Saturday, July 28, 2012

Tänased mõtted muutuvad homseteks tegudeks


Otsustasin enda blogi kujunduse ära. Kuna ma olen igasuguste kujunduste (ning ka arvuti tagataustadega) kohutavalt valiv ning eriti arvutikeeli ei oska, siis nõudis see minult kohutavalt energiat. Aga hakkama sain ja ise olen rahul.




Viimasel ajal janunen igasuguste teadmiste järele, ma ei tea, kust see mult tuleb. Aga sobib kõik: füüsika, üldteadmised, keemia ja isegi ajalugu, aga eelkõige tulevad teadmised biokeemia ja füsioloogia valdkonnast - see on minu jaoks midagi äärmiselt huvitavat ja samas ka praktilist. Minu tänane uudishimu kulmineerus sellega, et ma õppisin selgeks vene numbrid kuni 13. ja samuti uurisin välja, miks kala haiseb nagu kala. Loodan, et see tuhin enne ülikooli otsa ei saa, sest ma kavatsen seal ideaalselt hakkama saada ning ka huvituda kõigest, mida pakutakse.
Samuti olen mõnda aega igasuguste sotsiaalsete gruppidega vähe kokku puutunud. Pigem olen enda rada uurinud, palju on veel teha ja palju on veel näha. Hiljaaegu panin Tartu köögikapi kokku ning niikaua on see siin seisnud - suur kapp keset minu tuba. Vanaisa läheb mul peagi vähiravile ning lubasin hoolitseda tema talu, taimede ja loomade eest, senikaua kuni ta ära on. Muidugi leian ka aega puhkuseks, Läti-reisi ajal jõudsin ka esimest korda randa ning see oli ääretult mõnus. Ka praegune kuumalaine tähendab, et ma üritan leida aega päevitamise ja suplemise jaoks. Mõnna...




Tahaks panna ka pildi ühest ägedast vööst, mille ma endale Riiast ostsin. Aga kuna minu digikas on katki ja ma muuda fotokatega ei viitsi jamada, siis kahjuks see jääb ära. Aga selle asemel ma kirjeldan seda sõnadega: ilus.


Huvitav fakt: Mul on kohutav mälu nimede peale



Tuesday, July 24, 2012

Sa ei sündinud siia maailma, sa lood enda oma

Eelmises postis unustasin mainida, et selle esimese Tartus käimise ja KL ürituse jooksul kaotasin müstiliselt 3 kg ära. Üks kord on seda varemgi juhtunud, nüüd olen kanakaalus ja see kuu ei ole kavatsust seda tagasi ka tõsta. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis hakkan sügisest seda tegema. Iga kuu 1-1,5 kg juurde kuni suveni.
Isiklikult ja vägagi tõenäoliselt läks see 3 kg, mis üleöö kadus, vee ja toidumassi arvelt. Huvitav on see, et minu kaalus (kanakaalus) inimene võib kaotada vee ja toidumassi arvelt 3-5 kg.



Neljapäeval käisin jälle Tartus, vägagi tegusad päevad olid. Esimesel päeval käisin 4D kinos ja lapsik rõõm ning elevus purskas välja. Järgmine päev käisin loengus Oxfordi Ülikooli kohta; igasugu huvitavate projektidega tutvumas; nägin, kuidas Tartu kuulutati füüsika pealinnaks ning käisin Ahhaa keskusega ja linnaraamatukoguga tutvumas.
Jõusaalis jõudsin ka Tartus kaks korda käia, ühe korra MyFitnessis ja korra ka Ülikooli Spordihoones. Nõme oli see, et kõik jõusaalid on avatud nõmedatel aegadel. Võib-olla on Ülikooli Spordihoone ainuke korralik ja see oli ikka ebareaalselt suur. 3 korrust jõusaali, 4 suurt palliplatsi ja sisestaadion. Ma ei tea palju riietusruume seal on, aga ma olen riietusruumis nr. 17 ja igas ruumis on veel eraldi duššid. Super äge ikka, võib-olla minu tulevane kodu-spordihoone.''




Hetkel olen Riia hotellis, just lõpetasime vahuveiniga tähistasime. Täna käisime rannas ja vanalinna peal. Homme varahommikul jõusaal ja ujumine, seejärel loomaaed, veel vanalinna ning tagasisõit. Gonna be fun-fun-fun. Olge mõnusad!


Huvitav fakt: Ma suudan korraliku spagaadi ära venitada.

Wednesday, July 18, 2012

The least I can do is being polite

    Homme lähen Tartusse, sealt üritan läbi põigata Ahhaa keskusest ning ülehomme hakkab pihta Teaduslinna üritus, ehk Tartu kuulutatakse füüsika pealinnaks. Selle raames toimub igasugu huvitavaid üritusi: muuseumi ekskursioon, enda geenide võrdlemine teiste eestlastega, inimese aju tutvustamine, võluketaste valmistamine jms. Ning kõigele lisaks tutvustavad ennast ka Oxfordi Ülikool ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituut.





     Sellel nädalavahetusel käisin ka Põrgupõhja retkel vastutegevust tegemas. Võinoh, algul ma vähemalt arvasin nii. Lisaks arvasin, et me magame kuskil metsatukas telkmantlite (=vihmamantlite) all, aga ei läinud ka nii. Nimelt olime hoopis vastutegevuse vastutegevuses, ehk kõik, kes osalesid olid meie vastu ja kõik, kes osalejatele vastutegevust tegid olid ka meie vastu. Ehk siis jama seis. Igastahes, umbes kella 1 paiku öösel visati meie grupp metsa (3 inimest) ja meil oli kaardil antud punkt, kuhu me enda vaatluspunkti üles pidime panema. Aga selgus, et täpselt sinna samasse kohta oli vastutegevus enda baasi rajanud (mitukümmend matsi) ja kuna oli pime ning udune, siis olime hästi ettevaatlikud, et me neile päris otsa ei jookseks ning samas me ise nähtamatuks jääks. Umbes kella kolmeks jõudsime ühte põllunurka, kuhu otsustasime pikali heita lebomattide peale. Pidime tund aega puhkama ja iga veerand tunni tagant vahetasime valvurit, ehk ega eriti magada ei saanud. Kuna see ala ongi suht kõik raba, siis võite kujutada kui palju ja kui suured sääsed seal on + räigelt külm oli . Samuti lendasid nahkhiired iga 15 sekundi tagant üle pea. 

    Kui kell sai 4, siis liikusime ühe kraavi äärde, mis oli õrnas metsatukas. Vaenlaste baasis umbes ~400 meetri kauguselt, sinna panimegi üles enda vaatlusposti ja järgmised 11 tundi vaatlesime neid ning panime liikumised ja tegevused kirja. Hommikul oli külm ja kõht oli tühi, moraal suht nullis, aga süüa ka ei saanud, sest krõbistamist oleks üsnagi hästi kuulda olnud. Üks luuras, teine valvas seljatagust ning kolmas sai puhata. Vahetusi tegime iga tunni aja tagant. Kui kella 10 paiku suurem osa vaenlaste vägedest oli metsa rüüstama marssinud, saime vaikselt sööma hakata. Nii hea tunne oli. Muidugi olime ka valvsad, sest nad võivad iga hetk ka meile peale marssida. Sekspuhuks oli minul 2 miini (nööriga aktiveeritavad), mis me ka üles panime ning 3 salve padruneid.



    Muidugi oli vahepeal ka varjamist ning taandumist, aga õigeks actioniks läks kella 3 paiku, kui pealik oli vastutegevusele meie koordinaadid öelnud, et me ka põnevust saaks. Siis sõideti autoga kohe meile ligidale ning läks tulistamiseks. Õhatud miin tegi sellise paugu, et kõrvad tükk aega kumisesid. Taandusime ning saime põgenema, järgnes tükk aega peitmist, roomamist ja varjamist. 

Peale 4 sai üritus läbi ja meile anti uus ülesanne: jaotati kaheks, kumbki läheks ühele poole teed, metsa. Ning pidid ehitama eksirajad ning kuhugile enda baasi. Seejärel pidime kordamööda minema teineteise baasi ründama. Meie pidime esimese ründama, üpriski põnev oli kõndida, teades, et iga hetk võib kuskil su kõrval miin õhku lennata. Aga kahjuks jäime ajahätta ning lõpuni seda ei jõudnudki teha, vaenlane hoopis kõndis ise enda miini otsa. Siis viidi meid tagasi Alusse, puhastasime relvad ära ja sain ka lõpuks õhtul hilja koju.



    Ja vahepeal käisin ka Tartus, korterit parandamas. Ega sealt midagi eriti viga ei olnudki, pigem oli asi põhimõttes, et kui juba teha, siis teha kõik. Ehk pahteldasime, värvisime seinu ja lage, vahetasime liiste jms. Ausaltöeldes oli laes isegi värvimise hetkel raske aru saada, kust on värvimata ja kus on värske värv. Niiet erilist mõtet vist lae värvimisel tõesti ei olnud, aga vähemalt sai tehtud :)



Huvitav fakt: Ma ei ole enda mobiili helinat kordagi muutnud

Thursday, June 28, 2012

Do you ever get the feeling that god has a plan? And you're the only one who can stop it?

Unustasin eelmises postituses kõige tähtsamat rääkida. Nimelt kandideerisin Tartu Ülikooli füüsika erialale ning samal päeval võeti mind juba vastu ning ma kinnitasin ära, et tulen sinna õppima. Super! Pole ootamist, ega muretsemist ning tean, et koht on olemas. Lisaks minule on sinna veel sisse saanud 26 inimest ning päris mitmel neist on üliandekad e. humoorikad nimed. Üks sarnaneb õlule, teine on nagu keeleväänaja. Mulle on alati inimeste nimed meeldinud, sellised huvitavad loomakesed need.





Täna käisin ka kooli kantseleis, kuna mulle oli sinna kiri tulnud. Põnevusega sain kirja kätte, sest ma ei teadnud, mida oodata. Selgus, et see on Tartu Ülikoolist.. Nimelt oli see kutse tulla õppima nende ülikooli ning väitsid, et võin vabalt valida endale eriala 60 õppekava vahelt ning saan eritingimustega sisse. Anna andeks kallis kirjakirjutaja, aga sa jäid hiljaks, nimelt olen juba teie ülikooli õpilaste nimekirjas. Aga vähemalt käis kirjaga kaasas selline lahe magnet-järjehoidja. Aitäh!


Otsustasin ka sel suvel libedasõidu ära teha, sest järgnev aasta ei pruugi mul nii palju aega olla. Teooria sooritan e-õppes, mis tähendab, et ma saan selle koolituse ühe päeva ära teha. Täna-homme teen e-õppe ära ja seejärel viiendal lähen libedasõitu ja ökosõitu tegema. Super...


Wednesday, June 27, 2012

I act like I am here


Eile käisin eksamikeskuses enda töödega tutvumas ja sain teada, kuidas need parandajad mäkra panevad. Matemaatika ja füüsika hindamises oli kõik korras. Füüsikas läks üks punkt ära, kuna kui ma arvutasin välja rõhu 99,9 kPa ja järgmises ülesandes tuli see sama rõhk andmetesse välja kirjutada, siis ma kirjutasingi sinna 99,9 kPa, aga oleks pidanud tegelikult kirjutama 99900 Pa. Loll viga, ma tean, aga mis parata.
Inglise keeles oli hästi palju debiilsusi, eriti ühes kuulamisülesandes, mis oli teatud lindude kohta. Kui küsiti, mis toidust nad enda toitaineid kätte ei saa, siis ma vastasin “Processed foods” ning vastustelehel seisis samamoodi “processed foods”, isegi kirjapildi kontrollisin üle ja see oli õige. Siis oli küsitud, et miks inimesed ei pruugi neid enda aedadesse tahta.  Ma vastasin, et “they look big and scary” (nad näevad suured ja hirmsad välja). Vastuste lehel oli ka sama vastus, ainult, et seal ütles, et big’I võib asendada ka muu sõnaga (fierce, intimidating jms.) ning samuti, et “they look scary / they might scare people”. Aga vot, punkti ei saanud.



And if you're still breathing, you're the lucky ones.
Because most of us are heaving through corrupted lungs.
Setting fire to our insides for fun




Eesti keeles oli mulle üks jama parandaja sattus. Lugemise osa läks hästi, 4 punkti kaotasin esimese vastuse eest ja 1 punkti, kuna üks koma oli puudu. Ning kuna ma kirjandi ja lugemise tegin mõlemad sama ülesande ehk kultuuriteemalise ülesande järgi, siis mõtlesin alustada kirjandit kultuuri definitsiooniga, mis ma lugemisülesande tekstist sõna-sõnalt maha kirjutasin. Ja teate mis juhtus? Nad märkisid ainuüksi selles lauses 3 stiiliviga ära! Mis sellest, et ma selle sõnasõnalt mingi targa mehe tekstist maha kirjutasin, mis oli veel lisaks nende endi antud… Ning iga lõigu algusesse oli tehtud linnuke, et taandread võiksid natukene väiksemad olla.. No kamoon, mulle on terve gümnasiumiaja seletatud, et taandridasid peab olema selgelt näha ja ega nad mingi poole lehekülge ei olnud, et nad häirima oleks hakkanud. Debiilseid asju oli veelgi, aga kahjuks ei lubatud seal pilti ka teha, et kõik meelde jääks. Mul pole muidugi hullu, aga paljudel sõltub nendest punktidest ülikooli sissesaamine ning kui neil on samamoodi parandatud, siis nende suhtes on küll ülekohtut tehtud.


And if you're still bleeding, you're the lucky ones.
Because most of our feelings, they are dead and they are gone.
We're setting fire to our insides for fun.




Vahepealne jaanipäev oli tore. Minu päev algas joonistamise, meisterdamise ja “Pikachu” valmistamisega.


Kui “Pikachu” oli valmis, kohv sees ja tuli süüdatud, siis käisin kodust läbi ja seejärel laia ilma rändama. Ööga sai üle 200 kilomeetri läbi sõidetud ning igast huvitavaid asju nähtud, sh. ka Jüriööpargis , mida ma varem näinud ei olnud.  Kuigi see ei olnud plaanis, aga kuna sõitsime mööda ja see läks päeva temaatikaga enamvähem kokku, siis miks mitte.  Ilmselt oleks tahtnud ka vabaõhumuusemi jaanipeole jõuda, aga sain alles hiljem Kohilas teada, et seal ka tähistatakse. Minu jaoks üsna ebaharilik Jaaniöö, võrreldes varasematega.


And if you're in love, then you are the lucky one, 
Because most of us are bitter over someone.
Setting fire to our insides for fun, 
To distract our hearts from ever missing them.




Nüüd pean hakkama üpriski palju tööd tegema. Üheltpoolt kuna venda ei ole see suvi kodus ja selle võrra peab ka tema töö ära tegema. Teisalt aga seepärast, et kuna mind ise järgmisest aastast eriti Kohilas ei ole, siis peab ka selle töö ette ära tegema. Juuli lõpu poole pean ka Tartusse minema, enda korterit korrastama. Plaan on hakata asju üle värvima, tapeedid ära vahetama, võib-olla ka põrandaliistu vahetama, aga eks näis.
Ja päikest ning korralikus suveilma ootan ka, sest tõesti pole nagu suve olnudki veel. Täna lootsin grillides samal ajal päikest võtta, aga vot, üpriski jahe oli veel väljas ning ma olen suutnud juba nädal aega üpriski tõbine olla, aga ega mul ei ole aega ega tahtmist end ravida. Ainuke kord, mil ma päikest olen saanud, oli klassireisi ajal Lätis. Ja siiani ongi ainult korralikud randid ehk joodiku päevitus. Muidugi loodan, et koos korraliku ilmaga saabub töö kõrvalt ka üks korralik võrkpallihooaeg. Nagu iga aasta, jep jep jep.




Sunday, June 24, 2012

Kui luule suudaks kirjeldada minu tundeid, oleks luuletused illegaalsed.

Sa jätsid mind seisma jõe kaldale,
nemad kõik lahkusid Rooma,
mina ei saanud kätte passi.
Kõndisin valitususe ametniku juurde,
küsisin, kui kähku on mul võimalik saada pilet,
millega lahkuda, sellelt tobedalt lõbusõidult.
Ta vastas, et neil on order minu arreteerimiseks ja nad ei lase mul lahkuda.
"Okei," vastasin mina. "Ma lihtsalt ootan."


Saada mulle kaunis postkaart Roomast,
räägi mulle kenadest neidudest, keda kohtad.
Osta mulle pudel veini ja saada see mulle postiga,
ma joon seda üksi enda kodus, koos kõige selle segadusega
ja ma tänan sind, et sa ei lahkunud öösel,
et ma vähemalt sain sinuga hüvasti jätta ja enda väärikuse alles jätta.
Ja ma tean, et ma olen lihtsalt väike õnnetu segadusehunnik,
kes rikub kõik selle looga, mis tantsib minu peas.
Aga kui ma ärkan, ärkan enda voodis
ja sina oled läinud...


Siis ei ole mul midagi muud teha kui seista õues
ja lehvitada nendele lindudele, kes lendavad üle minu maja
lõunasse, Rooma poole.
Ma ainult magan, joon ja loendal liiste seintel, põrandal.
Vahel istun voodis ja võib-olla üritan ka manada naeratust,
aga iga päev ma laman ja mõtlen, et mis sa hetkel teed.
Ma tean, et ma olen kõigest hale vabadandus, sellele liha- ja nahahunnikule,
sestap jäingi siia Keila jõe kaldale, mil sa lendasid paradiisilinna Rooma
ja mina siin üksi, kõngen, koos kõige selle segadusega.






















Lõpp on siiski selline,
et ma tõusen just siin, see kõik on lihtsalt uni,
ärkan sinu kõrval, sinu hinge juures ja enda voodi sees,
enda kodus Kohilas, kust keegi ei lahku kuhugi
ja mul siiani ei ole passi, ega piletit, millega lahkuda sellelt tobedalt lõbusõidult.
Aga kuradile sellega, sest tõde on see,
et ma jalutan siin jõekaldal
terve oma elu.





 http://coloursofblood.wordpress.com/2012/06/24/kuratkull/  (varjatud postitus)

Monday, June 18, 2012

It's funny how some people have a way of making the milky-way look tiny.

Täna tulid ka viimased eksamitulemused ning nende ootamispinge on nüüd möödas. Ootama peab veel vaid vastuvõtte ja meie lõpuaktust ja seejärel juba jaanipäeva ning siis tuleb töökas suvi.

Esimesena tuli eesti keele eksami tulemus. See oli üpriski niru, aga samas kui klassis oli küsitlus, siis ma kirjutasin sinna, et ma olen rahul juba 65 (või oli see 68 hoopis?) punktiga. Aga vot, sain 66 punkti. Pole midagi muud öelda.




Seejärel hakkasin ootama kõige tähtsamat tulemust - füüsika riigieksami tulemust. Ja siis see saabus smsiga ja süda peksles... Mis te arvate palju see tuli? 85? 90? 95 punkti? Ei, üksi polnud õige. 99 punkti tuli! Naljakas on see, et ma vist isegi tean, millises küsimuses mul see 1 punkt maha läks. Ning äge on ka see, et statistikat näitab, et Kohila Gümnaasiumi selle aasta keskmine tulemus füüsika riigieksamis on 99 punkti. Päris äge, mis?


Miskipärast ma ei ole seda eriti kellegile rääkinud, aga umbes kuu aega tagasi vestlesin meie direktoriga ning ta ütles mulle sellise super-uudise, et nad on otsustanud mulle teenetemedali anda. See teade tegi tõesti tuju heaks ning tekitas tunde, et minu eesmärk on täidetud, nüüd võin õnnelikult edasi tiksuda.









Vahepeal käisime ka lennuga 2-öösel lõpureisil Lätis. Midagi muud ei oska, ega ei olegi vaja öelda - super äge oli. Lahedad inimesed teevad ka laheda reisi. Täna sain ka meie lõpuraamatu kätte ning mõned ütlused on tõesti humoorikad - lihtsalt lugesin ja itsitasin. Siis andsin teistele ka lugeda ja itsitasin nendega koos.



Gerd Kanter - kõik teavad teda. Miks? Sest ta püstitas maailmarekordi. Aga kui paljud teavad teist, kes on Alex-Edward Raus? Suhteliselt vähesed. Tegu on klassikalise jõutõstjaga, kes eelmine nädala tuli juunioride Euroopa absoluutseks meistriks. Ning lisaks sellele püstitas kükis maailmarekordi - 325kg! Täiesti uskumatu, eriti veel, et tegu on võistlusega, kus ei tohi mingit toetavat ega muud varustust kasutada. Hämmastavam veel on see, et ta ise kaalub alla 100 kg. Ja veel hämmastavam on see, et ta on minu vanune! Paneb mõtlema, et mida ma juba kõike oleks pidanud ära tegema nende 19 aastaga.. Ta on tõeline tulevane Eesti nokia.





© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis