Thursday, August 9, 2012

Anything is good if it's made of chocolate

Midagi, mis kuulub üle-eelmisesse postitusse

Maitsmismeel on mulle alati huvitav tundunud, eriti sellega seonduvad küsimused. Üleüldse olen ma täheldanud, et sellised tavapärased väljendid on mulle viimasel ajal tundunud kaugete, mõistetamatuna. Selleks korraks on küsimuseks "Mis toit sulle maitseb?". Muidugi on meile lasteaiast peale räägitud, et keel tajub viit erinevat maitset: magusat, soolast, haput, kibedat ja umamit ning kõik maitsed on tekkinud vaid nendest viiest. Kõlab lihtsalt, onju? Aga millist toiduainet valida vastuseks eelnenud küsimusele? Algul tuleks lahti mõistetada sõna 'maitseb', eeldusel, et me teame juba, mida tähendab 'toit'. Maitsmine on ainete (antud juhul toiduainete) erinevate keemiliste omaduste tajumine keelega, ehk siis maitsmispungadel toimuv keemiline reaktsioon. Maitse eesmärk on siiski anda ajule võimalus kontrollida antud aine söödavust/mürgisust enne allaneelamist, mitte mingit erilist eufooriat ainetevahelisest reaktsioonist saada. Niiet selle järgi võiks teha järelduse, et peaks valima toiduaine, mis saadab ajule kõige 'mõnusama' närviimpulsi...


Aga millised on siis kõige tüüpilisemad vastused 'lemmiktoidu' stiilis küsimustele? Eks ikka igasugused šokolaadid, hamburgerid, pizzad, pelmeenid, kummikommid ja mida kõike veel. Ehk siis kõige rasva/suhkru rikkamad ning ka üldises mõttes kõige suurema kaloraažiga toidud. Ajule meeldib kui keha on paks, sest rasvane keha on enda tasakaaluasendis, olles näljahädad likvideerinud ja varunud piisavalt toitaineid endasse, et mõned ajad ilma millegita üle elada. Aga kas see siis tähendab, et kõige maitsvamad on need toidud, mis viivad meid tasakaaluasendi poole? Näiteks mulle meeldisid pikka aega banaanid, suure tõenäosusega minu mangaani/kaaliumi defitsiidi tõttu. Kui defitsiit oli likvideeritud kadus ka suur vajadus ning mõnu nende söömisest. Samuti ka porganditega, kui ma eneseteadlikult sisendasin endale, et porgandid aitavad mul päevase kiudainenormi täis saada ja muidugi kehale hakkasid tol hetkel porgandid rohkem maitsema. Minu point on aga, et kas 'lemmiktoitu' saab valida nende hetke rahulduste ja isude järgi või on selleks midagi, mis on alati isuäratavana tundunud. Kas on üldse võimalik valida enda lemmiktoitu jättes kõrvale enda emotsioonid ja himud ning teadvustada, et kõik need on vaid närviimpulsid. Tundub võimatuna, sest keha pole ju kunagi tasakaaluasendis. Sestap on ka mul raskusi enda lemmiktoidu või -joogi valimisega.





Sellega meenub ka eelmine Kaitseliidu õppus, mil meil lubati võtta 2 NATO pakki. Nende ümber käis diskussioon stiilis 'number 3 pakk on parem, seal pole hapukapsast.' ja 'number 1 oleks muidu hea, aga paprika rikub kõik ära'. Ja siis tulin muidugi mina, heitmata pilkugi sisaldusele võtsin ma lihtsalt 2 pakki, millel oli kõige suurem valgu sisaldus. Mulle tundub lihtsalt ebatähtis, et antud pakk sisaldas ka hapukapsast, mis oli võrreldes muu kraamiga kalorivaene ja seetõttu ajule vastuoluline. Summaarne kaloraaž oli siiski suurem, mis näitab, et ka aju võib vahel eksida ja enese vastu töötada.. Ärge kuulake enda aju, think outside the box. Tuleb juhtida teda, mitte lasta temal juhtida teid.





Täna alustasin ka enda toa koristamist ehk 'asjade täieliku hävitamist'. Hetke tulemusena on tühi mul üks 3-riiuline kapp, neljasahtliline kapp, 1 suur riidesahtel ja pool seinakappi. Koristus nägi välja selline, et vajalikud asjad paigutasin kontsentreeritumalt kokku ning ebavajalikud asjad viskasin ära, st. umbes 70% minu asjadest läks prügikotti. Ma loodan, et nad jõudsid paremasse paika. Aga suur osa asjadest, mis alles jätsin on siiski minu jaoks väärtusetud, kuid omavad mingit sümboolset hinda siinsel turul. Ehk plaan on selline, kui ma Tartu jõuan, siis üritan need kuidagi maha müüa. Kodus on mul halb nendega parseldada, peab transpordi ja postiga jamama, Tartus eeskätt palju mugavam. Vaadates kui palju mul seda hinnalist kraami on, tundub, et lähen ülikoolilinna mitte tundengiks, vaid müügimeheks.







Monday, August 6, 2012

Usun muinasjutte, ingleid ja usun ikka veel armastust



Viimased kuu aega on mul olnud hästi lahe unerežiim. Ehk siis tõusen 8-9 paiku. Äärmisel juhul isegi kell ~7.40. Samas üleeile oli selline päev, mil ma tegin silmad lahti kell 8.45, mõtlesin 'fuck it' ja magasin kuni kella sai 10.30. Aegajalt võib ju endale natukene luksust lubada.

Vanematega on äge vestelda, saab igasugu huvitavaid asju enda mineviku kohta teada. Näiteks seda, et kui ma mingi perioodi Kohila kooli kõrvalt veel Tallinnas koolis käisin, siis mind kutsuti ühte koori, nime nad küll mäleta, aga tegu oli ühe Eesti tippkooriga. Muidugi nad keeldusid, sest nad oleks pidanud mind siis pidevalt linna sõidutama, aga huvitav on mõelda, mis oleks siis, kui nad oleksid öelnud jah. Kas minust oleks laulja (kasvõi hobikorras) saanud? ...



Täna käisin sugulaste iga-aastasel sugulaste kokkutulekul, mille põhimänguks on kujunenud nn. "alkojaht". Ehk keskele on pandud püsti hunnik igasugu pudeleid ja kõik käivad nende ümber ringis ning ühes punktis peab piiri tagant viskama rõnga ning mille ümber sa rõnga viskad saad endale, lihtne vot. (ja pärast teadlased mõtlevad, kuidas need kummalised ringid põldudele tekivad) Ringi keskel oli viinapudel, mille kohta öeldi, et see on seal spetsiaalselt Holgeri jaoks. Kuna ma eelmine aasta sain ka poolese viina, aga mulle tehti tünga ja seal oli hoopis vesi sees. Aga tänavu saatuse iroonia kombel saingi viina endale ja seekord oli see päris. Lisaks neljale pudelile (vt. pilti), sain ka purgimett ja leivakottidest tehtud vaiba. Kordaläinud päev! =)


Nüüd pean välja mõtlema, mis nendega peale hakata. Ise ma ju neid ei taha.



Huvitav ja aus tõde on see, et mulle ei meeldi autosõit. Vähemalt viimasel ajal on tekkinud põlastus selle vastu. Kui ma üksi sõidan, siis ei ole hullu. Aga kui ma pean kellegi teise autos sõitma, või veel hullem, kedagi teist ise vedama, siis kipuvad mõtted paratamatult sinnapoole minema, et ma näen autosõidus surma. Ise sõites muretsen teiste pärast, kõrvalsõites üritan jalgu korralikult hoida, neid mitte ristata ja vaatan, kas peatugi on õigel kõrgusel, aegajalt jooksevad silme ees erinevad võimalikud stsenaariumid avariide ja õnnetuste korral. Vahepeal ristab pead ka mõte, et kas ma üldse peaksin autoga sõitma. Aga tänapäeval on juba niimoodi, et mugavus ületab ohu hinna.


Huvitav fakt: ma arvasin hääle järgi mitu aastat, et Tracy Chapman on mees. Kuniks ma nägin tema esinemise videot.


Saturday, August 4, 2012

Võidusõit entroopiaga

Niidukiga käsikäes
tunnikene, igapäev,
kuigi muru, aina kasvab.
Kas niita enam üldse maksab?

Poes käin korra nädalas,
uued riided - uus ilme,
siiski sõimavad mind räbalaks.

Juuksed ühekaupa halliks,
nahk lainelisemaks.
Kõht paisund rannapalliks,
ära väsind kops ja maks.

Temaga koos iga tund,
iga hingetõmme,
kuniks näen veel und.

Maailma parandan
kakskümmend neli-seitse.
Kuigi süda küsib,
kas midagi paremaks teeb see.

Sest hinges karjund,
juba terve päev,
kas siin ilmas midagi,
kunagi paremaks ei läe?

On tulemuseta mu püüd,
oli tarbetu see kõik.
Kuid ei näe ma endas süüd,
sest ammu enne mind,
oli kaotatud see võidusõit.




Wednesday, August 1, 2012

Fight me slow, love me fast

Täna, esimesest augustist, algab periood, mil ma kohvi ega rohelist teed ei joo. Ja seda lausa kaks nädalat, wish me luck. Põhjuseks on nimelt arenenud tolerantsus, sest olgem ausad, nagu ka teisi aineid tuleks ka koffeiini ja miks mitte ja rohelist teed tarvitada pigem kuuridena. Ajapikku paratamatult nende kasulikud omadused vähenevad või äärmisel juhul ka ammenduvad täielikult.




Kui Läti ühekordne rannakäik välja arvatada, siis mul õnnestus esimest korda selle suve jooksul veekogu äärde päevitama minna. Päris ujuma minna aga ei saanud, sest vesi oli kohutavalt külm ning mingit silda ka vette ei viinud - see oleks päris piin. Põlvini sisse läksin ja seal mõnda aega seisin, aga see oli ka kõik.
Minu õnneks on mind õnnistatud sellega, et mul jääb päike äärmiselt kergesti peale. Tarvis ainult paar korda päevitada ja juba olengi uue aastani pruun nagu piparkook.


Huvitav fakt: Minu arust on Pitbull ja Nicki Minaj ühed kohutavamad artistid.


Üleeile sõitsime isaga Tallinna poole, läbi Kiisa (mina sõitsin, ma olen tal nagu isiklik autojuht). Kui me Vembu-Tembumaa sildist mööda sõitsime, siis jutt triivisin sinna, et noorus kaob kohutavalt kiiresti ära, nagu silmapilkselt - alles ta oli ja järsku enam ei ole. Mul oli pikka aega selline periood, kus ma käisin iga suvi Vembu-Tembumaal, vahepeal isegi 2-3 korda aasta jooksul. Ja mingil hetkel käis lihtsalt selline kiiks läbi, et ma enam ei käinud seal. Kordagi. Sama on ju kõige muuga, näiteks ukaka või peituse mängimisega. Üks suvi oled vaba, teed seda, mida päev pakub. Teine suvi otsid juba tööd ja mõtled enda elatamise peale. 

Saturday, July 28, 2012

Tänased mõtted muutuvad homseteks tegudeks


Otsustasin enda blogi kujunduse ära. Kuna ma olen igasuguste kujunduste (ning ka arvuti tagataustadega) kohutavalt valiv ning eriti arvutikeeli ei oska, siis nõudis see minult kohutavalt energiat. Aga hakkama sain ja ise olen rahul.




Viimasel ajal janunen igasuguste teadmiste järele, ma ei tea, kust see mult tuleb. Aga sobib kõik: füüsika, üldteadmised, keemia ja isegi ajalugu, aga eelkõige tulevad teadmised biokeemia ja füsioloogia valdkonnast - see on minu jaoks midagi äärmiselt huvitavat ja samas ka praktilist. Minu tänane uudishimu kulmineerus sellega, et ma õppisin selgeks vene numbrid kuni 13. ja samuti uurisin välja, miks kala haiseb nagu kala. Loodan, et see tuhin enne ülikooli otsa ei saa, sest ma kavatsen seal ideaalselt hakkama saada ning ka huvituda kõigest, mida pakutakse.
Samuti olen mõnda aega igasuguste sotsiaalsete gruppidega vähe kokku puutunud. Pigem olen enda rada uurinud, palju on veel teha ja palju on veel näha. Hiljaaegu panin Tartu köögikapi kokku ning niikaua on see siin seisnud - suur kapp keset minu tuba. Vanaisa läheb mul peagi vähiravile ning lubasin hoolitseda tema talu, taimede ja loomade eest, senikaua kuni ta ära on. Muidugi leian ka aega puhkuseks, Läti-reisi ajal jõudsin ka esimest korda randa ning see oli ääretult mõnus. Ka praegune kuumalaine tähendab, et ma üritan leida aega päevitamise ja suplemise jaoks. Mõnna...




Tahaks panna ka pildi ühest ägedast vööst, mille ma endale Riiast ostsin. Aga kuna minu digikas on katki ja ma muuda fotokatega ei viitsi jamada, siis kahjuks see jääb ära. Aga selle asemel ma kirjeldan seda sõnadega: ilus.


Huvitav fakt: Mul on kohutav mälu nimede peale



Tuesday, July 24, 2012

Sa ei sündinud siia maailma, sa lood enda oma

Eelmises postis unustasin mainida, et selle esimese Tartus käimise ja KL ürituse jooksul kaotasin müstiliselt 3 kg ära. Üks kord on seda varemgi juhtunud, nüüd olen kanakaalus ja see kuu ei ole kavatsust seda tagasi ka tõsta. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis hakkan sügisest seda tegema. Iga kuu 1-1,5 kg juurde kuni suveni.
Isiklikult ja vägagi tõenäoliselt läks see 3 kg, mis üleöö kadus, vee ja toidumassi arvelt. Huvitav on see, et minu kaalus (kanakaalus) inimene võib kaotada vee ja toidumassi arvelt 3-5 kg.



Neljapäeval käisin jälle Tartus, vägagi tegusad päevad olid. Esimesel päeval käisin 4D kinos ja lapsik rõõm ning elevus purskas välja. Järgmine päev käisin loengus Oxfordi Ülikooli kohta; igasugu huvitavate projektidega tutvumas; nägin, kuidas Tartu kuulutati füüsika pealinnaks ning käisin Ahhaa keskusega ja linnaraamatukoguga tutvumas.
Jõusaalis jõudsin ka Tartus kaks korda käia, ühe korra MyFitnessis ja korra ka Ülikooli Spordihoones. Nõme oli see, et kõik jõusaalid on avatud nõmedatel aegadel. Võib-olla on Ülikooli Spordihoone ainuke korralik ja see oli ikka ebareaalselt suur. 3 korrust jõusaali, 4 suurt palliplatsi ja sisestaadion. Ma ei tea palju riietusruume seal on, aga ma olen riietusruumis nr. 17 ja igas ruumis on veel eraldi duššid. Super äge ikka, võib-olla minu tulevane kodu-spordihoone.''




Hetkel olen Riia hotellis, just lõpetasime vahuveiniga tähistasime. Täna käisime rannas ja vanalinna peal. Homme varahommikul jõusaal ja ujumine, seejärel loomaaed, veel vanalinna ning tagasisõit. Gonna be fun-fun-fun. Olge mõnusad!


Huvitav fakt: Ma suudan korraliku spagaadi ära venitada.

Wednesday, July 18, 2012

The least I can do is being polite

    Homme lähen Tartusse, sealt üritan läbi põigata Ahhaa keskusest ning ülehomme hakkab pihta Teaduslinna üritus, ehk Tartu kuulutatakse füüsika pealinnaks. Selle raames toimub igasugu huvitavaid üritusi: muuseumi ekskursioon, enda geenide võrdlemine teiste eestlastega, inimese aju tutvustamine, võluketaste valmistamine jms. Ning kõigele lisaks tutvustavad ennast ka Oxfordi Ülikool ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituut.





     Sellel nädalavahetusel käisin ka Põrgupõhja retkel vastutegevust tegemas. Võinoh, algul ma vähemalt arvasin nii. Lisaks arvasin, et me magame kuskil metsatukas telkmantlite (=vihmamantlite) all, aga ei läinud ka nii. Nimelt olime hoopis vastutegevuse vastutegevuses, ehk kõik, kes osalesid olid meie vastu ja kõik, kes osalejatele vastutegevust tegid olid ka meie vastu. Ehk siis jama seis. Igastahes, umbes kella 1 paiku öösel visati meie grupp metsa (3 inimest) ja meil oli kaardil antud punkt, kuhu me enda vaatluspunkti üles pidime panema. Aga selgus, et täpselt sinna samasse kohta oli vastutegevus enda baasi rajanud (mitukümmend matsi) ja kuna oli pime ning udune, siis olime hästi ettevaatlikud, et me neile päris otsa ei jookseks ning samas me ise nähtamatuks jääks. Umbes kella kolmeks jõudsime ühte põllunurka, kuhu otsustasime pikali heita lebomattide peale. Pidime tund aega puhkama ja iga veerand tunni tagant vahetasime valvurit, ehk ega eriti magada ei saanud. Kuna see ala ongi suht kõik raba, siis võite kujutada kui palju ja kui suured sääsed seal on + räigelt külm oli . Samuti lendasid nahkhiired iga 15 sekundi tagant üle pea. 

    Kui kell sai 4, siis liikusime ühe kraavi äärde, mis oli õrnas metsatukas. Vaenlaste baasis umbes ~400 meetri kauguselt, sinna panimegi üles enda vaatlusposti ja järgmised 11 tundi vaatlesime neid ning panime liikumised ja tegevused kirja. Hommikul oli külm ja kõht oli tühi, moraal suht nullis, aga süüa ka ei saanud, sest krõbistamist oleks üsnagi hästi kuulda olnud. Üks luuras, teine valvas seljatagust ning kolmas sai puhata. Vahetusi tegime iga tunni aja tagant. Kui kella 10 paiku suurem osa vaenlaste vägedest oli metsa rüüstama marssinud, saime vaikselt sööma hakata. Nii hea tunne oli. Muidugi olime ka valvsad, sest nad võivad iga hetk ka meile peale marssida. Sekspuhuks oli minul 2 miini (nööriga aktiveeritavad), mis me ka üles panime ning 3 salve padruneid.



    Muidugi oli vahepeal ka varjamist ning taandumist, aga õigeks actioniks läks kella 3 paiku, kui pealik oli vastutegevusele meie koordinaadid öelnud, et me ka põnevust saaks. Siis sõideti autoga kohe meile ligidale ning läks tulistamiseks. Õhatud miin tegi sellise paugu, et kõrvad tükk aega kumisesid. Taandusime ning saime põgenema, järgnes tükk aega peitmist, roomamist ja varjamist. 

Peale 4 sai üritus läbi ja meile anti uus ülesanne: jaotati kaheks, kumbki läheks ühele poole teed, metsa. Ning pidid ehitama eksirajad ning kuhugile enda baasi. Seejärel pidime kordamööda minema teineteise baasi ründama. Meie pidime esimese ründama, üpriski põnev oli kõndida, teades, et iga hetk võib kuskil su kõrval miin õhku lennata. Aga kahjuks jäime ajahätta ning lõpuni seda ei jõudnudki teha, vaenlane hoopis kõndis ise enda miini otsa. Siis viidi meid tagasi Alusse, puhastasime relvad ära ja sain ka lõpuks õhtul hilja koju.



    Ja vahepeal käisin ka Tartus, korterit parandamas. Ega sealt midagi eriti viga ei olnudki, pigem oli asi põhimõttes, et kui juba teha, siis teha kõik. Ehk pahteldasime, värvisime seinu ja lage, vahetasime liiste jms. Ausaltöeldes oli laes isegi värvimise hetkel raske aru saada, kust on värvimata ja kus on värske värv. Niiet erilist mõtet vist lae värvimisel tõesti ei olnud, aga vähemalt sai tehtud :)



Huvitav fakt: Ma ei ole enda mobiili helinat kordagi muutnud
© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis