Mix some vodka with caffeine

Hiljuti registreerisin end ka ametlikult Tartu elanikuks. Uhke tunne, aga samas sellega tuli kaasa nii head kui halba. Kõige halvem asi selle juures on see, et ma ei saa sõidukompensatsiooni kodus käimise eest. Samas üks positiivne külg on see, et ma saan endale Tartusse perearsti. Homme saan enda vanalt perearstilt haigusraamatu koopia kätte ning seejärel peaks kõik ladusalt minema. Pluss, Rapla ülevaataja pidi kõiki ajateenistusse saatma, tõenäoliselt saadaks ta isegi mind koos meniskirebendiga sinna. Op tegi küll asja paremaks, aga aegajalt lööb ikka põrguvalu sisse, tont teab miks.

But everybody's gone
And I've been here for too long

To face this on my own

Well I guess this is growing up

Well I guess this is growing up

Vahepeal oli mul ka lauaarvutiga probleeme. Mõnikord kui ma ta tööle panen, siis alguses ekraan vilgub ja seejärel muutub mustaks, tavaliselt piisab paarist 3-4 restardist, aga viimane kord tegin 2 tundi neid restarte (mitte muidugi ise kõrval passides), aga ei midagi. Arvasin, et videokaart on kutu, kuna mul on sellega igasugu jamasid olnud. Postitasin Hinnavaatluse foorumisse ka enda probleemi stiilis 'ekraan vilgub, aga tööle ei lähe' ja uskumatul kombel teadsid nad kohe öelda, et monitori toiteahelas on kondensaatorid paisunud. Vedasin siis arvuti sauna (seal on telekas, mida sain monitorina kasutada) ja töötaski. Täiesti vaimustav minu arust. Ma lähen sinna lihtsa tekstiga, et ekraan vilgub ja nad oskavad mulle kohe nii täpse lahenduse pakkuda. Olgu kiidetud see inimene, kes it-pätid leiutas. Muidugi olen ma nüüd ülimalt õnnelik, et uut videokaarti ei pea ostma ja mul juba õnnestus leida sootsa hinnaga kasutatud, kuid hea monitor.




Olen ka suure huviga jälginud enda õppekava - nii palju põnevaid aineid ja nii palju valikuid tuleb teha. Põhimõtteliselt pean valikainete juba bakalaureuses ära otsustama, mida ma edasi tahan teha, kuigi suurem valik tuleb teha magistris, peab juba praegu algust tegema. Näiteks, kui ma tahaks magistris õppida militaarfüüsikas, sel juhul peaksin ma juba praegu valikainena võtma 'militaar- ja sisekaitsetehnoloogiad'. Ma arvan, et nende valikutega tuleb mul veel tükk peamurdmist, sest nii palju põnevat ning samas vaja otsustada, mis on tähtis, mis ei ole. Näiteks otsustasin ma juba praegu ära, et ma ei hakkagi õppima eesti keele väljendusoskust vaid selle asemel õpin saksa keelt. Vot, üks hea otsust tehtud, viisteist tükki veel.

Huvitav fakt: ma olen Skyrimi 2 korda läbi teinud. (õudne saavutus, onju)

Looks like it's gonna be another one of those rainy days again.

Viimased päevad on üpriski tegusad olnud. Eile käisin süstaga sõitmas Valklast Pedassaareni. Alguses oli aerutamine üpriski katsumus, varasem kogemus puudus ja puhus tugev külgtuul. Alguses oli raskusi teiste tempos püsimisega, aga ega see vahemaa väga suureks ei kasvanud. Saarele jõudes tegime peatuse, vaatasime ringi ja reisijuht rääkis meile saare ajaloost nii mõndagi huvitavat. Tegu oli liivasaarega ja kuna Eestis on valdavalt läänetuuled, siis lääneküljest puhub saart aina harvemaks ning kõik see lendab saare idaküljele ehk varsti võib see saar Eestimaaga ühenduses olla. Sõitsime saarele pooltiiru peale, peatusime teisel pool ja jalutasime veelgi edasi. Saarel oli veel väljarenditav saunamaja, milles praegugi seltskond peatus ning hästi suuri ämblikuvõrkusid ja ka suuri ämblike. Saare kõige suurem ämblik oli umbes nii suur, nagu mina prooviksin sõrmedega fotokaamerat teha. Peagi hakkasime tagasi sõudma ning see oli palju kergem, sest laineid ei olnud ja rütm oli käes. Pidi aga 15 tõmmet tegema ja siis teisi järgi ootama, sest liikusime liigagi hästi. Kokku kestis see lõbu umbes 3,5 tundi ja vesi oli üllatavalt soe. Isegi mina, külmavares, võin öelda, et see oli soe. Ma arvasin, et põhjarannikul on alati jääkülm vesi - ma oleksin isegi ujuma läinud, aga ma olin niigi süstamatkast läbi märg, nii et ma ei näinud mõtet.

                              No woman can resist the pleasure of not having to deal with me!

Muidugi tänu eilsele matkale nägin ma täna öösel õudusunenägusid - 3 korda lausa ja kõik olid seotud ämblikutega, sest ma ei ole eriline ämblikuinimene. Vahepeal kui nägin, et minu teki peale ronib ämblik, siis ma isegi võtsin teki ja viskasin selle kaugele põrandale. Hiljem, kui ma taipasin, et see oli kõigest uni, siis muidugi ma pidin sellele järgi minema. Järgmise õudusunenäoga lükkasin lihtsalt teki endast eemale. Huvitav, mulle pole varem midagi niimoodi mõjunud.


Täna vedasime äsja-rentitud venna korterisse mööblit ja korrastasime seda. Huvitaval kombel polnud ta seda korterit varem näinudki - täna nägi seda läbi Skype esimest korda. Korter asub Mustamäel ja kuna ma pole eriti linnainimene, siis nägin enda jaoks nii mõndagi huvitavat. Esimesena nägin allkorruse naabrit, kes eeskotta sisenedes lendas pikali, kuid õnneks jäi käes olev šampuse pudel terveks. Tõusis püsti, tuigerdas edasi-tagasi tükk aega, aga võttis soovituse peale plätud jalast ära, et kergem üles oleks minna ning seejärel ta ka küürus olekuga enda korterisse loivas - plätud olid veel õhtulgi maja ees. Samuti on korteriga ka huvitav see, et see kuulus varem mingile fotokunstnikule (kunstnikule tavaselt pohhuistliku olekuga inimene) ning elutoas on 'fotostuudio' ehk laes kaks suurt reguleeritavat prožektorit.

Samuti on maja ees vana staadion koos 'turnikatega'. Vahepeal olid staadioni juures kaks maikas noormeest ning lasid neid odavaid rakette, mis teevad vile ja seejärel pauku. Nad pigem sihtisid maad, kui õhku. Seejärel tulid rööbaspuude juurde kolm uut noormeest, kes tegid sooja ja seejärel kuivatasid rööbaspuud mingi 15 salvrätika ära, mille nad ka kohe sinna kõrvale maha viskasid. Siis võtsid kõik enda ülakehad paljaks ja hakkasid mingit 'trenni' sarnast asja tegema, vahepeal karjus keegi kortermaja eest tüüpilise aksendiga neile 'davai,davai!' kaasa. Enamiku ajast nad seisid niisama, aga iga 5-10 minuti tagant võis trennisarnaseid asju näha. Eriti põnev oli siis, kui üks sidus enda käed posti külge, läks rippesse ning seejärel hakkasid posti ümber ringe keerutama. Ma loodan, et ta jõuab kunagi olümpiale, siis koristab ehk keegi tema eest need salvrätid ka ära.

Huvitav fakt - mulle ei meeldi ujumine, jõed, mered ja igasugused veekogud. Ainsana veetegevustest meeldib mulle sukeldumine

Alles õhtul-hilja jõudsin tagasi Kohilasse ning homme läheme Tartusse - minu korteriga tegutsema. Ega seal väga paljut enam teha ei ole, viin vaid enda toast laua sinna ning homsest peaks see täiesti elamisvalmis olema ja kolmandal toimub mul ka avaaktus. Can't wait.

Lõpetuseks panen siia ühe kohutavalt kummitava-kurva laulu koos osaliste sõnadega, soovitan minna youtube lingile ning täispikalt neid vaadata. Tõsiselt mõtteline ja sügav.

I died in a car crash two days ago
Was unrecognizable
When they pulled me from the gears
No one's fault, no one's bottle
No one's teenage pride or throttle
Our innocence is all the worse for fears
The other walked away alive
Arms wrapped now around his wife

My lover sits, the silent eye
In a hurricane of warmth and word
My mother trembles with the sobs
Whose absence seems absurd
My sister shouts to let her see
Through the cloud of crowd surrounding me
My colleagues call for silence in my name

I died in a car crash three months ago
They burned me until I glowed
And crumbled to a fine gray sand
Now I am nothing, everywhere
Several breaths of strangers' air
And all thoughts ever written in my hand
They plant my tree out in the yard
It grows but takes the winter hard

Minu esimene trennipäevik

Mõtlesin teha siia ka ühe treeningpäeviku stiilis postituse, mitte niivõrd, et seda kohta trennipäevikuks muuta, vaid et pigem kunagi endalgi huvitav sirvida oleks ja ehk keegi leiab siit ka midagi kasulikku. Igastahes asi piirdub hetkel ühe postitusega.

Postituse jagan kaheks osaks: esimene on minust ja teine on kõige enam küsitavamad küsimused. Teemad on kenast välja toodud, nii et võite vabalt pealkirjade kaudu teksti sirvida. Ning kui te peate seda sorti üles kirjutamist nartsislikuks või egoistlikuks, siis palun ärge edasi lugege, see ei ole teile.

I OSA: Mina

Alustan kolme küsimusega, mida kõige enam minult päritakse.

Palju sa rinnalt surud?
  Isiklikult mulle see küsimus ei meelde, sest rinnalt surumine ei ole ju tähtsaim jõunäitaja. Aga ausalt öeldes ma ei tea, sest ma ei ole pikka aega seda proovinud ja tavaliselt mul ei ole ka kuskilt julgestajat võtta. Kõige kaugemale, milleni olen ma läinud on 100 kg ja seda surusin kaks korda. Nii et 110 kg võib isegi ära tulla.

Kas sa oled kulturist?
  Ei, ma ei ole kulturist. Minu silmis võib kulturistiks nimetada ainult neid, kes ka võistlemas käivad. Mina olen lihtsalt hobikorras harrastaja või juba sõltlane ning kui vaja liigitada, siis võib lihtsalt bodybuilder'iks nimetada.

Mis aineid sa tarbid?
  Tavaliselt oodatakse sellele huvitavat vastust, nagu kõik, kes jõusaalis käivad, süstiks endale veeni kaudu steroide sisse. Aga "ained", mida ma tarbin on: 

1. Multivitamiin hommikul
2. Kalaõli hommikul ja õhtul (kuigi nüüd sai mul see otsa)
3. Valk pärast trenni
4. Vahepeal oli isal rohelise tee ekstrakti purk, siis ma aegajalt võtsin ka neid.

Ja nägite, ei olnudki mingit võlu-dopingut...

Kui kaua sa oled jõusaalis käinud? Kui tihti sa trenni teed?
  Esimest korda hakkasin vist koos sõpradega käima jõusaalis 9. klassis. Muidugi, ega me midagi seal väga produktiivset ei teinud, aga alguse juures ongi tore see, et isegi kui väga halvasti teed, siis esimestel kuudel on arengut ikka näha. Ja eks me mingi 1-2 korda nädalas käisime, vahepeal ma ei käinud ka üldse, aga korralikumalt hakkasin tegelema nii umbes poolteist aastat tagasi. 

Tihedus sõltub mul kavast ning ma muudan seda üpriski sagedasti. Hetkel treening 4 korda nädalas, vahepeal ulatus see ka 6-ni ning mingi aeg ilmselt langeb ka 3-ni.

Aga aeroobne treening - jooksmine jms.?
   Tavaliselt ma enne kangitrenni sõuan 5-15 minutit sõltuvalt kavast. Aga sörkjooksu ega mingit kestusala ma ei harrasta, pigem hüppan hüppenööriga, sprindin või äärmisel juhul jooksen cooperit.

Miks?
   Kuna ma ei näe selles mitte mingisugust kasu, pigem on see kahjulik. Ma võin tuua terve hunniku näiteid, miks suurem enamik ei peaks või isegi ei tohiks jooksmist harrastada. Pealegi intensiivsem trenn võtab vähem aega, põletad rohkem kaloreid (kuigi samas koguses rasva, mis pikema kestuvsega trenn), hoiab vereringluse isegi rohkem korras ning mis kõige tähtsam, ei hävita lihast. Olete te kunagi näinud lihaselt maratonijooksjat? Ei ole või vastasel-juhul ei ole nad maratonijooksjad, ainukesed lihaselised jooksjad on sprinterid, sest nende keha ei suuda lühikese pingutusperioodi jooksul lihast energiaks muuta. Mõned lisapõhjused on veel ära toodud kõige viimases küsimuses.

Everyone loves biceps

Põhinäitajad:

Kaal - 68 kg (+/- 2 kg)

Pikkus - 176 cm (+ 2 cm)

Rasvaprotsent - 10,1 % (+/- 0,3 %)

Mis on su lemmikharjutus?
  Ilmselgelt kükk ja seda nii mitmel põhjusel. Enamasti selle pärast, et see on kõige arendavam ja nõudvam harjutus. Teisalt selle pärast, et mul on põlvemeniski rebendi tõttu jalad aegajalt haiged, nii et mu jalad on võrdlemisi nõrgad ning potentsiaal piiratud, hetkel teen 5x5 seeriat 75kg, kuigi ilmselt suudaksin seda teha ka 80kg. Maksimumi ma kükis katsetada ei julge ja ilmselt ei tasugi.

Mis on sinu nõrgim külg?
  Haare, kindlasti haare. Enamasti on see põhjustatud ilmselt minu väikesest massist. Aga probleem ilmneb jõutõmmet tehes - 8 korda 115kg tõstes pean juba haaret vahetama 1-2 korda, sest lihtsalt ei jaksa kangi üleval hoida, sestap ma ei saagi teha jõutõmmet suurte raskuste ja samas suure korduste arvuga.


Mis on sinu tulevikuplaanid?
  Eriti mulle planeerida ei meeldi, aga hetkel alustasin just massiperioodiga. Nädalaga on juba 2 kg hetkel juurde tulnud ning üritan seda perioodi hoida kuni kevade lõpuni ning loodan, et ülikooli kõrvalt ka aega trennis käia on. Muidugi kui aega on ja massiperiood edukalt läheb, siis idee poolest võiks isegi sügisel võistelda proovida, aga seda otsustan hiljem. Muidu jah, arvulisi plaane ma veel ei tee ning eelmine planeerimine oli see, kui ma talvel ütlesin, et proovin suveks endale 6-packi saada. Enamvähem isegi sain, oleks võinud parem olla, aga massiperiood ei olnud mul eriti korralik:

II OSA: Üldlevinud küsimused

Kuidas ma suuremaks / kaalust juurde saan?

• Söö rohkem kaloreid kui kulutad - kuldreegel, mis töötab.
• Söö iga 2-3 tunni tagant (ma söön isegi tihedamini, sest keha on harjunud ja annab juba pooleteise tunni pärast märku, et aeg süüa.)
• Tarbi rohkem valku (1,2-2 g ühe kg massi kohta sõltuvalt sportlikust aktiivsusest)
• Söö rohkem aeglasesti imenduvaid süsivesikuid. Need on: täistera asjad, kartul, pruun riis (valge sobib kah enamvähem), pudrud, tatar jms.
• Kui teed trenni, siis tee kükki, jõutõmmet ja rinnalt surumist - just täpselt sellises tähtsuse järjekorras need on.
• Kui ikka sööd palju ja massi ei tule, siis vähem kaootilisema päeva saabudes kirjuta üles kõik, mis sa sööd ja siis uuri kaloraaži ise, räägi mingi treeneriga või siis kirjuta mulle. Kui oled terve elu peenikene olnud, siis võib asi kehatüübi taga kinni olla, võid googeldada - hardgainer.

Kuidas ma kaalust alla saan?

• Söö vähem kaloreid kui sa kulutad - lihtne ja loogiline. Muidugi tasub tähele panna, et kaloraaži ei tasu väga kiiresti ega ka väga kaugele langetada. Väikene negatiivne kaloraaž on täiesti piisav ning ega mingi ülitäpne kaloraaži järgimine ka vajalik ei ole.
• Söö iga 2-3 tunni tagant, loogika on siiski see, et kõik need söögikorrad ei ole mingid hiiglaslikud praed, vaid mõstilikud kogused. Väldi nälga, sest see tähendab juba, et midagi on korrast ära. Süüa nälja kaotamiseks on sama, mis ravida külmetust, selle asemel, et riideid selga panna. 
• Väldi rämpsu: suhkur, jahu, sai, igasugused joogid (karastusjoogid, mahlajoogid, alkohol, energiajoogid jne.) Võin öelda, et ainuüksi seda reeglit jälgides saab rahus elada ning paari nädalaga juba silmanähtavalt paremasse vormi.
• Söö vähem süsivesikuid. Näiteks igasugused puuviljad ja marjad võiksid jääda pigem hommikusse või pärast trenni (mina näiteks hakkasin banaane/õune/mustikaid sööma siis, kui kaalust tahtsin juurde saada). 
• Sohipäevad, ehk ühel päeval nädalas võid süüa vabamalt ning jälgida rohkem oma isusi, et vältida stagnatsiooni.
• Kui välimus ei muutu paremaks (kaal isegi ei ole tähtis), siis oota vähem kaootilist päeva ning kirjuta sel päeval üles kõik, mida sa sööd ning uuri seda menüüd ning kaloraaži ise, küsi mingilt treenerilt abi või küsi mult ja ma aitan vastust leida.
• Söö rohkem rasvu ja valke - vastukaaluks süsivesikute vähenemisele. Rasvad peaksid olema siiski kasulikud, mitte mingisugused transrasvad. Õnneks lõpetavad piimatootjad lähiajal "Light" toodete tootmise. Eriti irooniline asi on selveri rosinatega lahja kohupiim - sisaldab rohkem suhkruid kui rosinaid, aga inimesed siiski arvavad, et kuna see rasvu ei sisalda, siis see paksuks ei tee. Panen siia ka ühe diagrammi, mis näitab ameriklaaste rasva tarbimise vähenemist ning sellega pöördvõrdeliselt nende rasvumise tõusu:

Kuidas saada sixpack'i?

   Selle saamist määravad 3 tegurit ja nende ligikaudne osatähtsus: toitumine - 85%; geenid - 8%; trenn - 7%. Ehk siis nagu näha, ilusa kõhu saamiseks tuleb vaid toitumine korda teha ja mure lahendatud. Maailmas on mitu võistleval tasemel kulturiste, kes treenivad kõhtu kuus korra kui sedagi. Samas see ei tähenda seda, et peaks kõhu treenimata jätma, sest ta osaleb siiski ülakeha liigutamisel ja püsti hoidmisel ning on vajalik. Aga ärge hakake meeletult istesse tõuse tegema. Te rikute vaid oma selja ära, isegi selle suve jooksul olen ma näinud inimesi, kes on endale tarbetult seljavalu tekitanud. Kuigi trenni käigus, kui te soe olete, on täiesti lubatav treenida kõhulihaseid, aga sel juhul ei tohi ka unustada alaselga, et ära hoida lihaste düsbalanssi ning kohutavaid seljahädasid. 

Üldine tarkus on siiski see, et kui te ei suuda 3 x 3 minutit hoida korraliku planki, siis ei tasu veel istesse tõuse tegema hakata. Panen sellest harjutusest ka pildi:

* Mul on põlved õrnalt kronksus, sest mul meeldib jalgu rohkem taga hoida.
Idee poolest peaks terve keha sirge olema.

Mis treening on kõige parem moodus põletamaks rasva?
   Igastahes mitte üldlevinud sörkjooks. Muidugi ma võiksin siin kohal reklaamida enda lemmikut, jõusaali trenni ja rääkida, et lisaks lihasmassi kasvule tõuseb ka sellega koos teie päevane energiavajadus ning seeläbi aitab see rasva põletada pikka aega. Aga kuna paljudele ei meeldi sinna jõusaali pugeda, siis ma ütlen, et kõrge intensiivusega treening (edaspidi HIIT - High Intensity Interval Training). Nagu nimigi tehakse, on tegu intervalltreeninguga, mida tehakse suure pingutusega. Näiteks sprintimine - jooksed 100m lõigu, kõnnid tagasi starti ning otsast pihta. Super on ka hüppenööriga seda teha - 2 minutit hüppamist, 30-45 sekundit puhkust ja nii otsast peale. Samuti saab seda teha ka iga trenažööriga.

   HIIT treeningu plussid:

• Võtab vähem aega ja põletab rohkem kaloreid. Minu massiga inimene kaotab 20 minutiga sörkides umbes 210 kcal, HIIT'i tehes aga ~300. Seda vähemalt treeninguhetkel.
• HIITi tehes toimub ka järelpõlemine ehk keha tarbib lisakaloreid ning -hapniku ka 24 tundi pärast treeningulõppu. Sörkjooks sellist võimalust ei paku.
• HIIT soodustab ka rasvade oksüdatsiooni lihaskius, ehk lihtsalt öeldes põletab rasvu rohkem kui sörkjooks.
• Keha ei harju sellega nii kiiresti ära. Sörkjooksu vastu omandab keha vastava 'immuunsuse' ning see kaotab üsna kiiresti oma mõju, mis nõuab veelgi kestvuse pikendamist. HIIT'il sellist asja ei ole.
• HIIT ei söö lihasmassi - kõigile neile, kes ei taha välja näha, nagu nälginud Aafrika modellid.

Kui tekkis mingi küsimus, arusaamatus, vaja nõu või midagi jäi käsitlemata, siis võite julgelt minu poole pöörduda.

Anything is good if it's made of chocolate

Midagi, mis kuulub üle-eelmisesse postitusse

Maitsmismeel on mulle alati huvitav tundunud, eriti sellega seonduvad küsimused. Üleüldse olen ma täheldanud, et sellised tavapärased väljendid on mulle viimasel ajal tundunud kaugete, mõistetamatuna. Selleks korraks on küsimuseks "Mis toit sulle maitseb?". Muidugi on meile lasteaiast peale räägitud, et keel tajub viit erinevat maitset: magusat, soolast, haput, kibedat ja umamit ning kõik maitsed on tekkinud vaid nendest viiest. Kõlab lihtsalt, onju? Aga millist toiduainet valida vastuseks eelnenud küsimusele? Algul tuleks lahti mõistetada sõna 'maitseb', eeldusel, et me teame juba, mida tähendab 'toit'. Maitsmine on ainete (antud juhul toiduainete) erinevate keemiliste omaduste tajumine keelega, ehk siis maitsmispungadel toimuv keemiline reaktsioon. Maitse eesmärk on siiski anda ajule võimalus kontrollida antud aine söödavust/mürgisust enne allaneelamist, mitte mingit erilist eufooriat ainetevahelisest reaktsioonist saada. Niiet selle järgi võiks teha järelduse, et peaks valima toiduaine, mis saadab ajule kõige 'mõnusama' närviimpulsi...

Aga millised on siis kõige tüüpilisemad vastused 'lemmiktoidu' stiilis küsimustele? Eks ikka igasugused šokolaadid, hamburgerid, pizzad, pelmeenid, kummikommid ja mida kõike veel. Ehk siis kõige rasva/suhkru rikkamad ning ka üldises mõttes kõige suurema kaloraažiga toidud. Ajule meeldib kui keha on paks, sest rasvane keha on enda tasakaaluasendis, olles näljahädad likvideerinud ja varunud piisavalt toitaineid endasse, et mõned ajad ilma millegita üle elada. Aga kas see siis tähendab, et kõige maitsvamad on need toidud, mis viivad meid tasakaaluasendi poole? Näiteks mulle meeldisid pikka aega banaanid, suure tõenäosusega minu mangaani/kaaliumi defitsiidi tõttu. Kui defitsiit oli likvideeritud kadus ka suur vajadus ning mõnu nende söömisest. Samuti ka porganditega, kui ma eneseteadlikult sisendasin endale, et porgandid aitavad mul päevase kiudainenormi täis saada ja muidugi kehale hakkasid tol hetkel porgandid rohkem maitsema. Minu point on aga, et kas 'lemmiktoitu' saab valida nende hetke rahulduste ja isude järgi või on selleks midagi, mis on alati isuäratavana tundunud. Kas on üldse võimalik valida enda lemmiktoitu jättes kõrvale enda emotsioonid ja himud ning teadvustada, et kõik need on vaid närviimpulsid. Tundub võimatuna, sest keha pole ju kunagi tasakaaluasendis. Sestap on ka mul raskusi enda lemmiktoidu või -joogi valimisega.

Sellega meenub ka eelmine Kaitseliidu õppus, mil meil lubati võtta 2 NATO pakki. Nende ümber käis diskussioon stiilis 'number 3 pakk on parem, seal pole hapukapsast.' ja 'number 1 oleks muidu hea, aga paprika rikub kõik ära'. Ja siis tulin muidugi mina, heitmata pilkugi sisaldusele võtsin ma lihtsalt 2 pakki, millel oli kõige suurem valgu sisaldus. Mulle tundub lihtsalt ebatähtis, et antud pakk sisaldas ka hapukapsast, mis oli võrreldes muu kraamiga kalorivaene ja seetõttu ajule vastuoluline. Summaarne kaloraaž oli siiski suurem, mis näitab, et ka aju võib vahel eksida ja enese vastu töötada.. Ärge kuulake enda aju, think outside the box. Tuleb juhtida teda, mitte lasta temal juhtida teid.





Täna alustasin ka enda toa koristamist ehk 'asjade täieliku hävitamist'. Hetke tulemusena on tühi mul üks 3-riiuline kapp, neljasahtliline kapp, 1 suur riidesahtel ja pool seinakappi. Koristus nägi välja selline, et vajalikud asjad paigutasin kontsentreeritumalt kokku ning ebavajalikud asjad viskasin ära, st. umbes 70% minu asjadest läks prügikotti. Ma loodan, et nad jõudsid paremasse paika. Aga suur osa asjadest, mis alles jätsin on siiski minu jaoks väärtusetud, kuid omavad mingit sümboolset hinda siinsel turul. Ehk plaan on selline, kui ma Tartu jõuan, siis üritan need kuidagi maha müüa. Kodus on mul halb nendega parseldada, peab transpordi ja postiga jamama, Tartus eeskätt palju mugavam. Vaadates kui palju mul seda hinnalist kraami on, tundub, et lähen ülikoolilinna mitte tundengiks, vaid müügimeheks.

Usun muinasjutte, ingleid ja usun ikka veel armastust

Viimased kuu aega on mul olnud hästi lahe unerežiim. Ehk siis tõusen 8-9 paiku. Äärmisel juhul isegi kell ~7.40. Samas üleeile oli selline päev, mil ma tegin silmad lahti kell 8.45, mõtlesin 'fuck it' ja magasin kuni kella sai 10.30. Aegajalt võib ju endale natukene luksust lubada.

Vanematega on äge vestelda, saab igasugu huvitavaid asju enda mineviku kohta teada. Näiteks seda, et kui ma mingi perioodi Kohila kooli kõrvalt veel Tallinnas koolis käisin, siis mind kutsuti ühte koori, nime nad küll mäleta, aga tegu oli ühe Eesti tippkooriga. Muidugi nad keeldusid, sest nad oleks pidanud mind siis pidevalt linna sõidutama, aga huvitav on mõelda, mis oleks siis, kui nad oleksid öelnud jah. Kas minust oleks laulja (kasvõi hobikorras) saanud? ...

Täna käisin sugulaste iga-aastasel sugulaste kokkutulekul, mille põhimänguks on kujunenud nn. "alkojaht". Ehk keskele on pandud püsti hunnik igasugu pudeleid ja kõik käivad nende ümber ringis ning ühes punktis peab piiri tagant viskama rõnga ning mille ümber sa rõnga viskad saad endale, lihtne vot. (ja pärast teadlased mõtlevad, kuidas need kummalised ringid põldudele tekivad) Ringi keskel oli viinapudel, mille kohta öeldi, et see on seal spetsiaalselt Holgeri jaoks. Kuna ma eelmine aasta sain ka poolese viina, aga mulle tehti tünga ja seal oli hoopis vesi sees. Aga tänavu saatuse iroonia kombel saingi viina endale ja seekord oli see päris. Lisaks neljale pudelile (vt. pilti), sain ka purgimett ja leivakottidest tehtud vaiba. Kordaläinud päev! =)

Nüüd pean välja mõtlema, mis nendega peale hakata. Ise ma ju neid ei taha.

Huvitav ja aus tõde on see, et mulle ei meeldi autosõit. Vähemalt viimasel ajal on tekkinud põlastus selle vastu. Kui ma üksi sõidan, siis ei ole hullu. Aga kui ma pean kellegi teise autos sõitma, või veel hullem, kedagi teist ise vedama, siis kipuvad mõtted paratamatult sinnapoole minema, et ma näen autosõidus surma. Ise sõites muretsen teiste pärast, kõrvalsõites üritan jalgu korralikult hoida, neid mitte ristata ja vaatan, kas peatugi on õigel kõrgusel, aegajalt jooksevad silme ees erinevad võimalikud stsenaariumid avariide ja õnnetuste korral. Vahepeal ristab pead ka mõte, et kas ma üldse peaksin autoga sõitma. Aga tänapäeval on juba niimoodi, et mugavus ületab ohu hinna.

Huvitav fakt: ma arvasin hääle järgi mitu aastat, et Tracy Chapman on mees. Kuniks ma nägin tema esinemise videot.

Võidusõit entroopiaga

Niidukiga käsikäes

tunnikene, igapäev,

kuigi muru, aina kasvab.

Kas niita enam üldse maksab?

Poes käin korra nädalas,

uued riided - uus ilme,

siiski sõimavad mind räbalaks.

Juuksed ühekaupa halliks,

nahk lainelisemaks.

Kõht paisund rannapalliks,

ära väsind kops ja maks.

Temaga koos iga tund,

iga hingetõmme,

kuniks näen veel und.

Maailma parandan

kakskümmend neli-seitse.

Kuigi süda küsib,

kas midagi paremaks teeb see.

Sest hinges karjund,

juba terve päev,

kas siin ilmas midagi,

kunagi paremaks ei läe?

On tulemuseta mu püüd,

oli tarbetu see kõik.

Kuid ei näe ma endas süüd,

sest ammu enne mind,

oli kaotatud see võidusõit.

Fight me slow, love me fast

Täna, esimesest augustist, algab periood, mil ma kohvi ega rohelist teed ei joo. Ja seda lausa kaks nädalat, wish me luck. Põhjuseks on nimelt arenenud tolerantsus, sest olgem ausad, nagu ka teisi aineid tuleks ka koffeiini ja miks mitte ja rohelist teed tarvitada pigem kuuridena. Ajapikku paratamatult nende kasulikud omadused vähenevad või äärmisel juhul ka ammenduvad täielikult.

Kui Läti ühekordne rannakäik välja arvatada, siis mul õnnestus esimest korda selle suve jooksul veekogu äärde päevitama minna. Päris ujuma minna aga ei saanud, sest vesi oli kohutavalt külm ning mingit silda ka vette ei viinud - see oleks päris piin. Põlvini sisse läksin ja seal mõnda aega seisin, aga see oli ka kõik.

Minu õnneks on mind õnnistatud sellega, et mul jääb päike äärmiselt kergesti peale. Tarvis ainult paar korda päevitada ja juba olengi uue aastani pruun nagu piparkook.

Huvitav fakt: Minu arust on Pitbull ja Nicki Minaj ühed kohutavamad artistid.

Üleeile sõitsime isaga Tallinna poole, läbi Kiisa (mina sõitsin, ma olen tal nagu isiklik autojuht). Kui me Vembu-Tembumaa sildist mööda sõitsime, siis jutt triivisin sinna, et noorus kaob kohutavalt kiiresti ära, nagu silmapilkselt - alles ta oli ja järsku enam ei ole. Mul oli pikka aega selline periood, kus ma käisin iga suvi Vembu-Tembumaal, vahepeal isegi 2-3 korda aasta jooksul. Ja mingil hetkel käis lihtsalt selline kiiks läbi, et ma enam ei käinud seal. Kordagi. Sama on ju kõige muuga, näiteks ukaka või peituse mängimisega. Üks suvi oled vaba, teed seda, mida päev pakub. Teine suvi otsid juba tööd ja mõtled enda elatamise peale.