Kui mäng saab läbi, lähevad ettur ja kuningas samasse karpi.

Vahepeal mängisin facebookis mängu "Aita Annikat!" ja loosi tahtel õnnestus mul sealt suur komplekt ravimeid võita:

Neid on seal 135€ väärtuses ning saabusid just sobival ajal - kodus käimisega olingi endale traditsioonilise köha/nohu komplekti kaasa saanud.

Tegime vanematele jõulukingi, millest isegi rõõmu saime. Kinkisime neile uue siseseikluspargi, Spideri parki, perepileti. See oli minu esimene seikluspargi kogemus ja seega päris võimas, ämbliku tunne tekkis. Üritasin võimalikult palju atraktsioone läbi ronida, oli ju vaid tunnikene aega. Kahjuks kõikjale selle ajaga ei jõudnud, aga põnevamad ning keerulisemad siiski läbisin. Eelnev treenitus tuli seal kasuks, ei oleks mul piisavalt tugevust olnud, ei oleks ma ka pooltest asjadest ilma kukkumata läbi saanud, park nõudis palju rippumist ning enese tõstmist.

Kõige naljakam oli minu jaoks ehk eelviimasena läbitud atraktsioon. Teisele poole saamiseks, pidin lao hoone nõndanimetatud betoonist aknalaudade küljes kätega rippudes edasi ronima, täpselt nagu Tomb Raider! Muidugi pärast pikka vaevalist ronimist kohale jõudes avastasin, et see atraktsioon ei olnud niimoodi mõeldud. Sellel platvormil oli üks suur köis, mille abil oleks saanud ennast lihtsalt kõigutada. Aga näete, saab ka ilma.

Vahepalaks väikene meistriteos punase pandaga, mille ma isale Tartu trükikojas sünnipäevaks valmistasin. Ehk teisisõnu ülikonnas panda puidu peale trükituna:

Ma muidu siia sellest pilti ei paneks, kuid mulle väga meeldib see pilt. Olles värisevate kätega ning käsitööandetu inimene, siis sellise asja edukas valmistamine on minu jaoks suur asi.

Ümberringi juhtus paljude arvutitega mingil hetkel korraga õnnetus. Minul läks näiteks ekraan katki, kuna kodus olen ainult dokkis, siis avastasin selle palju hiljem. Nimelt siis, kui läksin kooli õppejõule enda tehtud töid ette näitama, lihtsalt, et seal vaid musta ekraani passida.

Oma laptopi viisin parandusse Järvele, IT-bussi, mis ei olnud küll kõige targem valik, kuid see oli ainuke, mis nädalavahetusel lahti oli. Ise pean homme tagasi Tartusse sõitma (et teha päev enne aastavahetust veel eksam ära).
Kuna koolitöid on vaja teha arvutiga ning ka minu detsembri lõpus olev eksam nõuab arvutit, siis mõtlesin kaasa võtta ühe vana laptopi. Üritasin seda kiiremaks teha lastes igasugu vanu programme maha, nagu näiteks LimeWire, BS-player ja muud imeasjad. Muidugi ta jooksis isegi selliste asjade peale kokku. Kuid siis mul meenus, mul oli ka ju lauaarvuti!

Tööle ma seda veel pannud pole ja ma ei tea, mis põnevad asjad sellest välja ronivad, kuid kindlasti jookseb ta kiiremini ja veab minu kooliprogramme välja.
Loodame, et varsti saab ka laptop korda, et saaks enda normaalsesse ellu tagasi astuda.

Head uut, head vana möödumist, head olevikku!

Minul läheb hästi, kuidas Sul läheb?

  
 
   Laual seisab veel varahommikune tee, või vähemalt see, mis sellest alles on. Nüüdseks on see lihtsalt kreemjas vesi, õrnalt mee maiguline ning vähemalt pakendi sõnul karamelli lõhnaline. Õppides kaob nii mõnigi asi meelelt ära - isegi janutunne.

   Sigrid märkab minu mõttepausi ning minu kivistunud pilku teetassil - me alati märkame, sest need on need hetked, mil me saame omavahel suhelda, isegi, kui see on vaid pilkude kaudu. Inimest ei tohiks segada tema õppimise ja keskendumise ajal, eriti meie erialadel. Kuid hetkel, kui keegi tõstab pilgu eemale ja vahib tühjusesse, siis sa tead, et ka tema vajab puhkust - ka tema igatseb inimhäält nende sõnatute valemiridade keskele. Ta tõuseb diivanilt püsti, ma kuulen tema villaste sokkide lohisemist ning tasaste sammudega hiilib ta minu selja taha, ma ei pööra pead tema poole, vaid hoian enda pilku paigal, keskendudes teistele meeltele. Ta asetab enda käed minu õlgadele ning asub neid masseerima. Mu õlad on tõesti kanged, kuid seesmine hääl kahtleb, et ta sel põhjusel neid hellitama tuli. Naudin mõnusaid puudutusi kuni ta on leidnud õige hetke, et vaikus enda mõtete paljastamisega lõhkuda: "Millal me koos puhkama sõidame?". Heh, puhkus. Sellistel aegadel üritan pigem mitte puhkusest ja suvest mõelda, mõlemad nii kauged ja võõrad ning parem end mitte hellitada.

   Küsimus viib meie mõlema pilgud laua kohal olevale raamaturiiulile, millel seisab Jamie Oliveri tass tekstiga Big Spender - sobivalt irooniline tekst tema kasutuse jaoks. Nimelt kogume sinna igakuiselt sääste, et lõpuks koos ühele mõnusale soojale puhkusele sõita. Muidugi suurtest summadest on asi kaugel ning ega ka aega selle jaoks ei leidu. Ei ole võimalik sõita kaugustesse puhkama, kui puudub isegi aega enda kodus diivanil lesida.

   ... Aga äkki siiski? Äkki paar minutit siiski võiks tühja lamada? Hiljem teen unitundide arvelt kõik tasa, nagu alati. Ka Sigridil on mõttelõng kaugele triivinud, ilmselt samuti vabadele hetkedele. Pärast pikka ajutööd lähevad mõtted ikka sinna, kus nad end kõige vabamalt tunnevad.

   Tõusen püsti, võtan Sigridilt käest kinni ja haaran teda endaga kaasa: "Tule, me oleme mõlemad paar minutit rahu ära teeninud". Viin meid voodini, ta heidab pikali, mina tema kõrvale ning tõmban meile teki peale. "Sule nüüd silmad ja mõtle millelegi rahulikule, lihtsale. Hoia eemal kõik mõtted eemal füüsikast, matemaatikast, aruannetest, koolist ning kohustustest."

   Ja niimoodi me lamane, eemal kõigest sellest. Suletud silmadega ei näe me laual olevaid kodutöid vaid meie endi mõtteid, mis liialti tihti infomüra varju on jäänud. Paariks minutiks saime olla täielikus vaikuses, eemal maailmast, mis kunagi rääkimist ei lõpeta.

Moving at the speed of time

Koolis on väga kiire ja keeruline ning kuigi meid on niigi vähe, siis paljud kukuvad veel semestril aineid läbi; olen mentoriks - aitan rebaseid; tegelen praktikumidega; jõuan veel 5x nädalas trenni; naudin kooselu jne. jne.


Kõige selle keskel jõudsin ka EMV-le kulturismis ning fitnessis. Kogemus missugune. Seal loositi ka igasugu asju välja. Mõtlesin, et pole pikemat aega midagi toredat võitnud (kui välja arvata Coffee In'i chai, mida ma enne sinna minekut nautisin ning samuti Sokisahtli 20€ kinkekaart, mille ma Kristiine Keskuse kaudu võitsin) - eelmine aasta siiski võitsin (ometigi enda teadmata) VIP-piletid eelmainitud võistlusele. Vestlesin Sigridiga teatrireas istudes, kui ta järsku mainis, et minu nime hüüti. Kuulasin ka isegi ning õhtujuht kordas: "Kas Holger Saare on siin?" Jooksin lavale ja ennäe - Telliskivi Koduklubi 10 korra kinkepilet väärtusega 49€! Muidugi minul sellega midagi peale maha müümise teha ei ole - on ju mul klubi ja leping olemas.

Kas Teie vahel ei kuula raadiost tulevaid popplaule ning mõtiskle, mis on nende sügavam sõnum? Okei, 90% nendest räägivad küll seksist, aga ülejäänud? Võtame näiteks Katy Perry loo "Firework."

"Do you ever feel like a plastic bag

Drifting through the wind, wanting to start again?

Do you ever feel, feel so paper thin

Like a house of cards, one blow from caving in?

Do you ever feel already buried deep?

Six feet under screams, but no one seems to hear a thing

Do you know tere's still a chance for you

'Cause there's a spark in you?"

Algus on ilmselge, see vihjab inimesele, kes tunneb ennast võõrana, kadununa punktis, kust ta ei oska enam edasi liikuda. Keegi, kes karjub sisemiselt, kuid kelle hüüded sumbuvad iseendasse.

"'Cause baby, you're a firework

Come on, show 'em what you're worth

Make 'em go, oh, oh, oh

As you shoot across the sky

Baby, you're a firework

Come on, let your colors burst

Make 'em go, oh, oh, oh

You're gonna leave 'em falling down"

Laul muutub sügavamaks. Mahasurutud inimest võrreldakse ilutulestikuga. Mõtleme, milline on ilutulestik. Temas tekitatakse algul säde, seejärel kulub tänu süütenöörile natukene aega, enne kui ta aktiveerub. Käib vilin, ilutulestik lendab õhku, plahvatab suure pauguga ning seejärel teda enam ei ole. Ilutulestik on vaid ühekordne lõbu, pärast mida ta hukkub.

Ärgem unustagem, et ta ütleb seda inimesele, kes on võõras, mahasurutud ja sisemiselt karjuv... Ohh ei! Kas tõesti vihjab Katy Perry koolitulistamisele? Ärgem ka unustagem, et tegu on ameeriklannaga. Miks tal sellise soovitusega laul on tehtud? "You're gonna leave 'em falling down" - sõnum on ju ilmselge. Kui sa oled eksinud ja kadunud ning keegi annab sulle põhjuse ehk süütab sinus vihase säriseva leegi, siis lahku suure pauguga, leave 'em falling down..

Ärge seda siiski tõsiselt võtke. Võib-olla need lood siiski ei ole selleks, et neist tähendust otsida. Sõnad võivad ka lihtsalt olla ja oleskleda, sest nad kõlavad hästi. Eesti keel on ka ilus, eks ole?






Mis on kõige kiirem aatomiosake?
Kui arvestada prootonit, elektroni ja neutronit, siis vahet ei ole - nad on vastavalt nii kiired, kui kiiresti sa nad liikuma suudad panna. Kõigiga on saavutatud ligikaudu valguskiirus.
Ometigi on veel aatomis gluoon - boson, ehk osake, mis vahendab välja. Gluoon on tugeva vastastikmõju (tuumajõu) kandja. Kuna teoreetiliselt loetakse gluoonit nullmassiga osakeseks, siis ta liigub valguskiirusel.
Ehk kõige kiiremad osakesed aatomis on hoopis bosonid - väljaosakesed.

Kõigile, kes homme kooli lähevad

Üks lehekene, teine lehekene,

mitte raamatust vaid puult.

Üks sõnakene, teine sõnakene,

mitte lehekeselt vaid suult,

see hingemattev kompliment:

"nii tähenduslik su eksistent."

Et teha meeleolu meeldivaks,

siis enda mälu ma värskendaks

ja räägiks kõigest õigest

ehk enda lapsepõlvest.

Üldiselt olin lihasööja,

see sinine väravalööja,

kes tänaval väravaposti lõi,

ilma väravata säravat posti,

mis valgustas tänavat,

ei olnudki hoopis värav,

mida lõin.

Teravalt teretades möödakäijat,

sugugi ta ei röökinud,

kuigi ta nägi minu lööki,

vaid minust mööda ta käis,

möödakäija.

Ja vaid silmapilk näis,

kui tänav ja möödakäija,

olid pimedust täis,

enam ei olnud sära,

ühe jalalöögiga lõin ära,

elektri väravapostis,

ilma väravata ja särata.

Nüüd, kuis kasvanud suureks,

ei viibuta jalaga,

kuigi seal on mu juured,

Ning kui seis kunagi nii jama,

et juues kõrrega vedelat kama,

ma haigla voodis pikali laman,

siis lubada julgen ka ma, 

et neid lugusid võin jutustada.

Sest kõlavad paremini suult,

kui lehekeselt, lehekeselt,

mida kandmas vaid tuul.

Uus algus

Suvel olen hakanud palju unenägusid nägema - pole ka ime, muul ajal lihtsalt ei jätku ressursse magamiseks. Enam pole kuigi ebatavaline see, et hommikul mäletan kahte või lausa kolme unenägu. Muudsugu imenippe teen seevastu vähem. Viimati tõusin Saksamaal telgis ööbides südaööl püsti, kompisin telgi lage ning kui teised üritasid mulle selgitada, et me oleme telgis, kostsin mina rahus: "Ma ei saa aru". Hakkasin vaikselt tagasi pikali lamama, kus ma olin tasakesi segaduses ning ka hirmul, üritas ka ise ennast rahustada ning magama sundida. Muidugi seda kõike läbi unesegase oleku. Tüüpiline mina.




25. august ning olen juba kolmandat päeva Tartus, kuigi koolini on veel nädal. Minu kirjutuslaud on kasvanud 2 korda pikemaks, televiisorialuse kohale tekkinud kapp, mis asendab ka televiisorialuse funktsiooni. Aknaid on siiani veel kolm, kuid pehme diivan on kadunud ning asendunud hoopis nelja tumbaga. Vana külmkapp asendunud uuega ning ootab enda uut omaniku korteri koridoris (ärge palun seda ära ärandage). Ning paljugi muud on muutumas või muutunud. Seda kõike põhjusel, mida ma oleksin võinud ka juba pikka aega tagasi siin teatada . H&S ei tähenda enam sugugi Holger & Saare, vaid Holger Saare & Sigrid. Head ajad on ootamas. Me kolisime kokku. Mina ja Tema. Meie.

Sindi

Eile õhtul, samal ajal kui mina Vene kultuurikeskuses nautisin Jan Uuspõllu mõtteid vanaisaks olemisest ning elu lõppemisest, lahkus meie hulgast minu koer, Sindi - täisnimega Volfrad Adel'Sindi. Eks tal oli ka omajagu aega antud, 14 aastat, mis on inglise kokkerspanjeli kohta täitsa palju. Kahjuks mina tema magama panekut ega matuseid ei näinud, kuigi oleks tõesti tahtnud kohal olla. Kuulsin kõigest sellest alles järgmine päev.

Siis otsustas mind üles äratada

Tema vanuse järgi määramise aja, mil tulime siia majja elama ning ka selle, mil mu vend esimesse klassi läks. Alles hiljuti sai näiteks selle järgi arutatud, et Sindi on 14, ahhaa, järelikult Oliveril lõpes ülikoolis teine aasta. Naljakas süsteem, aga toimiv.

Ajas varandust kokku

Siis olime mõlemad veel pisikesed

Tegelikult ütlesid arstid talle juba mitmeid aastaid tagasi, et ta ilmselt sureb. Nimelt arst, kes teda tollal opereeris, tegi vägagi lohaka töö. Ta ei lõpetanud operatsiooni korralikult, ta isegi ei puhastanud nii, nagu peaks olema elementaarne, kohustuslik. Sindi hakkas seest mädanema, teised loomaarstid väitsid, et ta ei pruugi ellu jääda ning arst, kes teda opereeris, kaotas pärast seda ka enda töö.

Ta armastas lund

Valvab

Muidugi ta pidas vastu, tema iseloomuga ei olnud tal muud valikutki. Ta oli ustav, väga ustav. Ta ei saanud ju veel lahkuda, ta pidi meid valvama, meie eest hoolt kandma. See oli tõesti mitmeid aastaid tagasi. Aga viimastel nädalatel ei olnud see enam nii kerge: tal oli käpa peal kasvaja, suur kasvaja ning peatselt oli ka suurem osa tema kehast kasvajatega kaetud. Kuigi õues ta käitus nagu kutsikas, kes jooksis ja haukus ja saba liputas, siis ta väsis kiiresti ära, hingeldas ja toas olles vaid magas. Ta pidas meie nimel tõesti kaua vastu, kuid lõpuks oli humaansem ta magama panna, sest viimasel päeval hakkas tal valus. Tõesti valus.

Tõeline poliitkoer

Lausa lendab

Ta maeti meie sauna kõrvale, tema jaoks tehti väike haud. Väike hubane haud, mida katavad nüüd küünlad. See on küll paratamatus ning teadaolev tõsiasi, et kodulooma võttes ta mingi aeg lahkub teie pere juurest. Kuid üritage seda väikelapsele selgeks teha. Üritage...

Puhka rahus

Eesti-Läti-Leedu-...

Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksamaa-Austria-Tšehhi ja veel mõnikümmend piiriületust ning 4890 kilomeetrit autosõitu ehk minu selle suve reis. Selle kilometraaži sisse kuulub palju istumist, öiseid teid, majutuse otsimist - ukselt uksele käimist, nii saksa kui ka inglise keelt, losse, palju mägesid ning tuulikuid, 39 kraadi kuuma, veepark, valuutade ümberarvestamine ning otseloomulikult ka hunnik vaatamisväärsuseid ja kohaliku toidu söömine.

Berliini võidusammas

Starbucks

Meie Neuschwansteini lossis

Gangsta shit

Neuschwansteini loss eemalt

No comment

Brandenburgi väravad

Tõeline ummik

Silmapilk

Saksa-Austria piir

Mina olen üldiselt see inimene, kes harjub välise keskkonnaga kiiresti ära. Üsna kiiresti tundus see täiesti tavaline, et alguses proovin saksa keeles rääkida ja kui sellega läbi ei murra, siis võib ju inglise keele appi võtta. Põhilised fraasid jäid juba täitsa külge ning sellest poolest aastast, mil ma saksa keelt õppisin, oli tohutult kasu. Muidugi oli naljakas olukord, kui käisime ukselt uksele ja otsisime väikeses külas kodumajutust. Olles selle lõpuks leidnud ning lahke naisega ka natukene vestelnud küsis ta, kas oleme Itaaliast. Vastasime küll ei, kuid hiljem, kui ta midagi küsis, vastasin siiski "Si".

Miks ei saa aatomituuma osakesi destilleerida ?
   Ma ei ole kindel, kas ma küsimuseset õigesti aru saan, sest destilleerimine ise on ju hoopis protsess, mida aatomituuma osakestega teha ei saa. Aga kui võtta seda osakeste eraldamisena, siis on ju see raadioaktiivsetel aatomitel täiesti võimalik. Samuti ka siis, kui anda piisavalt energiat, mis ületaks nende vahelise tugeva jõu, siis võivad prootonid ja neutronid täiesti eralduda.

Muidugi ma hoopis kardan, et sain küsimusest valesti aru, aga vastamata ka ei tahtnud jätta. Võiksite täpsustada :)

Mida sa suudad ette kujutada oleneb sellest mida sa tead

Tegin enda autole täna ühe tuuningu, ehk keegi märkab, mis muutunud on:

Ei, see pole see, et auto on tolmusemaks läinud. Hoopis, ma sain enda vahtralehest lahti! Nüüd pole enam seda hirmu, et peaksin eksameid uuesti tegema või, et ma ei või maanteel üle 90 km/h sõita. Ja nüüd ma näen üldse autoroolis vanem ja targem ning vähem kollanokalikum välja, samuti teenin ka rohkem respecti kaasjuhtidelt. Kõik võidavad.



Öeldakse, et üks koht saab olla vaid nii hea, kui sealsed inimesed. Ning selles suhtes hakkab Kohila minule elukaugeks jääma. Ma ei kohta siin enam eriti endavanuseid, tuttavaid inimesi. Isegi siinne külmkapp ei tundu minu külmkapina, toit seal on pigem minu vanemate mitte meie kõigi oma, mida ma saaksin vabalt valida ja süüa. Vähemalt sisimas on selline tunne.
Tunnen, et olen jõudnud just sinna vahepealsesse eluperioodi. Just sinna, kus endavanuseid ei kohta enam kodulinnades, kõik on laiali - välismaal, ajateenistuses, ülikoolis, tööl. Ükskõik, kus mujal, aga mitte kodus. Ei, mitte siin. Paar korda suve jooksul küll olen kellegagi juhtumisi kokku jooksnud, aga isegi puhkeajal olen võõrsil rohkem kui siin. Käisin alles hiljuti Haapsalus ning ühe korra suve jooksul jõudsin isegi mere äärde. Õnneks pruunistun kiiresti ning mingit muret mul sellega seoses ei ole. Eile jõudsin ka Arukülast koju ning juba selle nädala lõpus lähen mõneks ajaks Kesk-Euroopasse. Palju mul siis tõesti kodus olekuks aega on? Kui reisilt tagasi jõuan siis on juba aeg Tartusse kolima hakata ning seal asju sättima. Töö juba paistab.

Luiged

Tulevikus on mul siin ilmselt nii häid, kui ka halbu uudiseid rääkida. Aga kõik tuleb omal ajal.

Haapsalus karjääri ääres lebades suutsin ka enda küünarliigest vigastada. Nüüd olen nii naljakas seisus, et trennis saan küll käia, aga ei saa teha kõike seda, mis vähegi nõuab küünarnuki liigutamist. See tähendab, et ma leiutan igasugu naljakaid liigutusi ja meetodeid, et ma täiesti koduhaigeks ei jääks.


Mis juhtuks siis, kui õhk muutuks tahkeks?
   Päris raske küsimus, sellele vastamine nõuab üpriski lendlevat fantaasiat. Oletame, et õhk muutukski järsku, normaalse temperatuuri ja rõhu juures tahkeks - kui atmosfäär saavutaks päriselt nende tahkumiseks vajalikud olekud, siis me oleksime juba ammu enne seda surnud.
 Atmosfääris oleva õhumass on kokku 5x10¹⁸  kilogrammi, ehk 5 järel tuleb veel 18 nulli ning maa pindala on 5,1*10¹⁴  ruutmeetrit, siis iga ruutmeetri peale langeks ligikaudu 10 tonni tahket õhku. Mis pole sugugi vähe, arvestades, et kõrgemad osakesed kukuvad 120 km kõrguselt, siis nad saavutavad selle pika languse jooksul päris võimsa kiiruse. Ehk kui võtta, et minu tuba on ligikaudu 20 ruutmeetrit, siis see on sama nagu minu toa peale langeks avakosmosest ligikaudu 125 minu autot.
  Kui nad juba tahked on, siis kõrvalise asjana mainin, et lämmastik ja vesinik reageeriksid omavahel ning moodustaksid ammoniaagi, kuid see ei mängi kogu küsimusese suurt rolli.
  Oletame, et kõik elaksid eelneva kukkumise üle ning jätkaksid tavategevustega. Mis oleks muidugi raske, sest maakiht oleks kaetud tahke õhuga. Lisaks kõik elusolendid, mis tarbivad hapniku sureks koheselt ära, sest tahkena me seda omastada ei suuda ja vaevalt, et me ka tahket süsihappegaasi välja hingata suudame. Nii, nüüd lilled. Vaevalt, et nemadki tahket CO2-te tarbida suudavad või veel enam sealt kuhjast seda üles leida. Muidugi nad ka sünteesivad enda sees tahket hapniku, nende sisemus peagi täituks sellega ning nad lõhkeksid.

Ehk kokkuvõtlikult oleks asi päris julm. Maakera oleks paksult kaetud, peaaegu kõik oleks surnud. Tõenäoliselt ainsad, kes ellu jääksid oleksid anaeroobid (hapnikuta keskkonnas elavad organismid) ehk igasugu bakterid - kääritajad, piimhappebakter ja muud.

Kindlasti jäi midagi ka välja, aga esimese fantaasialennuga olid need mõtted, mis pähe tulid.

Not taking an honest look

Nüüd on lõplikult ülikooli tulemused teada, kõik sellega seonduv palju kindlam ning sügisest hakkan taas stipendiumi saama ("Tasuta" raha!). Kuna ma tunnen, et ma omandan tahvli peale kirjutatud materjali paremini kui paberilipiku peale, siis ma õppisin nii mitmedki ained just sealt. Näiteks 'Soojusõpetuses' pidi eksamisse tulema üks ülesanne valemi tuletamise peale, ehk näidata, kust ja kuidas mingi valem või seos tekib:

Väga tore igatahes. Naljakas on see, et see minu eksamisse ei jõudnudki.


Nüüd olen ka lõplikult Kohilasse jõudnud, mis tähendab, et lisaks kodustele töödele ja kõigele muule saan hakata jällegi tihedamalt trennis käima. Seni käisin vaid kuni 3 korda nädalas, mida loetakse pigem hoidvaks, mitte arendavaks trenniks. Nüüd üritan seda arvu 4-5 korra peale tõsta.
Aga sellest hoolimata, olen märganud, et ka selle perioodi jooksul olen üpriski palju arenenud. See võib suuresti olla põhjustatud sellest, et sellest saati, kui Tartu kolisin, olen saanud rohkem ise otsustada, mida söön ja joon. Ei ole rohkem hüüdeid, et "Holger, toit on valmis!". Laadisin mingil hetkel ka Facebooki vormipildi üles, aga kuna ma sealt võtsin selle maha, siis ma laadin ka siia ühe pildi üles (põhjusega, et vana läks kaotsi), et oleks ikka kuhugi tagasi tulla ning arengut võrrelda.
Nimelt ma selle pildiga tähistasin ka osaliselt seda, et kui Augustis/Septembris tagasi Tartu trenni lähen, siis saab minust Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi (TÜASK) saavutussportlane. See tähendab seda, et ma saan paremad tingimused treenimiseks ning kui võistlema hakkan, siis võistlen TÜASK-i nime all. Prognoositavalt juhtub see järgmisel kevadel (aprillis). Eks me oota tulevikku...

See on küll laiemalt levinud mure, aga ka mina tunnen, et minu spordialale vaadatakse liialt tihti viltu peale ja arvatakse sellest palju vähemat, kui see tegelikult on. Kulturism on palju enamat, kui lihaste pumpamine. See on spordiala, mis nõuab juba amatöörtasemel nii täpset toitumist ning samuti ka nõnda palju teadmisi füsioloogiast. Ilma selleta poleks mul õrna aimugi erinevatest vitamiinidest, mineralidest ja nende mõjudest. Samuti ka igasugu faktidest nagu näiteks, mis on hargnenud ahelaga aminohapped, mida mõjutab kortisool jne. jne. Ehk mõtlesin isegi mingi aeg kõrvalainena füsioloogia võtta, mis on küll väga mahukas aine, aga samas seda kõike läheks kulturismis vaja.


Samuti alates tänasest hakkasin poseerimist harjutama, mis on tõsiselt raske asi. Kevadeks ma seda küll heal tasemel selgeks ei saa, aga vähemalt saan mingi advekaatse baasi alla. Avastasin, et lisaks sellele, et ma poose ei oska, ei suuda ma neid üle 20 sekundi veel korralikult hoidagi, hakkan hingeldama ning lihased kipuvad värisema. Naeruväärne oleks loota kevadeks saada asend täiuslikuks, see on midagi, mida harjutatakse elu aeg ja ikka on asju, mida lihvida. Edu mulle ja loodan kevadeni kiiret arengut!

Not taking a honest look at myself is my god given right

Miks maakera ei tiirle ümber Päikese teistpidi?


Maa ja ka teiste Päikesesüsteemi planeetide tiirlemissuund määrati juba Päikesesüsteemi tekke hetkel. See toimus väidetavalt ligikaudu 4.6 miljardit aastat tagasi, molekulaarpilve gravitatsioonilise kollapsi tulemusena - see on suure hunniku molekulide kokkulangemine iseenda raskuse all. Kuna teatud ruumi osas oli osakeste kontsentratsioon suurem, siis seal oli ka gravitatsioon tugevam ning osakesed ajapikku tõmbusid sinnapoole ning selle 'puntra' mass aina kasvas ja kasvas kuni seda oli piisavalt, et algselt Päike moodustada, mida ümbritses ülejäänust molekulidest koosnev ketas ning juba terve see süsteem pöörles ühes suunas. Põhjuseks on impulsimoment, kuna juba algsed osakesed olid pidevas pöörlemises (samamoodi nagu ei saa visata tennisepalli, ilma, et see ka pöörlema hakkaks). Kuna kogu Päikesesüsteem moodustus ühest pilvest, siis tiirlevad kõik siinsed planeedid ühtpidi (ka Päike pöörleb samas suunas), see kõik impulsimomendi jäävuseseaduse tõttu - antud pöörlemine ei muutu aja jooksul.

Aga see suund, millel me tiirleme on üpriski juhuslik. Oleksid sealsed osakesed teistmoodi interakteerunud, võinuks me ka teistpidi tiirelda. Väikene gif Päikesesüsteemi moodustumise algfaasist:

Võib-olla on tarvilik link kopeerida ja uues aknas avada

Kas koerad üldse teavad, et nad on koerad?

Hakkan vaikselt tuhast kooruma. Aga olgem ausad, ma olen kurnatud ja väsinud, tahaks isegi lõpuks puhkusele saada. Viimastel päevadel on niimoodi, et kui laua taga õpin, siis hakkab pea teravalt valutama, kui õppimise ära lõpetan ja midagi muud teen, valu kaob. Muidugi kui tagasi õppima asun tuleb valu justkui silmapilkselt tagasi. Tüdimus? Ülekoormus? Muidugi kaheksa eksamit seljatatud juba. Õnneks on tõenäolistelt(?) tänasega ka eksamid läbi ja ka minagi saan suvekuudesse sukelduda. Suvi - see tundmatu, hall ala, mis peidab endas nõnda paljut.

Tartu

Hetkeseisuga sain enda esimese aasta kaalutud keskmiseks 4.49, seoses selle tulemusega on mul peas keerelnud küsimus: 'Kas ma peaksin cum laude poole püüdlema?". Nimelt oleks vaja keskmine tõsta 4.60-ni, mis ei tohiks midagi ülimalt rasket olla ning mind on alati ergutanud need väiksed mängud ja võistlused, mis ma enda peas loonud olen. Mingi punktisumma, mis vaja kätte saada, mingi tulem, mis saavutada. Teisalt ei ole ma aga kindel, kas kiitusega lõpetamine peaks olema eesmärk omaette. Äkki see hakkab õppimist mõjutama? Äkki ma seetõttu ei võta mingit ainet, mida tahaks, sest see on liiga raske? Oeh...



Kiire teemavahetus: mina ei saa aru firmadest, kes raadios reklaamivad enda ilmateate ajal slõuganitega nagu "Ilma teeb..." või "Ilma toob teieni...", olgem ausad, arvestades meie ilmasid ja kuidas see on enamasti palju kehvem kui ta reaalselt olla võiks, siis see pole sugugi õige viis reklaamiks. See oleks nagu öelda, et "Meie firma rikkus teie suvitamisplaanid ära, ostke meilt asju!".




Ning täna, Kohila jõudes, käisime isa ja Sikuga väljas söömas, tellisime suured praed, suutsime need vähemalt mingi piirini ära hävitada, aga kõht oli siiski nii täis, et kõndida ei jaksanud. Minu kahjuks, koju jõudes oksendasin ma kõik välja, siis kraadisin ka ennast ja selgus, et mul on palavik - olen haige. Heh, ise ennast nii halvasti ei tundnudki, aga eelnevad päevad Tartus vist tõesti võtsid minust viimast ja nüüd asungi taastuma. Ning magama! Kohe kindlasti magama! Mulle meeldib magada.


Mis on elu mõte?

    Konkreetne küsimus. Aga konkreetset vastust sellele ei leidu, kui just maailmavaade või religioon vastav ei ole. Mulle näiteks meeldib lihtsalt kulgeda, saavutada suuremaid ja väiksemaid asju olles ise õnnelik ning tee peal ka teisi õnnelikuks teha. Ma küll mingit otsest eesmärki elu jaoks pigem endale ei sea, mulle meeldib, kui kõik tuleb ikka loomutruult, sisemusest.  Aga alati võib ka midagi siit nimekirjast võtta ja just selle endale kõikvõimsaks eesmärgiks seada:

* Paljunemine
* Mõttevabalt kulgemine
* Elupõletamine
* Ühiskonna arendamine / sinna panustamine
* Laste ja kaasa heaolu tagamine
* Oskuste/teadmiste arendamine
* Raha/asjade kogumine
* Nautimuse otsing
* Kõikvõimalike emotsioonide kogemine
* Üle elamine
* Tarkuste jagamine

Kindlasti on palju veelgi, mida elu mõtteks seada, aga mina siiski usun, et misiganes tegevus on õige vaid siis, kui see on loomule vastav.

Uus peatükk nõuab muutust

Ajad on kiireks läinud. Isegi natukene liiga kiireks, pidev nimekiri asjadest ees ja sooviks natukenegi rohkem päikeselist (kuigi külma) ilma nautida. Sel nädalal olen eriti tubli olnud, kuna laupäeval jõuab ka mul kätte see iga, mil minu vanust ei saa enam väljendada sõnadega, mis lõppevad liitega "-teist". Ning kuna nädalalõpul mul aega tegutseda ei ole, siis mõtlesin, et tegutsen nädala algul kõik ära, aga viga on selles, et just siis, kui tundub, et nimekiri hakkab otsa saama, tekib sinna kohe mitu uut asja juurde, mis nõuavad ka pakilist tegutsemist. Igastahes, und võiks olla rohkem, aega ilma ja olusid nautida võiks olla rohkem ja ülesannete nimekiri kui mitmepealine hüdra.

Aina rohkem olen hakanud ka tuleviku planeerima. Esimese asjana suvi. Tahaks tööle minna, aga samas tahaks ka puhata enne uut kooliperioodi. Mida siis teha? Kool kestab mul ka kuni jaanipäevani (siinkohal ei saa mainimata jätta, et hetkeseisul tuleb mul 8 eksamit. 8!).

Ja samuti ka kaugem tulevik. Esimesena (?) seisab nimekirjas erialavalik. Oleks väga hea, kui järgmiseks sügiseks juba teaksin, millega ma tegelema hakkan. Põnev on aga see, et mul pakuti teadustööd Nanolaboris, vägagi uhke. Nanotehnoloogia on juba enda olemuselt uhke ala. Käisin ka laboris kohal, mulle tehti ekskursioon ning arutasime, milline oleks siin olek ja töö. Inimesed olid hästi toredad, sõbralikud, ala ise on huvitav ja vägagi paljutõotav. Tegu pole ülikooli laboriga, tehnika on uus ning sel alal tohutut rahapuudust tekkida ei tohiks. Aga mis siis viga? Viga on keemias. Nimelt läheb seal paratamatult keemiat vaja ning ma peaksin seda õppima hakkama.. Aga vot, pole kuigi seda keemiainimese geeni minus ning selle põhiaine "Keemia alused" on selline aine, mille 75% tudengitest lihtsalt läbi kukub, et järgmine aasta uuele ringile minna. Kindlasti uurin enne otsustamist ka teisi laboreid, aga siiski, what do I do?





Miks tuletised alati välja tulevad?

  Lõpuks keegi mõistab mind! Minu teooria on selline, et see on puhtalt liittuletiste viga. Kui sa pead diferentseerima üht suurt hunnikut sümboleid, mis on veel kaetud mõnusa astmete-kihiga, siis paratamatult jäävad mõned asjad kahe silma vahele. Alguses tervest kupatusest tuletis, üks aste tuleb ette, teine aste muutub, siis järjest sügavamalt hakata tuletist võtma, paar liittuletist veel. Astmed aina muutuvad, asjad lähevad jagatiseks, korrutised tulevad ette, mingid asjad tuleb liita, lahutada, jagada ja korrutada ja nii edasi ja edasi ja edasi. Muidugi jääb midagi tegemata.


Kas kalad tunnevad janu?

  Filosoofiliselt küsides, siis kas kalal saab üldse janu tekkida, kui tal on pidev võimalus juua? Aga kui reaalselt vastata, siis tegu on vägagi teadusliku küsimusega. Nimelt selgub, et osad kalad tunnevad ja osad ei tunne. Miks?
  Janu tunnevad vaid soolvee kalad, magevee kalad seda ei tunne. Põhjuseks on selline nähtus nagu osmoos. Lihtsustatult on osmoos nähtus, kus madala kontsentratsiooniga vedelik liigub suurema kontsentratsiooniga vedeliku suunas. Näiteks igasugused taimejuured imavad endasse maast vedelikku tänu osmoosile. Kalade puhul avaldub see nii, et soolvee kontsentratsioon on tihedam kui kalas sisalduv vesi ja järelikult lekib see pidevalt merevette. Ta kaotab sisemiselt vett ja paratamatult tekib tal janu, mida ta juues kustutab.
Seevastu mahedates vetes elavatel kaladel sellist olukorda ei ole, nemad ei kaota osmoosi teel vett, vaid hoopis omandavad. Kas pole mitte kerge elu neil?

Silmad kinni on lahti mu sees

Olen inimene. Olen mälestustekoguja. Kogun sündmusi, nägusid ja nimesid. Kogun nad kohtadesse, ilma milleta ma ei mäletaks. Pargid, autod, kodud, rannad, koolid - kõik minu mälestustesahvrid. Olen mälestustekoguja. Pildid, videod ja kingid, igast mälestustest vähemalt kolm. Täis neid internet, laud, sein ja sahtlid. Olen mälestustekoguja. Aga minu peas.. ei ühtegi.


Olen inimene. Olen mõtleja. Mõte mõtte järel. Hägustunud piir minu enda ja kõigi muude mõtete vahel. Olen tsitaadikogu, olen idee. Originaalsuse etalon läbi maailma mõtete. Olen Sokrates, Platon, Nietzsche, Einstein, Meri, Descartes ja Hegel ühes. Olen see, mis iga mööduja peas. Olen vaid mõte.


Olen inimene. Olen emotsioon. Nägemine, haistmine ja kompamine. Olen naeratus võõrale, kallistus sõbrale, suudlus armule. Hommikune värskus, lõunane rõõm, õhtune rahulikkus, öine eufooria. Olen armastus, hoolivus, igatsus. Olen kadedus, viha, õelus. Olen kõige kurjem.


Olen inimene. Olen vaatleja. Läbipaistev klaas linnapildis. Ohver ohvri järgi. Arvukad stereotüübid, kulunud žestid ja liigutused, argised ütlused ning tühjus pilgus. Silmi vasakult paremale lohistades: ruttavad töötajad, erutatud šoppajad, enda kodu otsivad hinged ning ka need, kes on juba alla andnud. Olen seisev tuuleiil pargis, roheline värv murul. Ka mind vaadeldakse, aga keegi ei näe.

Olen inimene.

Sest ka mina tunnen.

Olen inimene.

Sest ka minul on valus.

Olen inimene.

Sest ma enam ei tea.

Head taotlevad inimesed on kõige rohkem kurja teinud.

    Käisin eile Kohila Gümnaasiumis nii mõnegi asjaga esinemas ning ühe loengu pidasin ka ülikooli kohta ja rääkisin kõne algul ka eriala valikust. Mingi osa sellest tahtsin ka siia kirjutada.
    Nimelt, ma usun, et mistahes eriala valik peaks olema selline, et endal oleks rõõm seda öelda. Mina suudan küll uhkusega öelda, et mina õpin füüsikat. Ja täitsa hästi kõlab. Samas sattusin ühele peole koos ühe võõra tüübiga, kes kohe üldse ei tahtnud öelda, mis eriala ta õpib. Ta andis küll vihjeid "hästi kasutu", "kõige mõttetum aine üldse" jne. Kuid pärast mõningaks pinnimist ta siiski lõpuks ütles, et õpib eesti ja soome-ugri keeleteadust. Noh, ei olnudki ju nii hull?
    Mida ma selle jutuga öelda tahan, on see, et kui isegi sina ei suuda enda erialast lugu pidada, kuidas peaksid seda tegema teised sinust, kui selle eriala eksperdist. Sest tõenäoliselt, niimoodi enda erialas kuigi kaugele jõuab ja kui jõuabki, siis mitte sugugi rõõmsate emotsioonidega. Sest eriala peaks siiski olema selline, mis valmistaks rõõmu nii endale, kui ka teistele sinu ümber.

Kui tugev on sõna mõju? Otseselt sõna mõju, mitte kõik see, mis sellega kaasneda võib. Kui mul on tõsiselt hea tuju ja ma loen kurba armuluulet, siis see sugugi ei tekita minus armuvalu, paremal juhul mõtlen vaid, et ilusalt laotud sõnad need. Samas, kui ise igatsuses loeksin sama luulet, siis loeksin ridu, seostaksin neid endaga ning tunneksin sees tugevaid emotsioone, võib-olla ka valu. Aga kas selle võib sõna arvele panna? Sest reaalsuses ei ole need sõnad sugugi need, mis neid emotsioone tekitavad, vaid see kõik tuleb minu enda seest. See kõik tuleb minu olukorrast, tundmustest, mida ma olen varem tundnud, mälestustest. Kui mul ei oleks ka neid, siis jätaks see luuletus mind külmaks.
Kui oled elurõõmus, siis sõimutekst ei muuda sinu sees midagi. Ja kui oled tuim, siis armastuskiri on vaid paar tähte, mis on teineteise kõrvale asetatud..



Kas inimesed näevad värve erimoodi?

     Väga hea küsimus, ma olen isegi selle üle pikalt mõtisklenud. Täiesti identselt ei nähta kohe kindlasti mitte, ma ei näe isegi enda parema ja vasaku silmaga samasuguseid värve. Aga kas minu sinine on siiski tema sinine? Äkki tema sinine on minu roosa? Nii suurt erinevust kohe kindlasti ei ole, meie kõigi silmad, närvid ja ka vastuvõtt ajus on ehitatud piisavalt analoogselt, et ka näha sarnaselt. Siin kohal muidugi värvipimedus ja muud sellised asjad välja jätta. Väikesed erinevused võivad olla, näiteks alati ei tehta kahel väga sarnasel toonil vahet, mis kõik tulevad mingitest väikestest silma või närvide isikuomadustest.



Muidugi, hästi huvitav teema on värvipimedus ja selle erivormid, sest erinevad värvipimeduse kombinatsioonid võivad vägagi huvitavaid pilte luua. Kaks pilti ma sellest ka siia panen, kirjutama ei hakka:

http://coloursofblood.wordpress.com/2013/03/28/veri-murk-ja-mina/  (varjatud postitus)

Damaged goods tend to hide in pretty packages

     Sattusin sel nädalavahetusel Kohilasse ja ka Raplasse. Nimelt käisin  Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud maavanema vastuvõtul. Üritus ise oli nagu ikka, pidulik: kontsert, kõned, klaaside kokkulöömine ja pidulaud. Ei midagi ülierilist, kuid siiski, väga tore oli seal käia, kasvõi fakti pärast, et mingil imekombel sain ma sinna kutse ning juba sellepärast tuleb kohale minna. Ei tea, kas mul veel üldse on võimalik lähiajal (või ka tulevikus) selliseid pidulikke kutseid saada..

     Mul oli hiljuti unetuseperiood, mis nüüdseks on õnneks möödunud. Ei midagi väga erilist, kuid mul pole kordagi varem seda juhtunud. Tüüpiline oli see, et rähklesin terve öö voodis kuni sain lõpuks 2-3 tundi und. Järgmine päev ja ka õhtu olin väsinud, üpriski kurnatud, läksin varem voodisse, aga ei. Ei midagi, hakkas jälle see lakke vahtimine ja ühelt küljelt teisele veeremine pihta. Lõpu poole see vähenes nii, et mõni öö sain magada, mõni ei saanud, kuni lõpuks täienisti haihtus.

     Ja enam ma ei näe keset ööd igasugu hallutsinatsioone, ei lendavaid, ei helendavaid, ei liikuvaid asju. Aga siiani näen inimesi, ainult inimesi. Mis ei ole sugugi nii põnev. Asjad on asjad, isegi siis, kui nad pole päris või nad lendavad läbi seinte, aga inimesed.. Ma näen enda tuttavaid ja see kõik tekitab nii teistsuguseid unenägusid. Aga kõige rohkem näen ma teda. Tema on teistest erinev, sest ta pole kunagi diivanil istunud või keset tuba püsti seisnud, tema on alati minu kõrvale voodisse tekkinud. Ja siis üritan mina ilma mingi tulemuseta teda tekiga katta, et tal jahe ei hakkaks..

Mõnikord ma ärkan keset ööd ilma mingisuguse põhjuseta

ja ma tunnen teda enda kõrval ja ma tunnen enda sees õnnelikust.

Ma pööran ümber ja näen teda selles süütus ja rahulikus uneseisundis.

Ma kuulan teda vaikselt hingamas, üritades teda mitte üles äratada.

Tunnen, et miski ei saa enam paremaks muutuda.

Ja siis ta haihtub ning kõik hea kaob koos temaga.

Lumi on tegelikult saastunud, miks ta meile näib siis valgena?

     Me näeme lund valgena, see tähendab, et ta peegeldab kõik talle langevad värvid tagasi. Me teame, et lumi ise (mis on praktiliselt jää) on läbipaistev ning valguskiired ei lähe kuigi läbi jää. Selle asemel need peegelduvad korduvalt jääkristallide vahel kuni nad lõpuks kuskilt välja saavad ning meie silmadesse jõuavad. Lumi teeb seda iga värviga, st. et ta ei neela ühtegi värvi. Kui lumi on kollase tänavavalgusti all, siis ta on kollane; rohelise laseriga lastes on ta roheline jne. Põhjus, miks ta on valge, ongi see, et päikeselt tuleb valge valgus (ka kuu peegeldus on päikesevalgus).

     Lume reostus on natukene teistsugune teema, ma mõni kuu tagasi uurisin seda päris põhjalikult ja sain päris palju huvitavaid asju teada. Õnneks meil siin lumi väga reostunud ei ole, kuigi ta sisaldab küll heitgaase, siis see lumevärvi otseselt ei muuda, vaid teeb ta tuhmimaks (peegeldab vähem valgust) ning põhjustab ta kiirema sulamise. Muidugi sisaldab lumi ka natukene liiva ja muid tolmuosakesi, kuid meil siiski väga vähesel määral.

Aga kui lumi on rohkem saastunud, siis ta ei pruugi alati olla valge. Kõige tihedamini on saastunud lumi kollasem (see pole see kollasus, mida talvel teeäärtel näete). Kui õhk on väga saastunud, siis võib alla sadada oranži, kollast, punast lund. Hiljuti juhtus seda Venemaal, Siberis. Ka Lõuna-Koreas sadas hiljuti taevast kollast lund, kuid seal olid põhjuseks liiv. Nimelt oli sinna lumme sattunud Hiina kõrbetest pärit liiv ja torm, mis kollaka värvuse põhjustasid.

Waiting for the time to run out

Pühendusega.

     Esimene semester sai edukalt läpitud: 43,5 EAP'd (ehk 1131 tundi tööd) ning keskmine kaalutud hinne 4,50. Järgmine semester tuleb ilmselt natukene kergem, kuna kõik ained, mida ma tahtsin võtta, kattuvad omavahel. Ja muidugi kevadel tulekski vist kergemalt võtta.

    Ma eile märkasin, et mul on siiamaani imelik enda blogist rääkida - ma justkui siiani ei oskaks endale teadvustada, et keegi seda loeb. Pealegi, siin on päris palju olnud selliseid teemasid, mida lihtsalt päriselus ei räägita ja ma ei usu, et ma neist ka niimoodi rääkida julgeks. Ning ma iga kord mõtlen ja imestan: "Mis sina mu blogi lugemisest saad?". Näiteks mõni õpetaja, kelle nime ma ei teagi, sest ta ei õpeta Kohilas või nii mõnedki inimesed, kes lihtsalt googeldavad nimesid.

    Ning eile ma alles taipasin, kui kaua ma tegelikult seda kõike kirjutanud olen. See blogi on juba 3 aasta ja 8 kuu vanune ja on see on selle ajaga palju muutunud. Mingitel perioodidel olen ma palju aktiivsem, samas teinekord ilmun siia vaid aeg-ajalt, et märku anda, et ma veel elus olen. Vahepeal kirjutan siia paratamatult igavamaid asju, kuigi enamasti siiski üritan asja ka enda jaoks põnevana hoida. Ma olen mänguline inimene, mulle meeldib mängida. See, et ma enamasti asju mänguliselt võtan on aidanud mind nii paljude asjadega edasi, kasvõi kooliga. Kool on vaid üks mäng.

Waiting for the time to run out

Kuidas söövitavad tugevad happed pinda, nahka jms?

    Väikese kõrvalpõikena ütlen, et see ei pea just tugev hape olema, et söövitada pinda. Seda võivad teha ka tugevad alused, erinevad alküülid, tugevad oksüdeerujad jne. Näiteks inglise keeles tähistatakse korrosiooni (roostetamine) ja söövitamist sama sõnaga - corrosion.  Kõik see söövitamine on tegelikult väga keerukas keemia, aga lihtsalt öeldes hape dehüdrateerub (kuivatab) nahka, mis lõhub nende struktuuri ja põhjustab ka valkude denaturatsiooni (valkude omaduste muutumist). Kõik see muudab naha selliseks, et ta oleks justkui ära sulanud osaliselt.
Sarnaselt on ka metalliga - H+ ioonid reageerivad metalliga vesilahuses, paberi puhul reageerivad nad tselluloosiga ja põhjustab selle lagunemist väiksemateks juppideks, mis lõhub paberi kiude. Ja nõnda on igal materjalil erinev reaktsioon, kuid enamasti on põhjuseks siiski H+ iooni reageerimine teatud ainega.

Lõppu ka üks väike 'asi', mis tekkis sellest, kui mul kell 3 öösel järsku uni ära kadus ning tagasi ei tahtnud tulla, aga selle asemel sain hoopis 5-minutilise loominguvajaduse:

Põlvili mudas,

nägu verine,

selg punetamas,

tallad lõhkised,

piisad tilkumas haavadele,

mil valge lipp käes,

sest sügiseses kadalipus,

kodupaigast eemal,

mälestuste rüpes

surra

ei taha keegi.

But I'm stupid and still don't know if this is what I'm looking for.

    Ma olen Tartuga täiesti ära harjunud, mulle meeldib siin, ma armastan seda linna. Kohilas olles on isegi kuidagi võõras olla, nagu ma oleksin külaline iseenda kodus, iseenda toas. Aga jah, Tartus olen ma õnnelik, siin on nii palju asju, mida ma tegelikult igatsesin juba gümnaasiumis. Võib-olla ma olen tõesti natukene ära võõrandunud eelnevast elust, mulle on seda ka öeldud. Näiteks ma pole siia ühtegi enda endist klassivenda/klassiõde külla kutsunud, aga uued sõbrad on siin lugematuid kordi käinud. Ja mind siiamaani rõõmustab mõte, et ma käin ülikoolis, Tartu Ülikoolis.
    Ma mäletan veel enda esimest praktikumi - Kõrgem Matemaatika. Ma olin siis sellise energeetilisema õppejõu praktikumis ja ta tõesti 'seletas' esimese tunniga terve selle materjali ära, mis oli alles järgmise 2-3 loengu teema. Ja siis ma lihtsalt vahtisin seda tahvlit ja naeratus tuli suule, õppisime imaginaararve ja ma mõtlesin endamisi, et see on päris raske - see panigi mind naeratama ja ma oskasin nüüd negatiivsetest arvudest ruutjuurt võtta... Muidugi hiljem kohanesin ja see kõik ei ole sugugi raske, aga mulle meeldib ikka aegajalt nii teha, et loengu ajal ma justkui 'tsoonin' ennast välja ja vahin kõike seda, justkui ma oleksin alles gümnaasiumi esimestes klassides. Ja siis ma jälgin neid kahte tahvlit, mis on algusest lõpuni täis kirjutatud igasugu sümboleid ja tähti, millest ma pooli isegi ei mõista. Ma taipasin, et matemaatika on lõbus siis, kui sain teada, et 'd' tähte, mis seisab tuletise operaatorina saab vähemalt kolmel erineval viisil tähistada ja kõik 'd' tähed tähendavad erinevaid tuletisi. Ohh, ülikool.

Ma polegi enne tähele pannud,

kui halb

on ehitada oma elu

kellegi teise vundamendile

    Eile käisin ka Sillaotsa põhikoolis Teadusbussiga esinemas. Selline armas väike koolike sõbralike õpetajate ja õpilastega. Rääkisin sellest, kuidas tekib äikesemürin, kuidas lennuk lendab, kuidas kosmoses navigeeritakse ning ka soojuspaisumisest ja muust. Muidugi ka tegin katseid ja lasin mitmeid asju õhku - teaduse nimel muidugi. Esinemine läks vägagi hästi, kindlasti tahaks varsti jälle mingisse teise kooli minna.





Kuidas tekivad osooniaugud?
    Looduslikult tekivad need Päikesest tulevate ultraviolettkiirte toimel. Inimtegurite poolt põhjustatid osooniaukude põhjustamises süüdistatakse ennekõike freoone, mis on väga püsivad gaasilised ühendid. Freoone leidub eelkõige aerosoolides, konditsioneerides ja külmkappides. Freoon reageerib osooniga ja tekib hapniku ning hapniku radikaal (lihtsalt O), vähendades nõnda osoonikihti.

Miks kuusel okkad küljest ei kuku?

     Huvitav lisafakt on see, et okkad on ju ka ametlikult lehed (lihtsalt spiraalse kujuga, erinevalt lapikust lehest), kuskilt on meelde jäänud, et vahepeal ju õpetatakse, et on lehed ja on okkad justkui erineva liigiga oleks tegemist. Aga okkad kukuvad ikka küljest, lihtsalt mitte talvel kõik korraga, vaid vaheldumisi. Aga põhjus, miks nad talvel maha ei kuku on see, et nad on kaetud vahakihiga, mis takistab nende gaasivahetust ehk nad ei kaota enda okaste kaudu vett ja seetõttu ei ole neil ka mõtet neist loobuda, et hiljem tagasi kasvatama hakata.