As I finally walk away I say goodbye and good health.




As I finally walk away I wish You all You wish Yourself.

Ma armastan Eestimaad, sest kuulun ju siia.

"Ainult tsiviilisikud tunnevad valu." - Sõdur.

Reality has never made sense.


Dilemma kaubamajas. Kas keelduda tasuta ajalehest ja säästa puid, või siis võtta tänades ajaleht vastu ning teha sellega kaminasse tuli? Ahh, loodust saab homme ka säästa, täna kütame toa soojaks.

Reality’s just light interpreted by your brian
And if mine and your perceptions ain’t one and the same
Which one of us is normal which one is insane?

Mälu on ikka nõme asi küll. Just siis, kui sa tahad midagi meelde jätta, just siis ta ei suuda seda. Kuid kui sa tahad midagi unustada, siis ta samuti ei suuda seda. Ta nagu ei suudaks midagi. Lihtsalt lampi koguneb mingit rämpsu mõistusesse. Vahepeal nagu unustaks ära, et need seal on, kuid siis varsti hakkavad jälle nagu film silme ees kerima. Näiteks käib mul ikka silme eest läbi üks klipp ühest sarjast, mis kunagi käis kanal 2's, mille nime ma ei mäleta, kus oli suur hunnik tekke ning hakati järjest neid maha kiskuma ning siis leiti ühe surnuks külmunud vanamehe laip selle hunniku alt. No miks mul selline asi meeles püsib kogu aeg?!?! Kunagi sõitsime ka paari inimesega rongiga Tallinna. Siis oli rongisõit suht igav ja keegi pakkus sellise idee, et jätame vaguninumbri meelde ja siis vaatame, kellel see veel pärast meeles on. Ja noh, mul on siimaani meeles: DR1A-2246. Mingist ajast on mul kuskil üle 40 pii komakoha ka meelde jäänud. Ja pea ongi sellist rämpsu täis, kuid mingid lihtsamad ja tähtsamad asjad ei jää ikka meelde, ükskõik kui palju pingutaks. Äkki juhtubki nii, et mingis vanuses saab mälu limiit täis ning peale seda sa ei mäletagi mitte midagi? Samuti avastasin, et ma ei mäleta oma mineviku. Muidugi ma mäletan kõiki tähtsamaid sündmuseid, kuid mul pole aimugi, kuna need toimusid. Mul pole aimugi, kas mõned sündmused toimusid kolm või kasvõi viis aastat tagasi. Peaks hakkama asju üles märkima ning dateerima, sest kui ma juba kuueteist aastaselt ei mäleta asju, siis ma ei kujuta ettegi, mis vanemana saab.


Elu ei ole selleks, et halada tormi. See on selleks, et sa õpiksid vihma käes tantsima.

Sain just Birk Rohelennu raamatu "Enesetapjad" läbi loetud. Ning ausalt öeldes meeldis mulle see raamat väga. Vahepeal lihtsad tulid vastu imelise sõnastusega laused, neid oli lausa vähemalt tosin tükki ühes peatükis. Hea meelega tsiteeriks terve raamatu siia ära. Kuid tegelikult on sellise hea sõnastusega raamatuid väga palju. Peaaegu iga teine. Järelikult pole see põhjus, miks mulle see raamat meeldis. Põhjus oli palju sügavam. Lihtsalt ma tunnen, et see raamat on oma stiililt ja olemuselt nii.... minulik. Lihtsalt.... ma ei tea... mingis tavalises olukorras tuleb sügavam mõte, siis läheb järsku teisele mõttele üle, kuid samas tehes seda sujuvalt ning siis mõne aja pärast tuleb esialgne mõte tagasi ning areneb edasi. Kuigi mõndade tegelastega võis hulgi sarnasusi leida, siiski ma ei suudaks olla roosade küünte ning roosa seelikuga lumivalge poiss, kes endale tähelepanu tõmbab. Ma tahaks pigem olla beežikas nagu koolisein või valge nagu suured lumehanged õues. Või kasvõi valge-punane nagu mu pusa, mis paistaks justkui vereplekkitena erevalge lume sees. Ma tahaks ikka olemas olla lihtsalt sellisena nagu ma olen. Ma tahaks seista samas kohas, mõelda samu mõtteid, jälgida samu inimesi. Ma lihtsalt ei taha, et osad inimesed mind üldse märkaksid. Ma mõnikord tõesti ei taha, et inimesed paneksid tähele, et mina olen seal - otse nende kõrval. Mulle lihtsalt meeldib olla Anonüümne.

Aga jah, kui see Zen, kes oli roosat kandev emo (vähemalt välimuselt) kõrvale jätta, siis teised põhitegelased olid mõndade oma iseloomujoontega palju toredamad.
Harald - Poiss, kes oli droogisõltlane. Poiss, kes segas kokku erinevaid ravimeid, et leida seda õiget imeseerumi. Seerum, mis paneks ta midagigi tundma. Mis paneks ta sellist naudingut tundma, et ta lõpuks saaks aru, et see kõik on reaalne. Kuid lõppude lõpuks langeks ta oma imeseerumi otsingutest vaid sõltuvusse. Raamatut lugedes lõi mulle pähe mõte, et ma olen samasugune. Otsides mingil määral ka oma "imeseerumit" ning olles sellest juba sõltuvuses. Ma olen juba liiga paljudest asjadest sõltuvuses... Kuid vähemalt mitte ravimitest.
Pia - Tüdruk, kes ausalt öeldes tundus olevat veits tupoi, kuid ta paistis teadvat, mida ta tahab. Tema sees oli, midagi erilist. Tema sees elas Must Lind - tema hingeloom. Loom, kes räägib temaga, kui tal on vaja nõu. Loom, kes kaitseb teda ja kes hoiab teda üldse elus. Mul on ka selline hingeloom. Ainult mitte musta värvi ning minu oma pole lind.. Ta ei oska isegi lennata.... Ma ei taha sellest rohkem rääkida...


I don't mean my words, I just like the way they sound.


Nüüd saab lõpuks nädalaks puhkama sõita. Siis peab tagasi tulles veel paar päeva koolis käima ning peale seda tuleb nädal koolivaheaega, mis ei ole küll sama palju puhkus, kui see esimene, kuid vähemalt midagigi.


Kõige võlu peitub lihtsuses, mis lollidele tundub kui tuumafüüsika.

* - Vabandan juba ette ära.

Täna hommikul oli üle pika aja selline tunne, et ei taha üles tõusta. Tegin hommikul silmad lahti, vaatasin kella, kell näitas 9. Mõtlesin, et miks ma küll nii vara üles tõusin, kuigi samas ma teadsin vastust. Mul oli lihtsalt sees sitt* tunne, mille pärast ma olekski tahtnud terve päeva maha magada. Kuigi samas selle sita* tunde pärast ei olnud mul und ka, nii et ta rikkus kõik ära. Lebasin siis mingi tund aega voodis, lootes, et uni tuleb kasvõi vägisi, kuid kahjuks ta ei tulnud. Tõusin siis üles, mõtlesin, et nädalalõpul kohvi ei joo, muidu muutun selle vastu liiga immuunseks... Möödus siis mingi kaks tundi ja kell sai juba 12 ning mul polnud siis enam absoluutselt mitte midagi teha. Otsustasin siis ära õppida, kuigi tavaliselt ma õpin 22 või 23 paiku. Ja noh õppisin umbes nelja-viie minutiga ära ja peale seda polnud jälle midagi teha. Passisin siis tühja mõnda aega ja siis tuli hea mõte filmi vaadata. Samuti tuli mõte teha endale sooja kakaod, siis on mõnus filmi vaadata. Vedasin siis tulise kakao laua peale, panin tuled kustu ning panin filmi tööle. Sai umbes minut aega vaadatud, kui hakkas häirima, et film on liiga vaikne. Tahtsin siis klaviatuuri pealt häält juurde panna, kui kogematta suutsin selle väga tulise kakao ümber ajada nii, et see suutis kõikjale lennata. Kuigi ma suutsin kohe tassi kinni püüda ja üle poole kakao jäi tassi olid ikkagi kõik kohad seda täis. Isegi mu jalad kõrbesid ja mul oli tõesti selline "kepi* mu elu" tunne. Ja noh, sinna paika see film jäigi... Ning praegu on kell juba kuus saanud ja mul on ikkagi miskipärast see sama pask* tunne, mis hommikul üles tõusteski.

I don't want to fade to gray like a submarine. I want to rise to the top like an eagle.


Sõbrad olete ikka, kuigi mulle ei meeldi sõbrapäeva tähistada. Samas ei tahaks selliseid kommertspühasid maha teha ka. Kuigi mulle endale ei meeldi, siis on ikkagi tore vaadata, kuidas inimesed palju sõbralikumad ja heatujulisemad sel päeval on.

Meie sõidame kõigest sest eemale,
piinav-mõistmatut igatsust pettes,
valetades üha rohkem endale,
et see kõik on meil elatud ette.

Kuid mulle meeldib asju võrrelda. Näiteks, kui ma söön ära terve paki Pikniku juustu, siis see on võrdne kahe ja poole minu kaltsiumitabletiga. Ja kui ma mõlemad ära söön, siis ma saan juba 180% oma päevasest kaltsiumi vajadusest! Kas pole mitte põnev?!?!?!! Fakk noh ma ütlen.


"Imagine all the people, living for today. Imagine there's nothing to die or kill for. Imagine all the people, sharing all the world." "I have a dream..." "I have a dream today." "That we can change the world." "Because we are the people that rule the world".
"Yes we can."

Hunnik tsitaate, ei midagi originaalset.

Äraa parandaa mu maailmaaa.


Sõin krevette. Siis mingil hetkel hakkasid need enda beežikas vees meenutama mulle fetuste hunnikut, siis kadus isu ka ära. Aga natukese aja pärast läks kõht tühjaks ja ma sõin neid edasi.

Ma olen enda Kuulaja kohaga täitsa rahul.


Laughing in the dark at what I can't see.


Ükskõik kui valusalt ma kukun...




...ma ikka naeratan.


Kohutavalt väsinud praegu või tegelt juba paar nädalat on väsimus peal. Kool lihtsalt võtab palju aega ja energiat. Mõistusel on ka midagi praegu viga. Ta töötab küll, aga liiga kiiresti, ehk siis vahepeal on tunne, et kõik mis ma see aasta õppinud olen käib peast sekundiga läbi. Nagu mingi tehas, mis suudab sekundis toota 5000 hambaorki, kuid mitte midagi suurt. Blogi postitused on ka samasugused muutnud nagu mõistus, ühes on mingi sada väikest mõtet sees. Ja isegi kohvi ei võta seda väsimust ära. Võib-olla ma olen seda nii palju joonud, et muutun immuunseks juba? Lisaks kohvile on mulle tulnud juba Eclipse sõltuvus. Vahepeal on laua peal kohe mitu-mitu pakki ja igavamatel aegadel läheb kuskil pakk päevas. Lihtsalt kuna nätsunärimine on ära tüüdanud.
Küsisin kellegilt, kas mu hääl tundubki täna imelik või mulle lihtsalt tundub? Siis vastati, et mul on selline hääl nagu ma oleks magamata lihtsalt. Nojah....


Sain enda arvuti lõpuks kätte, nüüd hakkavad asjad loodetavasti kiiremini liikuma, kuigi ma ei tea, mis ajaks ma selle täiesti korda saan. Täna saan midagi ära tehtud, homne päev on kiire, kuna reede on alati kiire päev. Laupäev on ka kiire, pühapäev ei ole nii kiire, kuid samas on puhkepäev. Järelikult ma pean enda puhkeaja ära loovutama.


Sain esta kirjandi 4. Võinoh, tegelikult hinne mind ei koti, oleks võinud kasvõi 3 olla. Õpetaja kirjutas juurde, et väga arukas jutt, kuid kuna kirjavigu oli liiga palju, siis sain ikkagi nelja. Aga mis selle kirjandiga teistsugust oli, oli see, et mul kummitas ühe artisti kaks lugu kogu aeg peas ja ma siis lihtsalt vahepeal kirjutasin nendest lauludest mõned lause lihtsalt maha. (Enne tõlkisin eesti keelde muidugi). Aga õpetaja tundus olevat nii kaasa haaratud mu tekstist, et hakkas lausa kommenteerima. Kui ma kirjutasin "Koolis õpetatakse, et *****", siis ta pidi muidugi kohe sinna kõrvale kirjutama, et kes sellist asja õpetab.


Kuna mul on praegu põlv haige, siis ma ei saa teha väga paljusid asju, mida ma tegelikult teha tahaks. Korraks isegi sain midagi teha, kuid siis pidin pärast valu käes kannatama, nii et ma parem ei oleks nii aktiivne praegu. Aga ma tegin endale väikse lubaduse, et kui mul põlv korda saab, siis ma hakkan rohkem shufflema. Ainult et, ma ei kujuta ettegi, kuidas see välja võiks näha.


Tahtsin tegelikult millegist veel kirjutada, aga kuna ma ei suuda meelde tuletada, siis jääb lihtsalt kirjutamata.


Samuti sirvisin praegu füüsika ülesannete kogu, et kodust tööd tegema hakata, kuna ma ilmselt selleks ajaks, kui ma muidu kodust tööd teen, juba magan. Ja keerasin kiiresti seal lehti siis, et jõuda õigele lehele. Ning järsku oli suurelt ühe teema pealkiri "FANTAASIA", hakkasin siis raamatut tagasi kerima, et seda pealkirja üles leida, sest sellist asja iga päev füüsika raamatutes ei näe. Aga noh, see oli vist ainult mu fantaasia, sest sellist pealkirja ma enam ei leidnud.

You searched yourself, but found nothing. What did you expect to find?

Selleks, et saada aru, millisena mina maailma näen, on vaja seda vaadata läbi kaleidoskoobi.

Loendan ilusaid lambaid... Mitte selleks et magama jääda, vaid et teada saada palju vorste tapamajast tuleb.

Kui keegi suudaks mu mõtteid lugeda, siis ma oleks äärmiselt õnnelik. Tahaks isegi teada saada, millest ma mõtlen.

Mulle öeldi valesti, ma ei jäänudki mata olümpiaadil kolmandaks. Tuli välja, et hoopiski 2-3 kohta jagasin. Järelikult ei osanud vapsjee mitte keegi seda matemaatikat, kui ma juba kolmandaks jäin =D Võinoh, võib-olla esimene koht oskas, ma ei tea palju tal punkte oli.

"I'm reaching in my cupboard for a painkiller.
I need another painkiller."
Vanad head ajad tulid selle lauluga meelde....

Tahaks turvalisel sammul maailmaääres kõndida.

Sometimes I feel like shouting: "I don't care anymore!". But then I realize that it's not true. Sest ma tegelikult ei ole nii pohhuist kui enamus arvavad. Või noh, tegelikult võib-olla isegi olen, ma lihtsalt ise ei saa sellest aru.

"Little kids being rised by a slightly bigger kids." Mul on kogu aeg selline tunne, kui mingi täiskasvanu räägib. Mul on lihtsalt tunne, et enamus neist on vaimselt samal arengutasemel, kus väiksedki. Ainuke asi, mis neid eristab on rohkem kogemusi ja koolis ning tööl veedetud aastad. Kõiges muus oleks nad nagu ikkagi lapsed.

Elu on miski, mis on praktikas palju raskem kui teoorias.

Every now and then I cower and I need to find empowerment

Empowerment is paramount to how I can begin to mount
A plan that I can implement
to make a dent on ignorance
Instead of drunk belligerence
and the dissidence of miscreants
Especially in this instance
with the never ending persistence
to use the words in each sentence
as if they were blunt instruments
to beat a hole in the defence
of this beauty and her innocence
which serves to just build resistance
in spite of all my good intents.

"Ma tsiteerin iseennast, tsiteerides klassikuid."

Mõteldes tagurpidi... Prooviks alustada mõtlemist kohe ideest ning siis üritada välja mõelda, millisest mõttest see idee pärineb.

Kool hakkab ajudele käima, ma ei saa enam isegi aru, mida ma siia kirjutan.

"The system might fail you, but don't fail yourself."

Vaatasime inkas filmi "Perfume - the story of a murderer." Ning ausalt öeldes ei ole mulle ükski inkas vaadatud film nii palju meeldinud. Ja kuigi ma viimase tunni magasin maha, siis vaatan ikkagi mingi aeg lõpu ka ära. Ning mis selle filmi juures veel erilist oli, midagi mida ma pole varem ühegi filmiga teinud oli see, et ma uurisin selle filmi soundtracki välja. Lihtsalt filmi ajal tulid sellised mõtted pähe, et "oi, selle loo nime ma tahan küll teada saada." Kuigi neid lugusid on natukene tülikas otsida, sest see soundtrack on ligi 50 minuti pikkune. Aga samas piisavalt meeldiv, et see kõik läbi kuulata.

Nii.. vahepeal toimus ka matemaatika olümpiaad. See oli kohutavalt raske - raskem kui keemia ja füüsika olümpiaadid kokku. Lootsin vahepeal isegi, et ma viimaseks ei jääks. Sest paljude ülesannetega oli tegelikult niimoodi, et vastust küll teadsid, kui vastus üksinda annab ainult mingi 0,5 või 1 punkti. Kuid mul polnud õrna aimugi, kuidas seda vastust lahendusega kätte saada. Aga jah, need ülesanded ülesanneteks. Igastahes tõusin täna hommikul üles ja mulle öeldi, et ma jäin kolmandaks. Alguses oli küll tükk aega, et WTF see on küll mingi nali. Ma ei jäänudki vimiaseks? Aga noh, mulle öeldi, et see ei ole nali, nii et järelikult paljud on sama tupoid kui mina.

Natukene naljakas. Mõelge, kui palju inimesi on minu elu jooksul ära surnud. Mõelge, kui palju on neid ainuüksi tänase päeva jooksul ära surnud. Kui paljud neist ei soovinudki enda surma? Kui paljud neist mõrvati? Või kui paljud neist tegid enesetapu? Kui paljud neist elasid tõeliselt kurba elu? Kui paljud inimesed soovivad praegugi, et nende elu lõppeks? Kui paljusid praegusel hetkel mõrvatakse? Kui palju on inimesi juba selle postituse jooksul ära surnud? Kuid samas, see nagu ei muudaks midagi - mina olen ikkagi siin.

Üritan teha selgeks, kus jookseb piir selle vahel, kes ma enda arvates olen ning selle vahel, kes ma tegelikult olen.

Leidsin Scroobius Pipilt sellise loo nagu "When push comes to shove." See on mingi tõesti vana lugu, ametlikult ei ole tal sellist lugu olemaski. See on nagu tõeline üleskaevatud antiik. Isegi googeldades või youtube'ist ei leia seda lugu. Lugu ise on rohkem psychedelic (eesti keele sõnavara lonkab kahjuks), kui teised tema lood. Mingi aeg laen selle youtube üles, kuna seda lugu pole tõesti kuskil saada.

Aga nüüd, kuna ma olen see ööpäev kokku umbes ühe tunni jagu magada saanud ja ma pean homme vara tõusma ning matemaatika olümpiaadile minema (jahh... laupäeval), siis on vist praegu õige aeg magama minna. Võinoh, vähemalt proovida, sest ilmselt hakkan jälle tegutsema ning avastan jälle, et kell on juba kaksteist läbi.