Nüüd alles adun, et polegi kõik ju minu teha.

Olen hakanud tajuma aja muutuvat väärtust. Mida on väärt meie igapäevane aeg? Mitte meie minevik, mitte homne, mitte 10 aasta pärast, vaid need igapäevased minutid, mis vaikselt mööda tiksuvad. Mida me nende ajal teeme? Keskkoolis olles oli mul teatud asju tehes kogu aeg kiire, et koguda endale palju-palju aega, mida ma lõpuks isegi ei vajanud ning mul oli suur hulk kokku kraabitud minuteid, mis ma lasin igal õhtul vabadusse. Päeval kiirustasin, koolis käisin autoga, trennis käisin autoga, õhtuti passisin arvutis ja kodune õppimine võttis igast päevast vaid loetud minuteid.

Ülikoolis on see kõik nii teistmoodi, ma ei kiirusta enam. Mul on kool kodust sama kaugel kui varemgi, kuid ma käin seal alati jala. Ma magan hommikul kauem, ma ei leia, et ma hommikul seda lisaaega arvutis olemiseks vajaksin. Kui suve lõpus hakkasin laptopi kasutama, siis mul ei olnud pikka aega brauseri esiekraanil Facebooki, ma isegi ei pannud tähele, et see puudu on. Alles ülikooli algul tekkis vajadus Facebooki kui suhtlusvõrgu jaoks. Poodi minnes jalutan rahulikult, Kohilas olles sai poodi kiirustatud, et saaks asja kiiresti kaelast ära. Enam nagu polekski seda vajadust, et tahaks igapäevaseid asju nii väga kaelast ära saada. Ning õppimine on nüüd igapäeva loomulik osa, ma ei tea, mida vastata, kui minult küsitakse: "Mida sul homseks õppida on?". Sest, noh, nagu midagi ei ole..Terve selle nädala plaan on tühi... Aga kontrolltöö tuleb 3 nädala pärast ja eksam on jaanuaris. Jah, vot, õpingi nii, arvan, et kui õpiksin "homseks", siis olen järelikult juba hiljaks jäänud.

Ajast veel rääkides, siis ma olen kohutav planeerija. Põhimõtteliselt võidaks minult küsida, mis ma järgmine neljapäev trennis teen ja ma isegi teaksin öelda, et kas ma olen siis trennis ja kui olen, mida ma seal teen. Enda õppimise ja muu eluga on mul üpriski sarnaselt. Niiet kui keegi kutsub mind õhtuks välja, siis ma 90% ajast hakkan enda peas plaani ümber arvutama. Kui kaua see aega võtab, mis kell ma koju jõuan ning palju ma pärast seda veel teha jõuan? Siis mõtlen veel läbi, et kas tegemata jäävaid asju saab veel kuhugile lähipäevadesse mahutada ja kui saab, siis mille arvelt? Kui tundub mõistliks ohverdus olevat, siis muidugi ma tulen ka samal päeval välja, õnneks ma nii pedant ka ei ole.

Miks kaalub külm vesi rohkem kui soe vesi?

Küsimus on väga huvitav, aga ma alguses mainin ära, et külm vesi ei ole tingimata raskem kui soe vesi. Näiteks kui talvel vette minna, siis on kindlasti pinnal külmem, kui põhjas. Ja kui vesi on nii külm, et lausa jäätub ära, siis jää on ju isegi nii kerge, et hõljub vee peal. Vastus sellele on, et vesi on kõige tihedam 4 kraadi juures.
Aga väga täpset vastust ma ei oska anda, see eeldaks põhjalikke keemiaalaseid teadmiseid ning fakte vesiniksidemete kohta. Aga pealiskaudselt rääkides, siis 4 kraadi juures võtavad vesiniksidemed just nii tihedalt kokku, et vee tihedus suureneb. Kui temperatuur vähenema hakkab, siis hakkavad vesinikud moodustama omavahel selliseid pikemaid ühendusi, mis lõpuks muutubki jää kristalliliseks struktuuriks, kus osakeste vahel on palju ruumi. Aga temperatuuri tõustes kaalub vesi samal põhjusel, miks teisedki ained: sest osakesed saavad rohkem energiat, liiguvad rohkem ja aine ruumala paisub.


Miks jäätukk, kui see saunalavale viia, aurab?

Tõenäoliselt see jäätükk sublimeerub ehk muutub gaasiliseks. Jäätüki pinnal olevad molekulid saavad palju kineetilist energiat ning selle arvel suudavad nad jää küljest lahti murda ning gaasina ära põgeneda. Need osakesed jätavad vedela faasi vahele ning muutuvad otse gaasiks. Kuna saunas õhk pidevalt soojuse tõttu liigub, siis tekkinud gaasiosakesed saavad jäätükki juurest ära põgeneda ja teevad ruumi uutele osadele, nõnda ka auramine jätkub.

Füüsika põhiküsimus?

    Laisa lausestuse ning küsimuse enda põhjal eeldan, et ka küsija õpib füüsikat. Ametlikult ju tegelikult mingit põhiküsimust pole, kui keegi mõistab füüsikat teisiti, siist  ta võib ka põhiküsimuse endale teisiti sõnastada. Aga ilma keerutamiseta, kõige levinumalt tunnustatud füüsika põhiküsimus on: mis on põhjuslikkuse põhjus?
   Loodusteaduse tudengile vist rohkem seletust vaja ei olegi. Põhjuslikkus on see, kui üks nähtus põhjustab teise, ehk lihtne põhjus-tagajärg toimimine. Näide on see, et soojenemisel kehad paisuvad - soojenemine ja paisumine on omavahel põhjuslikult seotud. Põhjuslikkus takistab meie maailmal kaosesse vajumast - kujutage ette, kui kõik toimub ilma mingi põhjuseta.
   Tänapäevane vastus eelmainitud põhiküsimusele on : fermionide(aineosakeste) ja bosonite(väljaosakeste) supersümmeetria (väide, et igael osakesele on olemas ka vastav supersümmeetriline kaasosake)

Ma täna targemaks, kangemaks, vanemaks kasvasin.

   Eraldasin päevast natukene aega, et ka siia jõuda. Õppimisega ongi kiireks läinud, eelmises postituses sõnasin vist ära.


   Pärast eelmist postitust hakkas ka üks abivalmis tütarlaps minuga msnis rääkima ning teate mida ma temalt teada sain? Ma olin Eesti Meistrivõistlustele võitnud 2 VIP piletit! Ja mul ei olnud sellest õrna aimugi! Ning ma just loosis osaledes mõtlesin, et kui ma tõesti võidan, siis ma lähen 100%, sest siis mind poleks eriti huvitanud, kuidas ma Tartusse tagasi saan. Samas ega väga suur kahjutunnet ei olegi, et selle pärast võistlusi alles teada sain. Kodus sai Live-Streamiga väga edukalt asja jälgida ning järgmine aasta tean targem olla.

   Tegelikult ma võidan üldse palju asju, viimane asi, mida ma võitsin oli vedela magneesiumi geel. Ja ma võitsin selle isegi peale nende VIP piletite võitu! Mul on lapsest saati õnnekäsi olnud. Kõige suurem asi, mille olen ma võitnud oli perega reis Taani ja sealse lõbustuspargi külastamine. Aga see oli juba mitu-mitu aastat tagasi ning see oli ka ühtlasi minu esimene lennukiga lendamine.



   Ma olen väga kerge unega, kui keegi minuga samas toas liigub siis ma ärkan automaatselt üles. Sestap kui te mind pasteerida soovite, siis arvestage, et see on väga raske. Mind on alati hämmastanud, kuidas inimestel on mingid utoopilised heavy-metal/karjuvad äratuskellad ning nad ei suuda isegi nende peale üles ärgata. Ja siis tavaliselt olen mina see, kes ringi käib ja kõiki üles peksab. Minul endal näiteks polegi äratushelinat. Mul on mobiil vibratsiooni peal ja piisab täitsa sellest, kui see kuskil laua peal hetkeks vibreerib (kui keegi saadab näiteks smsi) ning ma ärkan selle peale laksust üles ja isegi endamisi mõtlen, et kas seda kuidagi vaiksemaks ei saa panna. Ning täiesti tõsiselt ongi nii, kui see hommikul kuskil kajava laua peal vibreerib, siis mul hakkab kohe süda pekslema ning lööb adrenaliini laksu sisse ja iga hommik mõtlen, et miks see nii vali peab olema.

Inimene

   Mõned head küsimused olen ma ise siia kirjutanud, kui keegi on neid minu käest päriselus küsinud. Aga need on jah vaid väga vähesed, sest mind tegelikult üllatab, kuidas siin järsku nii palju neid küsimusi on. Ja mõned on ka päris andekad, isegi pole nende peale mõelnud.




Kuidas tolmuimeja töötab?

   Tolmuimeja sees on üks tiivik, mis on väga sarnane lennuki tiivikutele, ehk ta koosneb sellistest viltus teradest, mis panevad õhu liikuma väljast  sissepoole. Selline õhu liikumine tekitab tolmuimeja sees osalise vaakumi ehk vähendab seal sees olevat õhurõhku. Nüüd, kuna väljas on õhurõhk suurem, kui tolmuimeja sees, siis see tekitab õhuliikumist, mis on suunatud tolmuimeja sisse, sest õhurõhk peab püsima kõikjal võrdne. See on analoogne veega, mis üritab kõikjal hoida võrdset veepinna taset. Selline õhuvool töötabki nagu veevool, ta võtab endaga kaasa igasugu tolmuosakesi ja mida kõike veel, mida imetakse ning viib need tolmuimeja sees olevasse kotti, mis laseb õhku läbi, kuid tolmuosakesi mitte. Niimoodi kogunebki sisse imetud tolm sinna kotti.


Kuidas tekib tuul?

   Võtsin selle küsimuse, sest see kattub eelnevaga. Tuul tekibki õhus olevatest õhurõhkude erinevustest. Kindlasti olete kuulnud tsüklonist - madalrõhuala ja antitsüklonist - kõrgrõhualast. Õhk liigubki kõrgemast rõhust madalamasse rõhku, et neid tasakaalustada. Siin kehtib ka sama analoog, mis veegagi - vesi üritab hoida sirget pinnataset.


Ma järele jäänud vastan ka üsna pea ära, aitäh :)

This cage is all I know

   Täna toimus VII Innard Mardo Memoriaal ehk Eesti Meistrivõistlused Kulturismis, Fitnessis ja Athletic Fitnessis. Tahtsin seda küll vaatama minna, aga kahjuks see toimus nii halval ajal. Minule huvipakkuv osa algas alles kell 18.00 ning pärast selle lõppu oleks mul kohutavalt raske kuidagi Tartusse saada. Aga õnneks on keegi leiutanud sellise asja, nagu Live Stream! Samas järgmine aasta tahaksin kindlasti minna ning kui isegi hästi läheb, siis mingitelgi võistlustel ka ise võistelda.

Samas ma ei ole sugugi kindel, mis minust järgmine aasta saab. Hetkel mõtlen minna vahetusüliõpilaseks, kas semestriks või aastaks, veel ei tea. Number üks eelistus on hetkel Saksamaa, kuid see nõuab üpriski heal tasemel saksa keele oskust - eks ma hakka seda nüüd vaikselt arendama. Muidugi see ei ole ka nii, et tahan välismaale õppima minna ja lähengi. Konkurss on karm ning ka vastav välismaa ülikool peab sind vastu võtma. Ehk siis võimalus oleks super, kuid raskesti saavutatav, sestap üritangi praegu võimalikuid kõrgeid tulemusi töödel saavutada, et stipendiumi võimalust suurendada. Aga eks näis, nagu ma ennegi mainisin, siis miski ei ole veel kindel ning valikuid on liigagi palju.

   Kõik kontrolltööd on kuidagi tulevasse nädalasse kokku kuhjunud. Neljapäeval on näiteks Füüsikalise maailmapildi & Algebra ning geomeetria kontrolltööd. Füüsikas on vaja õppida pähe ~200 mõistet, pikimad neist 13 rida. Ja et spikerdamist takistada, siis selle kontrolltöö tegemiseks on aega ainult 25 minutit. Sounds nice, huh? Aga tegelikult tõde on selline, et see töö ei ole üldse raske, mulle lihtsalt meeldib aeg-ajalt vinguda. Kool on veel kerge, aga siiamaani räägitakse, et läheb-läheb raskeks. Näiteks alles oli meil Kõrgemas matemaatikas kontrolltöö, ma õppisin palju tõestusi, definitsioone, vea määramisi ja mida kõike veel keerulisemat. Aga kui töö kätte sain, siis vaatasin, et töös oli vaid 10% sellest, mida ma õppisin. Ei ühtegi vea määramist, ei ühtegi tõestamist! Ehk siis töö oli üllatavalt lihtne, ma ootasin juba midagi uskumatult raskelt. Ma ei jõua ära oodata, millal kõik raskeks ja pingeliseks ära kisub. Enne sisse astumist oli mulje et siin on juba esimesest nädalast nii, et ei ole isegi aega hingata või elada. Ma olen enda kohta kuulnud sellist väljendit nagu: "Holger on inimene, kellel on alati aega."

This cage is all I know

Kuidas teha vahet jaapanlasel ja hiinlasel?
   Olgem ausad, ega nad nii sarnased ka ei ole. Kõige lihtsam on teha kas kirja või kõne järgi. Jaapani kirjakeel on lihtne, koosneb paarist kriipsust. Hiina kirjatähed on palju kirjumad, koosnevad mitmest-mitmest joonest (lisaks mainin ka seda, et kui kirjapildis on ovaalid või ringid, siis on tegu ilmselt korea keelega).
Kõne poolest on hiina rohkem selline "ching-chong" või "hen xao xing" tüüpi keel. Jaapani keel on rohkem sarnane inglise keelega, kasutab rohkem sulghäälikuid. Ehk siis rohkem sellised "konnichi wa" või "onegaishimashu" tüüpi sõnad. Need on vähemalt siuksed näited, mille põhjal mina nendel kahel keelel vahet teen, tegelikult kui neid keeli kasvõi korra kuulata, siis saab aru, et need on totaalselt erinevad keeled.

Ka välimuse järgi peaks olema üpriski lihtne vahet teha - jaapanlased on rahvas, mis pole aegade jooksul peaaegu üldse segunenud. Hiinlaste puhul on see raskem, sest nende riik koosnebki justkui mitmest erinevast rahvusest. Aga minu stereotüüpilised tähelepanekud on sellised: Jaapanlastel on heledam nahk, hiinlastel õrnalt toonikam. Hiinlastel on üldiselt tumedamad juuksed. Jaapanlastel on rohkem ovaalsem ning naistel selline "pehmem" nägu, hiinlastel on pigem ümmargune ning teravam nägu.
Ning rohkem ma erilisi erinevuseid küll täheldanud ei ole. Muidugi leidub ka sarnaseid inimesi kahe kultuuri vahel, aga stereotüüpiliselt võttes ei ole nende vahel nii raske neid erinevusi ja äratundmismärke küll leida. Lõppu otsisin üles ka ühe vana pildi, milles on kokku photoshopitud mitmete-mitmete antud riigi naiste näod ja niimoodi leitud "keskmine nägu".

Lootus

Tahan teha sulle piina
ja võtta valu endal kanda.
Agoonias jalutada soojal liival,
minna videvikul randa.

Rannas jookseks paljajalu,
piinarikkam iga samm - see õndsuse hind.
Kehas nälg, hinges janu,
kaelani vees, kuid jooksin vaid sind.

Hüvastijätt, mis kestnud üle aasta.
Kõigeviimane käepigistus,
mööda närve, seest mind laastab.
Mõttes: "see me viimne ligidus".

Nüüd, mil päiksekiired langenud -
kaod öhe, sest oled veel noor.
Langen maha, mu tahe on raugenud -
siiani segane, kuidas kahest sai pool.

http://coloursofblood.wordpress.com/2012/10/18/it-feels-like-cancer/ (varjatud postitus)

I can't change myself, but I can change the world

Vahepeal on veel huvitavaid küsimusi juurde tekkinud - kahekaupa vastan jällegi postituse lõpus, et postitus liigagi pikaks ei läinud. Sorri, kui mingi vastus ootama peab.

Neljapäeval tegin koolijõudmise rekordi. Unustasin äratuskella panna, kuid õnneks minu bioloogiline kell veel töötab. Tegin silmad lahti, kell näitas 7:56 (olgu mainitud, et tavaliselt astun enne 8't juba uksest välja). Alguses ei jõudnud mõistus järgi, aga siis käis see 'ouu shit' hetk läbi ning hüppasin voodist välja. Iroonilisel kombel jõudsin isegi asjad ära pakkida, pudru ära süüa(kuigi külmana) ja riide panna. Ainuke asi, mida ma ei jõudnud teha oli hammaste pesemine, aga õnneks oli mul nätsupakk taskus. Ning ma jõudsin õigeks ajaks kooli! Äkki ma peakski hakkama iga ilma äratuseta tõusma, kui ma niikuinii kooli jõuan?

Miskipärast öeldakse mulle, et ma ei näe üldse füüsiku moodi välja. Samas ma ise ei saa aru, kelle või mille moodi ma siis välja näen (enda välimust on kohutavalt raske hinnata). Kuigi ma ei ütleks, et mul kursakaaslaste seas üldse eriti palju 'füüsiku välimusega' inimesi oleks.
Sama öeldakse mulle ka siis, kui ma räägin enda hobidest e. trennis käimisest ja bodybuildingist. Ma ei ütleks, et need teineteist välistavad asjad on. Nende kahe vahel on isegi väga palju ühist:

* Eelmises Imelise Teaduse ajakirjas räägiti trenni ja ajusuuruse vahelisest seosest. Seal on mingi ~5 leheküljeline jutt katsetest, mis näitasid, et mida rohkem trenni lapsed teevad, seda suurem on nende aju ning seda paremini nad teste tegid. Kuigi seal mainiti, et jõusaal kasvatab ainult aju teatud piirini, siis selle all on mõeldud vaid madala intensiivsusega trenni. Samas on aeroobne ja kõrge intensiivsus sellega paratamatult kaasnevad asjad.
* Arvamus ja isiklik eripära - Mõlemad on suures osas personaalsed ja erinevalt mõistetavad. Mis on füüsika? Füüsika on maailma peegeldus visioonide ruumis. Ehk siis füüsika peegeldab isikute nägemust maailmast - kui kellelgi arvamus erineb massiarvamusest, siis ka seegi on õige. Üldise tunnistuse saavad siiski ainult need arvamused, millel kõige suurem pooldajate arv on - kui 3 inimest arvab, et mingi loom on kass, 5 inimest väidab, et ei see on ilves, siis järelikult on see loom ilves ja edaspidi viidataksegi talle kui ilvesele. Samas see ei takista teistel inimestel siiski arvata on see on kass, kui neil on nii mugavam. Sama ka trennis, kuna enamik inimesi ei saa söömisega hakkama, siis antaksegi neile tavaline 'juurvilja-kana dieet', kuna see sobib enamikule. Kui isiklikult läheneda, siis ei ole asi sugugi nii range, aga kui indiviidil puudub enda arvamus või personaalsed teadmised, siis paratamatult peab massiarvamustega ühtima.
* Mõlemad on pigem elustiilid. Ehk mõlemad nõuavad pühendumist ka peale 'tööpäeva lõppu' ning lausa nende sees olemas, vastasel juhul ei saada nendega lihtsalt hakkama.
* Enesereklaamimine - teadlane peab saavutama rahvusvahelise tunnustuse ning pidevalt teadusartiklite näol endast märku andma, et olla konkurentsi võimeline ning et saada toetust. Kulturist peab ennast pidevalt reklaamima ning ennast levitama, et saada reklaamidesse või treenerina töötada.
* Piiride surumine. Kui füüsikas õpid järgmise 'leveli' ehk keerulisema asja ära, siis see tähendab, et eelmine tasi ei saa enam ära unustada. Unustada saab vaid kõige viimast õpitud taset ("Näide: peale korrutamise selgeks õppimist ei ole võimalik enam liitmist ära unustada, kui pikka aega eemal olla numbritest, siis võib ununeda küll korrutamine, aga mitte liitmine). Jõusaalis on sama, kui sa kükid juba 120kg ära, siis 100kg ei ole enam sugugi see, mis ta enne oli. Juba psühholoogia mängib selles nii suurt rolli.
* Teadus - Mõlema poole peal tehakse meeletult uuringuid ja eksperimente, ainult eksperimentaalse tõestuse saanud teooraid loetakse tõesteks. Ma ütleksin, et ma loen isegi füsioloogia laborite uurimistöid rohkem kui füüsikute omi. Samas on neis ka võrdselt palju pettuseks osutunud teadustöid.

Ehk siis kokkuvõttes polegi need kaks asja nii erinevad.

Mis on teadaolev väikseim (aatomi)osake?
Hetkel ei ole meie sisemine silmapiir kuigi kaugele jõudnud, skeem näeb välja selline:  aatomituum >> prooton ja neutron >> kvark. Ehk siis prootonid ja neutronid koosnevad 3st kvargist. Koos kvarkidega on elementaarosakesed veel leptonid(meile tuntuim lepton on elektron).

Ning samuti koos leptoni ja kvargiga kuulub elementaarosakeste rühma hetkel vaheosakesed, toon nad eraldi välja, sest nad ei ole aatomi koostises. Meile tuntuim vaheosake e. boson on footon - vaheosakesed ongi vastastikmõju vahendajad.


Kuidas ei ole valgusel massi, samas kui tal on energia ? (vastavalt Einsteini relatiivsusteooriale E=mc².)

Andekas küsimus. Nii.. teadaolevalt on valgus elektromagnetlaine ning selle laine vahendaja on footon, ehk vastuse leidmiseks tuleks vaadelda footonit. Ning väide, et valgusel e. footonitel ei ole massi, ei ole päris korrektne. Footoni massi saab välja arvutada antud valemist või kui panna vaakumis olev tiivik päikese kätte, siis on näha, kuidas impulsi tõttu tiivik pöörlema hakkab (footonid põrkuvad aina tiiviku pihta). 
Mida aga footonil ei ole, on seisumass. Seisumass on osakese väikseim võimalik mass - see tähendab seda, et footon ei saa paigal olla, ta liigub ainult valgusekiirusega. Olgu siin ka lisaks mainitud, et seisumasita osakesed on ainukesed osakesed, mis suudavad valgusekiirusel liikuda, ükski teine seda ei suuda. 
Ehk siis kokkuvõtvalt: footonil puudub seisumass, ehk ta alati liigub valgusekiirusega ning liikumise hetkel on tal mass täitsa olemas. Meie sellist erinevust makromaailmas eriti ei märka, sest meil pole vahet, kas me liigume või seisame paigal, mass on meil siiski olemas. Footonil, aga seda valikut pole, sest tema paigal seista ei saa.

Toon seisumassi kohta ühte tuumafüüsikast pärit näite ka: Näiteks Liitiumi (puhtjuhuslikult võetud aine) tuuma seisumass on väiksem, kui tuuma koostises olevate osakeste massides summa, sest nende osakeste(nukleonide) ühinemisel eraldub energiat.

Ma loodan, et suutsin arusaadavalt ära seletada, kui midagi jäi segaseks, siis võib alati üle küsida või enda argumente tuua :)

You only see, what your brain tells you to see

Kaks andekat küsimust on juba kõrvalpaneelile tulnud. Tublid inimesed, kes küsida oskavad :)
Aga neile ma vastan jällegi postituse lõpus, kui suur kihin on, siis võib muidugi kohe alla kerida..

Pretend to love the one you're with

Huvitav on see, et Tartus ei näe ma enam öösiti lendavaid asju, vilkuvaid tulukesi või imelikke elukaid. Ma olen öösiti silmi lahti tehes näinud ainult kedagi enda kõrval lamades. Ja ma siis lihtsalt laman ja ootan, sest ma tean, et kui ma teda puutun, siis ta kaob. Aga mingi aega hetke möödudes ma enam ei jaksa oodata, üritan enda käe tema peale panna või teda kallistada, aga siis ta haihtub. Ning mina jälle, laman täiesti üksinda enda üksikus suures voodis. See ongi vist suureks kasvamine, kui lendlevad illusioonid asenduvad illusioonidega inimestest enda kõrval.
Vähemalt sellega piirdusid minu hallutsinatsioonid kuni tänase ööni..



Minu arust on kohutavalt kurb vaadata kõrvalt, kuidas vanematel inimestel hakkab viimastel eluaastatel mõistus samm-sammu haavalt ära kaduma. Näiteks minu vanavanaema hakkas enne surma enda toas inimesi nägema, teadis nende nimesid, rääkis nendega. Tema jaoks täiesti normaalne, kõrvaltvaataja jaoks kurb. Milleni ma tahan jõuda on see, et täna öösel ei olnud mul niimoodi, et üks inimene oleks ilmunud ja siis ära haihtunud. Mul oli siin 4-5 inimest, kes segasid minu und pikemat aega.

Üks neist lamas diivanil, üritas magada nagu minagi, olin tänulik, et vähemalt tema vaikne on. Kaks tükki rääkisid omavahel ning kolmas aegajalt taidles mööda tuba ringi. Natukene kartsin neid valveta jätta, nad olid mulle küll tuttavad, aga mitte nii lähedas, 'kursakaaslased' vist. Aegajalt pöörasin pilgu nende poole, et vaadata ega nad midagi ära ei lõhu ega varasta. Mõtlesin, miks nad juba ära ei lähe, homme on koolipäev ja peab vara ärkama, nemad on juba siia päris kauaks jäänud. Samas polnud ka südant neid välja visata keset ööd ja samas, kui ma nad ise siia kutsunud olin. Korra pidin üles tõusma, kuna üks nendest turnis televiisori aluse peal. Üldse segasid nad minu soovitud rahulikku und. Peas piinas küsimus, mis ma hommikul peale hakkan, kui nad siis veel siin on. Kas ma pean neile kõigile ka putru ja hommikusööki tegema? Kohvi? Ja seejärel pean ma nad siiski ju välja viskama, ma ei usalda neid piisavalt, et jätta neid siia, kui ma kooli pean minema. Nii palju muresid, nii palju vastutusi. Sisimas lootsin, et nad juba lahkuksid, et saaksin lahti neist muredest ning suudaksin lõpuks rahulikult magada.

Muidugi mõista olid nad hommikuks kadunud ning kõik see teater oli vaid minu aju mängulisus.

Miks vesi voolab?
Ma eeldan, et siin on mõeldud jõe-sarnaseid asju, sest kui veetilk panna tasasele pinnale, siis ta ei voola mitte kuhugile(siit ka vastus). Selle nimi on energia miinimumi printsiip, ehk lihtsalt öeldes, vesi voolab allamäge ja seda gravitatsiooni tõttu. Vesi tuleb kuskilt allikast pinnale ning hakkab kalde tõttu ühele poole voolama, üritades võimalikult madalale saada (kui ta tuli pinnale mäe otsast, siis ta tahab mäejalamile jõuda, kuigi tavaliselt on see kõrguste vahe palju madalam, aga siiski olemas). Jõgi voolab välja merre või ookeani, sest see koht on kõige madalam koht, kuhu tal võimalik minna on.
Huvitav lisafakt on ka see, et ühte järve võib sisse joosta mitu jõge, kuid järvest välja jookseb ainult üks.

Miks kaovad lennukid, laevad Bermuuda kolmnurgas ära?
*  Kui ma klassikalise füüsika seisukohalt vastaksin, siis ütleksin ma, et põhjuseks on antud piirkonnas massiliselt maakoores leiduv metaan, mis on kergem kui õhk. Laevad püsivad veepinnal ju puhtalt selle pärast, et nad on väiksema tiheduse kui vesi. Aga kui laeva alla, vee asemele, tõuseb palju-palju metaani, siis miski ei kanna enam seda laeva ning see sukeldub.
*  Samuti kuu-päikese liikumisega põhjustadud tõusud ja mõõnad, mis põhjustavad piirkonnas ioniseeritud laama liikumist, mis omakorda põhjustab magnetilist anomaaliat.

Muidugi mainin ära, et kõik vastused on suhtelised ja mingit kindlat vastust ei ole. Vaba valik on seegi, kas uskuda, et sellel piirkonnal on mingid teistsugused mõjud või mitte. Aga paar müütilist ideed, mille hulgast valida:
*  Seal asub musta augu sarnane objekt.
*  Seal asub avarii teinud UFO-laev, mis kiirgab laineid, mis meie tehnika rivist välja viib.
*  Bermuuda kolmnurgas asub auk aja- ja ruumidimensioonis, ehk relatiivsusteooria järgi võib aegruum võib võimsates gravitatsiooniväljades teistmoodi käituda.
*  Bermuuda kolmnurgas asub Atlantis. Legendi järgi leiutasid Atlantise elanikud energiat salvestavad kristallid, mis peaksid tänapäevani tohutul hulgal energiat välja kiirgama. Samuti arvatakse, et lisaks müstilisele Atlantise linnale paikneb seal ka hiiglaslik klaasist püramiid, mis on isegi suurem kui Cheops'i püramiid, mis käitub tohutu energiaallikana. Panen lõpetuseks sellest püramiidist pilte ka:

Teaduse mõistes on mõnikord vajalik unustada selle kõige kindlamad alused.

Lisasin küljepaneelile sellise toreda koha pealkirjaga "Küsimused". Mõte on selline, et ühel peol pakuti mulle see idee, öeldes, et tal tekib hästi palju küsimusi, millele ta tahaks vastuseid, aga ei viitsi otsida. Ning mina olen selline, kellele just meeldib vastata ja küsimusi otsida. Mõte ju iseenesest päris hea.
Ehk siis, sinna võib lisada igasugu füüsika-küsimusi (palun ärge ainult enda kodutööd sinna copy-paste'ge) ning miks mitte ka füsioloogia või ükskõik mille teemalisi, juhul kui arvate, et ma olen nendel teemal vähemalt kompetentne. Aga igastahes, küsimus oli: "Miks äikest lüües müristab?" mul mingisugune teooria tegelikult oli, aga kuna mul on selline viga, et mulle ei meeldi vastata, kui ma just milleski absoluutselt kindel pole, siis jäi see sinna paika. Aga nüüd vastan sellele postituse lõpus, et saaks ikka uudishimu ära rahuldatud.

Mõned tähelepanelikud ehk mäletavad, kuidas ma kunagi kurtsin muret, et ilmselt ülikoolis pole aega trennis käimiseks. Leidsin eile Akadeemilise Spordiklubi veebilehest sellise koha, kust saab enda ajalugu näha ning see näitas, et alates 6. septembrist olen ma kokku käinud 14 korda, ehk peaaegu 5 korda nädalas. Ehk veel ei ole hullu midagi, kool tundub praegu isegi kerge. Täna oli mul esimene kontrolltöö ülikoolis - nimelt programmeerimises. See oli üpriski lihtne, võib-olla isegi liigagi. Mulle lihtsalt tohutult meeldib programmeerida, tundub nii loomuliku ja loova tegevusena. Aga eks näib, mis õpiraskusest edasi saab..


Töötulevik tundub ka veel ähmane. Ühelt poolt veel aega on, aga teiselt poolt peab ju koolis vastavaid aineid vaikselt valima hakkama. Oletades, et ma jäängi lõpuni füüsika erialale, siis kindlust loob see, et viimase paari aasta (vististi viie?) lõpetajate seas pole mitte ühtegi töötut. Suurem hulk töötab ülikoolis, õpetajatena või juhtidena. Muidugi on tööde hulgas sortiment hästi lai, leidus kõike, aga eriti palju tundus olevat igasugu juhte - olgu selleks kasvõi personali- või IT-juhte.




Muidugi on see kõik hetkel veel puhtakujuline spekulatsioon, aga mind huvitaks muidugi ka doktorikraad kätte saada. Samas koos plussidega, tuleks kaasa ka terve suur hunnik miinuseid. Alates sellest, et pean endale pidevalt rahastajaid leidma ning lõpetades pideva reisimisega või lausa obligatsiooniga elada välismaal. Muidugi ka siinsed palgad, kui professorid välja jätta, siis väga suure hulga teadlaste brutopalgad ei küündi isegi Eesti keskmise palgani. Ehk siis töö, mis nõuab ~10 aastat ränka õppimist, globaalset tunnustust ning tööd ka pärast tööpäeva ning siiski on võimalik lõpetada palju vaesemana, kui "keskmine" inimene. Sounds really great, kuigi samas on see töö loov ja väljakutsuv ning kui ma valiksin eriala, mis ka erasektorile huvi pakub, siis oleks ju mingi suure kapitaliga firma alluvuses täitsa okei töötada. Oehh.. Jätan selle lihtsalt tuleviku otsustada. (Teen seda vist liigagi tihti)


Nii - miks äikesega müristab? Mürin ei tule mitte pilvedest, vaid pikselöögist. Kuna õhk on täis igasugu osakesi, siis äike murrab neist läbi ja ta soojendab kõiki õhuosakesi, mis tema ümber on, ta teeb seda hästi kiiresti ning tõstab nende temperatuuri väga kõrgele, mitme-mitme tuhande kraadini (välk on ju päris tuline). Ning nagu kõik asjad ikka, siis ka õhk paisub soojenedes ning kuna see soojenemine on nii intensiivne, siis see paisumine liigub mööda õhku edasi justkui jõelaine ning kui see laine jõuab meie kõrva, siis me kuuleme seda mürisemisena. Eks ole ju tegelikult kõik helilained sarnased mehaanilised lained. Ehk siis sama protsess toimub pikselöögil ümberringi ning need lained levivad igasse suunda. Täpselt nii, nagu kivi vette visates levivad veelained, levivad ka helilained.

Täna kulmineerub ka Teadlaste ÖÖ Festival, millest ma kavatsen ka osa võtta. Mul on hetkel käes Tartu ürituste ajakava ning siin on 5 lehte sündmusi ja ekskursioone, mis täna kõik toimuvad. Kui kellelgi veel soovi on tasuta teadusteatrit, ekskursioone või muidki asju näha/kogeda, siis soovitan järgi uurida - üritusi toimub üle Eesti.