Saturday, February 25, 2012

Kanad on paremad inimesed kui inimesed.

Tahtsime juba eile perega minna linna bowlingut mängima, aga kuna osad olid haiged ja osadel olid teised plaanid, siis jäi see ära. Aga see-eest läksime pärast mõnginast minupoolset taganttorkimist täna. Hakkasime siis kolmekesi isa autoga linna poole sõitma, isa roolis. Jõudsime Viljandi Maanteele, ta kiirendas seal umbes 80-ni ja siis murdsekundi jooksul käis PRÕMAKI! Esiklaas oli üleni must, välja ei näinud, paistis ainult üleni mõranenud klaas ning väikseid klaasikillu tükke oli terve salong täis. Huvitaval kombel on mul nii imelik mõttemaailm, et ma ei mõelnudki tol hetkel selle peale, et meiega oleks võinud midagi juhtuda. Ma rahulikult istusin seal, sain kohe aru, et kapott oli vastu esiklaasi lennanud, aga autost oli kuradima kahju. Ainult autost. Hiljem mõtlesin, et olen päris tänulik, et see klaas uuemat sorti on. Vanem klaas oleks kohe tervenisti kildudeks lennanud ja ma ei taha teadagi, mis tunne on sellise laksuga saada klaasikilluga näkku. Igastahes, isa suutis küljeakende kaudu teeäärde seisma jääda, ainult ema oli kuidagi paanikas, teate küll - naiste värk. Läksime autost välja ja vaatasime kapotti - mõlema külje pealt oli end kere küljest täiesti lahti kiskunud, ime, et ta veel auto küljes püsis. Lükkasime selle alla ning pealmine pind oli täiesti mõlkis. Kuidas see sai niimoodi lampi lahti lennata? Jumal seda teab.. Veel imelikum on see, et kapotil peaks olema konks, mis teda isegi juhul, kui kapot lahti lendab sõidu pealt, kinni hoiab, et ta vastu klaasi ei lennanud. Täielik müsteerium. Sõitsime koju ja ma olen õnnelik, et selline asi, nagu kasko kindlustus on olemas. Mingit omaosalustasu peab küll maksma, aga võrreldes reaalse summaga on see imetilluke.

Kodus võtsime teise auto ja hakkasime linna poole sõitma. Ma helistasin bowlingupaika ja palusin broneeringut poole tunni võrra edasi lükata. Mingi aeg nad helistasid edasi ja ütlesid, et kas sobib kui tund aega edasi lükata, ma olin nõus. Nojah, loogiline ju, sest poole tunni kaupa ei hakka keegi rada rentima. Bowlingusse jõudes nad vabandasid "ebameeldivuste eest" ja võtavad meie hinnas 20% alla - tundub, et aja edasilükkamine võib vägagi kasulik tegevus olla.


I hear smashing glass in my head, every time I laugh



Bowling on minu arust imelik mäng, võtad mingi balli ja veeretad mingeid asju pikali. Ja siis pärast seda tõusevad need uuesti püsti ja sa pead uuesti neid pikali veeretama ja nii edasi ja nii edasi. Üldse kõik inimkonna mängud on kuidagi vägivallaga (asjadega peksmine, teiste peksmine, igasugune löömine) või seksiga (vajadus igasugu asju igasugustesse erinevatesse kohtadesse toppida) seotud.

Pärast bowlingut juhatas ema meid mingisse pubisse, mis oli üpriski hästi ära peidetud. Sellinse madalama astme pubi. Sisse astudes paistis üks seltskond, kes mängisid kaarte ja üksik mees, kes mängis kasiinoautomaadiga enda raha maha. Kohe kostus ka kaardiseltskonna juurest karjumist "T*ra! Pocket ässad, p*utsi küll!" Nojah.. Aga toit oli vähemalt maitsev, selline omapärane koht. Lahkudes mängis üksik härra ikka veel enda automaadiga ning seltskond mängis ikka kaarte ja karjusid kui keegi pocket ässad sai.

Ma olen viimasel ajal hakanud rohkem lugema, kohustusliku kirjanduse aegu ma ei lugenud üldse (kuigi mõni ütles, et mul on suur lugemus, aga see tuli pigem internetist), aga nüüd kui mul elu jooksul mitte ühtegi kirjanduse tundi enam ei ole, on palju meeldivam ise valida, mida lugeda. Igastahes lugesin läbi Roone Roosti raamatu "Mis sul viga on?" kuna arvan, et kõik need kriitilised ja argumenteeritud raamatud aitavad kirjandile kaasa ja ma olin niigi selle kohta kiidusõnu kuulnud:

"Miks on nii, et kui tegemine on inimestega, siis on sama asi abort, mis kana puhul on omlett? Paneb mõtlema... sest kanad õõõ... nad on linnud..äää... nad ei ole inimesed eee... Muidugi. Millele tuginedes saad sa öelda, et inimene on parem kui kana? Kanad ei röövi teiste kanade kuute, kanad ei vägista teisi kanu, kanad ei müü teiste kanade tibudele narkot, kanad ei ühenda teiste kanade mune autoakuga. Kanad on korralikud inimesed."

Haha, kui hea..


Ning saksa keele tunnis vaatasime Avatari. Natukene häbi on öelda, et ma ei olnud seda näinud võinoh, tegelikult ma pole seda ikka näinud. Ega me seda eriti korralikult ei vaadanud. Me vaatasime seda 7-8 tundi ehk umbes 3 nädalat või siis natukene pealegi. Eks sa katsu ühte filmi niimoodi vaatama. Ma ei mõista, miks ta pidi just maailma kõige hinnatuima filmi valima, mitte mingi muu. Halva kvaliteedi, saksa keelse pealelugemise ning subtiitrid veel kannatasin ära, aga selline hakkimine oli küll kohutav. Ma muidu täiesti usun, et võõrkeelse filmi vaatamine aitab keelele tohutult kaasa, aga nõme oli algust vaadata 2 korda ja siis ülejäänud aja, mil film käis mingeid töölehti täita. Lõppu ma üldse ei näinud, aga kes teab, äkki ma kunagi vaatan siiski selle korralikult algusest lõpuni ära.

Friday, February 24, 2012

Elus on palju enamat, kui ainult sellele kiiruse juurde lisamist.



Ma sündisin 23 aastat tagasi alkeemikuna
vana motelli kolmandal korrusel.
Ma sündisin keeruka figuurina,
värvipimedana.
Katkise südamega, mille nad üritasid
vanadest autoosadest terveks parandada.

Üles kasvades arvasin alati, et maailm on puhtalt must-valge
ja mina olen üks headest meestest.
Siis ma avastasin enda jaoks maailma ja taipasin, et eksisin,
aga ma ei hakanud ka arvama, et ma olen hall.
Taipasin, et olen läbipaistev, alati muutuv.

Ma armusin sohitegijasse, seksikasse võltsijasse.
Ma armusin kõige kaunimasse raisakotkasse.
Ta kitkus mu liha ja jättis minust ainult luud.

Ta andis sündi minu ainukesele pojale,
värvipimedale lõvikutsikale.
Mustade silmade ja sinise hingega.
Ma tean, et ta lakub mu sõrmi kui magan,
ma tean, et ei tohiks, aga ma hoian teda rihmata
ja ma olen üritanud teda vabaks lasta.
Ma laon tema ümber neid katkiseid munakoori,
et ta mäletaks, et tasub olla ettevaatlik.

Õiglus võib magada sajandeid
ja ärgata, mil teda vähim oodatakse.
Ma ei ole iial näinud, et imepärased teod
langeks osaks nendele, kes seda ootavad.
Kui sa ei süga, kuigi sügelus hoiab su karvu püsti,
sa võid küll rappuda, aga sa ei kuku.

Me kõik kõnnime naeratustega,
mida on kerge suult pühkida.
Lotendavalt ja nööbid näos lahti,
et tuulepuhang saaks ta kaasa viia.


See on alkeemia - ma võtan selle tuuleiili,
muudan mõtteks, mõtte maailmaks.
Ma olen kõigest alkeemik,
ja mind süüdistatakse Maailma pöörlema ajamises.

Tuesday, February 14, 2012

I'm writing blog, but I've got absolutely nothing to say

Ahoi Kopraonud! Head valentini-teemalist teisipäeva teile!

200902142 - more funny pics


Mul viimasel ajal kalduvad silmad kuivamise poolele. Vahepeal kasutan küll silmatilku, kuid alati see mul kaasas ei ole. Tavaliselt ma siis lihtsalt haigutan - see tekitab ka ju pisara silma. Ma arvan, et nii mõnigi on vahepeal vaadanud, et ma olen päris väsinud või mul on väga igav, aga vot.. Ei ole.


Ning vahetunniti ma olen hakanud eineleiva asemel pähkleid sööma. Igasugu erinevaid pähkleid, tavaliselt neid segukotikesi. Ma ei tea, kas asi on selles või minu uues treeningkavas (mida ma siiski alustasin mõnda aega enne eelmist postitust) või mõlemas, aga mu kaal on hakanud progressiivselt kasvama. Hetkel olen juba 1,5-2 kilo mõõdukalt lühikese ajaga juurde kasva ja just sellist kasvu mul vaja ongi. Vähemalt mõõdukuse piires.. Nagu kõigega.




Mulle tundub, et minu koer on paranoiline-sürrealism. Tema sürrealistlik külg seisneb selles, et ta arvab, et maailm on kõigest tema ettekujutlus. Et kui ta suleb silmad, siis meie kõik kaome. Me eksisteerime vaid tema mõistuses. Ja kui ta tõesti prooviks kedagi enda mälust ära pühkida, siis see olevus mitte ainult ei kaoks tema mõistusest vaid haihtuks ka maailmast. Sest meil ei ole enda eksistentsi, enda teadvust, enda 'mina'. Me kõik oleme vaid tema maailma osa, mitte eraldi maailm.
Ning tema paranoiline külg seisneb selles, et ta arvab, et tema mõtteid kontrollitakse. Sellises olukorras tekib küsimus, et kui keegi saab tema mõtteid juhtida, siis kas see juhib ja muudab ka maailma? Kesiganes juhtpuldis olev võib talle ju saata käsu, et ta mõtleks midagi ja nii muutub see mõte hetkeliselt ka maailmas tõelisuseks. Veel suurem küsimus on see, et kui sürrealistlikus maailmapildis on kõik vaid tema mõistus ja ettekujutus, kas siis ka see, kes teda kontrollib? Aga see tähendaks ju seda, et tema ise kontrollib enda mõtteid. Ja lõpuks me ei teagi, et kas ta mõtleb teadlikult või mitte.

Küll mu koeral on vahel värvikad mõtted..

Thursday, February 9, 2012

Sit down, you've got your whole life to waste

Võimalikult lühidalt võimalikult kõigest.



Tegu on ühe ilusa looga, mille ma Janeli blogist kunagi ammu(?) näppasin, kuna see lihtsalt hakkas mulle niivõrd meeldima.

Mulle meeldib minu auto. Eriti nüüd, kus ma sain teada, et ta ka talvel korralikult tööle läheb (parem kui mõni bensiiniauto siin isegi). Ja muidugi ei saa mainimata kütusekulu ja võimsust ja nende suhet ning kõike muudki.

Viimasel ajal olen võimalikult üpriski detailselt toitumisse ning inim- ja treeningfüsioloogiasse süvenenud. Tegin ka enda endise treeningkava ümber (või pigem tegin uue treeningkava, milles on osad vanad elemendid veel alles), mis muutis mu trennipäevad poole tunni võrra lühemaks ja samas ka effektiivsemaks. Taipasin, et olen teatud asjadest väärati aru saanud, teatud lihaseid üle treeninud ning teadud kohad hooletusse jätnud. Ehk siis olen hakanud tarkade inimeste juttu kuulama/lugema (mitte naised saunas ei rääkinud), sest aegajalt kostab inimeste suust igasugu huvitavaid müüte, mida peetakse faktideks. Kõik need asjad, et rasva söömine teeb paksuks, kartul on kõigest tarbetu tärklis, kulturistid näljutavad end ja kõhulihaste tegemine võtab õllekõhu eest ära. Naljakas pole mitte see, et inimesed selliseid asju usuvad, vaid see, et kuskil keegi mõtleb selliseid asju välja ja saadab need kuidagi ringlusesse.

Ning vahepeal õnnestus mul Tartu ka endale korter saada. Tegu on sellise täitsa korraliku, ühe toalise korteriga ehk siis kõik, mida ühe tudengihing ihaldada võib. Väikene pildikene ka väljast tehtult:

pilt


Ja igastahes, hetkel on tulemused sellised:

Teaduskooli matemaatikavõistlus I-II koht
Bioloogia olümpiaad IV koht
Matemaatika olümpiaad I-II koht
Füüsika olümpiaad II koht
Keemia olümpiaad I koht

Teaduskooli võistlus oli selline tillukene võistlus ainult teaduskooli õpilaste vahel, ehk osavõtjad oli väga vähe. Sain maksimumpunktid ja keegi teine sai ka, niiet jäime kohta jagame.
Bioloogiaolümpiaadil ma ei lootnudki midagi eriti saavutud, aga peab ütlema, et top 4 oli päris tihedalt koos. Mul jäi esimese kohaga 8 punktiline vahe ja seal võistlusel andis lõpuks üks valikküsimus juba 8 punkti.
Ning siis tuleb saatuseiroonia mängu. Füüsika, millega ma kõige rohkem pingutan ja kõige rohkem oskan, seal jään teiseks. Matemaatika, mida ma enamvähem oskan seal jään esimest ja teist kohta jagama. Ning keemia, mida ma enda arust ei ole kunagi osanud ning millest ma pole juba terve aasta ei kippu ega kõppu kuulnud seal jään järsku esimeseks. Noo on ikka nali küll :D
Ja vahepeal, kui aega on, siis olen järjest ka vanu füüsika eksameid teinud. Ehk siis üks eksam poole tunniga. Alustasin varaseimast ja seni olen 4 tükki ära teinud. Punktid jäävad 79-88 kanti, viga on lihtsalt selles, et mitu ülesannet on tuumafüüsika ja astronoomia kohta, mida ma lihtsalt pole seni õppinud.

Aga jah, olge tublid - püüdelge tähtede poole. Alati tippu! Alati!



Monday, January 23, 2012

I've had enough of this double-life I've been trying to hide

Ma käin üpriski palju jõusaalis. Võib arvata, et ma käin seal lõõgastumas, vaimu välja puhkamas. Et surun paarsada korda kangi ja olen end välja elanud. Samas võib arvata, et ma olen selline mees, kes kogub iga surumisega viha ja jõudu ning samal õhtul valan rusikalöökidega selle kellegi nõrgema peale välja. Eriti nüüd, kus mul lühemad juuksed on, võib tõesti peale vaadates arvata, et ma olengi selline skinhead või hoopis sõjaväelane.

Ma veedan palju aega arvutis. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et olen lihtsalt sõltlane - et ma ei suuda facebookist või mängudest loobuda. Samas võib arvata, et ma olen hoopis muust sõltuvuses - et olen nümfomaan. Aga selle asemel, et minna tänavale süütuid tüdrukuid vägistama või prostituudile seksi eest maksma, selle asemel ma hoian ühiskonda enda eest kaitstuna ja rahuldan end tasuta netiporno vaatamisega.
Muidugi võib ka arvata, et ma veedan palju aega arvutis, sest seal olen ma elu eest peidus - et ma kardan reaalsust. Või, et ma ei oska sotsialiseeruda ja ainukesed sõbrad, kes mul on, on internetis, olgu nad siis päris või virtuaalsed inimesed.

Ma võtan kooli üpriski tõsiselt. Äkki sellepärast, et olen taibanud, et kodus pole midagi paremat teha ja nii roomangi iga päev kooli. Või äkki olen jälle see üksik hunt, kel pole õhtuti peale tuupimise midagi muud teha. Või äkki ma tahan endale head haridust, et saada meeldiva töökoha hea palgaga, et enda perekonda tulevikus ära toita. Või äkki ma lihtsalt kardan tulevikku ja ei taha elus läbi põruda. Võib-olla olen kõigest enda vaimusõltlane. Võib-olla on mul kõrgete ootustega vanemad ja kuna nad on mind seni elatanud ja toitnud, siis ma ei taha, et nad minus pettuks.

Mulle meeldib mööda tänavaid ringi joosta. Võib arvata, et ma kulutan enda energiat, et hiljem saaks rahulikumalt võtta. Või ma hindan enda tervist. Äkki ma lihtsalt loodan nii tuttavaid inimesi kohata. Võib-olla olen hoopis uhke ja tahan, et kõik näeksid, kuidas mina enda uhkete jooksutossudega ringi jooksen. Ehk mulle lihtsalt meeldib loodus.. või ehk mulle meeldib uusi vahetänavaid ja radu avastada. Äkki on mul lihtsalt internet kopa ette visanud ja ma otsin vaheldust. Võib-olla ma kogun joostes hoopis mõtteid. Võib-olla on see minu arusaam puhkehetkest. Fantaasiarikas kõrvalvaatleja võib mõelda, et ma valmistun ette, seks puhuks kui nafta peaks otsa saama ja me kõik peame hakkama jala ringi kõndima. Võib-olla ma äsja enne jooksma minemist nägin teleris filmi ühe invaliidist mehe elust, kes pidi terve elu ratastoolis veetma ja see inspireeris mind püsti tõusma ja nautima, et mulle on antud nii suurepärane kingitus nagu minu 2 jalga.



Milline neist mina olen?


Mine võta kinni..

Unesegadus

Ja jälle ei tule mul und. Ma ei suuda enam korralikult, inimese kombel magada. Juba Sellest saati pole suutnud, aga keegi ei tea seda. Ja kuidas nad peaksidki? Ma isegi eitan seda, teesklen, et ma ei tea. Aga see ei aita. Teesklemine ei ole mind kunagi aidanud.. Võib-olla küll teisi, aga mitte mind. Ja kuidas saakski, kui ma kuskil sisimas siiski tean, et see on vale? Ja pealegi, maailmas on palju muid loomi ka, kes öösiti ei maga. Nagu kährikud ja sead ja mutid ja muud sellised. Aga ma ei ole ju kuidagi nende sarnane, ega ju? Ma olen mina ise, väikene ööloom, kes vere asemel imeb pimedusest hirmu. Ning ma otsustan teesklemisest alla anda, silmade kinni hoidmine ei tekita minus sugugi tunnet, et ma peaksin uinuma. Ja nii need avanevadki ja jällegi on mu tuba täis imelikke kujundeid ja hallutsinatsioone. Vähemalt ma loodan, et nad pole päris. Kõigest minu fantaasia vili...
Aga midagi siiski lööb minus kõhklema. Laua ääres seisab üks poiss ja ta on... Ta on kahtlaselt minu moodi. Äkki ta ongi mina? Või äkki olen mina tema?
Kas ma mõtlen üldse omi mõtteid? Kas ma olen ikka mina ise? Peaksin nagu olema ju, kes muu ma ikka olla saan. Kui ma oleks keegi teine, siis ma ei oleks ju mina. Aga sina.. Kas sina oled ka mina? Minu arust ei saa sa olla mina. Sest siis ei oleks mina enam mina, vaid ma oleksin mingi... mingi massitoodang. Kui mind oleks mitu, siis kõik need ei oleks ju "minad", mind on ainult üks, aga kuidas ma tean, milline neist mina olen? Kui ma niikuinii ei maga, siis ma võiks ju vabalt ka seal laua ääres praegu seista. Aga samas ma võin ju voodis ka lamada. Kui ma ei maga, siis vahet ei ole. Aga kuskil pean ma ju olema... Kus?!? Või äkki ei olegi ma kumbki? Ei voodis ega laua ääres. Äkki mind ei olegi olemas, äkki ma olen surnud, äkki mind pole olemas olnudki. Äkki, äkki, äkki - miks ma kunagi midagi kindlalt ei tea?
Oletame, lihtsalt oletame, et mina olen see, kes praegu voodis lamab. Siis ma tahaksin püsti tõusta, tahaks läbi pimeduse köögini kompida. Kui mina olekski see, kes voodis lamab, siis mul kõht ja kurk kiheleksid, tahaks midagi kerget näksida ja tassike vett juua. Aga oletame, lihtsalt oletame, et see ei ole mina. Et mina olen see, kes laua ääres seisab. Ma vaatan ringi, arusaamata, miks ma üldse siin olen. Miks ma püsti seisan? Kas ma jälle kõndisin unes? Aga mida ma tahan, kuhu ma minema, mida tegema peaks? Ma ei tea. Miks nii raske on olla Mina.


...


Kell sai 7.00 ning äratuskell hakkas helisema. Hetkega muutus terve tuba inimtühjaks, nagu polekski siin midagi toimunud. Ma ei teagi, kas minu äratus on päästekell või helin, mis iga hommikuga aina sügavamale minu ajju süübib, nii et ta mind lõpuks tappa võib. Sellest hoolimata tõusen püsti, panen riide ja hakkan köögi poole sammuma. Panen kohvi tilkuma ja loodan ainult ühte asja.. Et minu äratuskell uuesti ei helise, et ma uuesti enda silmi lahti ei peaks tegema ja ei taipaks, et ma esimese korraga ärkasin üles vaid oma unenäos. Ei, ma ei taha, et nii läheks. Sest ma olen liiga laisk, et enda unenäost üles tõusta, ma jäängi siia, ma ei taha eal lahkuda. Ma jäängi siia, igaveseks.

Wednesday, January 11, 2012

Kõige enam sarnanevad meiega meie fantaasiad

Kuna see on minu viimane aasta siin imekaunis toredas väikeses koolimajas, siis mõtlesin, et võtan osa kõigist võistlustest, mis mulle pakutakse ja mis mulle vähegi huvi pakuvad. Muidugi on kõik võistlused kogunenud jaanuari  kokku ja hetkel näeb minu võistluskalender välja umbes selline:

15.oktoober-10.märts; "Eesti ühiskonnaõpetuse 2012. aasta meistrivõistlus"
09.jaanuar-09 märts; Pranglimise eelvoor, märtsi lõpus maakonna finaal.
13.jaanuar; Füüsikaolümpiaad
20.jaanuar-märtsi lõpp(?)- "Junior Achievement Titan Europe Challenge"
21.jaanuar-Bioloogiaolümpiaad
28.jaanuar-Matemaatikaolümpiaad
4.veebruar-Keemiaolümpiaad.

Ehk siis tuleb päris tihe kuu, samas üritan ka natukene eksamiteks valmistuda. Kuigi ühest võistlusest ütlesin ma ära. Eesti keele ja perekonnaõpetuse õpetaja pakkusid Usundiõpetuse olümpiaadi ka ehk siis filosoofilist  esseed religioosetel teemadel, kuid kuna see peab olema üle tuhande sõna, siis ma arvan, et mul ei jätku energiat, aega ja piisavalt teoloogilisi teadmisi, siis ma ütlesin sellest ära. Muidugi esseele endale järgneks veel väga hea õnne korral olümpiaadi sarnane lõppvoor, mis eeldab 6 teoloogilise raamatu läbitöötamist pluss hulgaliselt veel teadmisi, siis see tundub mulle liig.



Aga see Ühiskonnaõpetuse võistlus on küll väga tore, see on neti põhine ja segu majandusest ja ühiskonnaõpetusest. Ühiskonna pool läheb mul väga hästi, aga majandus vajab natukene arendamist. Ma kõigun seal tavaliselt 10. koha ümber, mis on küll rahuldav, aga raha ma selle eest ei saa. Terve võistluse aja on juhtinud üksainuke inimene, kes on ka Tartu Ülikooli majandustudeng.
Bioloogiaolümpiaadi võtsin niisama - huvi pärast. Selle teeb lihtsaks asjaolu, et see on valikvastustega. Ma ei usu, et ma selle jaoks ka kuidagi ettevalmistama hakkan.

Füüsikas ma pole eriti kunagi valemite päheõppija olnud, aga huvi pärast kirjutasin välja 10. ja 11. klassi valemid, mida mul vaja võib kunagi minna. Välja jätsin need valemid, mida ma pidasin elementaarseks (enamiku mehaanika valemitest) ning lugesin üle ja selgus, et 10. ja 11. klassi õpilane kasutab umbes 59 valemit.
Ning keemiaolümpiaad.. Kui õpetaja mulle sellest rääkima tuli, siis ta lausa säras, ma pole kunagi teda nii õnnelikuna näinud. Lõi käsi kokku, plaksutas ja hõiskas. Järgmine päev tõi mulle ka lisamaterjali ning säras õnnest ja naeratas suurelt. Kuigi ma ise ei tea, mis ma sinna ronin. Ma pole seda kunagi eriti osanud + ma pole sellega aasta otsa kokku puutunud + võrreldes teiste klassidega on 12. klassi ülesanded kohe kõvasti raskemad, ma ei tea miks, kuigi meil ju enam keemiat ei ole.

Ja kõige selle kõrval tahaks veel suuta 4 korda nädalas trennis käia.
Ja kõige selle kiuste, tahaks veel suuta inimeseks jääda.





Linnud rohus roomavad,
                                                                            madu pilvil käib,
puud ringi hooravad,
Terve mets segi läind.

Hirvel enda jäätmekäitlus,
Hiirel meeldib ulguda,
Rebasel püsti näituse
esitleb oma urgu ta.

Ööbiku juures tantsuõhtu,
oh, häda! Ei saa keegi üles,
kuna gorilla puges põhku,
veab pärdik kõiki enda süles.



Kaugelt sind ka näen:
hullumeelsuse seas,
seenekorvikene käes,
mu kingitud pärg sul peas.

Segaduse keskel tantsid,
kui sina oleks selle põhjus.
Nüüd, kus sul andeks andsin,
veedame koos tänase õhtu.



© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis