Saturday, October 24, 2009

Ohh jahh.. Esimene tsükkel möödas. Nii tore on gümnaasiumis käia, kohe palju parem tunne, kui põhikoolis. Lihtsalt gümnaasiumis on selline tunne, et sa õpid millegi jaoks, mitte lihtsalt, et tunnistusel oleks ilusad hinded. Kuigi esimese tsükli hinded olid päris normaalsed, aga kõige toredam on see, et Kõiva tegi mulle miskipärast heateo, tänu millele ta päästis mu tsükli hinde ära. Kui ma suudaks nüüd samu hindeid hoida gümnaasiumi lõpuni, siis see oleks tõesti võimas. Avastasin, et täna on alles pühapäev. Olen ma väga kuri inimene, kui ma tahaks, et vaheaeg oleks juba läbi? Noh jah, jälle räägin koolist. Kui niimoodi edasi läheb, siis ma varsti hakkan kirjutama sellest, mida ma päeval tegin, aga ma loodan, et nii hulluks ka seis ei lähe. Aga viga on lihtsalt selles, et mul pole millestki nagu kirjutada. Nagu ikka öeldakse, et filosoofia on vähese kepi viga. Ma muidugi sõnastaksin selle enda jaoks natukene teist moodi, kuid mõtte jääb siiski samaks. Ses suhtes, et ongi ju nii, et kui kõik on hästi, siis pole millegi kallal viriseda.


http://coloursofblood.wordpress.com/2009/10/25/25-oktoober/ (Varjatud postitus)

Friday, October 23, 2009

Okei, need deja vu'd hakkavad juba hirmu nahka ajama. Igastahes lugesin mingit uut teksti ja kui olin alguse ära lugenud, siis see tundus nii tuttav ja ma juba teadsin, millest see räägib, siis mõtlesin, et ma olen seda lugenud ning panin selle kinni (tekst oli arvutis). Kuid siis hakkasin mõtlema, et ma ei saa olla seda ju varem lugenud kuna see alles postitati. Ja siis ma läksingi ja hakkasin uuesti teksti läbi lugema. Kõige imelikum selle juures oli see, et mul ei tulnud kordagi seda deja vu tunnet. Kuid ma tõesti oleks suutnud selle teksti kohta kokkuvõte teha ilma seda lugemata.

Ega see ju minu süü ei ole, et ma mõndade asjade suhtes nii südametu ja tundetu olen. Kuid vähemalt ma olen piisavalt hea inimene, et ma üritan näidata, et mul on nende asjade suhtes vähematki südametunnistust või mõistmist. Miks? Parem küsida, miks mitte? Sest ma lihtsalt ei oleks sisimas nii õnnelik, kui mind need asjad kotiks.

Friday, October 9, 2009

Vend küsis, kas ma täna koguduse noorteõhtule lähen, ma vastasin, et korra käin läbi ning siis ta tõmbas päris vihaseks ära. Hakkas mind poksikindaga toksima ning ütles, et ma ei hakkaks kristlaseks ning küsis asju evolutsiooni kohta. Siis ta veel karjus seda emale ning ema hakkas vastu karjuma, et ma ei läheks sinna. Siis tuli ema ka minu tuppa ja hakkas igast asju pärima selle kohta, näiteks, mis seal tehakse, kaua ma seal olen jms. Ning peale seda küsimustejada ütles ta mulle, et ta muretseb minu pärast. Ma ei saa aru, mis neil kristlaste vastu on.. Minu poolest uskugu inimesed mida tahvad, kui see annab neile hea enesetunde ning nad tunnevad, et see aitab. Kui mul viitsimist oleks, siis peaks vist nendega asjad selgeks rääkima. Ma ei saa lihtsalt kristlaseks muutuda, ma juba usun millegisse. Ma lihtsalt ei näe nende theofoobia tagamaid.

Praegu muretsen natukene silmade pärast ka. Vasak silm näeb normaalselt, aga parem silm hakkab vaikselt nõrgemaks jääma, see on see, kui lapsepõlves pole korralikult silmi hoidnud ning igasugu lasereid lased endale silma sisse. Tegelikult mind prillid, kui sellised ei häirigi, aga JUHUL KUI ma kunagi ESTSOF-i lähen, siis tõesti häirivad, väga palju kohe. Aga siis saan äkki laseroperatsiooni vms. teha juba.

Käisime täna kinos vaatamas filmi "Lõpp-punkt 4", kui film oli umbes 10 minutit kestnud, siis mõtlesin, et see on mingi "Saw" sugune film, kuid mida rohkem edasi film läks, seda rohkem leidsin ma seoseid eluga ning seda huvitavamaks läks. Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud filmi juures oli see, et "vikatimees" ise liigutas asju ja sättis asju ümber nii, et keegi koguaeg surma saaks. Kuid iga kord, kui keegi mingit rõvedat viisi surma sai, siis ma hakkasin mõtlema ja ka kaasa tundma nendele inimestele, kes surevadki mingi väga rõveda õnnetuse läbi. Esimesena tuli meelde 14-aastane inglise poiss, kes suri enda tooli läbi. Ehk siis see gaas, mille abil tooli kõrgust saab reguleerida, see plahvatas ning tooli terav varras lendas talle otse pärasoolde. Eriti ma imetlen seda, kuidas ta suutis peale seda veel liikuda ning isale helistada. Ning filmis seda rallisõitu vaadates tuli ka meelde paar aastat tagasi Eestis toimunud hokimängul juhtunud õnnetus. Nimelt lõi keegi litri kogemata publiku sekka ning mingi noor tüdruk sai sellega vastu pead ja suri kohapeal. Väga loll on sellist juhuste läbi surra..
Aga veelgi enam pani mind mõtlema see, kuidas peategelane nägi tulevikku, kuna keegi tahtis, et ta päästaks elusid. Kuid, miks siis paljud inimesed suudavad näha tulevikku? Kas see on lihtsalt üks süsteemi loomulik osa või näevadki ainult vähesed seda? Ses suhtes, et on ju palju inimesi, kes on selliste asjade suhtes skeptilised ning väidavad, et nad pole elu sees tuleviku näinud ega midagi paranormaalset teinud. Kas nad siis tõesti ei suuda seda teha või on nad lihtsalt nii kitsasilmalised, et nad ei märkagi seda, et nad tegelikult suudavad?
Filmi puhul oli kõige pöördelisem lõpp. Just siis, kui nad arvasid, et nad on suutnud saatuse eest ära põgeneda. Just siis märkasid nad, et äkki nad ei muutnudki saatust, vaid saatus pidigi nii minema. Ma olen ka selle küsimuse peale väga palju mõelnud. Kui keegi muudab saatust, kas see muudab siis tõesti saatust või pidigi saatus niimoodi minema? Aga kui hakkad sellele sügavamalt mõtlema, siis taipad, et see küsimus on paradoksaalne ning sellele ei olegi võimalik ühest vastust leida.
Aga kõige rohkem pani mind see film mõtlema ühele mu teooriale. Kuigi noh, ma arvasin juba ennem, et see teooria võib tõsi olla, kuid film pani mind veel rohkem mõtlisklema. Kuigi see film oli "ulme", oli seal filmis piisavalt palju seoseid eluga, et mind veenda.

Saturday, October 3, 2009

Täna oli väga veider deja vu, seekord ma ei saanudki aru, et nüüd tuleb deja vu vaid pigem tunduski niimoodi nagu mingi asi oleks kordunud. Või noh, ma ei olnud seda üles ka kirjutanud. Igastahes kõndisime Karhuga sööklast välja ja läbi garderoobi ning ta küsis, mis tund algab. Siis ma vastasin talle, et kaks geo'd ning ta ütles, et ta ei tule neisse, kuna ta läheb võistlustele. Ma siis mõtlesin, et jälle?!? alles eelmine nädal läksid ju samal ajal võistlustele (vedas, et ma seda valjusti välja ei öelnud), siis ma märkasin, et meie ees kõndisid Stefi ja Robert ning kuna "eelmine nädal" kõndisid nad ka samal ajal meie ees, siis taipasin, et jälle deja vu - juhhei!

Elu tuleks võtta nagu mänguna, ühel hetkel alustad, siis teed kõike, mida sa mängus teha tahad ja siis ühel hetkel ongi lihtsalt mäng läbi. Kuigi mulle ei meeldi elu mänguga võrrelda on see siiski parim võrdlus. Mulle näiteks ei meeldi sellised mängud, mis on kerged ja mida mängitakse lihtsalt lõbu pärast. Minu mäng on selline, kus on vahel raske ja peab pingutama, aga vähemalt saavutab midagi - vähemalt on midagi, mille poole püüelda. Ainuke viga sellel mängul on see, et pausi nuppu ei ole, exiti nupp on, aga seda pole mõtet kasutada.
Kui jutt juba mänguda peale läks.. siis ma olen tänasest peale ametlikult Eesti parim Osu mängija. Kuigi ma selle jaoks palju vaeva ei pidanud nägema, ainult rütmitunnet läks vaja ja Eestis on võrreldavalt vähe mängijaid aga siiski, vähemalt on hea tunne teada, et oled milleski hea. Aga edetabeli järgi on mul maailmas veel 2622 vastast.

Praegu mängib taustaks "Green Day - Boulevard Of Broken Dreams" ning ma ei tea, kas see laul räägibki nendest asjadest või ma lihtsalt suudan leida paljudel asjadel endaga seoseid. Ma arvan, et see on pigem teine variant, kuna kui laulu pealkirja või refrääni vaadata, siis see räägib hoopis teistmoodi, kui ma mujalt välja loen. MSN'i nimega on ka suht samasugused lood, tahaks midagi panna, aga siis hakkad mõtlema, et ühevad loovad sealt seda välja ning teised võivad hoopis midagi muud välja lugeda ning siis lõpuks solvuvad su peale ka. Kuid kas ma peaks selle pärast need pealkirjad panemata jätma?

Praegu tahaks nii palju siia kirjutada. Tahaks kasvõi mingit mõttetut filosoofilist teksti, kuidas päike särab nii kaunilt taevas ja siis tuleb kuu koos enda paljude tähtedega ning surub päikese taevast alla jms. Kuid mul ei ole millestki kirjutada, pea on mõtetest nii tühi, et isegi endal hakkab kahju.

Monday, September 28, 2009

Vahel tundub, et ainult mina näen, millise kaose need inimesed endale ise selga tõmbavad. Praegu kui teisi vaatan, siis tundub nagu nemad ei näeks ka seda ka katastroofi, mis teised tekitavad, aga veel vähem näevad nad seda, mida nad ise tekitavad. Kuid, kui nad tõesti ei näe seda või isegi kui nad näevad, siis nad lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda. Kuid kui see nii ongi, siis miks ei võiks mina olla see inimene, kes valib endale raskema elu, selle asemel, et lihtsalt sellest ühest elust läbi kruiisida. Miks ei võiks mina olla see inimene, kes hakkab võitlema selle kaose vastu. Miks ei võiks olla mina see inimene, kes enda surivoodil mõtleb, kuidas tal oli valik, et ta ei oleks pidanud seda kõike läbi elama, kuid tänu sellele – tänu temale, on maailm nüüd kasvõi natukenegi parem paik. Ma tean, et ma ei ole siiamaani see inimene olnud, aga ma ei olegi tohtinud olla. Lapsepõlv ongi selle jaoks, et sa arendaksid ennast ning avastaksid selle, mida sul vaja avastada on. Sest kuidas sa õpetad teisi, kui sa ise ei ole seda selgeks õppinud? (Kuigi paljud kahjuks seda tänapäeval teevad.) See jutt võib mõnele tunduda lapsiku superkangelase jutuna, kuid see ei ole kaugeltki seda. Pigem on see midagi tähtsamat – see on elukorraldus. Kui sa tunned, et sa suudad taluda rohkem valu, kui keegi teine ning näed, et sellel teisel on väga piinarikas, siis miks mitte võtta see valu endale?

Friday, September 25, 2009

Olin täna öösel umbes pool tundi magada saanud, kui tegin korraks silmad lahti. Ja nägin enda voodi juures lendamas räigelt suurt mesilast, ma lõin ta jalaga/tekkiga eemale. Siis ma vaatasin umbes pool minutit ringi ja üritasin kuulata ka, et kas ta on veel siin. Siis taipasin, et see oli illussioon, kuna ma rohkem teda ei näinud ja maailmas ilmselt ei ole nii suurt mesilast olemas, sest ta oli tõesti umbes rusika suurune. Aga noh, vähemalt mingit põnevust üksluisesse öösse.

http://www.youtube.com/watch?v=Z8Y1MalRrDc&fmt=20 - Võimas video, lihtsalt võimas..

Käisin eile õhtul pokkerit mängimas, jäin natukene miinustesse, kuskil 25 krooniga, kuigi õnneks see ei ole suur summa pokkeri jaoks. Üks asi on see, et ma pole live'is harjunud mängima kuna netis on hoopis teistsugune ning kui mäng hakkas pihta, siis küsis mult paljuga ma end sisse ostan, siis see tuli suht üllatusena ma arvasin, et me teeme SnG, aga vahet ei olnud eriti. Kuigi ma isegi netis ei mängi cash game. Aga noh, läks nagu ikka live mängudega mul, esimesed paarkümmend kätt läheb päris hästi, võib-olla tõmbab isegi korraks chip leaderiks ära. Ning siis ei viitsi enam mõelda ja siis kaob kõik see raha aeglaselt ära. Nojah, ma lihtsalt ei oska. Natukene aega tagasi jõudsin paintpallist ka tagasi, päris tore oli. Eriti tore oli alguses, siis ei osanud arvata, kuidas teised käituvad ning siis oli ka suurem pinge sees ja siis sai palju rohkem ka roomatud ning joostud ja pikali hüpatud. Kunagi võiks ka kolmandat korda paintballi mängida.

Monday, September 21, 2009

Kool tõmbab pea kuidagi mõtetest nii tühjaks. Jääks siis need kõik mõttetud faktid ja valemid pähe, mida me koolis õpime, aga ei. Tavaliselt kui küsida midagi näiteks nädal aega pärast ajaloo kontrolltööd on mälus ainult paar asja, mida sa rohkem tuupisid, kuigi teise nädala pärast on need ka kadunud. Tegelikult nii parem ongi, sest su pähe ei olegi vaja selliseid asju, mida sul kunagi vaja ei lähe. Ning pealegi isegi need asjad, mida sul elus vaja läheb, isegi need ei jää niimoodi meelde. Need asjad lihtsalt kinnistuvad ajaga, kui sa neid kasutad.

Koolis on praegu kehaline tore. Ses suhtes, et me teeme kümnevõistlust, pole kunagi kehkas midagi nii toredat teinud. Ainult kuul ja kõrgus on õudsad, sest neid ma ei oska üldse, aga teised on toredad. Vahepeal mõtlesin, et ma ei mäleta ikka midagi eelmiste aastate keemiatest ja füüsikatest, aga selgus, et me ei olegi midagi õppinud nende aastate jooksul. Ainuke tund, mis on jamamaks muutunud, kui ta ennem oli, on saksa keel. Õpetaja on lihtsalt kurjemaks muutunud ja ilmselt tunni sisu ka. Kõige mõttetum tund on ilmselt karjääriõpetus, ses suhtes, et ma tean, kes ma olen ja ma tean, kelleks ma tahan saada ning siiamaani me küll midagi erilist õppinud ei ole. Kuid õnneks on seda ainult 9 tundi terve aasta peale ning ma loodan, et vähemalt 1 tund selle aasta jooksul me õpime midagi juurde ka. Aga hästi tore on praegu matemaatika valikaine, sest ma pole vist kunagi matemaatikas midagi nii toredat ja põnevat õppinud, ehk siis matemaatilise induktsiooni metood. Muidugi ei pruugi terve aasta matemaatika valikaine põnev olla, aga praegune teema on küll põnev, vähemalt me ei õpi, kuidas mingite asjade pindalasid või ruumalasid arvutada.

Less Than Three?
© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis