Vahel tundub, et ainult mina näen, millise kaose need inimesed endale ise selga tõmbavad. Praegu kui teisi vaatan, siis tundub nagu nemad ei näeks ka seda ka katastroofi, mis teised tekitavad, aga veel vähem näevad nad seda, mida nad ise tekitavad. Kuid, kui nad tõesti ei näe seda või isegi kui nad näevad, siis nad lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda. Kuid kui see nii ongi, siis miks ei võiks mina olla see inimene, kes valib endale raskema elu, selle asemel, et lihtsalt sellest ühest elust läbi kruiisida. Miks ei võiks mina olla see inimene, kes hakkab võitlema selle kaose vastu. Miks ei võiks olla mina see inimene, kes enda surivoodil mõtleb, kuidas tal oli valik, et ta ei oleks pidanud seda kõike läbi elama, kuid tänu sellele – tänu temale, on maailm nüüd kasvõi natukenegi parem paik. Ma tean, et ma ei ole siiamaani see inimene olnud, aga ma ei olegi tohtinud olla. Lapsepõlv ongi selle jaoks, et sa arendaksid ennast ning avastaksid selle, mida sul vaja avastada on. Sest kuidas sa õpetad teisi, kui sa ise ei ole seda selgeks õppinud? (Kuigi paljud kahjuks seda tänapäeval teevad.) See jutt võib mõnele tunduda lapsiku superkangelase jutuna, kuid see ei ole kaugeltki seda. Pigem on see midagi tähtsamat – see on elukorraldus. Kui sa tunned, et sa suudad taluda rohkem valu, kui keegi teine ning näed, et sellel teisel on väga piinarikas, siis miks mitte võtta see valu endale?

Olin täna öösel umbes pool tundi magada saanud, kui tegin korraks silmad lahti. Ja nägin enda voodi juures lendamas räigelt suurt mesilast, ma lõin ta jalaga/tekkiga eemale. Siis ma vaatasin umbes pool minutit ringi ja üritasin kuulata ka, et kas ta on veel siin. Siis taipasin, et see oli illussioon, kuna ma rohkem teda ei näinud ja maailmas ilmselt ei ole nii suurt mesilast olemas, sest ta oli tõesti umbes rusika suurune. Aga noh, vähemalt mingit põnevust üksluisesse öösse.

http://www.youtube.com/watch?v=Z8Y1MalRrDc&fmt=20 - Võimas video, lihtsalt võimas..

Käisin eile õhtul pokkerit mängimas, jäin natukene miinustesse, kuskil 25 krooniga, kuigi õnneks see ei ole suur summa pokkeri jaoks. Üks asi on see, et ma pole live'is harjunud mängima kuna netis on hoopis teistsugune ning kui mäng hakkas pihta, siis küsis mult paljuga ma end sisse ostan, siis see tuli suht üllatusena ma arvasin, et me teeme SnG, aga vahet ei olnud eriti. Kuigi ma isegi netis ei mängi cash game. Aga noh, läks nagu ikka live mängudega mul, esimesed paarkümmend kätt läheb päris hästi, võib-olla tõmbab isegi korraks chip leaderiks ära. Ning siis ei viitsi enam mõelda ja siis kaob kõik see raha aeglaselt ära. Nojah, ma lihtsalt ei oska. Natukene aega tagasi jõudsin paintpallist ka tagasi, päris tore oli. Eriti tore oli alguses, siis ei osanud arvata, kuidas teised käituvad ning siis oli ka suurem pinge sees ja siis sai palju rohkem ka roomatud ning joostud ja pikali hüpatud. Kunagi võiks ka kolmandat korda paintballi mängida.

Kool tõmbab pea kuidagi mõtetest nii tühjaks. Jääks siis need kõik mõttetud faktid ja valemid pähe, mida me koolis õpime, aga ei. Tavaliselt kui küsida midagi näiteks nädal aega pärast ajaloo kontrolltööd on mälus ainult paar asja, mida sa rohkem tuupisid, kuigi teise nädala pärast on need ka kadunud. Tegelikult nii parem ongi, sest su pähe ei olegi vaja selliseid asju, mida sul kunagi vaja ei lähe. Ning pealegi isegi need asjad, mida sul elus vaja läheb, isegi need ei jää niimoodi meelde. Need asjad lihtsalt kinnistuvad ajaga, kui sa neid kasutad.

Koolis on praegu kehaline tore. Ses suhtes, et me teeme kümnevõistlust, pole kunagi kehkas midagi nii toredat teinud. Ainult kuul ja kõrgus on õudsad, sest neid ma ei oska üldse, aga teised on toredad. Vahepeal mõtlesin, et ma ei mäleta ikka midagi eelmiste aastate keemiatest ja füüsikatest, aga selgus, et me ei olegi midagi õppinud nende aastate jooksul. Ainuke tund, mis on jamamaks muutunud, kui ta ennem oli, on saksa keel. Õpetaja on lihtsalt kurjemaks muutunud ja ilmselt tunni sisu ka. Kõige mõttetum tund on ilmselt karjääriõpetus, ses suhtes, et ma tean, kes ma olen ja ma tean, kelleks ma tahan saada ning siiamaani me küll midagi erilist õppinud ei ole. Kuid õnneks on seda ainult 9 tundi terve aasta peale ning ma loodan, et vähemalt 1 tund selle aasta jooksul me õpime midagi juurde ka. Aga hästi tore on praegu matemaatika valikaine, sest ma pole vist kunagi matemaatikas midagi nii toredat ja põnevat õppinud, ehk siis matemaatilise induktsiooni metood. Muidugi ei pruugi terve aasta matemaatika valikaine põnev olla, aga praegune teema on küll põnev, vähemalt me ei õpi, kuidas mingite asjade pindalasid või ruumalasid arvutada.

Less Than Three?

"Lähen õhtul magama - liiga külm on. Öösel magades juba tunnen - liiga palav on. Tõusen hommikul üles - nüüd on juba teised probleemid." Oeh, veel üks sügavamõtteline lause. Ma ei tea, miks mul õhtul magama minnes sellised laused pähe kargavad. Ses suhtes, et ega mina ise ju neid ei ürita välja mõelda, mina lihtsalt laman ja siis nagu välja selgest taevast tuleb järsku selline lause pähe ja ma panen selle muidugi kirja. Muidugi ma oleksin võinud natukene sõnastust lihvida, aga ma ei näe selles mõtet. Pealegi.. "Ei loe, et mu sõnad on pasad, aru saab see, kes kuulab."

Tegin kaks pikka testi ära, üks neist on isiksusetest ning teine on IQ test. Mõlemad olid vähemalt 100 küsimust, kuigi isiksusetest oli pikem.
Lühidalt öeldes olen INTROVERT-INTUITIIVNE-TUNDEINIMENE-OTSUSTAJA. Täispikalt ma tulemusi välja kirjutama ei hakka, kuna see on tõesti väga väga pikk. Kuid õnneks üks lühike kokkuvõttev tekst on olemas:
INFJ tüüp on keeruka natuuriga, sügavalt isikupärane. Suudab mõista inimsuhete keerukust, sest ta on tugeva empaatiavõimega (võimega mõista teiste sisemaailma). Usaldab intuitsiooni ega sõltu kellegi autoriteetsest arvamusest või populaarseks kujunenud seisukohast. Probleemid peaksid teda ainult ergutama mõtlema ja tegutsema. Olles rikka kujutlusvõimega ja sügava huviga teiste inimeste vastu on ta lõpmatu inspiratsiooni ja rõõmu allikaks neile, kellega elus kokku puutub. Tema sisemine elu on liikumapanev jõud kuid võimalikuks nõrkuseks võib saada aeglus, millega ta jagab oma sisemist rikkust. Kuid seda puudust kompenseerib siirus ja hoolitsus abikaasa ja laste suhtes. INFJ tüüp on sõltumatu individualist, keda juhib inspiratsioon, loominguline mõttesähvatus. Mõnikord ei suuda ta mõista, miks tema ideed ei ole teistele vastuvõetavad, miks nad ei tule temaga kaasa. Tema sõltumatus ei ole tavaliselt silmatorkav, sest hindab kooskõla ja sõprussuhteid. Kui vaja, püüab teisi veenda aktsepteerima oma ideid ning nende elluviimise nimel koostööd tegema. INFJ tüüpi inimene tahab kõiges näha teatud mõtet, puudutagu see tööd, suhteid teistega või isegi materiaalset vara. Kõige enam on ta rahul tööga, kus saab rakendada intuitsiooni - näha tähendusi, seoseid, võimalusi. Üks niisugune töövaldkond on õpetamine. Tema empaatiavõimega sobib hästi ka psühholoogiline nõustamine, samuti muud tööalad, kus inimene ja inimsuhete tundmine on väga tähtis. Edu saavutab ta tänu inimlikule soojusele, entusiasmile, keskendumisvõimele ja originaalsusele.
IQ testi tulemus on lühidalt 128, mis on päris hea arvestades minu inglise keele oskust ja seda, mis sõnastust seal kasutati. Aga ikkagi, 3 punkti jäi Mensast puudu :P

Vahepeal vaatan ka enda blogis ringi ja siis loen midagi, mida ma olen kunagi kirjutanud ning lihtsalt külmanärviga mõtlen, et enam ma küll niimoodi ei mõtle ja kustutan maha. Endalgi tekib juba selline Nero tunne. Ses suhtes, et kui ma need kunagi siia kirja panin, siis järelikult nad olid ju sel ajal siis õiged? No ma ei tea, ma üritan rohkem mitte kustutada, kuid see tundub nii paratamatu, sest enamus tundub sellise ibana juba praeguseks. Kunagi laadisin siia baww pilte ka üles ning kuigi ma enam sellel mõtet ei näe siiski otsustasin terve folderi juba üles lasta:

http://s41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/

Miks kõik arvavad, et mul kodus midagi teha ei ole? Pigem on mul just tunne, et siin on nii palju teha ja pigem ajast jääb puudu. Kuid see ei tähenda seda, et ma koguaeg tegutseksin, sest kui sa koguaeg tegutsed, siis pahatahtmatult tekib tüdimus peale.

Unenäod tunduvad siiamaani nii müstilised asjad olevat. Täna öösel ööbisin Oskari juures. Ning öösel olin enda teadmata läbi une temaga isegi korra rääkinud ja ühest tiivani otsast kõndinud teise diivani otsa magama. Kusjuures ma isegi mäletan hästi lühikest, umbes poole sekundi pikust osa sellest, kuidas ma ühest tiivani otsast teise otsa poole liikusin, kuid midagi muud ma küll ei mäleta. Nojah, vähemalt ma ei karjunud ega teinud midagi lolli seekord. Ning eile öösel enda voodis magades nägin jälle illusioone. Tegin korra öösel silmad lahti ja nägin sellist väiksemat (ilmselt bmx-i) ratta kummi enda voodis, kodaratega ja puha. Kuid ma juba teadsin, et see on illusioon ning see haihtus minutiga ära. Kuidagi suudan ka ärkvel olles pimedas enda silmadega kujundeid luua, kuigi see ilmselt rikub silma nägemist. Tavaliselt tekivad sellised mitte väga selgete joontega kujundid, kuid üks öö tekkis kogematta liiga korralik asi minu voodi kohale, mis tundus nii reaalne, et ma igaks juhuks lõin seda käega, et ta ära haihtuks. Päevasel ajal hakkasin ka järsku suutma teha silmadega ühte trikki, mida ma varem ei osanud. Kuid ma ei oska seda kirjeldada, mis oskus see on. See oleks kuidagi nagu silmadega valguskiirte eristamine objektidelt vms. Igastahes mingi objekt muutuks nagu vilkuvateks piksliteks või noh.. ma ei oska kirjeldada.

///
Äkki peitubki ignorantsuses tugevus?

Mul on kadunud võime asju üldisemast vaatenurgast vaadata. Varem ma teadsin täpselt, kes ma olen, kuidas teised mind näevad ning kuidas seda saavutada. Varem ma teadsin täpselt, mida teised minust arvavad ning kuidas saavutada seda, mida tahan. Kuid hetkel ei ole mul õrna aimugi, kuidas teised mind näevad, veel vähem, kuidas ma seda kujundada saaks. Varem ma suutsin tavaliselt mingi otsuse tegemisel paari sekundiga ära mõelda, mida see otsus muudaks ja kuidas kumbki otsus kasulikum oleks ning siis otsustada, kuid nüüdseks on see oskus lihtsalt kuidagi ära kadunud ning mul pole õrna aimugi miks.

Ahjaa kool on ka alanud. Gümnaasiumis on praegu päris tore, endal on ka palju vabam ja parem tunne ning on ka näha, et teistele on see ka mõjunud ning peaaegu kõik klassikaaslased on mingil määral muutunud. Gümnaasiumis lähevad asjad ilmselt raskemaks ka, st. et ei saa ilmselt enam lihtsalt minna ja enanus tööd puhta loogikaga viie peale ära teha ilmselt tuleb hakata nüüd palju rohkem asju pähe tuupima. Hetkel üritan sel aastal kõik tsüklite hinded viied saada, ainuke asi mille pärast muretsen on eesti keel, sest seda ei saa lihtsalt tuupida pähe nagu ülejäänusid aineid. Gümnaasiumi klassi kohta õpetatakse meile ääretult palju rämpsu. Muidugi ma mõistan, et kunstiajalugu ja muud sellised ained on intelligentse inimese tunnus, kuid gümnaasiumis käivad juba piisavalt vanad inimesed, et ise teada, mida nad tahavad õppida. Eesti keeles on kõige õudsam raamatute lugemine, mitte, et mulle ei meeldiks raamatuid lugeda, vaid viga on selles, et me peame rämpsu lugema. Muidugi on õpetajal mingid eeskirjad ka, aga ta ikkagi võiks meile natukene rohkem vabadust anda. Kehaline on ka uue õpetajaga mõnusam. Teeme rohkem trenni ning ka rohkem akadeemilisem kord. Esimene hinne e-koolis on kohe eesti keele etteütluse eest 4. Fakk küll, nii lollid vead ja just selles aines, kus mul seda kõige vähem vaja läks. Mulle ei meeldi see eesti keel, isegi eestlased ise ju räägivad ka, et see on üks raskemaid keeli maailmas. Kuid mis teha kui juba oled siia sündinud?

Kui Kohila peal ringi käia ja vaadata nooremaid inimesi, siis küll tundub, et mis küll tulevikust saab. Kuid kui loed/osaled internetis (muidugi sõltub ka kohast) mingit diskussiooni, siis vahepeal nad panevad sind lihtsalt hämmastama. Mõned 13-15 aastased lihtsalt suudavad diskusseerida selliste spetsiifiliste asjade kohta, mida õpitakse alles ülikoolis. Ja kõige selle juures on veel neil õudne sõnavara ka! (Heas mõttes.) Nendega rääkides peab lihtsalt mõnikord leksikon juures olema. Mõnega rääkides lihtsalt tuleb iga kolme lause tagant talt selline sõna, mida sa elu sees kuulnud ei ole. Võib-olla on asi minu lolluses, aga ma kujutan ette, et kui ma sellistega poleks väitlustesse sattunud, siis ma ilmselt ei teaks siiamaani, mida kasvõi näiteks anomaalia tähendab. Niiet jah, "mitte kõik koolieelikud ei ole keemikud."

// Pff... mis iba ma ajasin, kustutasin kõik maha... //

Ma sukeldun aina sügavamale enda unistuste poole, ma olen algusest juba päris mitme meetri kaugusel, kuid sellest hoolimata põhja ikka ei paista. Ma vaatan enda ümber ringi - siin ei ole kedagi. Keegi ei julge nii sügavale tulla, kõik ulbivad pinnapeal... Kuid ma ei taha pinna peale minna, ma ei taha tagasi algusesse. Hakkan vaikselt sügavamale sukeldume, lootes, et äkki leian kellegi, kes on veel sügavamal või siis äkki suudan sukelduda nii sügavale, et mul õnnestub põhi kätte saada...

Vittu küll inimesed, miks te peate olema sellised nagu te olete? Miks te ei võiks olla... teistsugused?