Dies ist das Ende meiner Reprise.

Lõpetame siis selle repriisi ära, et saaks edasi liikuda.


Peale eelmise postituse lõpetamist hakkasin mõtlema. Paar lauset läksid minust mööda. "Võib-olla ma tõesti olengi pessimist, sest minu arust kaaluvad halvad asjad kõik need head hetked üle." Ma ei ole kohe kaugeltki mitte pessimist ja mis halvad asjad? Minu elus pole halbu asju. On ainult need asjad, mis peavad juhtuda ja asjad, millel ma lasen juhtuda. Minu elus ei ole halba ja head. Minul pole musta ja valget. Kõik on hallikas ja neutraalne, täpselt nagu mulle meeldib. Ja kui ma juba enda eelmiseid postitusi ümber hakkan lükkama, siis on vist asjad juba isegi minu jaoks väga imelikuks muutunud.

Heaven ain't something someone else can give. It's all inside of me.

Ma ei mõista enam, miks ma enam üldse seda blogi kirjutan. Alguses kirjutasin seda puhtalt endale. Mitu kuud olin ma siin ainuke külastaja. Siis andsin ma lingi ühele inimesele ja ma suutsin niimoodi veel mitu kuud edasi kirjutada. Alles jõululaupäeval otsustasin lingi msn-i nimeks panna ja edasi läks sealt kõik oma rada. Enam mul pole aimugi, kes seda loeb. Ma isegi ei teadvusta endale, et keegi peaks sellist asja lugema. Aga aina rohkem ja rohkem painavad mind inimesed, kes meeleheitlikult topivad minu nime google'isse. Mida nad leida üritavad? Ja ma ei teagi, miks ma siin ikka midagi edasi sonin. Mul on tunne nagu ma ei teeks seda enam enda pärast. Ja kohe kindlasti ei tee ma seda kellegi teise pärast. Ehk on asi lihtsalt harjumuses? Sõltuvuses? Äkki mul on lihtsalt vajadus endast jälg maha jätta? Et ma saaks 10 aasta pärast siia tagasi tulla ja avastada, et selline isik nagu Holger Saare oli olemas ja tal oli lapsepõlv? Isegi kui ta seda ei mäleta. Isegi, kui ta on selle ära unustanud. Pole suuremat jalajälge, kui tükike enda hingest.


Kõik ei ole nii nagu näib.
Sinul.
Eriti minul.
Kuhu edasi?
Ma olen juba alguses tagasi.
Ainult, et enam ei ole ma mina ise.
Ma olen nüüd Sina.
Sa ei tea, kes Sa isegi oled.
Alguses tagasi.
Sest kõik ei ole nii nagu näib.
Isegi kellaosuti juba tagurpidi käib.


Päike on juba väljas, peaks magama minema. Aga ma ei saa, tänasest alates ma enam ei maga. Ma ei suuda. Ma ei taha. See pole seda väärt.

Mängime mängu: Mina olen kontrolör ja Sina oled piletita.

Tämä on minun repriisi.

Ehk siis paar sõna sellest koodeksist.Koodeks oli asi, mis pidi mind hoidma elus ning aitama saavutada mul seda, mida mul sel hetkel just vaja läks. Ning ausalt öeldes ma ei tea, kuidas see tekkis. Ma ei istunud ega mõelnud mingeid asju välja, ma üldse ei tahtnudki sellist asja. Mingi hetk oli mul lihtsalt hunnik asju, mida ma pidin endale teadmatul põhjusel järgima. Ja kõik need olid seotud minu nõrgustega. Ma ei tea palju neist ma siin nimetama peaks, aga üks oli selline, et ma ei tohi tõmmata kuni gümnaasiumi lõpuni kanepit. Muidugi enamus mõtlevad, et savi see kanep ju, see ei tee niikuinii midagi. Aga ma tean kui nõrk ma olen. Ma satun ääretult kergesti sõltuvustesse ning minu mentaliteet on juba selline, et kui ma kanepit tõmban, siis ma lähen sealt edasi. Järgmise asjana oleks ilmselt LSD'd proovinud, sest tänapäeval on ääretult kerge selliseid asju kasvõi internetist leida. Mulle meeldiks nendega eksperimenteerida ning avastada. Aga ma ei saa minna millegile kangemale üle, enne kui ma ei ole kanepit tõmmanud, selline ma juba olen. Aga iroonilisel kombel on tänapäeval kanepil palju aseaineid. Koodeks ei ütle nende kohta midagi ja ma ei tea, mida ma teen.
Koodeks pidi mind tervena hoidma ning üks koodeksi reegel ongi väga lihtne - "ma ei tohi enesetappu teha". Põhimõte on selles, et ma ei tohi ennast näiteks relvaga maha lasta. Aga ma tohin kellegile teisele relva anda ja paluda end maha lasta. Muidugi on ääretult raske leida kedagi, kes seda palvet täidaks. Või on pigem asi selles, et ma ei paluks kelleltki sellist asja. Ma ei tea kui palju ma peaksin selle kohta seletamisega minema.. Mitte vist eriti kaugele? Mul pole kunagi seda otsest eluisu olnud. Muidugi räägitakse ka, et iga aastaga läheb kõik halvemaks. Ja nad ei valetagi. Miks peaks keegi tahtma seda sitta kogu aeg taluda? Võib-olla ma tõesti olengi pessimist, sest minu arust kaaluvad halvad asjad kõik need head hetked üle. Muidugi on viga ainult minus, et ma ei suuda teist moodi elada. Ma ei suuda muuta kõike enda jaoks meeldivaks. Ning mingi hetk tuligi mul siis mõte, et võiks EST*OF-i minna. Lihtsustatud eesti keeles olekski see lihtsalt Eesti Er*vägi. Muidugi sinna saamine oleks kõige ülim ka, ehk siis sellest paremat varianti ei ole. Praegu tuleb lihtsalt natukene trenni teha ja vaadata, et väga käest ära ei läheks, sest ehk mu tee viib mind kunagi E*TSOF-i. Aga muidugi see on nii tore koht, et enamus ilmselt ei teakski, kus ma olen. Muidugi siia tuleb see fakt, et ma tahaks pigem füüsikuks minna. Tahaks vähemalt magistrikraadi kätte saada ja siis võiks ES*SOF-i minna. Kuid siis tulevad ette juba muud faktid. Et kas ma vastan nõuetele ning magistrikraadi saamise ajaks võib äärmisel juhul isegi midagi abielu või pere sarnast olla. Ja muidugi selleks ajaks on pataljonide süsteem ja ülesanded kindlasti muutunud ka, sest ESTS*F kuulub hetkel ju tegelikult luurepataljoni alla.

Tegelikult ma armastan enda elu. Kui ma siin üldse midagi olen kunagi saavutanud, siis ongi see elu ise. Viimse terani lihvitud minu väljanägemise järgi, kõik on läinud nii nagu peab. Isegi, kui see algul mulle ei meeldi. Ma armastan, kuidas ma saan seda muuta. Ükskõik mida. Ma tunnen end vabana.

Kuigi tegelikult on mu elu vaid üks suur platseebo efekt. Täpselt nagu valuvaigistidki. Mõlemad on tehtud jahust, kuid mida kallim, seda paremini töötab. Nimelt ma suudangi ainult siis midagi saavutada, kui ma endale valetan. Ma valetan endale, et asjad on nii nagu ma tahan, et nad oleks. Ja mingi hetk nad muutuvadki siis selliseks. Ma valetan, et ma olengi selline, ja mingi hetk ma muutungi selliseks. Mind nähakse ka sellisena, nagu mind tahetakse näha, mitte sellisena, nagu mind peaks nägema. Ehk ma tekitan kõigil teistel ka platseebo. Ma käitun täpselt sellisena, nagu keegi arvab, kuidas ma käituma peaksin. Ja ma täiesti armastan seda enda loodud maailma! Kõik tundub nii teistsugune. Nagu tõeline Alice In Wonderland. Aeg-ajalt ma ei saa ise ka aru, mis siin toimub, aga ju mind siis eriti ei huvita ka. Ainuke asi, mida ma veel kardan on tulevik. Sest temaga tuleb kaasa minevik ja ma pole kunagi oleviku eest kunagi head hoolt kandnud.


Excuses are lame, because life is what happens while you're busy making excuses.

See on minu repriis.

Pajatades edasi...

Kõik sai tegelikult minu jaoks juba alguse eelmise aasta kevadel. Ma hakkasin siis mõistma, et midagi on tõesti valesti ja midagi peaks muutma. Need mõtteid aina süvenesid ning kui 9. klass lõppes ja ma pidin sügisel gümnaasiumisse minema, siis pidin kohe kindlasti midagi muutma. Gümnaasiumis peakski kõik teistsugune olema. Niimoodi algaski minu "The Dive" [Vaata 2 postitust tagasi]. Seda tunnet ei anna lihtsalt enam täpselt seletada. Suve keskpaigaks jõudis mu segane olek tipp-punkti. Hõljusin nagu vaim, kõik tundus olevat vaid illusioon ja ma olin enda mõtetes kinni. Kasvõi Nõva rand, kus ma kõndisin tund aega mööda rannaäärt üksinda edasi, lihtsalt, et mõelda. See aasta tegin samasuguse jalutuskäigu ja imelikul kombel oli mul sama küsimus peas, mis eelmine kordki, ainult et seekord oli ta aasta jagu edasi arenenud. Ja muidugi ma jällegi sain enda mõttele vastuse. Mul lihtsalt läheb sellised "šamaanirännakuid" vaja. Nõvas on lihtsalt ideaalne neid teha. Imelik on see, et ma ei kartnud üldse üksinda mööda kottpimedat rannaäärt käia. Muidugi ma oleksin peaaegu luige laibale peale astunud aga see selleks.. Kui ma varem olingi päikeselaps, siis nüüd armastan ma kuud. Pimedas on palju kodusem. Ja muidugi oleks Norras parem olnud šamaaniretk teha, aga ma ei saanud seal minna lihtsalt üksi südaöösel kuhugile mäetippu jalutama. Kodus ma muidugi ei saa selliseid rännakuid teha, õnneks ongi mul selle jaoks roller ja ma saan alati vajadusel teise linna ära sõita.  Ja kõik need ööd, kui ma kella viie paiku koju kõndisin, minikõlarist mängis mingi kümne minutine liquid lugu ja ma nautisin ilma ning seda õhku. Kasvõi istusin Bussika ees pingipeal, sest ma ei tahtnud koju veel minna. Kodus magades ei saanudki ometigi ju mõelda ja mõtlemiseks oli niigi aega liiga vähe. Sellistel päevadel üritasingi ma tunnist 65 minutit välja pigistada. Ma polnudki vist kunagi varem enda psüühikas või vaimses seisundis kahelnud. Muidugi teatud suve sündmused veel aina süvendasid seda ning lõpuks mõistsingi, et kõik ei ole must-valge. Kõik on läbipaistev ja selle tagant peegelduv sõltub sinu vaatenurgast. Aga ma ei olnud sugugi rahul enda vaatenurgaga ning sel hetkel ma otsustasingi lõpetada vaimu kombel ringi lendamast ning hakata otsima endale sobivat vaatenurka. Ning lõpuks ma kujunesingi välja selliseks nagu ma olen praegu. Aga mu mõtted muutusid aina tumedamaks ja ma teadsin, et kui ma nii edasi jätkan, siis ma keeran veel midagi väga pekki. Järsku tekkiski mul enda isiklik koodeks (ning ei, ma polnud seehetk veel "Dexterit"näinud). Seal koodeksis oli kirjas kõik, mida oli vajalik selle jaoks, et kõik läheks mul hästi ja ma saavutaks seda, mida mul oli vaja saavutada. Aga ma sellest räägin ehk järgmises postituses täpsemalt.

Imelikul kombel on ka see suvi sarnane tunne, ainult et nõrgem. Taas ma tunnen, et ma pole selline nagu ma olema peaks. Aga ma tunnen ka, et ma olen liiga nõrk, et lihtsalt muutuda. Liialt saamatu.. Ehk aeg aitab jälle? Peaks proovima seekord tunnist vähemalt 70 minutit välja pigistada. Imelik on ka see, et see tunne tuli jälle suvel. Ehk on viga selles, et muul ajal surub koguaeg kool peale ja pole aega mõelda enda mõtteid, peab mõtlema kooliainete mõtteid. Suvel on aga nädalas 168 tundi mõtlemisaega ning ehk siis ongi piisavalt aega mõtlemiseks, et lõpuks taibata, et midagi on jälle valesti? Praegu jooksis ka suve algus kahtlaselt täpselt kokku ka eelmisega. Ja ma ei kujuta ettegi, mis edasi juhtuma hakkab. Ehk muutun jällegi teistsuguseks. Ehk tunnen end siis täielikuna?

This is my reprise.

Nii alustame siis otsast pihta ja hakkame vaikselt tõelõnga lahti harutama...

Alustame millegi kergega, näiteks psüühiliste haigustega, tänapäeval on juttude järgi neid igal inimesel mingi 100 tükki. Sümptomite järgi peaks mul vapsjee olema nõrgaloomuline OCD ja ka nõrgaloomuline eristumatu skisofreenia. Muidugi nendega on ka niimoodi, et on võetud loomulikud asjad ja järsku pandud need vaimsete haiguste alla ning järsku on kõik puuetega. Ja siis panevadki need hullud inimesed normaalseid inimesi vaimuhaiglatesse. Aga minu OCD ehk counting-u juurde tagasi minnes. Ükskord vaatasin telekas mingit filmi, kus keegi küsis, et kas sa countid. Ja talle vastati, et jah mul on see viga blablabla. Ja siis sain teada, et see on mingi OCD sümptom. Mul tekkis selline asi juba enne 7. klassi. Minu põhimõte seisnes selles, et kui ma mõtlesin sõnadega, siis ma loendasin seda näppudega kaasa ja kui ma mõtlemise lõpetasin, siis pidi olema kümnendik tähti kokku. Ehk 10, 20, 30, 40 jne.. Kui ei olnud, siis ma pidin sõnu edasi mõtlema või lisasin lõppu lihtsalt sõnu nagu "ju", "onju" jms.  Kuskil 8-9 klassis arenes see asi edasi. Ma hakkasin panema seda sõrme pingesse, millega ma klaviatuuril mingit tähte vajutasin, kui see täht kordus, siis ma sain selle sama näpu arvele panna. Aga kui tuli mingi teine täht, siis pidin teise näpu arvele panema. Ja lõpuks pidin ikka kuidagi 10 sõrme pingesse saama. Väga lihtne näide: "Ega ta nii olegi." 8 näppu saab sellega hõivatud, panen ühe "jah" lõppu ning saangi "mängu võidetud". Aga ma muidugi teen seda enamasti endale teadmatult. Mingil hetkel vaatan lihtsalt, et mingi mõte on poolik ning osad sõrmed on kronksus.

Nii.. lähme nende ülestunnistustega edasi.. Järgmine teema: Kool - ehk "Miks sul kõik viied olid?"

Üks peamiseid põhjuseid on ilmselt lihtsalt inspiratsioon, varem mul seda polnud. Ma polnud varem lollim, kui olen praegu. Kui mul oleks seitsmendas klassis antud 10. klassi füüsika õpik kätte, oleks ma seda sama palju mõistnud, kui praegugi. Lihtsalt mul puudus inspiratsioon seda kõike meelde jätta. Füüsika inspiratsiooni alge saingi 8.klassi lõpul või 9.klassi algul, kui järsku öeldi, et minu töö oli klassi parim. Edasi läkski mul füüsika nii kergelt, ma pole kunagi pidanud seda õppima. Ainult, et enne seda "inspiratsiooni" ei mäleta ma midagi, ehk mul pole aimugi 8. klassi füüsikast, aga see sellest. Ja ülejäänud inspiratsiooni sain eelmiselt suvelt, aga sellest ma praegu rääkima ei hakka. Lihtsalt sellest piisas, et saada esimesel tsüklil kõik viied ja edasi...

Edasi lasin ma liugu enda sõltuvuse peal. Mul on sõltuvus nende numbrite ja nendega seotud saavutuste vastu. See sai ilmselt juba alguse lapsepõlves, kui tulid kõik need runescaped ja muud online mängud, kus oli vaja leveleid saada. Minu arust olid need tundide viisi pixlite klikkamised täitsa väärt seda, et saada mingile olematule asjale üks number juurde liida ja oled rõõmus, et oled nüüd üks level kõrgem. Palju õnne! Ja kuigi seda on natukene kurb öelda, siis ma olen siiamaani samasugune. Ma ei suuda lõpetada, see ongi minu needus. Kõik viied saada oli minu jaoks lihtsalt veel üks level up. See ongi kõik nagu üks suur mäng minu jaoks. Muidugi ma spikerdasin mõnikord ka üpriski palju. Ja ma tean, kes seda blogi loeb ja kui mõni austatud pedagoog ongi viitsinud nii palju lugeda, siis ma loodan, et te olete piisavalt mõistvad teadmaks, et mul tõesti ei lähe kõike fakte vaja. Kui mul midagi elus vaja läheb, siis ma selle ka jätan meelde. Ma ei õppinud tegelikult kodus üldse palju, kunagi õppisin isegi ilmselt rohkem. Enamustes ainetes sain loogikaga ikkagi läbi. Keemiat näiteks ma tegelikult ei oska vapsjee. Ma ei oskaks öelda, et aluse ja happe reageerimisel tekib sool ja vesi. Kui mulle antakse ette mingi alus ja hape reaktsioonivalemis, siis ma lihtsalt segan need kaks valemit kokku ja saangi kuidagi loogikaga õige tulemuse. Ainuke asi, millega loogika ei aidanud olid kirjandid. Ja raamatud ei aidanud ka, kuna ma olin üpriski kesise lugemusega. Aga asjad mis aitasid olid foorumid ning ka muusika. Tihti peale kummitas peas mingi lugu, kirjutasin selle loo põhjal midagi kirjandisse ja enamasti sellest piisas, et saada viie. Vahepeal mulle isegi tundub, et ma õpin netist rohkem kui koolist. Ütleme, et nädalas tuleb keskmiselt 100 googeldust, vähemalt 5 vikipeedia külastust ning lisaks veel kõik need foorumid ja inimesed. Aga muidugi aitas koolis kohutavalt palju ka psühholoogia. Õpetajad on ka ometigi inimesed. Käitud tunnis ilusti, räägid nendega viisakalt ja näitad, et sa tahad õppida. Muidu ma oleks ühe kirjanduse tsükli ja terve mata valiku aasta hinde nelja saanud. Aga tänu sellele sain ikkagi viie.

Muidugi paljud õpetajad on sellest rääkinud ja vanemad ka räigelt loodavad, et ma lõpetaks kuldmedaliga. Aga mul on järgmise kahe jooksul piisavalt aega, et seda kõik nende lootused ära rikkuda. Aga noh, ehk on see medal isegi tervet seda mõttetust väärt.

Aga kui juba mu "numbriga seotud saavutuste" sõltuvusest juttu tuli, siis peaks ka seda mainima, et mul tekkisid juba noorena sellised konservatiivse kapitalisti tunnused. Mängudes nägi see välja sellisena, et ma ei ostnud eriti asju, isegi kui need väga kasulikud olid, mulle lihtsalt meeldis näha suurt rahahunnikut kuskil lebamas. Päris elus oli see üpriski sarnane. Päris tihti jätsin jäätise või kommi ostmata ja panin raha lihtsalt põhimõtte pärast kõrvale. Mitte, et ma seda millegi jaoks säästnud oleks, vaid mulle lihtsalt meeldis näha kuidas see koguneb. Muidugi paistab natukene kurvalt, kui sa ise elad natukene rondimalt, kuna sa lihtsalt ei suuda raha kulutada. Ma siiamaani jätan päris tihti mingi asja ostmata, isegi siis kui see on praktiline ja vajalik. Aga see eest ma mõnikord ostan asja lihtsalt tema sentimentaalse väärtuse pärast. Kasvõi näiteks mu Zippo on üks mu neljast asjast, mida vaadates ma muutun natukene rõõmsamaks. Muidugi ma ei suitseta ja selle pärast ma väga palju Zippot ei kasutagi, aga seda on kasvõi niisama tore jälgida.


Ühele tahaks öelda, et mul on kahju, et nii läks. Ning teisele tahaks öelda, et mul on hea meel, et niimoodi läks. Aga ilmselt ma ei suuda kumbagile midagi öelda. Nõrk olen.

Kõige hullemad on need ööd, kui sa üritad meeleheitlikult magama jääda, aga lõpuks vahid  pool ööd lihtsalt lakke. Sellise öise ülemõtlemisega võib veel ära surra. Ja viimane kord, kui ma suutsin lõpuks magama jääda nägin ma unes, kuidas ma unetablette sisse tõmbasin.


Aitab küll praeguseks, ma seletan edasi kui ma Nõvalt tagasi jõuan.

The Dive

It starts out with a question. How much of it is real?
The skepticism sets in, and lessens your appeal
Next, you study conspiracy, develop some theories
And become extra wary of all your previous learned material
Your tolerence for stupidity degrades
Most of your friends seem to be trapped in the maze
You narrow your associates down to the few you can stand
And even they sometimes wonder what's going on in that head of yours
You study east and western philosophy, psychology, physics
You think a lot more, and start to question existence
You wonder about your nervous system's limits
You tamper with reality maps, and then ask hallucinogenic induced
"Who am I's? What am I? Am I forever?"
All information breathes in the shallow dark hells of never
You can see where it's leading. You wish you were dreaming
If the castle crumbles no one's there to put it back together

Have you ever felt yourself slippin' away?
Where all you think about's your sanity, and how it decayed?
There's no place to run, no place to hide
You can't escape from inside, and you're losing your mind
You try to think of when it started, and ask yourself why
But each thought deepens the sickness and completes the desert dry
Fear feeds the derangement of the inner eye
With nothing left you find yourself falling to madness so you...

... cry to your god, and act normal to your peers
What if god ain't hearing you? That's your only fear
Each day you think more about your psychosis
No one but you can help you, and you know this
That's the craziest part of it all
In your rational mind, you only know two things for sure
One is that your totally nuts
And the other is that you're the only one with the cure
It doesn't make sense, it's not how you imagined
You never knew it could just happen
You thought it came from stress, suicide, a near death experience
War, drug trips, low pay ,carelessness
You've heard plenty of stories about schizophrenia
But never had evidence of one who thought himself mad
You're going crazy, and desperately reachin' for reason
But the strain to stay sane's your only demon; best believe it

You finally realize that you've always lived in hell
No human model or metaphor can explain how you fell
The puzzle's alive, and it changes as you try to escape it
It created time and made it appear to pass by
You don't know what you think. You don't think what you know
You're a total lunatic, and afraid it's starting to show
Where do you go when your brain is your worst enemy?
The six hundred and sixty six foot tall bridge on seventh street?
You're scared. You're scared. Why are you so scared?
There'd be no problem if you didn't care
Now you've truly formed an opinion about heaven
It starts out with a question, and this is what it ends in

Now I know you've felt yourself slip away
Now all you think about's your sanity, and how it decayed
There's no place to run. No place to hide
You can't escape the fact that you've lost your mind
You can't erase your mistakes. There's no way to rewind
The harder you look, the harder it is to find
Fear feeds the derangement of the inner eye
With nothing left you find yourself falling to madness, so you dive
so you dive 

And with each foot you fall
the voice in your head starts to sound more and more like yours


Kas see siis vääris eraldi postitust?
Jah, vääris küll. Kui midagi on kunagi siin üldse tervet postitust väärt olnud, siis on see just see.  See võiks siin blogis olla kasvõi ainuke postitus, muud polekski vaja.

Lõpuks leiavad kõik valgelt linalt enda vere.

"Olen kloun, olen ülbe,
olen taevas, olen maa
olen jumal, olen ori,
olen see, kelleks saan.
Olen naine, olen mees,
olen üksikuna hoovis
olen parm, olen rikkur,
olen see kes soovid.
Olen viimane, olen võitja,
olen täiuslik plaan
olen sina, olen mina,
olen see, kelleks sa iial ei saa."


Tänasest algab minu uue mõtteelu esimene päev. Leidsin üles enda mõttesugulase. Isegi siis, kui ta oli seda ainult neljaks minutiks. Aga sellest piisas ja ma sain kõigele vastuse. Mul pole rohkem "mis?" ja "mis tuleb?" küsimusi, ma olen lõpuks rahul. Muidugi on varem olnud palju selliseid tarku habemega mehi, kelle juttu mulle meeldib kuulata ja ma leian neilt ka palju seoseid. Aga täna nägin ma midagi teistsugust. Ma nägin täielikku seost, ma nägin iseennast. Kedagi, kes suutis olla rohkem mina, kui mina seda ealeski olen  suutnud. Sest ta suutis välja öelda kõik, millest mina tavaliselt hoidun. Ja neljast minutist piisas, et leida iseennast.


"Ja kuigi terve elu on olesklusvõitlus.
Südames sa tead, et tegelikult oled ju võitnud,
Oled maailma vaadanud ja valikud leidnud,
Oled see kes oled, nii oled valiku teinud."


Tänane hommik oli imelik, tõusin selle peale üles, et kanüülijälg hakkas järsult valutama. Jalg valutab kogu aeg, mis tähendab seda et pole vahet, kas ma kõnnin või mitte. Kuigi üle poole kilta ma ikka kõndida ei suuda. Täna tuli plaaster põlvelt ka maha ja ma nägin ise esimest korda seda haava (mu veri on musta värvi). Ja pmst. näeb see välja nagu mingi frankenstein. Kaks risti on niitidest tehtud ning ühelt ristilt ripub mingi sendimeetri pikkune sinine niit välja. Ja tänasest algab minu suvepuhkus, mis tähendab, et edaspidi võib vabalt võtta. Ehk õpin paar klaverilugu ära, seni kuni ma ujuda ega joosta ei saa. Sest uskuge mind, õues on päris rõve niisama päevitada, kui ujuda ega vette hüpata ei saa.

I found a power in me.

I always somehow knew it existed.

It just needed to be set free.

I have it all, but not what I wanted.

Mulle öeldi, et ma näen välja nagu Dr. House. Imelikul kombel oli mul endal ka enne seda samasugune tunne. Muidu homsest alates üritan ilma karguta käia. Põhimõtteliselt saaksin praegu ka, aga ma liiguksin siis veel aeglasemalt ja ilmselt ei oleks see väga meeldiv ka.


I've got an eraser, a pencil and a vision. I'm gonna erase this world and re-draw it all.


Lürbin praegu kohvi ja mõtlen, et mina olengi vist see kofeiinisõltlane. Kasvõi see, kui tekib janu ja ma lähen kööki. Vaatan ringi ja otsustan mida juua. Kraanivee välistan kohe ära, mahlad on ka kopa nii ette visanud ning kakao ja teega on ka sama lugu. Hakkan siis kohvi tegema, karjun üle maja, et kas äkki soovib keegi veel ning kui sobiv kellaaeg on, siis keegi ikka soovib. Ja kui keegi pereliikmetest peale venna tahabki, siis tavaliselt hakatakse mulle rääkima, et ma teen liiga kanget kohvi. Tegelikult on sarnane seis siis ka, kui janu tekib ja poodi lähen. Kui mitte-alkohoolset jooki tahan, siis tavaliselt ringi vaadates jäävadki ainukesteks võimalusteks kas jäätee või energiajook. Ja jääteega on see viga, et see saab tavaliselt kahe lonksuga otsa. Ja nii jääbki siis pahatihti valikuks energiajook, enamasti Starter.
Ja kohviga on muidugi see lugu, et kui sa jood seda, siis see tekitab hea tunde, kasvõi maitse pärast. Ja muidugi peale joomist on ka hea olla. Tekitab sellise rahulolu tunde, et kõik on hästi. Aga muidugi mu vererõhk hakkab vaikselt sinna fucked up poole kalduma, nii et ma ei tea, mis edasi saab.



Esitatud küsimus: "Kas mineviku teadmised piiravad meid või aitavad meil edasi minna?" Vastus? Ma ei tea.

Ära Võta Liiga Tõsiselt - http://web.zone.ee/darkcloud/2rav6taliigat6siselt.html

Remember me,

because next time we meet,
I wont be the same.


Praegune seisund? Üpriski kesine. Alustaks sellega, et eile oli operatsioon. Kella kümneks läksin haigla, vastasin narkoosiarsti küsimustele, ta tegi paar ettevalmistust ja ma lamasin siis operatsioonilauale maha. Paigaldati mulle kanüül veeni ja selle kaudu anti mulle mingit üldist rahustit. Varsti vahetati see pakike aine vastu, mis pidi mulle narkoosi tekitama (Thiopental?). Narkoosiarst pani mulle siis hapnikumaski suu juurde ja ütles, et ma hingaks. Mulle poldud varem anesteesiat tehtud ja siis ma arvasin, et algul lamad veits aega uimasena ja siis jääd magama. Aga ma hingasin korraks maski juurest hapnikku sisse ja siis laks olingi sügavas unes. Siis äratati mind mingi aeg üles ja mulle oli voodi kõrvale toodud, mulle öeldi, et ma läheks selle peale. Ma algul arvasin, et viiakse kuhugile edasi, sest minu jaoks ei olnud operatsioon veel alanudki. Silmad vajusid selle voodi peale kinni ja kui ma need uuesti lahti tegin, siis avastasin, et ma olengi juba palatis. Lamasin mõnda aega seal palatis ja varsti tuli õde ja ütles, et ma ei pea seal passima, kui ma ei taha. Ja muidugi ma ei tahtnudki, tõusin püsti, panin riide ja lonkasin ühe jala peal välja. Kell üks sain ma juba haiglast välja. 
Arsti sõnul ongi täna kõige valusam päev. Käia ma inimese moodi ei saa, kööki minemiseks kulub palju aega ja see tekitab valu ka. 8-9 päeva pärast võetakse alles niidid välja. Ehk siis selliste ilmadega on päris õudne olla nii, et sa ei saa mitte kuhugile kõndida. Ja samuti on rõve see, et ma ei saa ujuma minna. Pean päikese käes kõrbema.

You can't fight the fact that

life goes black
when those lights go out.