Use me.

Suutsin täna 1-kuu vanused kõrvaklapid lõplikult katki teha, muidu oli ainult 1 kõrv tumm. Õnneks laenas isa mulle enda omi, mis on mõeldud autos telefoniga rääkimiseks. Ja ausalt öeldes, olid need kõige kehvemad kõrvaklapid, mida ma eales kasutanud olen. Kuna nad olid mõeldud monotoonseks rääkimiseks, siis see mängis ainult keskmisi ja kõrgeid sagedusi. Ehk siis ainult kuskil 10% laulus kostis. Näiteks mõnel rokk-laulul oli niimoodi, et osad instrumentaalid mängisid täitsa normaalselt, aga sõnu polnud absoluutselt mitte üldse kuulda. Või kui tuli selline laul, kus hääle amplituut kõigub, siis oli kõlas vaikus-vaikus-sõna-vaikus-sõna. Ehk siis umbes igat kolmandat sõna oli kosta. Kohutav. Aga õnneks sain uued Sony kõrvaklapid ostetud, mida ma varem proovinud pole. Häälekvaliteet on hea, aga loodame, et need kestavad ka.

Käisime täna linnas söömas ning mina pidin olema autojuht. Ja me jäime vabadusplatsi all olevasse parkimisplatsi kinni. Lugu oli siis selline, et läksin esimese parkimisautomaadi juurde, proovisin igat moodi, aga piletit see vastu ei võtnud. Kõndisin siis teise automaadi juurde, võttis pileti vastu, maksin enda 4.50€ ära ja proovisin välja sõita. Kuid tõkkepuu ei avanenud ja arvuti lõi ette sildi: "Kehtivusaega on ületatud. Palun makske uuesti." Proovisin veel, aga edutult. Läksin tagasi automaadi juurde, kus maksin. Selle monitoril oli suur punane keelumärk ja kiri: "Masinarike". Kuna kell oli päris palju ka, siis ühtegi töötajat parkimisplatsi kassas ka ei olnud. Pärast pikka jamamist helistasin nende infoliini ja mulle öeldi, et ma sõidaks tõkkepuu juurde, lehvitaks neile ja nad tõstavad tõkkepuu üles. Õnneks pääsesin siis ka välja. Aga ma hakkasin mõtlema, et kui mul ei oleks näiteks kõneaega olnud, kas ma olekski siis sinna maa-alla lõksu jäänud?

Umbes 2 nädalat tagasi hakkasin blogisse ühte uut postitust ka kirjutama. Aga lihtsalt pole jõudnud seda lõpuni kirjutada. Aegajalt kirjutan 1 või 2 lauset sinna juurde, aga tavaliselt on mul nii kiire, et pole lihtsalt aega korralikult lõpuni teha, või kui aega on, siis ma olen liialt väsinud. Vahepeal olen üritanud natukene uurimistööd ka teha, sest ma peaks selle augustis valmis saama. Aga meil on siuke süsteem, et ma teen midagi,  saadan õpetajale, ta vaatab üle ja lisab kommentaare ja siis saadab mulle tagasi. Aga ta pole juba mulle mingi nädal aega meili saatnud..

Ma olen viimasel ajal täheldanud, et mu elu on kohutavalt täpne ning ette planeeritud. Tavaliselt kui ma õhtul magama lähen, siis ma juba tean, mis kell ma tõusen, mis ma päeva jooksul teen, mis kell ma söön ja isegi, mida ma söön. Kohutav lausa, kogu aeg on nii kiire ja kõik on kella peale. Ausalt öeldes on see suht kurnav. Mingit paindlikust ei ole. Ainuke teemidatahad aeg on alates poole üheteistkümnest õhtul, aga see aeg olen ma juba nii väsinud läbitud päevast, et ma ei jõua midagi teha ja ühe paiku jään tavaliselt magama ka. Ning hommikul 8 või 9 üles ja nii see nõiaring jätkub.


Ken istus kiiksuval taburitel ja lükkas järjest padruneid revolveri trumlisse.
6 padrunit. Iga padrun sümboliseerib mälestust.
Valusat mälestust.
Ta keerutab trumlit ja lükkab selle tagasi oma pessa.
Täpselt nagu vene ruletis.
Ta asetab revolveri enda oimukohta.
Ta surus silmad kinni, ja näpu alla.
Käib pauk.
Ja juhuslikult valitud mälestus läbib kõiki tema tundeid.
Kõiki tema ajus olevaid mälestusi, emotsioone, mõtteid, ideid.
Kõike.
Ja kõik need kaovad hetkega.
Lihtsalt niimoodi.
Ken on kunstik.
Tema kunstiteoks on minimalistlik soe ja tilkuv punane maal valgel seinal.
Temast jäi vähemalt midagi järgi.
5 mälestust, mis siiani on trumlis.
Ootamas kedagi teist.

There's a darkness on the edge of down

Vahepala

Olen viimastel päevadel kell 8/9 juba üles tõusnud, et tööle minna. Kuna päike kütab lõunal üpriski intensiivselt ja ma pean trimmerdades pikkasid riideid kandma, siis saangi ainult hommikul vara või õhtul hilja tööd teha. Õnneks ma olen täiesti ära harjunud selle vara tõusmisega, kooli ajal oli palju raskem. Nüüd ongi mul iga hommik äratuskell kõige hilisemalt 10 peal. Kuna ma ilma selleta magaksin keskmiselt umbes kella ~kaheteistkümneni, siis see tähendab, et ma olen iga päev 2 tundi kauem ärkvel. Mis tähendab, et terve suve peale on mul 7,6 päeva rohkem aega tegutseda. Ehk siis üle nädala! Kas pole mitte imeline?

Vahepeal õnnestus mul kuidagimoodi load ka saada. Eksam oli imelihtne: ei pidanud Raplas sees sõita, ei mingit külgboksi, kordagi ei pidanud tagurdama. Sõitsin ainult Juuruni ja tagasi ARKi, ehk siis maantee peal tiksumine terve aeg. Nüüd on vaba tunne. Vabadus kõikjal ringi sõita. Kohe järgmisel ööl pärast lubade sai käidud Türisalu panka vaatamas, samuti ka Muraste keerdtreppe ja Keila juga. Aga vabadus on poolmõru - diislit peab hakkama ostma.

Ma olen nii väsinud.
Ma ei saa aru, kas ma olen läbi või lihtsalt motivatsioonitu.
Mitte miski ei tundu, nagu see oleks vaeva väärt.
Ja ma muudaksin midagi, aga päriselt proovimise asemel on mul liiga kiire seda teeseldes.
Me näeme enda hirmu peitmiseks nii palju vaeva, et see lausa hirmutab meid.
See juhtub, kui sa vahetad kõik enda unistused karjääri vastu.
Ja igapäev muutub see järjest vähem ja vähem põnevamaks.
Esimene, kes jõuab kohale. Viimane, kes lahkub.
Aga kunagi ei muutu surematuks.
Ma arvan, et mind on mürgitatud selle mõruda lootuse tundega.
Märgi tänane päev päevana, mil viimnegi enda pühendamine millelegi suri.
Nii tore on kedagi vihata... nii olen ma vähemalt kuulnud.
Mõnikord on elu seiklus, enamasti on see lihtsalt halb nali.
Ja ma poleks kunagi arvanud, et ambitsioon võib olla nii kuradi rõve.
Ma ei muuda end sinu pärast, ma ei küünita taeva poolegi.
Võib-olla ma vähemalt prooviks
kui sa annaks mulle vähemalt ühe hea põhjuse, miks ma peaks kunagi midagi üritama.
Ja ma olen kogu aeg üritanud luua taevast just siia,
minu juurde maa peale.
Aga see juhtub ainult siis, kui leiad kellegi teise, kes kogu töö ära teeb.
Mu paak saab kohe diislist tühjaks, aga ma siiski hoian gaasipedaali põhjas.
Mul pole kuhugile mujale minna, seepärast ma ilmungi alati kohale.

Kui sa ei talu kuuma, pane konditsioneer tööle.

Aeg.

I know some days are hard, don't make mine too.
I can remember days, things weren't always this way.
I used to make you smile even if only for a while.

Minu nimi on pärit vananorra keeles kasutusel olevast nimest Hólmgeirr. Kus hólmr tähendab saart ja geirr tähendab oda. See nimi on võetud ühe frankide kuninga Charlemagne kindrali järgi, kuid tänapäeva keelte tulekuga muudeti see ringi Holger'iks.


Minu äratuskell liigubki aina varasemale ja varasemale ajale. Alguses treenisin ennast kell 11:00 ärkama, praeguseks on see liikunud juba 9:30 peale. Minu lause: "Üks tund vähem magatud on üks tund rohkem elatud," kannab täitsa vilja. 


Vaatasin ka Tartu Ülikooli füüsika erialale sel aastal sissesaanute statistikat. Kokku on 56 riigieelarvelist kohta, millest 28 tükki said arvestuses 100 punkti, viimane, kes sisse sai oli 84,75 punktiline. See punktide süsteem on muidugi kooliti ja erialadel erinev, nii et see otseselt ei ütle midagi. Aga kalkulaatorit kasutades sain teada, et kui ma kuld- või hõbemedalit ei saaks, siis mul poleks lootustki sinna sisse saada. Mitte mingisugust. Ja avastasin, et palju hullem seis on keemiaga. Seal on sama arvestus süsteem, mis füüsikaski, aga 9 inimest, kellel oli 100 punkti jäid riigieelarvelisest kohast välja. Karm. Kõik viied, kuldmedal ja mis kõik veel, aga ikka ei saa riigieelarvelisele kohale. Ma alles praegu avastasin, et nendel reaalaladel on seal ikka päris karm rebimine.

Mis on aeg? Aeg on midagi suhtelist. Aeg on kõikvõimas.
Öeldakse, et raha eest ei saa õnne, ei saa armastust. Aga aja jooksul saab neid kõiki. Aeg loob neid. Aeg ongi raha. Aja jooksul leiad armastuse, leiad õnne. Ajaga saab kõike. Kuid millegagi ei saa aega juurde.
Aeg andis sulle elu. Aeg liigutab sinu elu edasi.
Kõige vanem inimene elas 122 aasta vanuseks. See on kohutavalt pikk aeg. Minu jaoks kaob aja väärtus pärast kuuekümnendat eluiga. Siis ootad juba kõige selle igavikku muutumist. Tema pidi veel sama palju ootama. Ainuke viis aega võita on teda mitte tähele panna.
Aeg tekitab haavu. Aeg ravib kõik haavad.

Aeg on pöördumatu. 

Aeg on kõige targem nõuandja.

Aeg lendab, aeg on raiskamiseks.
Inimesed ütlevad alatasa, et nad annaks ükskõik mida, et saada lisaaeda. Samal ajal, kui nad raiskavad endale antud aega.
Samas aeg ei loe mitte midagi. Üks päev võib tähendada palju, kuid hulk aastaid mitte midagi.
Aeg on Mina.

Ühe aegnenud armastuse lugu.

Jõuan bussijaama, mis on täis ringi sebivaid inimesi. Tunnen end natukene kohmetult. Ma pole siiani suutnud linnaeluga ära harjuda. Kõik siblivad ringi, kõigil on omad kellaajad paigas, kõigil on kindel siht. Ma tunnen, nagu ma oleks ainukene, kellel pole kiire. Ainuke, kes ei loe sekundeid, ei jälgi kella, ega plaani tuleviku. Mul pole õrna aimugi, mis päev võiks olla.
Buss jõuab lõpuks peatusesse, see sama buss, mis vanastigi. Ainult pileti hinnad on vahepeal tõusnud, ohkan endamisi ja maksan nende raskete euro sentidega. Ma siiani arvutan peas kõik hinnad ümber kroonideks - loll harjumus.
Istun ja vaatan aknast välja. Sajab. Linnast väljaspoole sõites hakkavad paistma uued rajoonid, kõik tundub nii tundmatu ja võõras. Mida kaugemale linnast, seda enam hakkavad tuttavad talud ja metsatukad paistma. See mõjub rahustavalt.
Lähen maha, ainsana selles peatuses. Buss kaob vaikse mürina saatel käänaku taha. Kunagi tuleb ehk tagasi. Vaatan ringi: siin ma nüüd olengi.
Tõmban mütsi rohkem silmile ja hakkan mööda maanteeserva edasi kõmpima. Paarikümne meetri pärast keeran paremale, auklikule külateele. On jahe, on hämar, on õhtu. Tuul poeb salaja mu mantli alla. Sajab siiani.
Kõnnin läbi luitunud vahtraallee. Tuul sahistab okstel nagu tervet seda tunnelit läbiks vibratsioon. Paljud lehed murduvad pinge all ja langevad teele. Vihm surub neid muda alla. Ma tunnen kaugelt ära vana aiavärava ja talumaja, mida ümbritseb suur hoovilapp koos õunapuude ja suurte kastanitega. Lähenen talumaja uksele ja seisatan veidiks: siin nagu aeg tõesti seisaks. Võtan lillepoti alt võtme ning teen ukse lahti. Ust peab korralikult nügima, enne, kui see liikuma hakkab. Astun sisse, käin toad läbi. Kõik on nii nagu ma mäletan. Magamistoa vaibal on kohviplekk, köögis on siiani lambipirn vahetamata. Huvitaval kombel on siin isegi elekter.
Valus hakkab. Veidi aega istun ja mõtlen. Vihmaga annab mõttelennule veel hoogu juurde. Siis hakkab jahe ning see lõikab minu mõttelõnga pooleks. Tõusen püsti, võtan ahju kõrvalt korvi, lähen kuuri ja toon puid ning teen ahju suure tule. Tõstan pingi lähemale, soojendan end ja ootan. Teadmata mida. Saamata aru, miks ma siia tulin. Maha on tühi. Sajab. Akende taga ulub tuul.
Kobin õue, et puid juurde tuua. Seisatana keset hoovi. Mulle on alati meeldinud kõva tormiga väljas seista. Sirutan käed enda kõrvale nagu lind ja karjatan. Tunnen end vabana. Lihtsalt vahin seda talu, neid puid, neid põlde, seda ümbritsevat metsa. Tuul pani mu mõtte jälle voolama. Ma lihtsalt seisan seal, käed välja sirutatult, läbimärjana, ei tea kui kaua juba. Olen täiesti tardunud.
Lõpuks hakkab mu peas siiski midagi õigesti tööle ja taipan, et kuidagi on ikka neid puid ahju juurde vaja. Käin kuuris ära, laon korvi täis ja ukse poole sammudes märkan kedagi kaugustes. Vantsid rahulike sammudega talu poole, käed taskus, võib-olla isegi naeratad. Pikad pruunid juuksed, mis on võrreldavad meid ümbritseva metsa saladuste sügavamate puutüvedega ; sõstrakarva silmad, mis muutuvad kuldseks nagu päike paiskumas puutüve seest välja - ma küll ei näe neid, aga ma mäletan. Ehk isegi liialt hästi. Mul hakkab jälle valus.
Lihtsad kõnnid ja iga sammuga jõuad lähemale. Tulid mööda sama teed, kust minagi, rahulikult, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas.
"Holger?" Jah, nüüd sa naeratad kohe kindlasti. Ehk isegi kiirendad sammu. Ei, enam ma ei saa mitte millestki aru. Jah, võib-olla ma kutsusin sind mõtteis, aga kuis võisid sina seda teada? Kust teadsid sina just praegu tulla? Ja just siia? Ilmsi..
Tõstad lillepoti õhku ja vaatad selle alla: "Aa, uks on juba lahti." Tõstad puukorvi tuppa, ise läbimärg nagu uppunud kass, juuksed vettinud, käed külmast kanged. "Sa oled läbimärg", ütlen ma vaikselt. "Sa ka."
Istud ahjusuu ette maha ja jääd mind vaatama. Keedan meile teed ja toon kõrvaltoast kaks tekki. Võtame seljast kõik läbiligunenud riided ja paneme kuivama. Siis mähime end tekkidesse, joome vaikselt teed ja jälgime leeki. See kõik tundub nii loomulik. Väljas on juba ammu pime.
"Holger," alustad sa vaikselt, vaadates mulle silma. "Holger..." ja kaod natukeseks kusagile leekidesse. Ja siis täiesti ootamatult, sa suudled mind. Nagu see oleks kõige loomulik asi maailmas. Ja hetkeks tundus kõik nii õige. Vaid hetkeks. Siis tõused ja paned enda niiskevõitu riided selga. Mina ka. Ja me istume, seljad vastamisi, leekide lõõmavas soojuses. Ja ma isegi ei mõtle enam midagi. Ma ei näe sind, kuid tunnen su rahulikku hingamist. Tunnen su õrni südame pekseid enda selgroo vastas. Minu süda peksleb nagu loom puuris, nagu alati. Kuid nagu muuseas küsid: "Kuidas sul läheb?" "Hästi," vastan niisama lihtsalt, "ja sul?" "Ka hästi." Surun silmad hetkeks kinni. Valus on.
Kuigi valus on rääkida, saan sellest siiski võitu ja küsin: "Kas sa oled juba abiellunud?"
"Jah."
"Kas keegi, keda mina ka tunnen?"
"Vaevalt. Ta pole sinu tüüpi inimene."
"Lapsi ka on?"
"Kaks tükki. Üks on poiss ja teine tüdruk. Martin on seitse ja Eeva sai alles üksteist."
"Kui vana sa üldse oled?"
"Kolmkümmend seitse. Sa vist nelikümmend veel täis ei ole?"
"Ei, alles hiljuti sain kolmkümmend üheksa alles."
"Aga sina? Naine on? Lapsi on?"
"Üks potentsiaalne abikaasa oli. Mulle tundus, nagu me oleksime hingesugulased, meil olid samasugused mõttemaailmad. Ma polnud kunagi varem kedagi kohanud, kes mõtleks täpselt samamoodi nagu minna. Kaks aastat olime koos, siis läks litsakaks ära. Ma lihtsalt ei talu selliseid asju. Ja lapsi ma ei taha üksikuna kasvatada."
"Juhtub.."
Jah, juhtub. Sinu parasiitvastus igale jutule kui sa ei oska midagi muud vastata. Ja sa siiani kasutad seda. Ma vahepeal ei sallinud seda sõna kohe üldse. Mitte midagi ei juhtu, kui sa sellel juhtuda ei lase! Kui midagi läheb minu elus valesti, siis selle eest vastutan mina, ja ainult mina. Ju siis nii pidi minema, ju siis ma olin selle kuidagi ära teeninud. Eluaegne karmavõlg. Ja jälle võtad sa mu mõttelõngast kinni ning tirid mind tagasi maa peale:
"Aga on sul kedagi muud? Armukesi? Juhutüdrukuid?"
"Sa tead küll, kuidas mul nendega on. Ma aegajalt isegi unustan paariks päevaks ära, et pean ka sööma. Ma suudan kõik enda inimlikud vajadused ja ihad nii maa alla suruda, et ma isegi ei märka, et need seal on. Mind võiks niimoodi isegi aseksuaaliks pidada."
Jah, meil käis nagu kordamööda küsimuste pommitamine. Et näha, kas teine on muutunud. Et näha, kas meie elud ongi sellised, nagu me kunagi plaanisime ja rääkisime ja lubasime. Võib-olla sinu jaoks on see puhas formaalsus ja huvi, aga minu jaoks see on midagi enamat. Mulle tundus, nagu ma uuriks sinu käest, kui hästi minu enda elu läheb. Ma tahtsin veel teada saada:
"Millega sa tegeled?"
"Mõnda aega töötasin teatris, aga sealt tulin ära. Nüüd olen tõlkija."
"Ja Julia?"
"Siiamaani töötab stjuardessina. Rändab ja avastab maailma. Aga sina ise? Millega sa tegeled?"
"Tööpäevadel olen laboris. Vabal ajal olen maailmaparandaja."
"Siiani kannad enda pärandit edasi?"
"Jah. Siiani. Keegi peab seda ju tegema. Aga viga on selles, et inimesed on pimedad. Ja nad ei tahagi nägijaks saada, nad kardavad. Nad kardavad, mida nad näha võivad. Inimesed peidavad end igasuguste sõltuvuste, ihade ja ainete sisse. Kõike selleks, et aina sügavamale peituda. Vahet ei ole, kes on mentor, kui õpilased on kurdid. Tead ju küll seda ütlust, et "ignorantsus on õndsus." Vahepeal mulle tundub, nagu ma jookseks tühja. Aga keegi peab ju seda tegema. Keegi peab nende silmad avama ja nad nägijaiks muutma. Keegi peab nad enda kaevatud aukudest välja tõmbama! Keegi peab.. Mina pean.."
Ja sa ei vasta midagi. Ei ühtegi "juhtub," või isegi "ok." Me oleme lihtsalt vaikselt, teineteise vastas ja kuulame, kuidas vihm mööda akent peksleb. Sa peaaegu ei hingagi enam. Hoian pilku enda ees ja üritan mõelda võimalikult mitte millestki. Sina vahid teist seina, võib-olla on sul isegi silmad kinni, ma ei näe.
Istume, ootame, sajab. Aeg läheb vaikselt mööda oma rada. Tuli hakkab vaikselt ära kustuma, jahedus hakkab ligi tikkuma.
"Holger?" küsid sa, ma ei vasta.
"Holger?" kordad uuesti, veidi paanilisema häälega.
Sain aru, et sa muretsed seetõttu, et sa mu nägu ei näe.
Pöörad ümber, tõused püsti ja tuled minu ette. Istud minu juurde maha. Vaikselt vaadates, kuidas ma istun, selg sirgu, silmad kinni pigistatud, pisarad aeglaselt üksteise järel voolamas üle näo.
Teen silmad lahti ja tõmban käega üle näo:
"Persse!"
Tõusen, haaran su käest, naeran. Tõstan su püsti ja jookseme õue. Vaatame jälle läbi pilvede kumavat kuud, tantsime öövalgel mööda hoovi, vihmast läbimärjad. "Kristiina, kas sa mäletad seda sügist, mil me esimest korda kokku saime?" küsisin pihlaka all varjus seistes. "Kas mäletad, kuidas sa geograafia klassi juures mind välja kutsusid? Kas sa mäletad, kuidas sa mulle enda juukseklambrid hoida andsid ja mina need kogemata koos enda prahiga ära viskasin?" Kõnnime mööda hoovi nagu kõnniks mööda mälestusi. "Kas mäletad, kuidas sa minu kõrval alati pikali hakkasid kukkuma ja alati ootasid, et ma sind poole kukkumise pealt kinni püüaks? Kas mäletad veel, kuidas sa ükskord jõe ääres minule liiga ootamatult seda tegid, nii et me mõlemad selile lendasime? Kas sa mäletad, kuidas sa ükskord mind seal samuses kohas maha jätsid, aga kõik järgmised päevad kutsisid mind ikka õue, sest sa ei suutnud minust lahku minna? Kristiina, kas sa oskad veel samamoodi lõbusalt naerda? Kas mäletad veel, kuidas ükskord metsas jalutades hakkasid paduvihma tulema ja kõik vaatasid meid, nagu kaks hullu kõnniks vihma käes? Ja kui me varju läksime, siis jäi vihm järgi, aga meie istusime seal ikka edasi ning meid vaadati jälle nagu kahte hullu, kes peale vihma alles varjuvad? Kas tead, see tola on sind käinud siin ootamas iga suve algul? Kas tead, et sa poleks tohtinud tulla? Kas mäletad, kui saatsin su üks õhtul käsikäes koju ja siis läksime lahku nagu võõrad? Kas mäletad, et ütlesin, et ma ei saa olla võõras, kui olen sind juba nii lähedalt tundnud? Et võõras ei ole mitte see, kes läheb kaugele, vaid see, kes pole lähedal olnudki? Kas mäletad veel, kuidas me suutsime ühe pingi välja valida ja lihtsalt terve päeva seal maha istuda? Kas mäletad veel, kuidas me lihtsalt terve päeva seisime ühes kohas tee peal kuni sa pidid koju minema? Kas mäletad veel, kuidas "iuu" oli minu sobilik vastus kõigele? Kristiina, kas mäletad..?"
"Jah."
Jah, meie saame küsida "Kas mäletad?".
Päikesetõus.
Lähme ja sõidame kumbki tagasi oma endi eludesse. Täpselt nagu eelminekordki pidime.
Ehk teine kord õnnestub. On udune, on niiske, on hommik.
Sajab.
Ja lahkume. Kui võõrad. Kuid võõras ei saa olla see, kes on olnud niivõrd lähedal. Ja ei saa mina teada, miks sa tulid. Kuidas sa teadsid. Ja kuhu kaovad me vahelt need aastad, mis oleme elanud.
Aga vähemalt sa tulid, kuigi sa poleks tohtinud.
Vähemalt sa mäletad, kuigi sa ei tohiks.
Ja mina mäletan ka, kuigi ma ei tahaks.
Valus hakkab.
Aga unustada. Ma ei suuda.

I'm not shit, I'm champagne.

Käisin täna vara-vara hommikul, kella 9. paiku Mustamäel. Sinna oli just eile öösel saabunud Prantsusmaalt üks auto ja nüüdsest seisab see auto minu maja kõrval parklas. Tegu on 2002. Ford Focus luukpäraga. Väga hästi hoitud, 135200km läbinud ja ei ole tagasikeritud. Ainult 1 omanik olnud ja see oli ka mingi 70+ aastane prantsuse päss. Kütust võttis maanteel 4,2l/100km ehk vähem kui minu roller. 85kW ja 1.8 turbodiisel ning kuna ta on nii kerge, siis kiirendus on väga jõhker diisli kohta. Mõlemad pidur ja gaas on ülitundlikud, aga siduripedaal ning rool on lihtsalt nii mõnusad. Kuna täna oli ARK kinni, siis hetkel on veel prantsuse numbrimärk: 911. Kõik on seni täiesti hästi. Kui müüja sõidutas meid sellega, siis ta pööras parklast välja ja juba avastas: "oih, juba 80 sees." Ma ise pole veel maanteele sellega jõudnud ja ei taha ka eriti riskida. Kui ma ilma juhilubadeta sellega sõidaks ja vahele jääks, siis miinimum on see, et ma ei saa kaks aastat juhilubae. Aga kui hästi läheb, siis saan 10 päeva pärast juba juhiload. Vähemalt on midagi, mis innustaks eksamil olemas.

Vahepeal kodus tööd tehes tundub nagu see oleks täielik Andrese ja Pearu töö. Ma mingi hetk arvasin, et see kulmineerus sellega, kui me täiesti lampi võtsime maja eest mingi osa teest üles. Lihtsalt, lampi. Ja nüüd kasvab seal tavaline muru. 

Aga eile võttis asi jälle huvitava pöörde, kui järsku tuli otsus juba paar aastat maja kõrval kasvav mägimänd maha lõigata ja teist tüüpi mägimänd sinna asemel istutada. See maha lõikamine paljastas paar plekki seina pealt, mida mänd muidu varjas ja selle peale tuli lause: "tuleb vist maja üle värvida". Kuna uus mänd on madalam muidu.. Mul tekib siin vahepeal päris tihti selline tunne, et wtf, miks me nii suvalisi töid teeme, ega siin normaalsetest töödest puudust ju ei ole.

Stare into my eyes and see the hell that burns inside my mind

Ma olen siiski salakaval inimene. Laima korraldas koos Guttaga jälle facebookis mingi mängu, mille nädala top 5 saab korvitäie maiustusi. Mul on eelmisest võidust siiamaani paar-kaks pakki küpsiseid järgi. Seekord ma ennast ei tahtnud sinna top'i panna, nii et panin enda asemel hoopis enda ema konto sinna.. Ja ehk panen kedagi veel sinna. Ma ei saa ju tasuta mahladele ja küpsistele ei öelda? =P

Only a thought away.

Iseenesest kirjutasin eile õhtul juba blogiposti valmis, aga umbes kahe paiku kadus internet ära ja sinna paika see jäigi.

Sai pool päeva täna linnas autosid taga aetud. Enamik on ikka täiesti rondid, kaks tükki jäid ainult täna sõelale: Ford Focus 1.8 TDI luukpära ja ka universaal. Universaal oli muidu kõvasti vähem sõitnud, aga see on peaaegu täpselt samasugune nagu mu vennal, ainult sinisem ja ma ei tahaks eriti samasugust osta. Aga luukpära nägi see-eest palju vingem välja.
Netist vaadates meeldis mulle kõige rohkem Premacy:

Netis oli kirjas, et 160 000 läbisõit hooldusraamatuga. Aga kohale minnes hooldusraamatut ei olnud ja see nägi nii ront välja, et see on raudselt üle 350 000+ sõitnud ja ookeanipõhjas ära käinud.

Aga otsingud veel siiski jätkuvad, 3-4 päeva pärast peaks Prantsusmaalt saabuma üks teistsugune Ford, mida ma kavatsen vaatama minna =P

Kids,

if you really want to piss of your parents,

buy real-estate in an imaginary place

Täna tulid kaks potentsiaalset ostjat Tallinnast rongiga mu rollerit vaatama (kes veel ei tea ja keda huvitab, siis mu roller on müügiks: LINK). Ehk siis ostja võttis lihtsalt sõbra kaasa. Ja see ostja oli nii kohutav rollupede, et terve see aeg ta lihtsalt vingus ja vingus ja vingus. Alates sellest, kuidas esigondlitel pole kinnitusi ja on paar kriimu, nii et ta peab terve uue esigondli selle pärast ostma ja kui kalliks see talle läheb, lõpetades sellega, kuidas silindril on mingi iks ainega tihend, millest ma isegi aru ei saanud. Vingus siis mingi tund aega kuni lõpuks tuli rong ja siis selle peale ta ka jooksis. Mingi hetk oleks tahtnud lihtsalt tema peale karjuda. Aga ta sõber oli täiesti normaalne, temaga sai isegi normaalselt juttu aetud.

Ning juhuse tahtel sain endale hiljuti ühe vähe toreda koolikoti ka, mille sees asjadel vähemalt külm ei hakka:

Pole just minu maitse ja stiil, aga kärab küll.

You said you're going crazy, I'm happy you want to be just like me.

Ma olen viimasel ajal pannud endale iga hommikul äratuse kuhugile ~10.00 kanti. Ilma selleta ma vist magaks iga päev kella üheni välja, aga ma avastasin, et mida varem ma ärkan. Seda rohkem on mul aega tegeleda, päris hea mõte, eks.


Kuna mul on 18. juunil ARKi eksam, siis ma olen vaikselt juba autot otsima hakanud. Ja ühel hetkel tundus juba nagu ma oleks täiesti ideaalse auto leidnud:

Renault Laguna, 1.9 Turbo diisel, 2001. aasta oma.







6. käiguline, keskmiselt 5,5l/100km kohta, kliimaautomaatik, toonitud klaasid, isetumenevad peeglid, kaasa talverehvid, ilukilbid, valu veljed ja mida kõike veel. Ning ainult 2700€ eest. Ma ei osanudki midagi paremat oodata.
Aga siis sai ühendust võetud tuttava automehaanikuga, kes jagab neid asju vähe paremini kui mina ja ta ütles, et mingil juhul ei tasu seda osta. See laguneb eesti teedel hetkega ära ja sa pead seda 2 korda aastas parandamas käima. Päris kahju oli.
Aga samas väga hullu pole. Homme tõusen kell 9.00 juba üles, et minna Tallinna paari autot vaatama. Irooniline on see, et mul on praegu 3 väga erilist autot valiku ees ja kõik need 3 autot on samat marki, mis mul juba peres on. Ehk siis venna, ema ja isa auto margid. Muidugi üks-ühele koopiad need ei ole.. Ma midagi kindlat veel ei julge öelda, eks homme näis, aga üks neist paistab kohe väga eriliselt teistest välja. Toob lausa väikse pisara silma.