28. September

7:30 - Mobla äratus heliseb, luban endale und seniks kuni seinakell ka 7:30 jõuab. Paar minutit on veel aega. Ja külm on ka.
7:56 - Üks tilluke võileib ja üks tavaline kokteil. Kooliks valmis.
Eesti keel - ZzZzZZzz. Üritan füüsiliselt silmi lahti hoida. Vaimselt pole need see hommik lahti veel tulnud ja ma ikka veel magan.
Füüsika - Esimene mõte on alati õige. Isegi kontrolltöödes.
Kehka - Kas keegi võib kanda põues tuld, ilma et ta riided põleks?
3. vahetund - Kaardimäng raamatukogus. Nagu alati.
Matemaatika - Uimane ja väsinud ma tänagi näin.
4. vahetund - Kaotasin kihlveo, pean eluaeg midagi orja sarnast olema. Vähemalt oli tore vahetund.
Inglise keel - Fraud is a serious crime. ZzzZZzzzZzZz
5. vahetund - Süüa saab! OmNomNomNom!
Bioloogia - Tore on olemas olla.
Saksa keel - Üllatus-Üllatus kontrolltöö. Täpselt nagu iga tund, mõnikord on isegi 2 tükki. Aga seekord on veel suuremahulisem, ehk teeme seda üle 3 tunni.
Klassijuhataja tund - Selline tunne nagu jõulud oleksid juba ukse taga.
15.42 - Üksindus on üksluine. Eriti kui ma olen seda teeb juba pidanud 11 aasta kõndima.
16.39 - OMNOMNOMNOM ja kokteil sisse.
17.00 - Trenni minek
19.46 - Trennist tagasi. Nüüd üks võike omnomnom ja üks väike õlu.
20:30 - Mõtlesin, et peaks õppima hakkama.
21:22 - hakkasin õppima
21:29 - sain õpitud
21:46 - If I miss you, will you miss me back?
23:02 - All the things she said, running through my head.
00:23 - Kaks kõige raskemat asja öö juures on magama jäämine ja ärkvel püsimine - tavaliselt kui tahad üht saad teise

7:37 - Facing another day. Trying to not give up yet.
Täna ma lihtsalt vajan kohvi.
7:42 - Täna olid imelikud unenäod.
Varsti tuleb lumi maha ja hommikuti on aknast välja vaadates palju valgem.
8.14 -  My coffee's gone cold. I'm wondering why.
Saksa keel - Kontrolltöö.. nagu ikka
Eesti keel - 9:37 - Kui mu vihik on valge ja mina olen valge. Kas ma olen siis enda vihikuga võrdväärne?
Füüsika - 10:42 - Kõht on tühi ning järsku hakkas kohutavalt palav.
Vahetund - 12:21 - You make me happy. I hope you are happy too.
Inglise keel - 13:40 - Tund, kus saab karjuda nii palju t*rasid ja muid roppe sõnu kui tahad ja õpetaja karjub kaasa. Ehk siis õppisimegi tunnis ropendama.
Matemaatika - 14:59 - Tean, et sulle ei meeldiks mu tõde
selle jaoks on need ausad valed, et kõik võiks olla veidi parem.
Kodutee - 15:21 - Valmistusin üksluiseks Välja tänavaks. Järsku peatus mu kõrval auto.
16:38 - Leidsin normaalse dubstep loo. Tõmbasin HD-na, 66.9mb oli. Avasin selle ning vastu passisin 1411 kbps. Kaif. Kõik lood peaksid sellised olema, kui nad vaid kõvakettale ära mahuks.
17:47 - Vihm peseb vere, ka homme on päev.
Kõik kordub uuesti, usu, sa näed.
18:00 - All alone again.
18:07 - Energiat ja tahtmist on palju. Lähen karglen, jooksen ja hüplen.
19:59 - Tagasi kodus. Väsinud? Ei ole, energiat on ikka veel üle.
20:07 - Kõndisin kööki, järsku vaatasin alla. Parema käe väike näpp oli üleni verega kaetud, verd tilkus isegi põrandale. Mul vedas ikka räigelt, et vanemad ei märganud. Kähku läksin ja puhastasin näpu ära, aga nüüd on vihik verine =/
20:23 - Väike omnomnom.
21:14 - Mu kõige suurem nõrkus on see, et ma olen nõrk.
21:16 - Hakkasin õppima.
21:32 - Õpitud lõpuks. Mulle kohe üldse ei meeldi see, mida me matemaatikas teeme =/
22:22 - I wished for you by the way.
23:28 -Ma teesklen elus olemist, sest ma isegi tean, mis tunne see on.
23:42 - Hambad pestud, õpikud kotti pandud. Arvuti lülitub välja ning teler lülitub sisse.

...hello?

Minu nägu pannakse miljoni eurolisele küpüürile.

Istun jälle üksi saunas.
Kõik lahkunud - peale tulnud kass.
Olen flooras või olen faunas?
Pigem faunas - ma olen kass.

Netis lihtsalt ringi passin.
Tõmban gigabaidi infot,
sellest end segi passin.
Vahin porni, teesklen nümfot. *

"Kui keegi sind ei mõista,
ei tähenda, et sa oled diip.
Vaid, et sul on võõrsõnaleksikon
ja mõistuse defitsiit."
- sõnab kõlar.
Ülepeksmas biit.

Üritan kirja panna midagi normaalset,
Aga **** küll *****
N***ui midagi ei riimu.
Täitsa ****** värk.
- Sorri, asi läks vist käest ära.

Peksan pead jõuga vastu seina.
Lendavaid verepritsmeid vihkan,
surevaid ajurakke ei leina.
Sa oled ainuke, keda ma ihkan.

Aga sind siin ei ole
ja ma ei topi sind luule.
Silmades armunud helk,
suudleks sind suule,
kaugusesse suunatud pilk.

"Kodanike julgeolek on nagu bingoloto -
Täna ei juhtunud midagi, aga homme haavu lakud.
Me pihud pole tühjad,vaid täis tühjust.
Ja antropofaagid propageerivad ühtsust.
Kohtunikud teevad jõulumehena kingitusi,
Mõrvarid, bandiidid saavad kõik tingimusi."
- segab jälle kõlar vahele.
Ma ei mõista enam nalja.
Siin ei ole ruumi meile kahele,
tuima näoga viskan ta aknast välja.

Haha, täielik vaikus.
Ei kippu ega kõppu,
tühjus peas vaid kaikus.

Lähen magama, ootan öö lõppu.


* - Tegelikult ma ei vahtinud porni.
Ausalt ka.
See tekitas lihtsalt tuju morni.
Miski muu ei sobinud.

And how do you think it makes me feel when I can't feed them?
Oh no!

Keeping it short.

I only exist in a mind of a higher being.

Vahepeal on jälle illusioone tulnud öösel magades (ja ka tavalisi unenägusid). Ja muidugi kõik need ebareaalsed asjad jäävad ikkagi öö piiresse, ärge arvake, et ma hull olen vms. Igastahes viimastel öödel on olnud selliseid asju nagu valge-kuldne pall on õhus ringi lennanud jms. Aga tegelikult üks huvitav küsimus, mis mul selle kohta tuli on selline, et kui oletatavalt roniks mu tuppa sisse röövel ja ma ärkaksin selle peale üles, et ta sorib sahtlites ja teeb lärmi. Kui kaua läheks mul aega aru saamiseks, kas ta on päris või mitte? Need, kes ei ole päris, liiguvad sama moodi ja teevad ka sama moodi lärmi. Selle küsimuse jõudsin nii kaugele mõelda, et ma saaks ilmselt siis aru, kui ta lõpuks ei kao ära (ehk siis on üle 30-60 sekundi) või siis kui ta midagi ütleks. Nojah, mitte keegi pole veel kunagi öösel rääkima hakanud.
Kõik need öised kõndivad ja lendavad asjad on ikka parem kui täiesti tühi ja vaikne maja.



Sulen silmad, näen, kuidas ta sisimas on kurb. Mida ma ikka muuta saan?


Täna oli mini-maraton ning mingi spordipäeva sarnane asi. Mini-maratonil jäin 16. kohale. Rõõmus. Things To Do listis oli küll Top 10, aga ma tean, et ma alati püstitan endale võimatuid eesmärke. Kui ma oleksingi esikümne hulka jäänud, siis ma vapsjee hakkaksin jooksutrenni tegema. Sest praeguse seisuga jäävad mu jooksutulemused aina halvemaks. Edasi läheb vist juba jälle trennipäeviku jutuks ära (edasi pole vaja lugeda, läheb igavaks), ehk ilmselt viimast korda. Viimase 5 päevaga olen võtnud juurde ligikaudu 1.7 kilo. Ja eelmine kord trennis olles avastasin enda seest mingisuguse jõu. Kõik läks paremaks. Tundub, et toidusüsteem töötab. Kohvi pole ammu joonud, kakaod ka mitte. Teed üritan ka täiesti nulli piires hoida, aga sellistel külmadel päevadel on raske soojast joogist eemale hoida. Selline koffeiin lihtsalt viib kehast kreatiini välja ja nullib ta effekti ära. Nagu teeks kilplase tööd. Kaal on natukene tõusnud ja võib öelda, et ma pole enam kanakaalus. Rasvaprotsent on ka tõusnud ning pole enam miniimumi piiri peal, võib isegi öelda, et peaaegu normaalne.

It's sad

Öö teeb maailma ilusaks.

20. november - juba ongi käes see päev.
Kõige vana lõpp, millegi uue algus.
Vaatan ringi, ainult pimedust näen.
Kus see on? Kus on valgus?

Seda enam ei ole, hing tahtis saada vaheldust.
Samamoodi edasi minna ta ei suuda,
ei enam südant, ei enam kahetsust.
Sest täna ongi see päev, mil kõike muuta.

Öö must, taevas hall, helendab hõbekas kuu-
kõik on ühtne, ma ei näe värve.
Selline ma olengi, ei miski muu.
Matan enda ammu surnud närve.

Laiali laotununa jätsin maha enda pagasi,
ootamatult iseendalegi sammusin edasi,
heitsingi siis viimse pilgu tagasi,
valus oli - ma ei näinud kedagi.

Pea karjub, valutab.
Vihmapiisad kukuvad peale.
Piin on terve keha vallutand,
Vihmapiisad langevad näole.

Aga see valu pole nagu tänane vihmasadu,
see on jääv, mitte ajutine.
Tundub nagu tal oleks kuskil enda ladu,
selle jätkudes ongi varsti mu aju pime.

Ja niimoodi see kõik minu ümber jääbki,
selline on minu eksistents,
ma kahtlen, kas värve ma enam näengi.

Ma ju rääkisin seda kõike ette Sulle,
lootsin ehk, et Sa mõistad.
Kuid tundub, et loopisin vaid halge tulle.

Ehk kunagi veel üksteist näeme ka päriselt,
kui mul õnnestub siit välja roomata.
Seni olen sinu jaoks olemas vaid väliselt.

Vahin tuld, mõtlen, mis võib saada must.
Naljakas, et ma ei näe isegi leegil värve.
Kui rebin südame välja - on see ka must?

Tunnen nagu oleksin ma kuldkala.
Upun vedelikus, piiramas paksud klaasid,
et ei kuuleks teiste; vaid enda hala.

Ma olengi kuldkala keset seda ühiskonda.
Aga ma olen isegi endast kenam.
Olen kala, kes kannab ülikonda.

Ja sellised ongi kalad, kes ei ela kastis.
Ainult nii teistest vabamaks saad,
kui oledki kõrgematega mastis.

Kõigest kolm süütut tilka verd
ja tunned end vabalt.
Oled kala keset merd.

Aga ma pole seda kunagi soovinud,
ma ei taha olla vaba - mulle ei sobi,
usu mind, olen proovinud.

Mulle meeldivad varjud,
meeldib pimedus,
meeldib see, mis seal karjub.

Meeldivad illusioonid,
silmapetted,
öö hallikad toonid.

Kuid päikesetõusuga see jälle kaob,
tuleb kiir ja hävitab kõik,
justkui ploki mu mõistusesse taob.

Vaid pimedas olen ma vaba,
see on minu loomus -
ma olen rõõmus seistes üksi öösel keset raba.

Noorena mõtlesin, et ehk kunagi veel muutun.
Olin ignorantne:
pigem aina rohkem värvidest võõrdun.

Tantsisin saatanaga tumedamail ööl,
surmavalss,
kõik see minu omal süül.

Nägin teda vaid kuuvalgel,
Vikati vari mu palgel,
saabus minu aeg.
Teras siis langeb.






On vist aeg ravimeid võtta.
Justkui süstiks end steroide täis
ja siis oleks valmis sammuma sõtta.

Veel üks tablett, mis on valge kui lumi
Veel 500mg paratsetamooli,
veel peotäis magneesiumi,
et suudaks rõõmsa näoga minna kooli.



Igastahes see postitus oli minu viis ütlemaks, et kuidagi uimane ja väsinud on olla. Osad said isegi ehk sellest seosetust tekstist seda aru. Suust tuleb liiga palju iba ja lollust välja. Mida kõike ka inimesed ei teeks:

"This post makes me want to strip naked, burst out of my room window, free fall 21 floors, land in the snow, make a snow angel, shiver from the cold, get hypothermia, DIE!, go the pearly gate, say whats up to Saint Peter, do our secret hand shake, look in the directory for Siddhartha (Buddha), find Him, have Him reincarnate me into a frog, meet a princess, kiss her, turn into a prince, order my subjects to bring me a computer, read to this post again, and cry myself to sleep."

Vaatan möödakäivad inimesi,

mõtlen end nendeks.

Kuulan, kuidas vihmapiisad sosistavad akendele.

Tule, ma võin näidata sulle, kui sügavale tegelikult Alice jäneseurg ulatus. Ma hüppasin temaga koos sinna. Ta jäi Imedemaale pidama. Ma läksin veel edasi. Palju sügavamale. Te ei kujuta ettegi, mida ma sealt leidsin, kuhu ma sattusin. Täiesti uus maailm - ja ma võtsin selle endaga sealt kaasa.


Küsisin direktorilt midagi ja otsustasin ikkagi, et ma ei tee keemia eksamit. Endal lihtsalt nii palju kergem.

All the world is passin' by,
I feel the weight on my feet,
I've been walkin' all day,
Now the night surrounds me,
Traffic lights and shining stars,
What I see above me,
Lead the way, they are my guide.


Kunagi, kui inimesed tundsid end kurvana, siis nad lihtsalt võtsid auto ja sõitsid. Lihtsalt sõitsid. Tankisid ja sõitsid. Ükskõik, mis suunas. Polnud midagi rahustavamat, kui vaadata kõiki neid võõraid kohti, jälgida võõraid inimesi, kõik kuhugile suundumas ning tunda, kuidas kõik mööda tiksub. Ka mina sõitsin kunagi rolleriga öösiti erinevaid linnu läbi. Aga tänapäeval on kõik muutunud. Bensiin hind on liiga suureks tõusnud. Tänapäeval on palju odavam lihtsalt osta üks pooleliitrine laudur ning see endale sisse kallata. Tunne on sama hea, kõik asjad tiksuvad sinust mööda. Hommikul on küll paha olla, aga ilmselt on hinna-kvaliteedi suhe seda väärt.

Tantsi nagu strippar Marcol oleks epilepsia.

Keemia eksam, saavutused, trenn ja tervis - ehk veel terve hunnik igavaid asju, lihtsalt endale ülesmärkimiseks.

Eelmine nädal keemia tunni ajal küsis Triin T. minult, kas ma teen keemia eksami. Ma muidugi vastasin ei. Miks ma peaksin tegema eksami sellises aines, mida ma absoluutselt ei mõista? Aga minu "ei" peale vastas ta, et olümpiaadidel ma küll käin. Nojah, ta jutul oli mõte sees. Igastahes see mõte tundus naeruväärne ja sinna paika see selleks ajaks jäigi.
Aga üleeile/eile/täna on see mõte mind painanud. Aga miks mitte? Peaks lihtsalt natukene õppima ja peaks enam-vähem hakkama saama. Vaatasin eelmise aasta riigieksmit ning mingi osa sellest tundus tuttav ning mingil määral ka õpitav. Praegu seda tehes saaks ilmselt 2 või äärmisel juhul isegi 3. Aga sellest pole hullu. Ma proovisin 9 klassi lõpul niisama, mis oleks juhtunud, kui ma oleks siis füüsika eksami valinud. Tulemus oli selline, et mul jäi paar punkti 3-st puudu. Aga eelmine aasta suutsin kuidagi ikka teha "parima eksami, mida ta eal näinud on". Loodan, et kui keemia ka ikka teen, siis juhtub sama moodi. Ja kui ma teengi, siis ma ilmselt võtan teaduskoolis keemia kursused ka, ehk need aitavad veidike. Igal juhul ma kaalun praegu selle plusse ja miinuseid:
+ Näeks CV-l hea välja - aitaks ülikooli saada.
+ Saaks keemia selgeks.
- Madala skooriga näeks paberitel halb välja.
- Kui ma saangi madala skoori, siis ma ei saaks enam kuldmedalit. Ma ei tea, mis tingimused Kohila koolis on, aga rangemates koolides peavad kõik eksamid olema vähemalt 90%
- Kuna 12. klassis keemiat pole, siis ma peaks selle see aasta tegema. Aga ma plaanisin teha see aasta matemaatika ja füüsika eksamid, kuna ma teen need 12. klassis ka ja see aitaks selleks valmistuda. Aga 3 eksamit ma see aasta ei vaevu tegema nii et ma peaksin matemaatika ilmselt välja jätma.
Ohh jahh.. Ma ei tea veel mis saab.. vaatab, kas asi on seda üldse väärt.


Empathy is the poor man's cocaine
And love is just a chemical by any other name.


   Kõik teevad uuel aastal lubadusi. Ma püstitasin ka endale uuel kooliaastal hunniku lubadusi. Sellisel lihtsal põhjusel, et level up-id ja saavutused on ainukesed asjad, mis mind natukenegi inspireerida suudavad. Tegingi, siis väikese nimekirja, et mul meeles püsiks. Muidugi ma oleks tahtnud selle kirja panna kuhugile mujale, näiteks kalendrisse vms. Aga kahjuks mul pole absoluutselt mingit muud kohta, kus mul see asi meeles oleks. Ning kuna see juba siin üleval on, siis ma seletan ka seda asja natukene:
   Kaardivise 35+m - Peaks üsna selgesõnaline olema. Ainuke asi on, kuna ma seda proovida saan. Praegu on päris tuulised ja niisked ilmad, mis tähendab, et õues ei saa kaarte loopida. Ning mul pole siseruumi ka, mis oleks 35+m pikk, kuigi ehk kunagi saan spordihoones proovida, kui see tühi on. Muidu ma harjutasin vahepeal toas, aga siis on see viga, et iga viskega lendab kaart vastu seina ja kaart läheb katki. Ning ega mul kaarte lõpmatuseni ka pole. Siis ma vahepeal proovisin loopida kõrvitsa sisse, aga mingil määral see retsib ka kaarte ning ja varsti oli kõrvits ära hakitud ka. Vahepeal loopisin ka suures toas. Hea visata esikust läheb sirge tee ning otse kardinasse, kõik kaardid jäävad terveks. Aga siis viskasin üks kord kogematta ühe lille varre pihta ning nojah.. vars koos suure õiega oli maha lõigatud. Peale seda olen ettevaatlikum olnud.
   Mini-maratonil tahaks top 10 sekka jääda. See peaks kuskil umbes järgmine nädal toimuma. Muidugi top 10 on palju tahetud, arvestades, et ma ei saanud eelmine aasta eriti kehkas käia ning ma pole kunagi isegi top 25 olnud. Aga noh, eks ma siis üritan pingutada.
   Shuffle kava all pean silmad Pae & Sarah kava, või siis enamvähem midagi sarnast. Videot ma siia toppima ei hakka selle jaoks on google, sest ma polegi üldse kindel, kas mul on viitsimist, tahtmist ja aega harjutada.
   Ja viimase asjana on praegu "mõlemad silmad nulli" ehk siis mõlemad silmad täitsa korda. Eelmine kevad, kui silmi kontrollimas käisin siis oli vasak 0 ja parem oli -0,5. Suvel silmad ei valutanud, aga praegu kooliajal, kui peab kirjutama, tahvlit vaatama või lugema, siis hakkavad silmad kohe kipitama. Vahepeal istun lihtsalt paljudes tundides silmad kinni, õpetajad ehk isegi arvavad, et ma magan kogu aeg. Tegelikult ma lihtsalt säästan enda silmi. Praegu kasutan ka silmatilku ja varsti läheb uuesti silmaarsti juurde. Ma lihtsalt ei taha hakata prille kandma.


This world is a vampire, she eats her kids. 


   Edasi läheb natukene igavamaks, ehk siis pigem midagi trennipäeviku sarnast ja pigem enda jaoks jälle mõeldud.
Imelik on see, et mu kaal on püsivalt sama suur, kui ta oli kevade algul. Kõigub stabiilselt +/- 1kg ja mingit erilist muutust ei toimu. Ilmselt jalad on trenni puudusel väiksemaks jäänud ja ülejäänud keha on selle raskuse juurde saanud.
Imelik on ka see, et mu rasvaprotsent on miinimumi lähedane, päris pikka aega on olnud. Kui see mingi 3-4% veel allapoole kukuks, siis see oleks normaalsuse piiridest väljas. Ma ei saa aru, kuhu see kõik kaob? Kui ma näiteks joon õhtul mitu õlle ära, siis see peaks juba midagi mõjutama. Aga kui ma söön veel näiteks kartulikrõpse õlle kõrvale, siis sel hetkel peaks kõik toit peaaegu tervena minema rasvaks. Aga mul vist ei lähe, ma ei tea, miks. Kui ma oleksin naine, siis ma oleksin muidugi õnnelik, aga kuna ma pole, siis miinimum rasvaprotsent ei ole nii tore asi.
   Täna lõppes minu kreatiini kuur, mis tähendab, et nüüd hakkan seda vähem tarbima. Ma pole juba mitu päeva hommikul kohvi joonud, kuna see nullib kreatiini mõju ära. Selle asemel söön lihtsalt hommikul natukene rohkem ja tõmban endale kokteili sisse.
Imelikud ained, mida müüakse on ka suurtes pakendites süsivesikud. Nimetatakse neid uhkelt süsivesikuteks ja siis pannakse tootja poolt veel omakorda uhke nimi nagu "dextro" ja pakendatakse sportlikku pakendisse. Aga mis asi see tegelikult on? 100% viinamarjasuhkur. Lihtsalt tavaline viinamarjasuhkur. Aga imelikul kombel on sellistes spordipakendites suhkrud palju odavamad, kui toidupoest ostes, ma ei tea miks.
   Igastahes täna olin kehalises vahepeal väravas ja üritasin palli puhtaks lüüa, aga samal ajal lõi keegi teiselt poolt ka samal ajal palli. Parema jala suur varvas sai veits haiget. Praegu on viinakompress peal ning kui selle ära võtan, siis panen jäägeeli ka. Päris valus on tegelikult kõndida, ma ei tea, kui hästi ma homme kehkas joosta suudan. Tegelt ma ei tea, kuidas ma peale seda korralikult üldse täna joosta suutsin, rõõmus nägu peas, hambad ristis. Praegu on ka veits valus kõndida ning on veits paistes. Aga ma loodan, et see on lihtsalt põrutus ja midagi tõsisemat pole. Smile =)

Kui end müüa tahad, pane ise kuulutus lehte.

Silmapetted, kool, kursused, trenn jms. igavad asjad - ehk lihtsalt ülesmärkimiseks.

   Eilne öö oli tavaliselt adrenaliini rohkem. Jäin rahulikult magama ja kui öösel mingi hetk silmad lahti tegin, siis sõitis minu tuppa üks robot (nad on öösel palju hirmsamad kui päeval, ausalt ka.) Jah, täitsa päris robot. Ta oli selline madalam, umbes meetri kõrgune; sõitis samasuguste lintide peal nagu tangidki ning tal oli üleval kaks punast sensori sugust asju, mis paistsid öösel eriti hästi välja. Sõitis mu voodi kõrvale, jalgade juurde. Ja siis lasi järsku lendu sellise ümmarguse teradega asja, mis näeb välja umbes nagu need traadid, mis vispli otsas on. Ainult, et traatide asemel olid suuremad metallist triibud ning see kera oli umbes gloobuse suurune. Ja siis see lendas suure hooga napilt minu kohalt üle. Pööreldes tegi see sellist tiiviku häält, enam reaalsemaks asi ei saanud minna. Mõtlesin, et kui ma sellega pihta saaks, siis ma oleks ilmselt surnud või jääks vigaseks - see lendas nii napilt mööda. Hingeldasin, süda peksles meeletult ja adrenaliin möllas. Robot oli ära kadunud. Imelikul kombel ei olegi mul varem öösel seda tunnet olnud, et ma võiksin ohus olla. Kui süda maha rahunes ja adrenaliin ära kadus, siis jäin uuesti magama.
   Ja kui järgmine kord uuesti silmad lahti tegin, siis jalutas uksest sisse kentaur! Mitte väga suur, ütleme, et umbes sama kõrge kui mina. Rahulikult jalutas minu poole ja jäi seisma voodi kõrval, täitsa minu lähedal - kui ma oleks käe välja sirutanud, siis ma oleksin saanud teda puudutada. Miskipärast tundsin, et end ohustatuna. Arvasin, et ta tahab mulle halba teha või mind rünnata. Vaatasin teda - ta tõesti nägi kuri välja. Ootasin, mida ta teeb. Ootasin seda hetke, mil ta võib midagi äkkilist teha. Ja siis ta lihtsalt aeglaselt tõstis käe. Käsi oli püstoli kujus, nagu inimesed ikka teevad. Sihtis sellega minu poole ja siis lihtsalt korra tõstis käelaba kiirelt, nagu ta oleks mind tulistanud. Ja siis ta kadus.. Nojah.. Need küll eriti normaalsed asjad pole.

   Ja siis veel kool on pihta hakanud..  Mulle meeldib koolis käia. Mulle meeldib vara tõusta ja zombina ringi kõndida. Mulle meeldib hommikul unisena klassis istuda, üritada aru saada, millest õpetaja klassi ees räägib. Mulle meeldib matemaatikas vaadata eelmist ülesannet ja siis mõelda, kuidas fakki ma õige vastuse sain, kuna mõnikord läheb mul tükk aega aega enne kui ma aru saan, kuidas ma selle ära lahendasin või miks ma mingid arvud kirja panin. Mulle meeldib käia erinevates tundides ning aru saada, kuidas kõik õpetajad õpetavad ikka totaalselt erinevalt. Mulle meeldib tunnis kaasa teha niikaua kuni mu aju valutama hakkab ja ma enam absoluutselt millestki aru ei saa, aga siiski teen alateadlikult kuidagi kõike kaasa. Mulle meeldib kehkas joosta pikki maid niimoodi, et jalad kanged ja valusad ning hingata ei suuda. Mulle meeldib minna viimasesse tundi, lihtsalt seal istuda nii, et koolipäevast on kopp ees, pea valutab ja tahtmine on kiirelt klassist välja joosta. Mulle meeldib koolist koju kõndida, rampväsinuna ning kui õues on liiga palav või liiga külm. Ja kõndides samal ajal mõelda, et kui koju jõuan siis jään magama või joon kohvi. Mulle meeldib, et alati kui ma koolist koju jõuan tuleb energia tagasi sisse, tahaks jälle toimetama hakata. Mulle meeldib vaadata e-koolist koduseid ülesandeid ning siis mõelda, et ma hakkan neid varsti tegema. Mulle meeldib 3 tunni pärast mõelda sama asja. Mulle meeldib vaadata kella, mõelda, et kell on juba räigelt palju, homme peab vara tõusma ning räige väsimus on ka peal. Mulle meeldib alles siis hakata tegema koduseid ülesandeid, kuigi tahaks õudsalt magama minna.
Tegelikult iseasi kui palju need asjad mulle praegu meeldivad. Aga kunagi jään ma neid kindlalt igatsema.

   Aga üks tavaline probleem kooli juures on see, et seal pole piisavalt aega. Kuigi on aega (enamus) elementaarsed asjad selgeks õpetada, aga pole aega sinna juurde midagi huvitavat õpetada. Pole aega näidata, et isegi täiesti igavad ja tuupimise ained võivad huvitavad olla. Näiteks praegu õpime matemaatikas aritmeetilist jada, aga õpetaja ei räägi mitte üht sõnakestki fibonacci rajast. Kasvõi füüsikas võiksime ühe tunni rääkida Schrödingeri kassist või ükskõik millest. Lihtsalt näidata, et kõik ei ole nii puhas tuupimine. Aga nojah, meil pole isegi aega õppekava läbi teha, vaevalt, et meil aega selliste asjade jaoks on.


   Kuuendast õppenädalast, ehk umbes 4. oktoobrist algab mul teaduskooli mateematika ning füüsika kursused. Mõlemad kestavad 3 EAP'd (ainepunkti), mis tähendab mõlema puhul umbes 50 tundi iseseisvat tööd ning 30 tundi. Ehk siis tavalisele õppimisele tuleb mul kõvasti rohkem tunde. Mõlemad kursused toimuvad tavaposti teel, ma imestan, et nad netti ei viitsi/taha materjali üles laadida.
   2. Oktoobril algavad füüsikas õpikojad. Alguses räägiti, et peab hakkama Raplasse sõitma, aga praeguse seisuga tuleb välja, et on võimalust, et toimub hoopis kohilas. Jess! Palju kergem. Lihtsalt mingid katsed 8 korda õppeaasta jooksul ning iga katse kestab 4 tundi. Pole hullu.
   11. Oktoobril tahaks võtta ka gnostilise meditatsiooni kursused. Miks? Ainuke põhjus on see, et ma tahan saavutada astraalrännaku, meditatsioon kui selline ei olegi minu jaoks nii tähtis. Kursus toimub netis ja kestab 9 nädalat. Iga nädal on üks teema, ehk ma pean siis ainult korda nädalas kaasa tegema, kuigi esimesed 3 nädalat on mul praktiliselt läbitud.


   Kummaline on see, et kuigi ma ei saanud jõuludest saati kehalises käia; Juunis lasin ma vapsjee karkudega ringi vahepeal; paljud arstid rääkisid mulle, kuidas mu parem jalg on vasakust kohe palju väiksem ning parem jalg jäigi aina väiksemaks ja nõrgemaks, aga sellest hoolimata pole mu jooksmine ja vastupidavus eriti halvemaks läinud. Kõik muu on suvega kannatanud, aga jalad on jõuludest jäänud vist ikka sama tugevaks, kuigi nad on palju väiksemad. Mini maratoni ringi suutsin imelikul kombel väga edukalt kaasa joosta.
   Samuti üritan veel praegu (kui muud asjad veel peale ei suru) rohkem trennis käia. Eriti aitab sellele kaasa see, et vend on hakanud ka trennis käima ning mul on päris hea temaga lihtsalt kaasa minna. Trenni teen praegu vana kava järgi, et lihtsalt eelmise kevadega samasse vormi saada. Varsti hangin uue trennikava, aga otsustasin, et toitumiskava ma hankima ei hakka - saan ilma selleta ka ise hakkama. Ja muidugi pärast ja enne trenni on ainuke aeg, kus ma tohin avalikult kodus õlle juua. Haha, alguses oli selline vabadusse tunne käia ringi, premiumi purk käes. Aga eelmine kord ei maitsenud õlu enne trenni eriti hästi, sest see kokteil nägi välja selline: 3-4 muna, 250ml õlle, 2 lusikat suhkrut ning maitse leevendamiseks natukene piima. Õlu ja munad ei sobi eriti kokku..
Ja samuti otsustasin täna enda sõnavara tagasi tõmmata. Vaatasin end kõrvalt ning märkasin mitu korda ma sõna "t*ra" enesele teadmata päevas kasutan. Kehkas tuli neid vist natukene alla kümne. Ja ma ei saa midagi parata, need tulevad automaatselt.

lt's hard to get rid of people who don't know you hate them.

My worst habit is waking up every day.

13:05 - Viimane suvevaheaja päev ikkagi. Võtsin sahtlist viimase alles jäänud muskaatpähkli, kuna osad sõid terve paki ära neid. Hommikul kohvi ei joonud. Võiks pikalt ning teaduslikult seletada, aga hoian end tagasi. Kaalusin pähkli ära, täpselt 5 grammi. Tõin köögist riivi, riivisin pähkli ära, kallasin tassi ja seekord jõin piimaga sisse. Piim õnneks võtab maitse enam-vähem ära.

13:35 - Läksin poodi uue paki järgi. Männiku ongi vist ainuke koht Kohilas, kus neid müüakse.

13:55 - Jõudsin poest tagasi. Alevisse jõudes ma imestasin, et seal nii palju rahvast oli. Ma vist alateadlikult arvasin ,et enamik inimesi magab praegu või istuvad kodudes ja naudivad hommikust kohvi. Poodi jõudes ma ostsin veel purgi RC colat ja siis veel paki krevette. Ja ka viimase paki Santa Maria muskaatpähklit, vedas. See on mingil natukene naljakas, et kui mul ei oleks nii tugev immuunsüsteem, siis ma saaksin end 9.30 .- eest umbes 40 tunniks kivvi tõmmata.

14:16 - Riivisin ära 3,5g. Muidugi oleks võinud terve 5g pähkli ka ära riivida, aga see on alati õnnemäng, kui palju aineid üks pähkel sisaldab ja homme on pooleldi koolipäev, ei hakka riskima.

15:07 - Lihtsalt vahemärkuseks: praadisin pelmeenid ära.

15:22 - Pea on natukene paks ja jalad on nii rasked, et kööki on väsitav minna. Miskipärast kahtlustan, et mul ei laksigi korralikult ära.

18:19 - Ei ole absoluutselt midagi, ei funganud vist jälle.

18:56 - Janu? Alles nüüd? Tõusin arvuti tagant püsti, hakkasin minema kööki, et midagi juua ja siis bang! Nagu oleks juua täis. Lootsin, et keegi ei näeks, et ma tuigun.

20:12 - Seest on õõnes ja jalad värisevad. Hoian pead kätel, sest pea käitub imelikult. Suu kuivab, pean kogu aeg vett jooma. Ootamatud külalised. Õues seistes laksis täitsa ära. Oleksin vist pidanud ütlema, et ma pole just enda tavalises seisundis, sorri. Jalg värises ning mõte oli tuim. Jälle toas istudes mõtlesin, et kui väga paha hakkab, siis ma lähen kodust ära ja lähen oksendan kuskil mujal.

22:19 - Pea käib ringi. Ei! Tuba pöörleb ja pea on paigal. Vähemalt siis kui midagi teen.. Aga kui ma lihtsalt istun ja vahin ühte kohta, siis pole midagi. Ainult naljakas on olla kuidagi.

8:28 Õnneks ei pidanud eelnevat plaani täide viima, aga öösel tõusin korduvalt üles ja jõin vett. Kuigi tõin veetassi voodi kõrvale, siis hommikuks ikkagi suu kuivas. Pea valutab, pilk on aeglasem kui mõte ning silmad on ikka punakad. Ma värisen, aga peab kooli varsti roomama.

11:16 - Seisan kooli ees, ootame paraadi. Jalad on räigelt rasked ning kõndimine tundub väsitav. Peas on selline imelik vint sees. Nagu selline tunne, kui hakkab tulema nõrgem pohmakas, aga siis otsustad õlle või midagi lahjat juua, et pohmakat edasi lükata. Aga vähemalt pole silmad enam punased. Mõte ka ei jookse eriti, ma oleks nagu teises maailmas - kõik on tuimem.

17:42 - 28 tundi on pähkli söömisest möödas. Pea valutab õrnalt ja kõhus on rõve tunne, aga muidu võib öelda, et enamus on mööda läinud nüüdseks.
Ootamatu oli see, et mul oli peale seda pähklisöömist kogu aeg õudne nälg. Kui mu tavaline vabadepäevade söök näeb umbes välja selline, et hommikul üks kohv ja küpsised ning õhtul krõpsud, pelmeenid jms veel keegi leida suudab, siis praegu jäi isegi mul pärast veskis prae kinni tõmbamist kõht nii tühjaks.