Monday, October 18, 2010

Rest In Peace, Eyedea.


Ma olen tavaliselt alati kuulsuste surmadest alati mööda vaadanud. Nagu see ei puudutaks mind ja tavaliselt ei puudutagi. Ma ei peaks neid hakkama taga igatsema lihtsalt selle pärast, et nad olid kuulsad. Neil on niigi palju fänne, kes neid taga igatsevad. Aga täna, esimest korda, tunnen, et kellegi kuulsa surm on mind ka mõjutan. Nimelt Eyedea. Ma sain umbes 10 minutit tagasi teada, et ta on surnud. Suri nädalavahetusel, magades, põhjust veel ei teata. Ja kui ma seda lugesin, siis ma tõesti mõtlesin "see ei saa olla tõsi..." ma vist ütlesin seda isegi valjult välja. Seda on tõesti raske tegelikult seedida. Temalt ei tule enam mitte ühtegi albumit, mitte ühtegi singlit, artiklit, tsitaati, mitte ühtegi geniaalset lauset. 28 aastaselt unepealt surra on ikka fucked up küll. Nimelt oli Eyedea üks viiest inimesest, kelle enamustes lausetes ma nägin iseennast. Võib-olla ehk isegi mõttemaailmas. Ta laused aitasid mul ennast leida, ennast arendada. Kõik need geniaalsed ütlused.




Tegelikult on küsimus ka selles, et minu pleilist jääb ilma temata palju tühjemaks. Muidugi on seal palju häid ja väga häid laule, aga seal pole selliseid, mida tema suutis teha. Ta tegi midagi erilist. Ta inspireeris mind. Tõesti. R.I.P

"I can only build if I tear the walls down
even if it breaks me I wont let it make me frown
I'm falling but no matter how hard I hit the ground
I'll still smile."


Ma liigun natukese rõõmsama teema peale üle, ma lihtsalt ei taha, et see minu jaoks ainult masendav postitus tuleks. Nagu öeldakse.. tuleb edasi liikuda.
Täna ma tõesti tundsin, et ületasin ennast. Kasutasin eesti keeles kirjandi tegemisel ühte kavalat nippi. Nimelt tegin selle kirjandi 2 korda lühema kui eelmise, ehk siis umbes ~480 sõna võrreldes eelmise korra 800+ sõnaga. Aga ma sain eelmise kirjandi nelja, kuna mul tuli liiga palju kirjavigu. Siis seekord ei saanud nii palju viga tulla ning ma sain viie. Deem, kui häppi ma olin, kui ma selle teada sain! Siis tegin väikese triki, sain kõne ka viie ning päästsin enda tsüklihinde ära. Nüüd on kõik jälle hästi ^^

Saturday, October 16, 2010

Hüppad pea ees vette - tegelikult nii õpidki ujuma.

Natukene eilsest kontserdist ja sellest, miks mu kõlarites praegu Rebecca Kontuse album mängib. Sain teada, et sel hetkel, kui ma eile kodus passisin, olid osad inimesed üritanud ühte Rebeccale kuuluvat metallist puzzlet lahti saada ja siis tagasi kokku panna. Oskar oli öelnud, et Holger saaks selle lebolt lahti. Siis nad olidki Veronikaga kokkuleppe teinud, et kui ma saan selle kiiremini kui 5 minutiga lahti, siis Vursa ostab Oskarile šokolaadi. Aga kui ma ei saa, siis vastupidi. Lonkasin siis enda karguga aula sisse, kui järsku üks blond habemega mees küsis mult, kas ma olen see poiss, kes sööklasse minnes jala välja väänas. Nojah, see olengi mina. Läksin edasi, siis nägin lõpuks tuttavaid inimesi. Siis pidin maha istuma, mingi ring inimesi ümber ja anti see metallist puzzle mulle kätte ja pandi aeg käima. Sain selle 3:40 lahti ning teenisin sellega Oskarile šokolaadi. Tore =)
Siis tuli lavale Merwis, nende järele Joel Kotsjuba koos crewiga ning siis Rebecca koos enda bändiga. Korra käisime sportas kossu vaatamas ning siis kui see läbi sai, läksime tagasi aula. Ka aulas oli kontsert juba läbi saanud. Paljud tegutsesid ja koristasid jms., aga me istusime ja ajasime juttu. Siis pakkus äkki Risto välja sellise variandi, et äkki kui ma saan uuesti selle puzzle 5 minutiga lahti, äkki annab Rebecca mulle enda plaadi, sest ta enne ei uskunud, et ma seda suutsin. Ma ei ütelnud selle peale sõnagi, minu arust oli see natukene naeruväärne mõte - miks ta peaks mulle sellise asja eest enda CD andma? Aga keegi läkski juba seda pakkumist Rebeccale ütlema ja siis ta tuligi sinna koos enda kaameramehega. Ta andis mulle selle puzzle kätte ning aeg läks käima. Aga kuna see puzzle oli nii imelikus asendis sel hetkel, siis ma ei suutnud seda seekord 5 minutiga lahti võtta. Aga Kontus pani selle siis algasendisse tagasi ja ütles, et ma võin uuesti proovida, kuna see enne oli imelikus asendis. Hakkasin siis uuesti pusima, samal ajal rääkisime igast juttu ja päriti ka igasugu asju: Jah, mul tõepoolest käed värisevad väga palju. Ei, ma ei ole närvis, need värisevad kogu aeg. 11 klassis käin. Füüsikat. Jamh, kvantfüüsika. Ei, ma ei ole seda puzzlet varem käes hoidnud. Ausalt ka, täna siin laval proovisin seda üldse esimest korda. Mul eelmine aasta oli juba "Kõrvaklapilaul" enda playlistis. Okei. Igastahes sain siis seekord selle lahti ajaga 2:30. Ja siis ütles Rebecca äkki järsku, et ma pean selle kokku ka saama. Ouch, enne laval ma sellist asja küll ei teinud. Aga nojah, Kontuse sõna on seaduseks. Hakkasin siis seda kokku pusima. Aga kuna ma polnud seda varem proovinud, siis läks aega koos lahtivõtmisega kokku 6:05. Aga Rebecca oli nii lahke, et andis mulle ikka enda albumi. Aitäh! Kuigi tal oli ikka raske uskuda, et ma tegin seda täna esimest korda.. aga nojah =)

"The time is running by, make sure to look around.
The time is running by, collect every sight and sound.
Before it is too late and you can never start all over again.
Be sure you will notice everything that you have been given." 


>Samuti oli mul vahepeal meilitsi kirjavahetus Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi direktoriga. Küsisin talt, kas oleks võimalik mind 18. novembril toimuvaks töövarjupäevaks kellegile töövarjuks määrata. Ning ta vastas mulle küsides, millist ala ma jälgida tahaks. Sellise vastuse peale ma olen küll häppi nagu jess! Kindlat nime veel ei ole, sest see sõltub kõik selle päeva ajakavast, aga ma olen kellegi tööväri, kes töötab eksperimentaalsel alal, seda on ilmselt kõige põnevam jälgida. 17. novembril sõidan juba bussiga Tartu, ööbin tuttavate juures ja hommikul otsin selle hoone üles ning
lähen töövarjuks. Täpselt üks kuu on aega...

Wednesday, October 13, 2010

Mu käed ei ole tühjad, need on täis... tühjust.

Inka tund lõppes ning algas söögivahetund. Kõik läksid otse, aga Risto ja Oskar läksid vasakule, treppikotta. Geniaalne mõte! Läksin igastahes järgi. Hakkasime lampi jooksma, tahtsime enne teisi jõuda, päris naljakas oli niimoodi mööda treppe alla joosta. Jooks, jooks, 5 treppiastet järel, hüpe! Paremale kurv, jooksmine, jooks, 5 trepiastet järel ja hüpe! Ja muidugi maandusin ma enda vasaku jala väliskülje peale ning terve mass ning inerts surusid sellele veel peale. Väike viisakas karjatus: "Ai!" ning surusin silmad kinni ja hambad risti. Edasi hüppasin põhimõtteliselt ühe jala peal trepist alla, siis lonkasin ühe jala toel kuni sööklani. Seal üritasin ikkagi korralikult kõndida. Peale seda oli koolis isegi enam-vähem normaalne olla, mõtlesin, et asi ehk ei olegi nii hull. Aga kui koju hakkasin kõndima, siis läks valu iga sammuga hullemaks. Koju jõudes panin kohe jäägeeli peale ning istusin tükk aega arvuti taga niimoodi, et jääkott oli hüppeliigese ümber seotud. Ja muidugi ajaga läks see aina hullemaks, kohe märgatavalt. Nüüd toob iga julgem (ehk tavaline) samm kohutava valu jalga. Praegu ei kõnni üldse või siis ainult karguga.. Kui jalg natukene veel rohkem paiste läheb, siis peab kipsi panema. Tõesti loodan, et homseks läheb paremaks, sest ma pole kunagi varem koolis karkudega ringi käinud ja eriti ei taha ka. Valu pärast ma ei muretsegi, aga ma ei viitsi jälle pikka aega kehka tunnis lihtsalt kõrvalt passida =/


Ma olen tegelikult juba ammu võitnud - aga siiski mängin edasi.


Ma lihtsalt ei suuda õppida ilma segavate faktoriteta. Praegu ma peaksin näiteks kirjandit kirjutama. Aga ikkagi olen msnis, mängin mingit mängu, muusika tuleb kõlaritest ning samal ajal kirjutan siin ka midagi. Kodust tööd ma teen alati niimoodi. Isegi mata tunnis suudan ma paremini õppida, kui muusika kõrvas mängib. Kõik süveneb ja seostub asjadega palju paremini, kui ma teen mitut asja korraga. Ma lihtsalt olen multifunktsionaalne inimene.
Suve lõpu poole jäid mu Koss kõrvaklapid ühe suure palgi vahele, mis tiris ühe kõrvaklapi lihtsalt küljest ära, aga ma suutsin neid ainult ühe kõrvapoolega ikka nii kaua edasi kasutada, kuni need täiesti rondiks läksid. Nad töötavad praegu ainult siis, kui juhe on mingis väga imelikus asendis. Siis hakkasingi ajutiselt kasutama enda ronte HTC kõrvaklappe. Tunduvad nagu täielikud äriklassi kõrvaklapid. Ärika välimusega; juhe tundub piisavalt paindlik, et aksiate langedes saaks end üles puua; korralik mikrofon küljes; poes kõvasti ülehinnatud ning kui ühendada neid mingi teise mobiiliga (näiteks Nokiaga), siis lööb mobiil kohe errori ette, et ei toetata selliseid kõrvaklappe. Ausalt öeldes ma polegi varem sellist asja näinud. Bass ja kõik muu on niivõrd-kuivõrd, aga vokaal on normaalne, sest need on ikkagi ärikõnedeks mõeldud. Ning vähemalt on need vastupidavad, kui meile Tallinnas jagati tasuta kõrvaklappe, siis ma tahtsin neid proovida ja ühendasin enda mobiiliga. Kui esimene laul oli jõudis enda haripunkti, siis läks üks kõrvaklapi pool juba läbi ning terve päeva töötaski mul ainult üks kõrvaklapi pool. Haha =D

Tumm on siinsete lindude laul.



Mis muusikat ma siis kuulan? Viimasel ajal olen hakanud kuulama jump up-i, sest kooli ajal tuleb sellise kiirema muusika kuulamine kasuks - annab energiat tagasi. Tegelikult on natukene naljakas mõelda.. jump up..  Kui keegi oleks 2 aastat tagasi loetlenud mulle kõik muusikažanrid, mida ma praegu kuulan, siis ma oleksin küll poolte kohta öelnud "wtf". Muidugi kõik need žanrid on ikka alguse saanud 90ndatel või siis 21. sajandi algul, aga laiade massideni on see pigem jõudnud hiljem. Mind huvitab, mida kunagi õpitakse muusikaajaloos tänapäeva muusikažanrite kohta? Kõige täpsem muusikažanr, mille allharusi ma olen pidanud õppima on ilmselt jazz ja seal oli ka vaid ainult paar muusikaharu. Võtame näiteks drum ja bassi. Kui palju on dnb-l alaliike? Kusagil 20 ringis umbes. Ma oskan peast nimetada healjuhul ainult seitset neist. Kuidagi naeruväärne on lihtsalt mõelda, et paarist muusikažanrist on tekkinud sadu väikseimaid ning mul endal pole õrna aimu ka mida kõike ma kuulan. Rokist ei tasu vist rääkima hakatagi. Kunagisest lihtsalt rock'n'rollist on saanud üle 200 erineva žanri.. nojah..



Ma ei saa aru, miks mul kõik postitused nii pikad tulevad. Ma olen siia alles 2 väikest mõtet tekitanud ning juba ütleb mu arvuti, et siin kokku üle 630 sõna. Oleks siis kirjandi kirjutamine ka nii lihtne... Nüüd ma jätangi enda postituse poolikuks ja suunan parem kõik energia enda kirjandi. Mul on vaja see viis saada, muidu võin lugeda selle eesti keele perioodihinde feiliks. See rikuks kõik ära.. Võinoh, tegelikult see ei mõjutaks midagi, aga esinduslikum oleks, kui ma ikka kirjandi viie saaks.




I'm so generous and caucasian!

Sunday, October 10, 2010

Keep acting like life is like a movie.

Kõige parem päev trennis käimiseks on pühapäev. Sisenen spordihoonesse, ütlen administraatorile tere; nagis pole mitte ühtegi jopet ning põrandal pole mitte ühtegi jalanõud. Majas on täielik vaikus. Hakkan riietusruumi poole kõndima, kõik uksed on pärani lahti - tuulduvad ning kõik tuled on kustus, terve koridor on kottpime. Isegi enda hingamist on kuulda. Astun riietusruumi sisse, panen tule põlema. Pinkide peal ega nagides pole mitte ühtegi asja, äge. Siis lähen saali, astun sisse, panen tuled põlema. Saal on ära tuuldunud: mõnus, jahe õhk. Panen lambise raadio mängima, peaasi, et Power ega Spin fm ei oleks, neid kuuleb niigi iga päev. Vajun mõttesse. Vahepeal kui pausid on, siis järsku taipan, et deem ma olen juba mingi 2 loo jagu niisama istunud. Pole just eriti produktiivne trenn niimoodi, aga kuradima rahustav on ikka.

Sulgesin silmad ning hetkeks isegi unustasin, et eksisteerin.

Pole ammu midagi uneägudest ka kirjutanud, kuigi vahepeal on igasugu toredaid asju juhtunud. Eile näiteks ma ärkasin hommikul niimoodi üles, et jalad olid padja peal ja pea oli mingis imelikus poosis. Hehe.
Ning neljapäevane öö oli ka väga omapärane. Algul siplesin ja vrähklesin tükk aega enne kui mul üldse õnnestus magama jääd. Sain natukene magada, siis tundsin, et räigelt palav on. Nagu mitte lihtsalt niisama palav vaid kohe räigelt palav. Viskasin teki endast eemale. Ikka oli palav. See oli selline palavus, mis tekitas tunde nagu tahaks toast välja joosta ning õue, lihtsalt et sellest tundest eemale saada. Aga ma olin liigagi väsinud isegi, et enda toast välja minna ning ilma tekita ma ei suutnud magada. Mõtlesin, et kui mul on isegi ilma tekita palav, siis vahet pole, samahästi võin tekiga magada. Siplesin ja vrähklesin veel natukene aega ja lõpuks kui mugava asendi leidsin, jäin uuesti magama. Varsti ärkasin uuesti selle peale, et tundsin kellegi südame pekslemist enda käe vastus ning keegi hingas mulle peale. Tegin silmad lahti.. mingi tüdruk lamas minu kõrval. Lihtsalt lamas ja oli ennast ümber minu vasaku käe mässinud. Ma lihtsalt vaatasin talle silma, ta vaatas vastu. Kumbki ei liigutanud. Mul on siiamaani ta välimus väga hästi meeles: lühikese võitu (kuskil 165cm, ehk siis mulle enamvähem kaelani), suht kõhn, kandiline nägu, kandilisevõitu põsed, heledad juuksed ning heledad silmad. Vaatasime üksteisele niimoodi umbes 15 sekundit otsa, siis ta kadus ära.. Mu vasak käsi oli jälle üksi. Kahju =(
Kohe kui ta ära kadus, sain rahulikult edasi magada. Läks mingi tund või poolteist mööda ja siis järsku PIRAKI! Käis RÄIGE litter ära. Selline hääl nagu keegi oleks visanud räigelt suure ja raske prussi lapiti vastu põrandat. Tegin silmad lihti, vaatasin toas ringi, midagi erilist ei paistnud olevat. Üritasin aru saada, kas see oli päriselt või ma jälle kujutan endale asju ette. Siis kuulsin, kuidas vanemad sosistavad omavahel enda toas. Nad on kas mõlemad unetud või siis see laks mis käis, oligi päris. Ma ei viitsinud asja uurima ka hakata. Ootasin kuni süda pekslemise lõpetas jäin uuesti magama. Hommikul mobiili äratus helises põrandal, haarasin mobiili järgi, panin äratuse kinni. Ja siis nägin midagi põrandal. Vaatasin lage. Vaatasin põrandat. Vaatasin uuesti lage. Peas oli ainult üks küsimus: "WTF?". Tuli välja, et see räige laks, mis öösel käis oli see, et mu laelambi kuppel kukkus järsku vastu maad ning see on tõesti wtf. Kuidas ta kukkuda sai? See ei ole ka lihtsalt selline kuppel, mis sinna lakke lambi külge kinni topid. See käib mingi räige keermega sinna kinni!
Aga nojah... nagu ikka: Sellised asjad on ikka paremad, kui öö, mis on täis vaikust.

Aga deja vu'd? Nojah, neid on ka olnud, aga üks on eriti huvitav. Nimelt bioloogia kontrolltöö ja ilmselt just see kontrolltöö, mis homme toimub. Ma nägin seda, kuidas ma vastasin 3. või 4. küsimusele. Aga jama on see, et ma ei näinud ei küsimust, ega ka seda, mida ma vastasin.. Ja see bioloogia kontrolltöö mis tuleb on üpriski kirves, kuigi aasta lõpu poole lähevad need veel hullemaks. Küsimusi on praegu terve A4 lehe täis ja muidugi on see täis mingi keerulisi teaduslike mõisteid ja termineid. Alguses oli mul raske isegi korralikult hääldada desoksüribonukleotiid, aga nüüd ma suudan seda korralikult ning rõhkudega öelda ja ma isegi tean, et desoksüribinukleotiidid on DNA monomeerid.



It's never too late
to be what you
might have been.

It's your life.
Make it great.

Wednesday, October 6, 2010

Reegel kinnitab reeglit - see on reeglite reegel.

I've never seen the sky because I've been too scared it would fall on me.

Paluks natukene abi. Lugu on selline, et tegin ühe kodulehe ning, et see google-is rohkem ilmuma hakkaks, oleks alguses rohkem külastajaid vaja:
Link on siin.

Aitäh =)
Ja et teemast mitte väga järsult eemale kalduda, mõtlesin panna siia mittetäieliku nimekirja kõigest sellest, mida inimesed on pidanud google-isse toppima, et minu blogisse sattuda:

BASSI NUPUD KLEEPUVAD
Eufooria
Holger Saare
Olger Saare
Coloursofblood
Mobiili otsing
kes tupoi
Tugevad valuvaigistid
reekviem unistusele
naeru antonüüm
skisofreenia
holger saare füüsika
requiem for a dream reekviem
tuba pöörleb.
raamat bipolaarsusest
remsu
paned kui palju tahad
coloursofblood.blogsp
defineeri eufooria
magneesiumi tabletid
astraalrännakud
skisofreenia hääled
tahad olla parim parimast
silmaarsti
valus kõndida
kreatiini mõju
bioloogia
mis teeb inimese ilusaks?
when devil wants to dance with you

See eelviimane "mis teeb inimese ilusaks?" googeldati näiteks eile. Viimane "when devil wants to dance with you" topiti google otsingusse alles natukene vähem kui tund aega tagasi. See ongi imelik, et kui sa näiteks topidki mingisse eesti keelsesse otsingusse selle, siis minu blogi on esimene asi, mis ette tuleb. Või kui topid isegi sisse midagi sellist nagu "defineeri eufooria", siis minu blogi on ikkagi nimekirja kõige esimene. Väga paljudes imelikkudes asjades tuleb minu blogi juba esimesel lehel ette. Mind huvitab, kuidas ma nii hea reitingu google jaoks sain? Ehk on asi blogi välimuses? Ma ausalt öeldes ei oska öelda... inimesed topivad ka igast imelike ja naljakaid asju otsingumootoritesse.


Sunday, October 3, 2010

Edasipüüdlik sotsiopaat.

Kõik on õpitav - ma treenisin end mitte unistama.
Pole unistusi, pole ootusi - kõik on suurepärane.
Kõik läheb otsekui plaanipäraselt kui sul puudub plaan.





7:30 hommikul, äratuskellast tulev muusika äratab ellu.
Õhtu on läbi.
Uus hommik, uus võimalus teha midagi kasulikku,
et tõestada, et ma olen seda kõike väärt,
seda elu.
Kella üheksaks täiesti ärkvel ning uksest väljas.
Päike paistab, valgustab silmad pimedaks.
Lapsed ootavad nurga peal bussi,
mis viib nad kooli.
Nüristab nende originaalsust.
Istun autosse, käivitub esimese korraga.
Vana hea Ameerika mehaanika.
Ja isegi kui ma tahaks omada uut importi,
on see usaldusväärsem ja veel tähtsam -
kõik, mida ma saan endale lubada.
Peatus Statoilis, et osta pakk suitsu ja tass cappuccinot.
Tagasi Fordi, aknad on keritud täiesti üles.
Et kui raadio hakkab rokkima, saaks julgelt kaasa laulda.
Kottpimedas on veel vabam olla.
Otsimas seda unistust,
üritan võita ajavoolu.
Miski muu ei loe, kui kihutad liiklusest mööda.
Soovin, et see oleks manuaal, aga see on automaat.
Kuulan teed, ta on nomaadi häälega.
Ma armastaks sõita ära ja mitte kunagi tulla tagasi.
Rattad aina pöörlevad, pöörlevad ja pöörlevad.
Üksi olles on ainuke aeg, millal ma tõesti tunnen, et ma olen inimene.
Võtan lonksu cappuccinot, kerin akna alla,
tunnen mõnusat jahedat tuuletõmmet.
Rahutunne kümnekordistub.
Olgu õnnistatud see isik, kes leiutas päikeseprillid.
Ja kui juba õnnistamiseks läks, siis õnnistatud olgu ka
kõik pühakud, kes töötavad kiirsöögikohtada drive in'is.
Objektid tunduvad olevat palju lähemal, kui nad tegelikult on.
Sest kui sa oled ihuüksi, siis pole mitte kellegile teisele valetada.
Kõige rohkem kuulan ma raadiost jutusaateid.
Sest need õpetavad jututeemasid, millest ma saan päris inimestega vestelda.
Niiet kui ma peatun Statoilis või mingis muus bensukas,
saan teeselda, nagu ma oleks haritud või teaks palju.
Ma olen nagu suhkur - minu täiesti võlts isiksus.
Ma olen nagu üksik must täpp keset merd.
Plaanin sõita selle Fordiga täiesti keset tühermaad.
Mõtlen, kuidas ma saaks siit linnast lahkuda.
Täidan paagi ja põgeneks mere poole?
Või peaks lihtsalt otsima kuskil baaris pehme tooli
ning seal öö läbi telekat vahtima?
Igaljuhul homne päev on täpselt nagu tänanegi.
Ja rohkem ei olegi vaja, et muutust taga ajada.
Ma armastan sõita rohkem kui ma armastan elus olla.
Ja minu kodulinn ei tea isegi minu pärisnime.
Kui ma vaid teaks, et mind ei igatsetaks.
Võib-olla siis ma suudaksin eksistentsist välja kasvada,
kaduda.


Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.
Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.
Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.
Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.
Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.

Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.
Hüvasti, hüvasti Eestimaa riik.
Hüvasti kodu, hüvasti piin.
Ootab mind juba, odavam viin.
Silmapiiril paistabki, Venemaa piir.



http://coloursofblood.wordpress.com/2010/10/02/3oktoober/ (Varjatud postitus)

Friday, October 1, 2010

Viimane septembrikuu päev.

7:36 - Jälle see kassi-hiire mäng. Tõusen üles, et midagi taga ajada; et midagi otsida; et midagi leida. Aga mul pole õrna aimugi, mis asi see on.
7:48 - Täna ma ei taha kohvi, lihtsalt üks võileib ja kokteil.
8:24 - Nägin rebastekõrvade ning imelike riietega poissi. Siis tuli meelde, et täna on rebastepäev. Kahju, et meie sellel päeval midagi korraldama ei pea. Retsimine on nüüd muutunud täiesti ristimiseks.
Inglise keel - Õpime ropendama ja nüüd kirjutame selle kohta esseed.
Kunstiajalugu - nomnom söön õunu, mängin kaarte
Bioloogia - Ilusal elul on hinge hind.
3. vahetund - Singipirukas omnomnom
Saksa keel - Kontrolltöö...
4. vahetund - Tore on näha kedagi, kes päriselt elab ja hingab.
Matemaatika - Settib seegi, mis ütlemata on jäänud.
Söögivahetund - Ma polegi vist kunagi kalaseljankat või kamavahtu söönud. OmNomNomNom.
Eesti keel - Ära tuleta mulle meelde, milleks olen otsustanud elada.
Infotehnoloogia - Läksin klassi, hindasin kodulehe ära, mis tähendab, et mul on II tsükkli tööd kõik tehtud ja jalutasin klassist välja. Kui nii edasi läheb, siis saangi jõuludeks kõik tööd ära tehtud ja ei peagi enam tunnis käima =P
Kodutee - 14:37 - "Kuhu kadusid selle must-valge maailma värvid?"
küsib pime psühholoog.
Mida me küll vastame?
15:30 - Keedetud pelmeenid ja kokteil. Omnom.
16:38 - It's my dirty little secret.
16:48 - Nüüd trenni minek, sest homme ei saa minna.
19:44 - Jõudsin trennist tagasi, käisin poest läbi, et homseks valmis olla ning siis käisin korra rebaste ristimiselt ka läbi
19:58 - Avastasin, et homme on keemias ühe nõmeda asja peale KT ning materjali on õpikust 47 lehte. Eriti initsiatiivi mul ei ole, aga kuna see on esimene hinne keemias, siis ma pean selle viie saama. Otsustasingi siis valida kuldse tee: pool õpin selgeks, teise poole improviseerin.
20:01 - Tõin köögist vanillipudingu ning saku originaali. Ma võin teaduslikult tõestada, et kui need mu kõrval laua peal seisavad, siis läheb mul õppimine paremini.
21:39 - Suutsin nüüd juba keemiale keskenduda. Sirvisin küsimused üle, ei tundugi nii lootusetult raske töö.
23:05 - Kell liigub õhtuti palju kiiremini kui päeval.
0:06 - Naljakas, kui ehtsad on unenäod ja kui võõras on elu.


© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis