Vaikne hüpnotiseerivalt haiglane naer...

...mis kiibitseb, kripeldab kuskil su sooltes,
sümfoonilise kajana kumiseb su ajupooltes.


Põlv valutab praegu, kohutav.. Võiks ju arvata, et 6 kuuga saab põlv enam-vähem terveks, aga ma ei saa tegelikult ikka joosta või palju kõndida. Magnetuuringud näitasid seda, mis oli tegelikult ammu teada: mul on meniski rebend. Ehk siis opile ei saa minna, aga parimal juhul paraneb see suve lõpuks ära.
Ja ajutegevus pole ka praegu kuigi kiita,
seisan ja peksan enda pead vastu uksepiita.

Sain ennast eile koolist välja puhata. Magasin rahulikult voodis, keegi lasi uksekella ja siis ma imestasin, et kes nii vara ukse taha tuleb. Lootsin, et keegi teine läheb ukse vastu, aga kuna keegi ei liikunud, siis sain aru, et olin üksi kodus. Tõusin püsti, tõmbasin teksad kähku jalga ja avastasin, et kell on juba 3. Täitsa lõpp, ma ei läinud üldse hilja magama ka ju.

"Kõik ärkajad magavad veel

Ja kellad ei helise täna

Ja kellad ei helise homme

Nii lõppebki mõttetu töö

Ja muinasjutt, elu ja surm

Ja viimane jõuluöö"

Ja viimastes unenägudes on miskipärast hästi palju surma olnud. Igasuguseid võimalikke piinarikkaid surmasid.

 http://coloursofblood.wordpress.com/2010/05/30/30-mai-9-klassi-lopp/ (Varjatud Postitus)

Ei olegi mõeldud, et kõigest peaksime aru saama.

Selline nõme väss on peal. Võib-olla on kooli pärast, võib-olla hoopis millegi muu pärast. Kuigi kooliga on vähemalt enam-vähem ühel pool ja ta enam peale ei suru. Ehk on asi lihtsalt unes ja nigelas tujus. Viimastel õhtutel olen üritanud küll varem magama minna, sest räige väsimus on peal ja ma tavaliselt jõuangi juba mingi 11 aeg voodisse ning mõtlen, et jess täna saigi varem magama. Aga siis passin ikka lõpuks mingi 3 tundi lakke, siis tunnen, et olen kohe tõsiselt väsinud ja ei saa aru, miks ma magama ei suuda jääda. Ja siis passin ikka veel vähemalt tunnikese veel lakke ning mingi aeg tuleb lõpuks uni ka.
Ja unenägudega on praegu selline lugu, et deja vu'si on vähe, tavalisi unenägusid on palju rohkem kui tavaliselt ning mingid asjad ja olevused lendavad ikka öösiti toas ringi. Mingi öö lendas selline suur saabas (või isegi kummik, pimedas ei ole näha) mu pea kõrvalt üle. Ja alati kui on tegu lendava asjaga, siis need lendavad alati sinna ühte toa nurka, palmi kohale.

haha, praegu tuli selline tunne nagu on siis kui veri peast välja valgub ehk siis sama tunne nagu kui sa oled juua täis ja üritad tarkade inimeste juttu kuulata. Praegu ei saanud ka järsku midagi aru, aga blogi kirjutasin edasi, kuigi ma ei suutnud välja lugeda, mida ma sinna kirjutasin. Uipo tunne oli, tegelt praegu veits veel kestab.. kaifin...

Igal asjal on oma hind. Mina olen näiteks väga odav. Palun ostke mind keegi ära.

Nii.. jutuga edasi minnes... Nägin mingi päev enda elu pikimat unenägu. Mõtlesin, et kui deja vu'd oleks sama pikad, siis näeksin tervet enda päeva juba ette. Aga igastahes see unenägu kestis räigelt kaua, siis tõusin kella 7 paiku korra üles. Varsti jäin uuesti magama ja nägin seda sama unenägu edasi. Põhiliselt oli seal 4-5 inimest kogu aeg ning kui sa samade inimestega isegi unenäos koguaeg tšillid, siis sa õpid neid tundma ka lõpuks ning nad olid päris toredad. Veidi omamoodi ja toredad. Aga unenägu lõppes niimoodi, et üks neist sai surma kuna tal lendas naelad läbi kolju ja teine sai surma kuna klaasikillud lõikasid ta keha nii lõhki, et ta jooksis verest tühjast. Kolmandast ma ei tea mis sai ning ma ei tea, mis minuga ka lõpus juhtus kuna kella 10 aeg peksti mind juba üles. Ja siis voodis lebades mõtlesin, mis tunne see on, kui keegi hoiab näpuga naela sinu pea peal ning siis lööb seda haamriga. Ja sa lausa tunned kuidas see läheb läbi kolju, jõuab ajju ja siis kaob järsku su valu ära. Aga selle mõtte peale hakkas pea valutama ja uni läks ka selle tõttu ära.


Everything's wrong in my head and my heart, but I'm strong, I'll pretend You happiness.


Mõnikord niisama enda toas istudes sosistan vaikselt: "Ma tean, et te kuulate".  Kui keegi mu sosinat ei kuule, siis mul pole ka põhjust millegi pärast muretseda.. Aga kui keegi ongi mu tuppa lutika toppinud, siis nad on ilmselt hirmul juba. Aga fakk, ma rääkisin enda saladuse praegu ju välja. Nüüd nad teavad, et ma tean. =S

Sometimes it pays to bleed between the lines.

Just when I discovered the meaning of life, they change it.

Nii.. vahepeal on päris palju asju juhtunud...

*Jäin uuesti palavikku (võib-olla eelmine palavik polnudki veel üle läinud, sest selle asemel, et ravida, käisin ma hoopis Rakveres ujumas) ja lasin peale spordipäeva kooli peldiku ketti ka (esimene kord minu jaoks), vahepeal tuli keegi peldiku sisse ka, hoidsin seni kinni ja kui ta välja läks siis lasin korra edasi. Suht naljakas oli  =D (Kes teab, äkki olen siiani veel haige..)
*Sündmused ja üritused, millest ma rääkima ei hakka
*Füüsika konsulatatsioon oli räigelt tore, kestis mingi pool tundi. Alguses küsisin üldiselt, et milline see eksam tuleb ja siis küsisin kui palju ma peaksin rääkima II liiki igavese jõumasina (permetuum mobile) kohta, aga seda ta ei osanud ise ka vastata. Ja siis ülejäänud aja rääkisime maailma asjadest. Kuigi enamik ei salli Solvakut kuna ta on enda põhimõtete pärast nii range, siis minu arust on ta ainuke õps kellega saab normaalselt ka rääkida. Igastahes rääkisime sellest, mida ma järgmine aasta hakkan tegema, siis ta pakkus mulle, et ma võiks tööpraktika asemel füüsika klassis elektriseadmeid tööle panna ning siis ta kinkis veel mulle mingid 5 õpikut, mida tal endal vaja ei lähe ja andis mingi DVD ka. Ja siis ta ütles ühe lause ka, mida ma poleks elusees uskunud, et tema ego lubab öelda. Ta ütles, et ta ei oska mulle midagi enam õpetada, et ma lahendan osasid ülesandeid paremini kui tema.
*Mäluauk (mitte otseselt).
*Nägin köögi laua peal ümmarguseks kokku surutud hõbepaberit. Esimene mõte oli see, et keegi on vessarit teinud. Ma ei tulnud algul selle pealegi, et hõbepaberit võib kasutada ka teisteks asjadeks, kasvõi söögi tegemiseks.
*Ja täna oli füüsika eksam ka. Sain täpselt selle pileti, kus oli sees see osa, mida me klassiga õppida ei jõudnud ja mis on suht keeruline (tegelt mul vahet polnud eriti, mis pilet tuleb). Igastahes pilet nägi välja selline:

1. Mehaaniline võimsus. Võimsuse arvutamine. Võimsuse ühikud.
2. Entroopia. Entroopia kasvu seadus. Entroopia muudu arvutamine isotermilises protsessis.
3. Ülesanne mehaanilise energia jäävuse seaduse kohta. 

Ma arvan, et ma tegin õigesti, et ma just füüsika eksami võtsin. Teised pidid ilmselt palju rohkem õppima, ma sain suht loogikaga läbi. Ja kuna ma vastasin kõigile küsimustele ise suht täpselt ära, siis neil polnud midagi eriti küsida ja Männa hakkas enda lampi küsimusi küsima, millest osad polnud eksamiga üldse seotudki. Mingil hetkel jõudsid küsimused sinna, et ühe korteri korruse pikkus on umbes 3 meetrit, Männal on natukene hirmus viiekate katusel seista ning ma olen 30 meetri kõrguses majas olnud, aga ma ei ole sealt kordagi alla hüpanud.. Ning see kui ma hüppaks 31,887 meetri kõrguselt alla oleks võrdne sellega kui ma sõidaks 90 km/h vastu puud. Ja samuti kui ma ei peseks end nädal aega ja ei koristaks tuba ka, siis entroopia kasvaks. Ning siis tulid järsku küsimused, et kuidas vihmavesi mägedest alla saab ning kuidas ta üles tagasi saab. Aga lõpuks sain 5 kätte ning Solvak veel ütles, et ta ei ole nii head suulist vastamist eksamil veel näinud.

Nüüd peaks olema 10. klass suht läbitud ka. Paar kontrolltööd ja lugemiskontroll on veel, aga vaevalt, et ma enam midagi ära nussida suudan.

Actually, Maybe I want to BE her.

I woke up in the woods, covered in blood.

Matu ja tüdruk läksid varsti tagasi enda koju. Nende probleemid olid lahendatud ning nad said enda eludega edasi minna, kartmata, et midagi nii hirmsat jälle võiks juhtuda. Aga mis sai sellest inglist? Seda ei oska keegi kindlalt öelda. Ühed väidavad, et ta ei suutnud enda tiibu ära parandada. Räsitud tiibadega üritas ta siiski paradiisi tagasi lennata ning see tal ka õnnestus. Kuid just siis, kui ta jõudis paradiisi puudutada langes ta sinna surnuna maha ja lamab seal siiani. Kuid samas teised räägivad, et ta sai enda tiivad korda ning need olid veel uhkemad kui ennem. Aga ta ei lennanud nendega paradiisi tagasi. Ta jäi maa peale ning ta kõnnib siiamaani meie keskel ringi. Kuid oma tiibu lehvitab ta vaid pimedates varjudes.


Hakkasin netis pokkerit jälle mängima, pole väga kaua aega juba enam tõsisemalt mänginud. Tegelikult otsest plaani mul uuesti mängima hakata ei olnud, aga ma lihtsalt avastasin enda hotmaili postkastist ühe kirja. Lühidalt öeldes oli kirjas sees, et mind on valitud "test gruppi" (mis on ilmselt üpriski suur tegelikult) ja nad kannavad 50$ minu pokkerikontole üle. Ma mõtlesin korraks sellele, mida kõike ma eelmine kord suutsin 50 dollariga teha. Ja muidugi olin ma nõus.

I don't mean my words, I just like the way they sound.

Sain kirja kutsealusena arvelevõtmise kohta ka. Ei oska eriti kommenteerida, eks varsti läheb sõtta siis. Homme on mul magnetuuring ka. Varem ma mõtlesin, et vahet pole, et elab üle selle, et ei saa paar kuud trenni teha. Aga siis oli koolis mingi päev juttu, et kaitseväkke ka ju ei võeta vigase põlvega. No fakk, selle olin täitsa ära unustanud, kaitseväkke ma minemata küll ei jäta.

They mostly come at night. I remember the first time when they came. I was sleeping in my bed while I heard knocking on my window. I first thought it was just a bird or some kind of an illusion again. I looked at the clock and it showed exactly 3:33. Out of the corner of my eye, I saw something dark standing behind my window. At first I thought it was my imagination or just some shadow of a tree. But then I noticed its shining red lights and its breath vapor coming out of it's mouth. Does it even have a mouth? I'm not sure, I've never seen them in the daylight. They come at night and they're just dark figures with red shining lights. Since then they've been knocking on my windows at 3:33 every night. You can imagine how terrifying it was at first. I couldn't move, I couldn't breath, I was shocked by that creature. I couldn't sleep few days first, but after two months I got used to it. Once, after the creature had knocked and started to stare at me I stared back for a minute then stood up and slowly started to walk toward the window. The creature still stared at me and exhaling breath somewhere from the top of its body. I slowly started to near the creature (you can imagine bloody afraid I was). While I could almost touch my window, the creature started to run. I've never seen anything run so fast. It really was like a swift shadow, just dissapearing. But the next night, while my clock showed 3:33 I noticed something strange. This time the creatures came in groups of two. Imagine four blood red eyes shining behind the window, staring my every move, my every blink. They always left before the sun came up, I think they can't survive the daylight. After they had left, I could sleep again. This means I was awake every night from 3:33 to about 5 pm. I was hoping that when the summer arrives, they would leave me alone. But last week something unbelievable happened. Instead of hearing knocking on the window, I heard knocking on my table. The shadow was in my room. It was standing by my table, slowly knocking on my table, but still heavily breathing. I pulled my blanket over my head, I couldn't stare at it. I couldn't do anything, knowing that it watches over my every move. I couldn't see anything from under the blanket, but I still heard it breathing and slowly knocking: knock...knock.. But suddenly it was all silent again. I pulled the blanket of my head and the creature had dissapeared. It was 5pm already, the sun was rising. Since then they've always been in my room. But they're coming closer and closer. They're already standing in the middle of the room, next night they might already stand next to me. I know why they're here. They are here to haunt me and take me away. When they reach my bed, they will grab me and take me to their world. I will dissapear soon. I can't sleep anymore. I can't even be calm in the daylight. I see their blood-red eyes shining in the shadows, staring at my every move. They're waiting.

Viimased ööd on tõesti liigagi imelikud olnud. 


I like the way your pheromones make me sleepy.


Ma võõrdun nüüd mõneks ajaks siit blogist. Ma lihtsalt ei jõua enam. Ma olen ka väsinud ja ma arvan, et ma olen selle puhkuse ära teeninud.

We will all die so gloriously that ever having lived will seem like folly.

Hommikul ärkas tüdruk enne Matut. Matul on alati komme vähemalt poole lõunani magada. Tüdruk tõmbas magamiskoti luku lahti, tõusis püsti ning jooksis kiiresti õue. Kuid lõkkest oli alles jäänud vaid tuhk, mis õrnalt suitses ning poiss ei istunud selle ääres. Tüdruk jooksis lõkkeplatsile lähemale ning vaatas ringi, kuid poissi ei olnud kusagil. Pingi peale oli jäetud üks sulg, lumivalge sulg, mille all asus kiri. Tüdruk krabas paberi kätte ning luges seda. Seal oli kirjas: "Kõik läheb veel hästi, ma hoolitsen selle eest." Tüdruku käed muutusid jõuetuks, paber langes ta jalge ette maha. Ta silmadesse tekkis pisar ning ta jooksis telki, Matu juurde. Kui ta oleks vaid vaadanud lähemalt sulge, mis lamas ikka pingi peal, seal samas, kus ennem istus poiss, oleks ta märganud, et sulelt tilgub veel värsket tinti. Oleks ta sulge veel lähemalt vaadanud, oleks ta märganud, et tindiga koos tilgub värsket verd.


Hello darkness my old friend, I've come to talk to you again. Tahaks tegelikult kohutavalt paljudest asjadest rääkida, kuid asju, mida ma tegelikult siia blogisse panna saan on nendega võrreldes kohutavalt vähe. Kas te ei vaata vahepeal ringi ja ei imesta, miks need inimesed ikka siin on, miks nad alles on? Miks nad ikka sinu juurde tagasi tulevad? Miks nad sinuga ikka räägivad, miks nad sind ikka kuulavad? Võib seda nimetada üldse nimetada rääkimiseks? Kas nad ise ka saavad kui tühja juttu nad ajavad? Nad ajavad sulle tühja juttu, sa räägid tühja juttu vastu ning kumbki ei kuula kumbagi, sest kumbagi ei koti. Aga inimesed ei suuda ikka vaikuses olla. Mida nad siin ikka seisavad? Kas kahetsusest, kaastundest, igavusest? Ma arvan, et pigem kaastundest. Sina tunned neile kaasa ja nemad tunnevad sulle kaasa, et sa selline oled. Kõik tunnevad kõigile kaasa, sest nad on just sellised nagu nad on. Ja siis veel see tunne, kui sa tõesti tunned, et tahad kedagi lüüa. Mitte just kedagi, vaid ühte täpset inimest. Rusikas tõmbub kokku ning enda peas kujutad kümme korda ette, kuidas sa virutad ja mis kõik peale seda juhtub. Siis rahuned maha, sest sa tead, mis peale lööki juhtuks. Sest kummalisel kombel tekib alati see viha tuttava, mitte võõra peale. Aga pärast sa ikkagi kahetsed. Kahetsed, et sul üldse selline tunne tekkis, kuigi sa ei saa sinna midagi parata. Sa võid andestada neile, et nad sinus sellise tunde tekitasid, kuid sa ei suuda andestada iseendale. Ja lõpuks sa vihkadki kõige rohkem iseennast, sest ei suuda teisi vihata. Sa oled liiga lahke, vähemalt üritad paista, tegelik sisu ei loe ju.

Sees on selline tühi tunne. See on selline tunne, nagu su kopsudel oleks veel omakord väiksed kopsud ning need on krampis ja ei tööta. Kuid välimiselt on kõik korras. Ja siis nagu maol oleks endal suu ja ta oksendaks, kuid vaid sisemiselt. Tegelikult mul pole aimugi, kuidas ma ennast kunagi tunnen. Tavalisel on inimestel nii, et kui nad on kurvad, siis nad on mossis või nutavad või on tõsised või mida iganes veel. Aga kui nad on rõõmsad siis nad jooksevad ja naeravad ja laulavad ja mida iganes veel. Aga Holgeril on pigem nii, et kui ta saab haiget, siis ta pigem naerab, sest ta ei saa aru, et ta sai haiget. Kui Holger on kurb, siis ta võib naeratab palju ja räägib igasuguseid toredaid asju. Aga kui Holger on rõõmus, siis ta võib vabalt vaikne olla ja tõsiselt ringi vahtida. Holgeril on nagu alati "keskmine" olla. Ilmselt on mingi juhe lahti, mis ütleb, mida tähendab olla rõõmus või kurb või mis ütleb üldse, mida tähendab tunda. Kui kellegilt seda küsida, siis oleks tavaline vastus ilmselt, et "sellest saab ise aru, kui sa midagi tunned". Aga kui inimene ei saagi aru?
Ja siis avastad, et on olemas selliseid inimesi, kes tulevad heameelega sinu juurde ja päriselt kuulavad sind. Siis tekib imestus, et miks nad sind usuvad? Kas nad ei kahtlegi siis igas sõnas? Siis sa hakkad neid endis kahtlema, äkki on neil midagi viga. Ses suhtes, et sa võid neile ju 24/7 valetada, midagi ei takista sind seda tegemast. Sa võid nii palju valetada, et sa lõpuks seda ise ka usud, nad ei saaks ju kunagi aru, kas see on tõde või vale. Kui paljud inimesed valetavad üldse igas lauses? Tegelikult tundub mõttetu valetada, sest see ei anna sulle midagi ju juurde. Tegelikult annaks see sulle palju juurde, aga ma ei tea, mina ei suuda valetada. Aga kas on üldse vahet, kas jutt on tõsi või vale? Ju siis on, sest teised ju kuulavad. Neile tundub see tähtis. Ma ei mõista seda, ju on mul siis midagi viga. Ja peale kõike seda tuled koju ja kirjutad enda bullshit blogi. Blogi, mis on nii kummaline, et isegi koer saaks aru, et suurem osa sellest, mida sa sinna kirjutad, on pask. Aga samas on ikka neid, keda see huvitab. Tekib jälle imestus, et miks? Jälle on vist viga minus. Ma küll sellist blogi, kuhu ma kirjutan, tõsiselt ei suuda võtta. Isegi poliitika suust tuleb kandilisemat paska kui minu ümmargusest blogi mõttemullist.

Aga kui me teeme teistele haiget, siis saame lõpuks ikkagi kõige rohkem ise haiget. Teised unustavad ning ei tunnegi midagi. Aga meid jääb see miskipärast ikkagi piinama. Selle pärast ma ei tahagi välja näidata solvumist või viha. Teisi hakkaks see rohkem piinama, mina unustan selle varsti ära. Või on siis viga selles, et ma olen liiga tuim. Või tegelt ma ei ole tuim. Ma lihtsalt tunnen asju teistmoodi.

Aga üks imelikumaid asju on ikkagi blogi. Ma kujutan ette, et kui ma enda kirjutad teksti praegu üle loeks, siis tunduks see mulle sellise maseda ja vinguva vahepealne. Aga samas see ei väljenda ju üldse seda, kuidas ma olen. Kui keegi kirjutab rõõmsa teksti, siis see ei tähenda, et autor oleks rõõmus. See tähendab, et tekst pidi olema rõõmus.

Ma suundun vist magama ära. Äratage mind kahekümneviiendal üle, et ma saaks siis eksamid ära teha ja äratage mind neljandal juunil uuesti. Tegelikult suvi... Ma ei tea, kas ma ootangi suve. Ma ei ootaks nagu midagi. Hea meelega magaks tegelikult kuni 12 lõpuni, aga siis on juba mingi pool elu maha magatud ja eriti veel noorus, sellest hakkab kahju. Aga samas, kui magada 64 aastaseks (keskmine eluiga meestel), siis ei ole ju noorusest ka kahju. Sest kui pole isegi vanadust, siis pole vaja ka nooruse pärast muretseda. Tundub veidi imelik jutt tegelt. Ja ma pole ju nii väsinud, et magada mingi 47 aastat. Ma isegi ei viitsiks. Heal juhul 10 tundi tuleks ära ... Mis ma ikka magan, küll kunagi teisel ajal magan. Praegu läks mul ka isu üle.

Täitsa lõpp, millist iba ma suudan välja ajada. Endal hakkaks ka juba kahju, kui mul savi ei oleks.
Keegi viitsib seda lugeda ka, kui see nii pikk on? Ma küll ei viitsiks.. Oleks see siis mõttekas tekst või midagi, aga ei.. Ma ei saa aru, mis te siin üldse teete. Endast saan ma veel küll aru, aga teie olete imelikud.


Sometimes "goodbye" is better than "see you soon".

We all kick the bucket in the end.

Ingli silmadega blondipäine poiss manus jällegi enda viisaka naeratuse näole ja vastas: "Sa tead, et ma ei saa siia jääda. Sa oled ju näinud, kui kahepalgelised inimesed võivad olla. Selle asemel, et olla rõõmus, et mina nende keskel olen, selle asemel nad vihkavad mind. Nad oleksid kahjurõõmus, kui nad teaksid, kui räbalas seisus minu tiivad praegu on, sest nende puudumine muudab mind nendega üha sarnasemaks. Ühiskond ei talu neid, kes on erinevad."

"Aga meie? Meid sa ju aitasid, sa saaksid neid samamoodi aidata," päris tüdruk. Kui tüdruk oli küsimuse lõpetanud, tõusis Matu püsti ning jalutas metsa poole. Ta tundis end kui kolmas ratas vankri all, ta ei tahtnud neid enda kohalolekuga rohkem segada. Kui Matu oli lahkunud, jätkas poiss vastamisega: "Jah, teid ma küll aitasin, aga teie olete erilised. Ma aitan ka teisi inimesi, kes seda väärivad, kuid ma teen seda mujal. Ma pean siit lahkuma, isegi siis, kui ma seda ei taha." Tüdruk päris edasi: "Aga kuna sa lahkud?" Poisi naeratus läks laiemaks, ta tõstis pilgu tulelt ning vaatas tüdrukule otsa, üritades enda rõõmsama näoilmega ka tüdrukut rõõmsamaks teha.

Kuid tüdrukut see ilme ei mõjutanud, ta nägu oli ikkagi tuim. Poiss tundis end sisemiselt sama tuimalt, kuid ta pidi rõõmus paistma, sellesamuse tüdruku pärast. Lõpuks poiss ka vastas tema küsimusele: "Kohe, kui mu tiivad paranevad." Tüdrukule ei meeldinud see vastus, ta tõusis püsti, ütles vaikselt ning pettunud hääletooniga: "Head ööd", pööras selja ning suundus telki magama. Varsti saabus Matu jalutuskäigust tagasi ning istus uuesti poisi kõrvale. Nad sosistasid paar sõna tüdruku kohta ning seejärel suundus ka Matu telki magama. Blondipäine poiss jäi pingile istuma ning vahtis leeki, mis muutus üha jõuetumaks..


"Elas kord üks õnnelik lõpp." - Väike mõttevargus. Mirjami msn'i nimest võtsin. Lihtsalt viga on selles, et iga kord, kui ma msn'i akna lahti teen, siis passib mulle see lause vastu ja see on minu jaoks veidi liiga kurb lause. Paneb lihtsalt mõtlema.. Ta elas kord.. täpselt nagu muinasjutuski. Aga enam ta ei ela, ta elas vaid korra ja ta ei tule tagasi. Meil ei tule enam õnneliku lõppu.. Ma vist mõtlen üle jälle.


Istun praegu unisena ning väsinuna arvuti taga. Kuigi peaks minema dušši alla ning seejärel magama, kuid ma ei taha päeval magada, pärast ei tule õhtul und. Dušši alla ma ka varsti suundun, aga praegu lürbin kohvi. Muidugi geniaalne mõte on praegu enda vererõhuga niimoodi mängida, kui peaks just üritama seda stabiliseerida. Ja mull tundub, et kohvil on mulle pigem vaimne effekt kui tegelik füüsiline effekt. Võiks kirjutada praegu üldiselt elu elust ja olust, aga ma ei viitsi mingit tõsist või mase teksti siia panna. Selle asemel ma räägin eilsest päevast. Hommiku ega kooli kohta ma ei mäleta ma mitte midagi. Ainukesed asjad, mis meenuvad on see, et hommikul juhtus midagi toredat, mida ma ei mäleta ning kehkas vaatasin, kuidas inimesed mängivad jalkat ja viskavad oda. Ülejäänud on must auk, kohe väga tõsine. Siis jõudsin mingi aeg koju ja kella seitsmeks läksin teatri. Ma ise muidu eriti teatris ei käi, aga mulle kingiti sünnipäevaks pilet. Läksime vaatama etendust "Isa", mis on "Ürgmehe" järg. Ja kuna ma olen "Ürgmeest" näinud, siis oli seda eriti tore vaadata. Kohe õudsalt naljakas oli, sai lihtsalt 2 tundi irnuda. Jan Uuspõld lihtsalt sobib igasugustesse erinevatesse rollidesse, eriti kui ta mängib naist ja beebit. Väike mõttetera teatrist: Kui sünnib laps, siis ei ole oluline, mis soost ta on. Tähtis on see, et tal oleks noku.
Umbes kell kolmveerand kümme sai teater läbi, siis suundusime sööma. Ning kella üheteistkümneks jõudsin koju. Kui oleks olnud tavaline päev, siis ma oleksingi koju jäänud ja paari tunni pärast magama läinud. Kuid siis ei olnud tavaline päev. Vend viskas mind autoga Hageri, Mirjami juurde. Seal toimus nn. "Koolipäevapidu". Räigelt naljakas ja lõbus oli, pikemalt ma millegist kirjutama siia ei hakka. Ainult, et irnuda sai palju. Aeg liikus suht kähku ja hommikul oli juba räige uni ja pea lõhkus. Sellega meenus ka eelmine kord, kui me eelmine kord tema juurest otse kooli sõitsime bussiga. Siis lõhkus pea kohe palju, palju hullemini ja uni oli ka palju hullem. Aga siis sai ka terve päeva lihtsalt igasugu asjade üle irnuda. Aga jah, täna jõudis hommik palju kiiremini kohale. Mind äratati üles (ma panin enda äratuse pool tundi varem kinni, mõtlesin, et tõusen üles kohe, aga siis jäin uuesti magama =D). Panin riide, pesin hambad ära ja siis suundusime uksest välja. Kui uksest välja saime, siis hakkasid need, kes ees pool olid, jooksma. Ja siis ma märkasin ka, et buss jäi just maja ette seisma. Vapsjee täpselt saime ning vedas, et me maha ei jäänud =P. Bussis oli ka räigelt naljakas, lihtsalt sellepärast, et kass oli nii suureks läinud. Koolis oli algul ka pärast naljakas, aga hiljem muutus juba üpriski neutraalseks.


In case of emergency: Break the glass and pull me out.

"Kui poleks neid, meid rahutus ei pureks 

ja igatsusi mõttelend ei tooks. 

Kõik soovid hääbuks, täitmatult sureks - 

jääks elul loomata me elulood. "

Where'd You go?

Nende jutuajamine äratas tüdruku üles. Ta tegi silmad lahti, tõusis istukile, uuris pilguga ümbruskonda ning pettus, kui avastas, et kõik oli samasugune ka siis, kui ta magama heitis. Matu ja see tundmatu blondipeaga pikk poiss istusid ikka lõkke ääres. Huvitav, kas teda tohib ikka poisiks nimetada? Kas inglitel on mingigi erinevus sugude vahel?  Tüdruk ajas end käpukile, roomas lõkkele lähemale ning heitis seal uuesti pikali, ise terve selle aja ikka seda poissi jälgides. Kuid blondipäine poiss ei tõstnud silmi temale. Ta istus ikka käed jalge ees ristis ning vahtis enda sügava pilguga leeki, otsekui nad sulanduksid ühte. Ning tema silmade peegeldusest paistiski nagu tema silmad põleksid sama heledalt nagu lõke. Tüdruk, kes seda kõike jälgis, võttis lõpuks julguse kokku ning küsis: "Kas sa jäädki nüüd meie juurde?"


Tänane hommik oli hästi tore. Algas nagu hommikud ikka, kuid kui ma kohvi olin tassi ära valanud ja siis õue vaatasin, muutus tuju järsku heaks. Ma ei uskunud enda silmi, kõik oli valge! Algul kui muru nägin, siis arvasin, et tugevamat sorti härmatis ainult. Aga kuna terve mets oli üleni valge, siis ma teadsin, et see ei saanud härmatis ega viirastus olla. Tuju oli kohe terve päeva palju rõõmsam. Seda muidugi hetkeni, mil see lumesadu muutus vihmasaduks ja ma pidin sellega koju kõndima.


Muidu oli koolipäev suhteliselt neutraalne, oli ainult viis tundi, sai vara trenni, sai vara koju. Lugemiskontroll oli kirjanduses, see oli ka suhteliselt neutraalne. Aga kuna ma juba siia olen kohale roomanud, siis räägiks raamatust veidikene ligemalt ka. Tegu oli Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" romaaniga, ehk siis ühe maailmakirjanduse tippsaavutusega. Ma ütleks selle peale, et mul on kahju, et me nii vähe saavutanud oleme. Võib-olla on 180 aastaga tõesti nii palju muutunud, aga tänapäeval ei saavutaks sellise raamatuga mitte midagi. See pole isegi romaan, vaid pigem autori ego-boost, kus ta üritab näidata enda intelligentsi. Iga kord, kui ta kasutas mõnd Antiik-Kreeka sõna või väljendit, siis mulle hakkas üha rohkem tunduma, et nii pole seda tore lugeda. Tsitaatide vastu polnud mul midagi, aga kohutav oli vaadata, kuidas autor üritas särada enda teadmistega, et ta teab mida tähendavad kasvõi tantalose piinad või kes on doktor Faust (tohoh, ma tean ka). Muidugi kui need oleksid romaani sobinud, siis poleks nii hullu olnud. Aga igal lehelküljel ja mõnikord isegi lampi koha peal kohata mütoloogia elukaid ja väljendeid tundub küll liaaldamine. Lihtne ego-boost enda teadmistega, mitte romaani jutustamine. Võib-olla on see muidugi 180 aastaga muutunud nii palju, et tänapäeval ei ole tähtis enam ainult autor oma kogemustega vaid jutt, mida ta jutustab.
Aga nagu mul lugedes ikka elasin vahepeal päris sisse: mitte küll tegelastesse, vaid autori mõttemaailma (mul on alati miskipärast nii). Ja siis ma isegi naersin tema naljade üle, kuigi need tundusid nagu kõik muugi, veidikene peale surutud ja kuivad. Tegelikult paljud asjad tundusid kuivad, nagu ta oleks kõik sunniviisiliselt teinud. Aga jah naljade juurde tagasi tulles... Mõned kohad olid päris naljakad, kuigi need naljad on ju 180 aastat vanad ja värki.   Ma isegi vahepeal imestasin, kuidas ma naersin mõne Homerose kohta käiva lause üle.
Aga jahh.. sisseelamise kohta veel. Mõnikord elan liigagi autori pea sisse, hakkan asju nägema liigagi tema pilguga. Eriti võtan tema sõnavara üle, sest seda on ilmselt kõige kergem omandada. Ja siis ma tavaliselt elangi nii paar päeva pärast raamatu lugemist tema sees. Selle pärast ma ei tahagi ühte raamatut kaua lugeda, sest kui ma pole veel lõpuni lugenud, siis sellel ajal elan ma eriti veel raamatu sees. Eriti imelik oli see "Romeot ja Juliat" lugedes, sest see oli värsivormis. Ja ma siis avastasin end päris tihti endaga Shakespeare'i värssides rääkimas ja muidugi ka omaste sõnadega.


Aga jätame nüüd selle raamatu rahule ja suundume edasi.. räägime näiteks.. lugemisest üldiselt.
Mulle ei meeldi üldiselt raamatuid lugeda, mida paksem raamat, seda hullem. Raamatutega on tihti selline värk, et kuna nad on pikad, siis neil puudub selline konkreetne haripunkt ja neil puudub ka pingeline ning üllatav lõpp. Terve see pinge oleks justkui terve raamatu peale ära jaotatud ning sa ei saa sellist tunnet, nagu sa saaksid kohe atakki. Selle pärast mulle meeldibki miniatuure lugeda, keskmiselt 1 A4 pikkuseid. Selle ajaga, kui te loete ühe raamatu läbi, jõuan mina juba 300 miniatuuri läbi lugeda ning see tähendab meeletult rohkem pinget ja lõbu. Miniatuur tavaliselt algab rahulikult ja mõtlikult, kuid siiski paljulubavalt. Poole peal on selline tunne nagu autor peksaks segast ja tekitab natukene segadust ja mõistatamist. Ja siis lõpus tuleb järsku ootamatu lahendus ja lõpp, mis muudab terve selle eelneva jutu lausa megaks ning tuju on terve päeva hea.


Tegelikult ma tulin siia blogisse, et millestki tähtsast kirjutada, aga kuna mulle ei tule praegu meelde, mida ma kirjutama pidin, siis ma ei kirjutagi midagi siia praegu.
Aa ma olen vist ära kassinud ka. Mul on terve päev selline tunne nagu mul on hommikuti, kella nelja paiku, kui ma pole üldse magada saanud. Peas on lollid mõtted, suust tuleb totter jutt, vahepeal toimub mõttetut tõmblemist ning muidugi tundub terve maailm nii naljakas, et naerad iga idiootse asja üle. Või siis mõtled kõik asjad enda peas idiootseks ning naerad kõige üle. Tegelikult ma olen kurb. Vist.. Tegelikult ma ei saa aru. On see hea?

Start of May.

.."Ära karda, ma olen ka kõigest inimene, täpselt nagu Sinagi," ütles ta poolmuigava tooniga, ise samal ajal magava tüdruku poole vaadates, "ning ma jään selleks vähemalt seniks kuni minu tiivad kukkumisest taastuvad."

"Mind juba lapsepõlvest saatnud on üks nägemus, 

et maailm mu ümber näiline.

On peegli taga peidus minu teine olemus.

See tundub mulle tõeline."

Inimesed on nii naljakad, kui nad üritavad minu jaoks tühistest asjadest tõsiselt rääkida:
"Miks sul arvutis nii õudne taustapilt on?" - "Mis mõttes? See vahetub ju iga paari minuti tagant."
"Ma tean jah. Miks seal jões vee asemel veri on? Ja siis see puu, kus need ülespoodud inimesed olid. Ja siis need igasugused inglid, miks nad verised pevad olema?"


People talking without speaking.
People hearing without listening.
People writing songs that voices never share...

Mida sa JÄLLE tahad?...

...ehk siis järg.

Mida sa tahad?

Oma nägu või iga hinna eest kuuluda?

Elada oma elu, või elu mida keegi teine on elanud?

Me tahame, et meid armastataks sellisena nagu me paistame,

mitte sellisena nagu me tegelikult oleme.

Mida sa tahad?

Kas tahad raha või õnne?

Kapitalistina suudadki vaid rahas leida enda õnne.

Mida sa tahad?

Kas materiaalset või vaimset?

Füüsilist tervist või hingelist rahu?

Mida sa tahad?

Lebada voodis ja vahtida lakke?

Või jalutada metsas ning linnulaulu kuulata?

Pole tähtis kumba valid,

mõlemaga kuulad vaid enda hinge

ja ei midagi muud.

Või tahad sa hoopis heita ööse pikali

ja vahtida ülesse tähtede poole?

Ning leida nende miljardite tähtede hulgast,

just see, mis sinule kuuluma peaks?

Mida sa tahad?

Armastada või lihtsalt kellegagi koos aega veeta?

Vihata või lihtsalt kedagi näkku lüüa?

Tundeid või olla tuntetu?

Mida sa tahad?

Kas olla ainulaadne?

Tilk tõrva meepotis või piisk vett lõpmatus meres?

Mida sa tahad?

Omada kindlat rahvust, olla eestlane?

Või globalisatsiooni, et terve maailm oleks ühtne?

Mida sa tahad?

Liikluspiiranguid või kihutada nagu hull?

Kõndida kindlalt maa peal või lennata nagu lind?

Mida sa tahad?

Otsida raha, otsida sõpra?

Otsida armastust või otsida rõõmu?

Otsida enda elu mõtet,

eksistensi põhjuseid?

Otsides ühte leiad ka teise.

Mida sa tahad?

Langetada puid või kasvatada uusi?

Ära veel vasta,

sest enne uute kasvatamist peadki vanad hävitama.

Nii on need asjad on alati käinud.

Mida sa tahad?

Enda kodu, kohta kuhu kuuluda?

Või igatsuse hinnaga tunda end kõikjal vabalt?

Mida sa tahad?

Kas suunduda tulevikku ning elada edasi,

või elada minevikus, lootes seda parandana?

Mida sa tahad?

Olla hull, näha ja mõista asju omamoodi?

Või mõtelda nagu enamik ning mõista,

miks inimesed on just sellised nagu nad on.

Sa tahad liiga paljut.

Kõike ei olegi võimalik saada,

isegi kui väga tahad. 

Üle jääb ainult lootus.

Aga lootus on vaid lollide lohutus.

Sa pole loll, ega ju?