Eilne öö oli tavaliselt adrenaliini rohkem. Jäin rahulikult magama ja kui öösel mingi hetk silmad lahti tegin, siis sõitis minu tuppa üks robot (nad on öösel palju hirmsamad kui päeval, ausalt ka.) Jah, täitsa päris robot. Ta oli selline madalam, umbes meetri kõrgune; sõitis samasuguste lintide peal nagu tangidki ning tal oli üleval kaks punast sensori sugust asju, mis paistsid öösel eriti hästi välja. Sõitis mu voodi kõrvale, jalgade juurde. Ja siis lasi järsku lendu sellise ümmarguse teradega asja, mis näeb välja umbes nagu need traadid, mis vispli otsas on. Ainult, et traatide asemel olid suuremad metallist triibud ning see kera oli umbes gloobuse suurune. Ja siis see lendas suure hooga napilt minu kohalt üle. Pööreldes tegi see sellist tiiviku häält, enam reaalsemaks asi ei saanud minna. Mõtlesin, et kui ma sellega pihta saaks, siis ma oleks ilmselt surnud või jääks vigaseks - see lendas nii napilt mööda. Hingeldasin, süda peksles meeletult ja adrenaliin möllas. Robot oli ära kadunud. Imelikul kombel ei olegi mul varem öösel seda tunnet olnud, et ma võiksin ohus olla. Kui süda maha rahunes ja adrenaliin ära kadus, siis jäin uuesti magama.
Ja kui järgmine kord uuesti silmad lahti tegin, siis jalutas uksest sisse kentaur! Mitte väga suur, ütleme, et umbes sama kõrge kui mina. Rahulikult jalutas minu poole ja jäi seisma voodi kõrval, täitsa minu lähedal - kui ma oleks käe välja sirutanud, siis ma oleksin saanud teda puudutada. Miskipärast tundsin, et end ohustatuna. Arvasin, et ta tahab mulle halba teha või mind rünnata. Vaatasin teda - ta tõesti nägi kuri välja. Ootasin, mida ta teeb. Ootasin seda hetke, mil ta võib midagi äkkilist teha. Ja siis ta lihtsalt aeglaselt tõstis käe. Käsi oli püstoli kujus, nagu inimesed ikka teevad. Sihtis sellega minu poole ja siis lihtsalt korra tõstis käelaba kiirelt, nagu ta oleks mind tulistanud. Ja siis ta kadus.. Nojah.. Need küll eriti normaalsed asjad pole.
Ja siis veel kool on pihta hakanud.. Mulle meeldib koolis käia. Mulle meeldib vara tõusta ja zombina ringi kõndida. Mulle meeldib hommikul unisena klassis istuda, üritada aru saada, millest õpetaja klassi ees räägib. Mulle meeldib matemaatikas vaadata eelmist ülesannet ja siis mõelda, kuidas fakki ma õige vastuse sain, kuna mõnikord läheb mul tükk aega aega enne kui ma aru saan, kuidas ma selle ära lahendasin või miks ma mingid arvud kirja panin. Mulle meeldib käia erinevates tundides ning aru saada, kuidas kõik õpetajad õpetavad ikka totaalselt erinevalt. Mulle meeldib tunnis kaasa teha niikaua kuni mu aju valutama hakkab ja ma enam absoluutselt millestki aru ei saa, aga siiski teen alateadlikult kuidagi kõike kaasa. Mulle meeldib kehkas joosta pikki maid niimoodi, et jalad kanged ja valusad ning hingata ei suuda. Mulle meeldib minna viimasesse tundi, lihtsalt seal istuda nii, et koolipäevast on kopp ees, pea valutab ja tahtmine on kiirelt klassist välja joosta. Mulle meeldib koolist koju kõndida, rampväsinuna ning kui õues on liiga palav või liiga külm. Ja kõndides samal ajal mõelda, et kui koju jõuan siis jään magama või joon kohvi. Mulle meeldib, et alati kui ma koolist koju jõuan tuleb energia tagasi sisse, tahaks jälle toimetama hakata. Mulle meeldib vaadata e-koolist koduseid ülesandeid ning siis mõelda, et ma hakkan neid varsti tegema. Mulle meeldib 3 tunni pärast mõelda sama asja. Mulle meeldib vaadata kella, mõelda, et kell on juba räigelt palju, homme peab vara tõusma ning räige väsimus on ka peal. Mulle meeldib alles siis hakata tegema koduseid ülesandeid, kuigi tahaks õudsalt magama minna.
Tegelikult iseasi kui palju need asjad mulle praegu meeldivad. Aga kunagi jään ma neid kindlalt igatsema.
Aga üks tavaline probleem kooli juures on see, et seal pole piisavalt aega. Kuigi on aega (enamus) elementaarsed asjad selgeks õpetada, aga pole aega sinna juurde midagi huvitavat õpetada. Pole aega näidata, et isegi täiesti igavad ja tuupimise ained võivad huvitavad olla. Näiteks praegu õpime matemaatikas aritmeetilist jada, aga õpetaja ei räägi mitte üht sõnakestki fibonacci rajast. Kasvõi füüsikas võiksime ühe tunni rääkida Schrödingeri kassist või ükskõik millest. Lihtsalt näidata, et kõik ei ole nii puhas tuupimine. Aga nojah, meil pole isegi aega õppekava läbi teha, vaevalt, et meil aega selliste asjade jaoks on.
Kuuendast õppenädalast, ehk umbes 4. oktoobrist algab mul teaduskooli mateematika ning füüsika kursused. Mõlemad kestavad 3 EAP'd (ainepunkti), mis tähendab mõlema puhul umbes 50 tundi iseseisvat tööd ning 30 tundi. Ehk siis tavalisele õppimisele tuleb mul kõvasti rohkem tunde. Mõlemad kursused toimuvad tavaposti teel, ma imestan, et nad netti ei viitsi/taha materjali üles laadida.
2. Oktoobril algavad füüsikas õpikojad. Alguses räägiti, et peab hakkama Raplasse sõitma, aga praeguse seisuga tuleb välja, et on võimalust, et toimub hoopis kohilas. Jess! Palju kergem. Lihtsalt mingid katsed 8 korda õppeaasta jooksul ning iga katse kestab 4 tundi. Pole hullu.
11. Oktoobril tahaks võtta ka gnostilise meditatsiooni kursused. Miks? Ainuke põhjus on see, et ma tahan saavutada astraalrännaku, meditatsioon kui selline ei olegi minu jaoks nii tähtis. Kursus toimub netis ja kestab 9 nädalat. Iga nädal on üks teema, ehk ma pean siis ainult korda nädalas kaasa tegema, kuigi esimesed 3 nädalat on mul praktiliselt läbitud.
Kummaline on see, et kuigi ma ei saanud jõuludest saati kehalises käia; Juunis lasin ma vapsjee karkudega ringi vahepeal; paljud arstid rääkisid mulle, kuidas mu parem jalg on vasakust kohe palju väiksem ning parem jalg jäigi aina väiksemaks ja nõrgemaks, aga sellest hoolimata pole mu jooksmine ja vastupidavus eriti halvemaks läinud. Kõik muu on suvega kannatanud, aga jalad on jõuludest jäänud vist ikka sama tugevaks, kuigi nad on palju väiksemad. Mini maratoni ringi suutsin imelikul kombel väga edukalt kaasa joosta.
Samuti üritan veel praegu (kui muud asjad veel peale ei suru) rohkem trennis käia. Eriti aitab sellele kaasa see, et vend on hakanud ka trennis käima ning mul on päris hea temaga lihtsalt kaasa minna. Trenni teen praegu vana kava järgi, et lihtsalt eelmise kevadega samasse vormi saada. Varsti hangin uue trennikava, aga otsustasin, et toitumiskava ma hankima ei hakka - saan ilma selleta ka ise hakkama. Ja muidugi pärast ja enne trenni on ainuke aeg, kus ma tohin avalikult kodus õlle juua. Haha, alguses oli selline vabadusse tunne käia ringi, premiumi purk käes. Aga eelmine kord ei maitsenud õlu enne trenni eriti hästi, sest see kokteil nägi välja selline: 3-4 muna, 250ml õlle, 2 lusikat suhkrut ning maitse leevendamiseks natukene piima. Õlu ja munad ei sobi eriti kokku..
Ja samuti otsustasin täna enda sõnavara tagasi tõmmata. Vaatasin end kõrvalt ning märkasin mitu korda ma sõna "t*ra" enesele teadmata päevas kasutan. Kehkas tuli neid vist natukene alla kümne. Ja ma ei saa midagi parata, need tulevad automaatselt.
lt's hard to get rid of people who don't know you hate them.
0 kommentaar(i):
Post a Comment