Öö teeb maailma ilusaks.

20. november - juba ongi käes see päev.
Kõige vana lõpp, millegi uue algus.
Vaatan ringi, ainult pimedust näen.
Kus see on? Kus on valgus?

Seda enam ei ole, hing tahtis saada vaheldust.
Samamoodi edasi minna ta ei suuda,
ei enam südant, ei enam kahetsust.
Sest täna ongi see päev, mil kõike muuta.

Öö must, taevas hall, helendab hõbekas kuu-
kõik on ühtne, ma ei näe värve.
Selline ma olengi, ei miski muu.
Matan enda ammu surnud närve.

Laiali laotununa jätsin maha enda pagasi,
ootamatult iseendalegi sammusin edasi,
heitsingi siis viimse pilgu tagasi,
valus oli - ma ei näinud kedagi.

Pea karjub, valutab.
Vihmapiisad kukuvad peale.
Piin on terve keha vallutand,
Vihmapiisad langevad näole.

Aga see valu pole nagu tänane vihmasadu,
see on jääv, mitte ajutine.
Tundub nagu tal oleks kuskil enda ladu,
selle jätkudes ongi varsti mu aju pime.

Ja niimoodi see kõik minu ümber jääbki,
selline on minu eksistents,
ma kahtlen, kas värve ma enam näengi.

Ma ju rääkisin seda kõike ette Sulle,
lootsin ehk, et Sa mõistad.
Kuid tundub, et loopisin vaid halge tulle.

Ehk kunagi veel üksteist näeme ka päriselt,
kui mul õnnestub siit välja roomata.
Seni olen sinu jaoks olemas vaid väliselt.

Vahin tuld, mõtlen, mis võib saada must.
Naljakas, et ma ei näe isegi leegil värve.
Kui rebin südame välja - on see ka must?

Tunnen nagu oleksin ma kuldkala.
Upun vedelikus, piiramas paksud klaasid,
et ei kuuleks teiste; vaid enda hala.

Ma olengi kuldkala keset seda ühiskonda.
Aga ma olen isegi endast kenam.
Olen kala, kes kannab ülikonda.

Ja sellised ongi kalad, kes ei ela kastis.
Ainult nii teistest vabamaks saad,
kui oledki kõrgematega mastis.

Kõigest kolm süütut tilka verd
ja tunned end vabalt.
Oled kala keset merd.

Aga ma pole seda kunagi soovinud,
ma ei taha olla vaba - mulle ei sobi,
usu mind, olen proovinud.

Mulle meeldivad varjud,
meeldib pimedus,
meeldib see, mis seal karjub.

Meeldivad illusioonid,
silmapetted,
öö hallikad toonid.

Kuid päikesetõusuga see jälle kaob,
tuleb kiir ja hävitab kõik,
justkui ploki mu mõistusesse taob.

Vaid pimedas olen ma vaba,
see on minu loomus -
ma olen rõõmus seistes üksi öösel keset raba.

Noorena mõtlesin, et ehk kunagi veel muutun.
Olin ignorantne:
pigem aina rohkem värvidest võõrdun.

Tantsisin saatanaga tumedamail ööl,
surmavalss,
kõik see minu omal süül.

Nägin teda vaid kuuvalgel,
Vikati vari mu palgel,
saabus minu aeg.
Teras siis langeb.






On vist aeg ravimeid võtta.
Justkui süstiks end steroide täis
ja siis oleks valmis sammuma sõtta.

Veel üks tablett, mis on valge kui lumi
Veel 500mg paratsetamooli,
veel peotäis magneesiumi,
et suudaks rõõmsa näoga minna kooli.



Igastahes see postitus oli minu viis ütlemaks, et kuidagi uimane ja väsinud on olla. Osad said isegi ehk sellest seosetust tekstist seda aru. Suust tuleb liiga palju iba ja lollust välja. Mida kõike ka inimesed ei teeks:

"This post makes me want to strip naked, burst out of my room window, free fall 21 floors, land in the snow, make a snow angel, shiver from the cold, get hypothermia, DIE!, go the pearly gate, say whats up to Saint Peter, do our secret hand shake, look in the directory for Siddhartha (Buddha), find Him, have Him reincarnate me into a frog, meet a princess, kiss her, turn into a prince, order my subjects to bring me a computer, read to this post again, and cry myself to sleep."