Nende jutuajamine äratas tüdruku üles. Ta tegi silmad lahti, tõusis istukile, uuris pilguga ümbruskonda ning pettus, kui avastas, et kõik oli samasugune ka siis, kui ta magama heitis. Matu ja see tundmatu blondipeaga pikk poiss istusid ikka lõkke ääres. Huvitav, kas teda tohib ikka poisiks nimetada? Kas inglitel on mingigi erinevus sugude vahel? Tüdruk ajas end käpukile, roomas lõkkele lähemale ning heitis seal uuesti pikali, ise terve selle aja ikka seda poissi jälgides. Kuid blondipäine poiss ei tõstnud silmi temale. Ta istus ikka käed jalge ees ristis ning vahtis enda sügava pilguga leeki, otsekui nad sulanduksid ühte. Ning tema silmade peegeldusest paistiski nagu tema silmad põleksid sama heledalt nagu lõke. Tüdruk, kes seda kõike jälgis, võttis lõpuks julguse kokku ning küsis: "Kas sa jäädki nüüd meie juurde?"
Tänane hommik oli hästi tore. Algas nagu hommikud ikka, kuid kui ma kohvi olin tassi ära valanud ja siis õue vaatasin, muutus tuju järsku heaks. Ma ei uskunud enda silmi, kõik oli valge! Algul kui muru nägin, siis arvasin, et tugevamat sorti härmatis ainult. Aga kuna terve mets oli üleni valge, siis ma teadsin, et see ei saanud härmatis ega viirastus olla. Tuju oli kohe terve päeva palju rõõmsam. Seda muidugi hetkeni, mil see lumesadu muutus vihmasaduks ja ma pidin sellega koju kõndima.
Muidu oli koolipäev suhteliselt neutraalne, oli ainult viis tundi, sai vara trenni, sai vara koju. Lugemiskontroll oli kirjanduses, see oli ka suhteliselt neutraalne. Aga kuna ma juba siia olen kohale roomanud, siis räägiks raamatust veidikene ligemalt ka. Tegu oli Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" romaaniga, ehk siis ühe maailmakirjanduse tippsaavutusega. Ma ütleks selle peale, et mul on kahju, et me nii vähe saavutanud oleme. Võib-olla on 180 aastaga tõesti nii palju muutunud, aga tänapäeval ei saavutaks sellise raamatuga mitte midagi. See pole isegi romaan, vaid pigem autori ego-boost, kus ta üritab näidata enda intelligentsi. Iga kord, kui ta kasutas mõnd Antiik-Kreeka sõna või väljendit, siis mulle hakkas üha rohkem tunduma, et nii pole seda tore lugeda. Tsitaatide vastu polnud mul midagi, aga kohutav oli vaadata, kuidas autor üritas särada enda teadmistega, et ta teab mida tähendavad kasvõi tantalose piinad või kes on doktor Faust (tohoh, ma tean ka). Muidugi kui need oleksid romaani sobinud, siis poleks nii hullu olnud. Aga igal lehelküljel ja mõnikord isegi lampi koha peal kohata mütoloogia elukaid ja väljendeid tundub küll liaaldamine. Lihtne ego-boost enda teadmistega, mitte romaani jutustamine. Võib-olla on see muidugi 180 aastaga muutunud nii palju, et tänapäeval ei ole tähtis enam ainult autor oma kogemustega vaid jutt, mida ta jutustab.
Aga nagu mul lugedes ikka elasin vahepeal päris sisse: mitte küll tegelastesse, vaid autori mõttemaailma (mul on alati miskipärast nii). Ja siis ma isegi naersin tema naljade üle, kuigi need tundusid nagu kõik muugi, veidikene peale surutud ja kuivad. Tegelikult paljud asjad tundusid kuivad, nagu ta oleks kõik sunniviisiliselt teinud. Aga jah naljade juurde tagasi tulles... Mõned kohad olid päris naljakad, kuigi need naljad on ju 180 aastat vanad ja värki. Ma isegi vahepeal imestasin, kuidas ma naersin mõne Homerose kohta käiva lause üle.
Aga jahh.. sisseelamise kohta veel. Mõnikord elan liigagi autori pea sisse, hakkan asju nägema liigagi tema pilguga. Eriti võtan tema sõnavara üle, sest seda on ilmselt kõige kergem omandada. Ja siis ma tavaliselt elangi nii paar päeva pärast raamatu lugemist tema sees. Selle pärast ma ei tahagi ühte raamatut kaua lugeda, sest kui ma pole veel lõpuni lugenud, siis sellel ajal elan ma eriti veel raamatu sees. Eriti imelik oli see "Romeot ja Juliat" lugedes, sest see oli värsivormis. Ja ma siis avastasin end päris tihti endaga Shakespeare'i värssides rääkimas ja muidugi ka omaste sõnadega.
Aga jätame nüüd selle raamatu rahule ja suundume edasi.. räägime näiteks.. lugemisest üldiselt.
Mulle ei meeldi üldiselt raamatuid lugeda, mida paksem raamat, seda hullem. Raamatutega on tihti selline värk, et kuna nad on pikad, siis neil puudub selline konkreetne haripunkt ja neil puudub ka pingeline ning üllatav lõpp. Terve see pinge oleks justkui terve raamatu peale ära jaotatud ning sa ei saa sellist tunnet, nagu sa saaksid kohe atakki. Selle pärast mulle meeldibki miniatuure lugeda, keskmiselt 1 A4 pikkuseid. Selle ajaga, kui te loete ühe raamatu läbi, jõuan mina juba 300 miniatuuri läbi lugeda ning see tähendab meeletult rohkem pinget ja lõbu. Miniatuur tavaliselt algab rahulikult ja mõtlikult, kuid siiski paljulubavalt. Poole peal on selline tunne nagu autor peksaks segast ja tekitab natukene segadust ja mõistatamist. Ja siis lõpus tuleb järsku ootamatu lahendus ja lõpp, mis muudab terve selle eelneva jutu lausa megaks ning tuju on terve päeva hea.
Tegelikult ma tulin siia blogisse, et millestki tähtsast kirjutada, aga kuna mulle ei tule praegu meelde, mida ma kirjutama pidin, siis ma ei kirjutagi midagi siia praegu.
Aa ma olen vist ära kassinud ka. Mul on terve päev selline tunne nagu mul on hommikuti, kella nelja paiku, kui ma pole üldse magada saanud. Peas on lollid mõtted, suust tuleb totter jutt, vahepeal toimub mõttetut tõmblemist ning muidugi tundub terve maailm nii naljakas, et naerad iga idiootse asja üle. Või siis mõtled kõik asjad enda peas idiootseks ning naerad kõige üle. Tegelikult ma olen kurb. Vist.. Tegelikult ma ei saa aru. On see hea?
0 kommentaar(i):
Post a Comment