kell näitas 7:56 (olgu mainitud, et tavaliselt astun enne 8't juba uksest välja). Alguses ei jõudnud mõistus järgi, aga siis käis see 'ouu shit' hetk läbi ning hüppasin voodist välja. Iroonilisel kombel jõudsin isegi asjad ära pakkida, pudru ära süüa(kuigi külmana) ja riide panna. Ainuke asi, mida ma ei jõudnud teha oli hammaste pesemine, aga õnneks oli mul nätsupakk taskus. Ning ma jõudsin õigeks ajaks kooli! Äkki ma peakski hakkama iga ilma äratuseta tõusma, kui ma niikuinii kooli jõuan?

Miskipärast öeldakse mulle, et ma ei näe üldse füüsiku moodi välja. Samas ma ise ei saa aru, kelle või mille moodi ma siis välja näen (enda välimust on kohutavalt raske hinnata). Kuigi ma ei ütleks, et mul kursakaaslaste seas üldse eriti palju 'füüsiku välimusega' inimesi oleks.
Sama öeldakse mulle ka siis, kui ma räägin enda hobidest e. trennis käimisest ja bodybuildingist. Ma ei ütleks, et need teineteist välistavad asjad on. Nende kahe vahel on isegi väga palju ühist:

* Eelmises Imelise Teaduse ajakirjas räägiti trenni ja ajusuuruse vahelisest seosest. Seal on mingi ~5 leheküljeline jutt katsetest, mis näitasid, et mida rohkem trenni lapsed teevad, seda suurem on nende aju ning seda paremini nad teste tegid. Kuigi seal mainiti, et jõusaal kasvatab ainult aju teatud piirini, siis selle all on mõeldud vaid madala intensiivsusega trenni. Samas on aeroobne ja kõrge intensiivsus sellega paratamatult kaasnevad asjad.
* Arvamus ja isiklik eripära - Mõlemad on suures osas personaalsed ja erinevalt mõistetavad. Mis on füüsika? Füüsika on maailma peegeldus visioonide ruumis. Ehk siis füüsika peegeldab isikute nägemust maailmast - kui kellelgi arvamus erineb massiarvamusest, siis ka seegi on õige. Üldise tunnistuse saavad siiski ainult need arvamused, millel kõige suurem pooldajate arv on - kui 3 inimest arvab, et mingi loom on kass, 5 inimest väidab, et ei see on ilves, siis järelikult on see loom ilves ja edaspidi viidataksegi talle kui ilvesele. Samas see ei takista teistel inimestel siiski arvata on see on kass, kui neil on nii mugavam. Sama ka trennis, kuna enamik inimesi ei saa söömisega hakkama, siis antaksegi neile tavaline 'juurvilja-kana dieet', kuna see sobib enamikule. Kui isiklikult läheneda, siis ei ole asi sugugi nii range, aga kui indiviidil puudub enda arvamus või personaalsed teadmised, siis paratamatult peab massiarvamustega ühtima.
* Mõlemad on pigem elustiilid. Ehk mõlemad nõuavad pühendumist ka peale 'tööpäeva lõppu' ning lausa nende sees olemas, vastasel juhul ei saada nendega lihtsalt hakkama.
* Enesereklaamimine - teadlane peab saavutama rahvusvahelise tunnustuse ning pidevalt teadusartiklite näol endast märku andma, et olla konkurentsi võimeline ning et saada toetust. Kulturist peab ennast pidevalt reklaamima ning ennast levitama, et saada reklaamidesse või treenerina töötada.
* Piiride surumine. Kui füüsikas õpid järgmise 'leveli' ehk keerulisema asja ära, siis see tähendab, et eelmine tasi ei saa enam ära unustada. Unustada saab vaid kõige viimast õpitud taset ("Näide: peale korrutamise selgeks õppimist ei ole võimalik enam liitmist ära unustada, kui pikka aega eemal olla numbritest, siis võib ununeda küll korrutamine, aga mitte liitmine). Jõusaalis on sama, kui sa kükid juba 120kg ära, siis 100kg ei ole enam sugugi see, mis ta enne oli. Juba psühholoogia mängib selles nii suurt rolli.
* Teadus - Mõlema poole peal tehakse meeletult uuringuid ja eksperimente, ainult eksperimentaalse tõestuse saanud teooraid loetakse tõesteks. Ma ütleksin, et ma loen isegi füsioloogia laborite uurimistöid rohkem kui füüsikute omi. Samas on neis ka võrdselt palju pettuseks osutunud teadustöid.

Ehk siis kokkuvõttes polegi need kaks asja nii erinevad.

Mis on teadaolev väikseim (aatomi)osake?
Hetkel ei ole meie sisemine silmapiir kuigi kaugele jõudnud, skeem näeb välja selline:  aatomituum >> prooton ja neutron >> kvark. Ehk siis prootonid ja neutronid koosnevad 3st kvargist. Koos kvarkidega on elementaarosakesed veel leptonid(meile tuntuim lepton on elektron).

Ning samuti koos leptoni ja kvargiga kuulub elementaarosakeste rühma hetkel vaheosakesed, toon nad eraldi välja, sest nad ei ole aatomi koostises. Meile tuntuim vaheosake e. boson on footon - vaheosakesed ongi vastastikmõju vahendajad.


Kuidas ei ole valgusel massi, samas kui tal on energia ? (vastavalt Einsteini relatiivsusteooriale E=mc².)

Andekas küsimus. Nii.. teadaolevalt on valgus elektromagnetlaine ning selle laine vahendaja on footon, ehk vastuse leidmiseks tuleks vaadelda footonit. Ning väide, et valgusel e. footonitel ei ole massi, ei ole päris korrektne. Footoni massi saab välja arvutada antud valemist või kui panna vaakumis olev tiivik päikese kätte, siis on näha, kuidas impulsi tõttu tiivik pöörlema hakkab (footonid põrkuvad aina tiiviku pihta). 
Mida aga footonil ei ole, on seisumass. Seisumass on osakese väikseim võimalik mass - see tähendab seda, et footon ei saa paigal olla, ta liigub ainult valgusekiirusega. Olgu siin ka lisaks mainitud, et seisumasita osakesed on ainukesed osakesed, mis suudavad valgusekiirusel liikuda, ükski teine seda ei suuda. 
Ehk siis kokkuvõtvalt: footonil puudub seisumass, ehk ta alati liigub valgusekiirusega ning liikumise hetkel on tal mass täitsa olemas. Meie sellist erinevust makromaailmas eriti ei märka, sest meil pole vahet, kas me liigume või seisame paigal, mass on meil siiski olemas. Footonil, aga seda valikut pole, sest tema paigal seista ei saa.

Toon seisumassi kohta ühte tuumafüüsikast pärit näite ka: Näiteks Liitiumi (puhtjuhuslikult võetud aine) tuuma seisumass on väiksem, kui tuuma koostises olevate osakeste massides summa, sest nende osakeste(nukleonide) ühinemisel eraldub energiat.

Ma loodan, et suutsin arusaadavalt ära seletada, kui midagi jäi segaseks, siis võib alati üle küsida või enda argumente tuua :)

You only see, what your brain tells you to see

Kaks andekat küsimust on juba kõrvalpaneelile tulnud. Tublid inimesed, kes küsida oskavad :)
Aga neile ma vastan jällegi postituse lõpus, kui suur kihin on, siis võib muidugi kohe alla kerida..

Pretend to love the one you're with

Huvitav on see, et Tartus ei näe ma enam öösiti lendavaid asju, vilkuvaid tulukesi või imelikke elukaid. Ma olen öösiti silmi lahti tehes näinud ainult kedagi enda kõrval lamades. Ja ma siis lihtsalt laman ja ootan, sest ma tean, et kui ma teda puutun, siis ta kaob. Aga mingi aega hetke möödudes ma enam ei jaksa oodata, üritan enda käe tema peale panna või teda kallistada, aga siis ta haihtub. Ning mina jälle, laman täiesti üksinda enda üksikus suures voodis. See ongi vist suureks kasvamine, kui lendlevad illusioonid asenduvad illusioonidega inimestest enda kõrval.
Vähemalt sellega piirdusid minu hallutsinatsioonid kuni tänase ööni..



Minu arust on kohutavalt kurb vaadata kõrvalt, kuidas vanematel inimestel hakkab viimastel eluaastatel mõistus samm-sammu haavalt ära kaduma. Näiteks minu vanavanaema hakkas enne surma enda toas inimesi nägema, teadis nende nimesid, rääkis nendega. Tema jaoks täiesti normaalne, kõrvaltvaataja jaoks kurb. Milleni ma tahan jõuda on see, et täna öösel ei olnud mul niimoodi, et üks inimene oleks ilmunud ja siis ära haihtunud. Mul oli siin 4-5 inimest, kes segasid minu und pikemat aega.

Üks neist lamas diivanil, üritas magada nagu minagi, olin tänulik, et vähemalt tema vaikne on. Kaks tükki rääkisid omavahel ning kolmas aegajalt taidles mööda tuba ringi. Natukene kartsin neid valveta jätta, nad olid mulle küll tuttavad, aga mitte nii lähedas, 'kursakaaslased' vist. Aegajalt pöörasin pilgu nende poole, et vaadata ega nad midagi ära ei lõhu ega varasta. Mõtlesin, miks nad juba ära ei lähe, homme on koolipäev ja peab vara ärkama, nemad on juba siia päris kauaks jäänud. Samas polnud ka südant neid välja visata keset ööd ja samas, kui ma nad ise siia kutsunud olin. Korra pidin üles tõusma, kuna üks nendest turnis televiisori aluse peal. Üldse segasid nad minu soovitud rahulikku und. Peas piinas küsimus, mis ma hommikul peale hakkan, kui nad siis veel siin on. Kas ma pean neile kõigile ka putru ja hommikusööki tegema? Kohvi? Ja seejärel pean ma nad siiski ju välja viskama, ma ei usalda neid piisavalt, et jätta neid siia, kui ma kooli pean minema. Nii palju muresid, nii palju vastutusi. Sisimas lootsin, et nad juba lahkuksid, et saaksin lahti neist muredest ning suudaksin lõpuks rahulikult magada.

Muidugi mõista olid nad hommikuks kadunud ning kõik see teater oli vaid minu aju mängulisus.

Miks vesi voolab?
Ma eeldan, et siin on mõeldud jõe-sarnaseid asju, sest kui veetilk panna tasasele pinnale, siis ta ei voola mitte kuhugile(siit ka vastus). Selle nimi on energia miinimumi printsiip, ehk lihtsalt öeldes, vesi voolab allamäge ja seda gravitatsiooni tõttu. Vesi tuleb kuskilt allikast pinnale ning hakkab kalde tõttu ühele poole voolama, üritades võimalikult madalale saada (kui ta tuli pinnale mäe otsast, siis ta tahab mäejalamile jõuda, kuigi tavaliselt on see kõrguste vahe palju madalam, aga siiski olemas). Jõgi voolab välja merre või ookeani, sest see koht on kõige madalam koht, kuhu tal võimalik minna on.
Huvitav lisafakt on ka see, et ühte järve võib sisse joosta mitu jõge, kuid järvest välja jookseb ainult üks.

Miks kaovad lennukid, laevad Bermuuda kolmnurgas ära?
*  Kui ma klassikalise füüsika seisukohalt vastaksin, siis ütleksin ma, et põhjuseks on antud piirkonnas massiliselt maakoores leiduv metaan, mis on kergem kui õhk. Laevad püsivad veepinnal ju puhtalt selle pärast, et nad on väiksema tiheduse kui vesi. Aga kui laeva alla, vee asemele, tõuseb palju-palju metaani, siis miski ei kanna enam seda laeva ning see sukeldub.
*  Samuti kuu-päikese liikumisega põhjustadud tõusud ja mõõnad, mis põhjustavad piirkonnas ioniseeritud laama liikumist, mis omakorda põhjustab magnetilist anomaaliat.

Muidugi mainin ära, et kõik vastused on suhtelised ja mingit kindlat vastust ei ole. Vaba valik on seegi, kas uskuda, et sellel piirkonnal on mingid teistsugused mõjud või mitte. Aga paar müütilist ideed, mille hulgast valida:
*  Seal asub musta augu sarnane objekt.
*  Seal asub avarii teinud UFO-laev, mis kiirgab laineid, mis meie tehnika rivist välja viib.
*  Bermuuda kolmnurgas asub auk aja- ja ruumidimensioonis, ehk relatiivsusteooria järgi võib aegruum võib võimsates gravitatsiooniväljades teistmoodi käituda.
*  Bermuuda kolmnurgas asub Atlantis. Legendi järgi leiutasid Atlantise elanikud energiat salvestavad kristallid, mis peaksid tänapäevani tohutul hulgal energiat välja kiirgama. Samuti arvatakse, et lisaks müstilisele Atlantise linnale paikneb seal ka hiiglaslik klaasist püramiid, mis on isegi suurem kui Cheops'i püramiid, mis käitub tohutu energiaallikana. Panen lõpetuseks sellest püramiidist pilte ka:

Teaduse mõistes on mõnikord vajalik unustada selle kõige kindlamad alused.

Lisasin küljepaneelile sellise toreda koha pealkirjaga "Küsimused". Mõte on selline, et ühel peol pakuti mulle see idee, öeldes, et tal tekib hästi palju küsimusi, millele ta tahaks vastuseid, aga ei viitsi otsida. Ning mina olen selline, kellele just meeldib vastata ja küsimusi otsida. Mõte ju iseenesest päris hea.
Ehk siis, sinna võib lisada igasugu füüsika-küsimusi (palun ärge ainult enda kodutööd sinna copy-paste'ge) ning miks mitte ka füsioloogia või ükskõik mille teemalisi, juhul kui arvate, et ma olen nendel teemal vähemalt kompetentne. Aga igastahes, küsimus oli: "Miks äikest lüües müristab?" mul mingisugune teooria tegelikult oli, aga kuna mul on selline viga, et mulle ei meeldi vastata, kui ma just milleski absoluutselt kindel pole, siis jäi see sinna paika. Aga nüüd vastan sellele postituse lõpus, et saaks ikka uudishimu ära rahuldatud.

Mõned tähelepanelikud ehk mäletavad, kuidas ma kunagi kurtsin muret, et ilmselt ülikoolis pole aega trennis käimiseks. Leidsin eile Akadeemilise Spordiklubi veebilehest sellise koha, kust saab enda ajalugu näha ning see näitas, et alates 6. septembrist olen ma kokku käinud 14 korda, ehk peaaegu 5 korda nädalas. Ehk veel ei ole hullu midagi, kool tundub praegu isegi kerge. Täna oli mul esimene kontrolltöö ülikoolis - nimelt programmeerimises. See oli üpriski lihtne, võib-olla isegi liigagi. Mulle lihtsalt tohutult meeldib programmeerida, tundub nii loomuliku ja loova tegevusena. Aga eks näib, mis õpiraskusest edasi saab..


Töötulevik tundub ka veel ähmane. Ühelt poolt veel aega on, aga teiselt poolt peab ju koolis vastavaid aineid vaikselt valima hakkama. Oletades, et ma jäängi lõpuni füüsika erialale, siis kindlust loob see, et viimase paari aasta (vististi viie?) lõpetajate seas pole mitte ühtegi töötut. Suurem hulk töötab ülikoolis, õpetajatena või juhtidena. Muidugi on tööde hulgas sortiment hästi lai, leidus kõike, aga eriti palju tundus olevat igasugu juhte - olgu selleks kasvõi personali- või IT-juhte.




Muidugi on see kõik hetkel veel puhtakujuline spekulatsioon, aga mind huvitaks muidugi ka doktorikraad kätte saada. Samas koos plussidega, tuleks kaasa ka terve suur hunnik miinuseid. Alates sellest, et pean endale pidevalt rahastajaid leidma ning lõpetades pideva reisimisega või lausa obligatsiooniga elada välismaal. Muidugi ka siinsed palgad, kui professorid välja jätta, siis väga suure hulga teadlaste brutopalgad ei küündi isegi Eesti keskmise palgani. Ehk siis töö, mis nõuab ~10 aastat ränka õppimist, globaalset tunnustust ning tööd ka pärast tööpäeva ning siiski on võimalik lõpetada palju vaesemana, kui "keskmine" inimene. Sounds really great, kuigi samas on see töö loov ja väljakutsuv ning kui ma valiksin eriala, mis ka erasektorile huvi pakub, siis oleks ju mingi suure kapitaliga firma alluvuses täitsa okei töötada. Oehh.. Jätan selle lihtsalt tuleviku otsustada. (Teen seda vist liigagi tihti)


Nii - miks äikesega müristab? Mürin ei tule mitte pilvedest, vaid pikselöögist. Kuna õhk on täis igasugu osakesi, siis äike murrab neist läbi ja ta soojendab kõiki õhuosakesi, mis tema ümber on, ta teeb seda hästi kiiresti ning tõstab nende temperatuuri väga kõrgele, mitme-mitme tuhande kraadini (välk on ju päris tuline). Ning nagu kõik asjad ikka, siis ka õhk paisub soojenedes ning kuna see soojenemine on nii intensiivne, siis see paisumine liigub mööda õhku edasi justkui jõelaine ning kui see laine jõuab meie kõrva, siis me kuuleme seda mürisemisena. Eks ole ju tegelikult kõik helilained sarnased mehaanilised lained. Ehk siis sama protsess toimub pikselöögil ümberringi ning need lained levivad igasse suunda. Täpselt nii, nagu kivi vette visates levivad veelained, levivad ka helilained.

Täna kulmineerub ka Teadlaste ÖÖ Festival, millest ma kavatsen ka osa võtta. Mul on hetkel käes Tartu ürituste ajakava ning siin on 5 lehte sündmusi ja ekskursioone, mis täna kõik toimuvad. Kui kellelgi veel soovi on tasuta teadusteatrit, ekskursioone või muidki asju näha/kogeda, siis soovitan järgi uurida - üritusi toimub üle Eesti.

See on kunst, mida ei väljendata mitte paberil, vaid looduses

Huvitav on see, et mul on hetkel ainekavas ainult 1 kohustuslik füüsika aine ja see polegi veel õige füüsika. Pigem on see lihtsalt kuiv mõistete tund, metafüüsika või minu sõnul isegi filosoofiline loogika. Seal on 30 lehekülgi mõisteid, sh. ka sellised nagu hing, vaim, süllogism, ettemääratus jms.

Miskipärast ma arvasin, et siin hakkab kohe mingi hullumeelne füüsika ülesannete lahendamine pihta, aga reaalsuses ülikool on veel kerge, aga räägitakse, et meie õppekava on nagu eksponentfunktsioon, ehk varsti muutub kõik hästi järsult hästi kiireks. Ega ilma asjata iga teine siit välja ei lange. Natukene kurb on isegi mõelda, et praegune loengusaal on varsti poole tühjem. Veel õudsam on mõelda, et mis siis juhtub, kui ise ei näegi seda kui saal tühjemaks muutub, vaid olla ise selle langeva poole osa..

Huvitav tähelepanek on siin, et inimesi on tõesti võimalik teatud tüüpidesse ära lahterdada. Kõik füüsikaõpetajad on olnud samasugused hullud, matemaatika õpetajad on kõik üpriski kuivad ja aines kinni ning inglise keele õpetaja meenutas juba kaugelt minu endist saksa keele õpetajat, ka tund oli sarnane. Sama ka teiste inimestega, kõik meenutavad kedagi, keda ma olen varem tundnud juba. Ning kui ei meenuta, siis meenutavad kedagi, keda ma olen hiljuti tundma õppinud, ehk siis mulle jäävadki inimesed pigem enda temperamenditüübi ja käitumise poolest meelde - näo ja nime järgi on minu ära tundmine üpriski kehv.

Aga mul on üks hästi huvitav valikaine, nimelt 'füüsika meie ümber', ma sain selle loodusõpetajate õppekavast. Seal seletatakse, nagu nimeski mainitud, füüsikast meie ümber. Juba esimeses tunnis rääkisime sellistest küsimustest nagu, miks kassi silmad pimedas helendavad, miks pilved alla ei kuku, miks järve jookseb sisse mitu jõge, aga järvest välja ainult 1 ja palju muudki. Ehk siis tegu on hästi ägeda tunniga ning sellega seoses meenub ka üks ettepanek, mille keegi blogi suhtes mulle pakkus, aga selle realiseerin ma ära siis, kui natukene rohkem aega on.

Samuti registreerisin end teadusbussi, mis tähendab, et peagi ma saan hakata teadusteatrit andma. Mulle kohutavalt meeldib see - ei jõua ära oodata. Kohilas tehti vahepeal rohelises saalis midagi sarnast, vedel lämmastikuga mängimine, infrapunakaamerad ja suur hunnik huvitavaid katseid! Ma ei suuda ära oodata, sest enam ma ei ole jälgija, vaid esineja rollis. Kes teab, äkki sõidab teadusbuss kunagi ka Kohila Gümnaasiumi?


Isegi laupäeval, ehk eile oli seminar, mis algas hommikul kell 10, kestis 6.30-ni ja kulmineerus kell 9, peoga. Ehk siis päevad on siin pikad, süüa saab vähe ja istumist on palju, aga elu on lahe ja olla on tore. Loodame, et ma pean siis 9-10 aastat enda erialal vastu ja naudin seda ka edaspidi =)

I wish I was beautiful

Hommikul kell 8 kooli poole jalutades on huvitav märgata varaseid inimesi, kes väljas koertega jalutavad. Miks nad nii vara nendega jalutavad? Kuidas nad endale seda lubada saavad? Kas nad tööl või unemaal ei peaks olema? Ainuüksi enda lühikesel kooliteel nägin neid 3 tükki - jalutavad, rahulikult. Näod on küll tõsised, aga kehahoiak vaba, ilma muredeta. Nähes selliseid müstilisi inimesi, tekib peas küsimus - mis on nende lugu?

Äkki nad on hiljuti oma töö kaotanud ja ei oska enam midagi ajaga peale hakata. Või käib vaid nende mees tööl, nemad viisid ainult enda lapsed lasteaeda ja jätkasid oma vaba hommikupoolikut jalutuskäiguga.
Siis tabab mind mõte - küll ma olen loll, ma pole enam ju Kohilas. Koertel on sama moodi hädad ja mured ning nad ei saa neid lihtsalt õue lasta. Ilmselt on nad sunnitud iga hommikul, lõunal ja õhtul nendega jalutamas käima ja pärast seda varast jalutuskäiku nad siiski suunduvad tööle. Võib-olla, aga see ei välista ka eelmiseid variante.

Kuigi tegelikult polegi vahet, taipan, et nemad on nagu minagi. Nad on ka vaatlejad. Mina vaatlen neid kui müstilisi objekte, mis kiiretel hommikutundidel veedavad rahulike tunde enda loomade seltsis. Ning nemad vaatlevad mind, mitte küll indiviidina, vaid osa sellest suurest inimmassist, mis meenutab sipelgate organiseeritust. See inimpilv, mis iga hommik kell 8 justkui tärkab maa alt ning hakkab siblima. Kõik liiguvad mingile poole, risti-rästi, kõigil on kuhugile kiire, vaja kuhugile jõuda ja midagi teha. Vähemalt nii näib meile endile - selle suure inimmassi osale. Reaalsuses ei jõua me õigeks ajal kuhugile, ega saa midagi tehtud. Ja just selle pärast algab see sama kihutamine iga hommik otsast pihta, me vähemalt proovime ja proovime, kuniks...

Kuniks suudame end näha kõrvalt. Näha muretsemise ja pabistamise põhjusetust ja mõelda väljaspool seda pilve. Niimoodi lõpeb iga hommikune kiirustamine ja paanitsemine ning me muutume jalutajateks. Kes iga varahommik läheb linna peale koos enda koeraga ning jälgib kõrvalt seda meeletut siblimist, arusaamata, miks neil kõigil kiire on. Ja see meeletu siblijate hulk vaatab seda rahulikku hommikunautijat, arusaamata, miks tema ei jookse vooluga kaasa.