Hello darkness my old friend, I've come to talk to you again. Tahaks tegelikult kohutavalt paljudest asjadest rääkida, kuid asju, mida ma tegelikult siia blogisse panna saan on nendega võrreldes kohutavalt vähe. Kas te ei vaata vahepeal ringi ja ei imesta, miks need inimesed ikka siin on, miks nad alles on? Miks nad ikka sinu juurde tagasi tulevad? Miks nad sinuga ikka räägivad, miks nad sind ikka kuulavad? Võib seda nimetada üldse nimetada rääkimiseks? Kas nad ise ka saavad kui tühja juttu nad ajavad? Nad ajavad sulle tühja juttu, sa räägid tühja juttu vastu ning kumbki ei kuula kumbagi, sest kumbagi ei koti. Aga inimesed ei suuda ikka vaikuses olla. Mida nad siin ikka seisavad? Kas kahetsusest, kaastundest, igavusest? Ma arvan, et pigem kaastundest. Sina tunned neile kaasa ja nemad tunnevad sulle kaasa, et sa selline oled. Kõik tunnevad kõigile kaasa, sest nad on just sellised nagu nad on. Ja siis veel see tunne, kui sa tõesti tunned, et tahad kedagi lüüa. Mitte just kedagi, vaid ühte täpset inimest. Rusikas tõmbub kokku ning enda peas kujutad kümme korda ette, kuidas sa virutad ja mis kõik peale seda juhtub. Siis rahuned maha, sest sa tead, mis peale lööki juhtuks. Sest kummalisel kombel tekib alati see viha tuttava, mitte võõra peale. Aga pärast sa ikkagi kahetsed. Kahetsed, et sul üldse selline tunne tekkis, kuigi sa ei saa sinna midagi parata. Sa võid andestada neile, et nad sinus sellise tunde tekitasid, kuid sa ei suuda andestada iseendale. Ja lõpuks sa vihkadki kõige rohkem iseennast, sest ei suuda teisi vihata. Sa oled liiga lahke, vähemalt üritad paista, tegelik sisu ei loe ju.
Sees on selline tühi tunne. See on selline tunne, nagu su kopsudel oleks veel omakord väiksed kopsud ning need on krampis ja ei tööta. Kuid välimiselt on kõik korras. Ja siis nagu maol oleks endal suu ja ta oksendaks, kuid vaid sisemiselt. Tegelikult mul pole aimugi, kuidas ma ennast kunagi tunnen. Tavalisel on inimestel nii, et kui nad on kurvad, siis nad on mossis või nutavad või on tõsised või mida iganes veel. Aga kui nad on rõõmsad siis nad jooksevad ja naeravad ja laulavad ja mida iganes veel. Aga Holgeril on pigem nii, et kui ta saab haiget, siis ta pigem naerab, sest ta ei saa aru, et ta sai haiget. Kui Holger on kurb, siis ta võib naeratab palju ja räägib igasuguseid toredaid asju. Aga kui Holger on rõõmus, siis ta võib vabalt vaikne olla ja tõsiselt ringi vahtida. Holgeril on nagu alati "keskmine" olla. Ilmselt on mingi juhe lahti, mis ütleb, mida tähendab olla rõõmus või kurb või mis ütleb üldse, mida tähendab tunda. Kui kellegilt seda küsida, siis oleks tavaline vastus ilmselt, et "sellest saab ise aru, kui sa midagi tunned". Aga kui inimene ei saagi aru?
Ja siis avastad, et on olemas selliseid inimesi, kes tulevad heameelega sinu juurde ja päriselt kuulavad sind. Siis tekib imestus, et miks nad sind usuvad? Kas nad ei kahtlegi siis igas sõnas? Siis sa hakkad neid endis kahtlema, äkki on neil midagi viga. Ses suhtes, et sa võid neile ju 24/7 valetada, midagi ei takista sind seda tegemast. Sa võid nii palju valetada, et sa lõpuks seda ise ka usud, nad ei saaks ju kunagi aru, kas see on tõde või vale. Kui paljud inimesed valetavad üldse igas lauses? Tegelikult tundub mõttetu valetada, sest see ei anna sulle midagi ju juurde. Tegelikult annaks see sulle palju juurde, aga ma ei tea, mina ei suuda valetada. Aga kas on üldse vahet, kas jutt on tõsi või vale? Ju siis on, sest teised ju kuulavad. Neile tundub see tähtis. Ma ei mõista seda, ju on mul siis midagi viga. Ja peale kõike seda tuled koju ja kirjutad enda bullshit blogi. Blogi, mis on nii kummaline, et isegi koer saaks aru, et suurem osa sellest, mida sa sinna kirjutad, on pask. Aga samas on ikka neid, keda see huvitab. Tekib jälle imestus, et miks? Jälle on vist viga minus. Ma küll sellist blogi, kuhu ma kirjutan, tõsiselt ei suuda võtta. Isegi poliitika suust tuleb kandilisemat paska kui minu ümmargusest blogi mõttemullist.
Aga kui me teeme teistele haiget, siis saame lõpuks ikkagi kõige rohkem ise haiget. Teised unustavad ning ei tunnegi midagi. Aga meid jääb see miskipärast ikkagi piinama. Selle pärast ma ei tahagi välja näidata solvumist või viha. Teisi hakkaks see rohkem piinama, mina unustan selle varsti ära. Või on siis viga selles, et ma olen liiga tuim. Või tegelt ma ei ole tuim. Ma lihtsalt tunnen asju teistmoodi.
Aga üks imelikumaid asju on ikkagi blogi. Ma kujutan ette, et kui ma enda kirjutad teksti praegu üle loeks, siis tunduks see mulle sellise maseda ja vinguva vahepealne. Aga samas see ei väljenda ju üldse seda, kuidas ma olen. Kui keegi kirjutab rõõmsa teksti, siis see ei tähenda, et autor oleks rõõmus. See tähendab, et tekst pidi olema rõõmus.
Ma suundun vist magama ära. Äratage mind kahekümneviiendal üle, et ma saaks siis eksamid ära teha ja äratage mind neljandal juunil uuesti. Tegelikult suvi... Ma ei tea, kas ma ootangi suve. Ma ei ootaks nagu midagi. Hea meelega magaks tegelikult kuni 12 lõpuni, aga siis on juba mingi pool elu maha magatud ja eriti veel noorus, sellest hakkab kahju. Aga samas, kui magada 64 aastaseks (keskmine eluiga meestel), siis ei ole ju noorusest ka kahju. Sest kui pole isegi vanadust, siis pole vaja ka nooruse pärast muretseda. Tundub veidi imelik jutt tegelt. Ja ma pole ju nii väsinud, et magada mingi 47 aastat. Ma isegi ei viitsiks. Heal juhul 10 tundi tuleks ära ... Mis ma ikka magan, küll kunagi teisel ajal magan. Praegu läks mul ka isu üle.
Täitsa lõpp, millist iba ma suudan välja ajada. Endal hakkaks ka juba kahju, kui mul savi ei oleks.
Keegi viitsib seda lugeda ka, kui see nii pikk on? Ma küll ei viitsiks.. Oleks see siis mõttekas tekst või midagi, aga ei.. Ma ei saa aru, mis te siin üldse teete. Endast saan ma veel küll aru, aga teie olete imelikud.
Sometimes "goodbye" is better than "see you soon".
0 kommentaar(i):
Post a Comment