Who's to blame that I've gone insane?
Paar päeva tagasi ütles mulle mu vend, et ta tahaks ja ilmselt lähekski sõjaväkke, kui ta poleks nii tark ning tal poleks teisi asju, mille poole püüdelda. Korraks käis mu peast juba läbi tunne, et äkki ta mõtleb samamoodi nagu mina. Kuid siis ta lisas, et kui ta surma saab, siis on kõik pukkis. Ma lootsin, et ta täpsustab või lisab midagi - mis siis pukkis on? Kuid ei. Miski minu sees ütleb, et ma ei peaks rohkem sellest teemast rohkem rääkima ka praegu.
Elu on ikka imestavapanev asi küll. Hetkedel, kui sa tunned on kõik on muutunud, kõik on erinev ja sa suudad juba arvestada sellega, et pead ülejäänud elu niimoodi elama ja niimoodi mõtlema. Isegi kui sa hakkad juba kõige sellega ära harjuma - ära harjuma nende uue tunnetega. Isegi sellistel hetkedel suudab ta loksuda tagasi paika ning muutuda täpselt sama suguseks nagu ta ennem oli, nagu ta koguaeg on olnud. Ning kui ta on juba tagasi paika loksunud, siis sa enam ei mõtle sellele, mida sa paar päeva või paar nädalat tagasi mõtlesid või tundsid, vaid sa harjud ära sellega, et su elu on selline nagu ta on koguaeg olnud ning sind ei huvita, mis vahepeal oli. Kõige hämmastavam asi selle protsessi juures on see, et sa ei pea selle käigus mitte midagi tegema. Sa lihtsalt pead olema sina ise ja nautima neid hetki ja ennem kui sa arugi saad on kõik juba endine.
Ma lahkun nüüd siit blogist pikemaks ajaks ja ilmselt ei kirjuta siia midagi enne kooli. Ma lihtsalt tunnen, et mul ei ole midagi rohkem anda. Kõik need erilisid mõtted, kõik need tunnede ekslemised ja segadus on kadunud, kuid ma tean, et nad tulevad mingi aeg tagasi, kuid mitte see kuu. Võib-olla isegi mitte see aasta. Kuid nad kunagi tulevad kindlasti, elu ei ole nii lilleline. Hüvasti!
Friday, July 31, 2009
Sunday, July 19, 2009
Tänane hommik oli eriti emo ja kummaline mul. Kell oli kuskil 1 paiku, lamasin voodis ja mõtlesin, et ma ei viitsi üles tõusta, niikuinii pole midagi teha. Siis tuli meelde, et runescapes on vähe rahvast hommikuti! Siis ma tõusin üles ja läksin arvuti taha. Tegelikult ma ei mängi eriti ruuni, eile oli üle pika aja esimene login. Samuti avastasin eile ka, et 206 päeva tagasi oli keegi mind ära scamminud. Värdjas tegi panga tühjaks ja tema pärast ma ei näinudki, millal mu viimane login oli. "Hommik on õhtust targem." - see lause on ka tegelikult paras idiootsus. Pigem on asi selles, et hommikul oled sa uimane ja ei viitsi mõelda, õhtul jõuavad alles mõtted kohale. Hea meelega tegelt magaks päeva maha ja tõuseks alles 9 paiku õhtul üles, kui vaid mu elu seda võimaldaks.
/// --- ///
Sai siis Pärnus käidud. Tegelikult oli päris tore. Räägiks isegi pikemalt, aga ma ei viitsi... mul on pohhui.
/// --- ///
Sai siis Pärnus käidud. Tegelikult oli päris tore. Räägiks isegi pikemalt, aga ma ei viitsi... mul on pohhui.
Friday, July 17, 2009
Huvitav, miks paljud inimesed üllatuvad, kui ma vastan neile, et ma tahan surra kuskil 45 aastaselt? Kas nad kardavad surma või on neil tõesti nii hea elu, et nad tahaksid elada igavesti? Ma kujutan ette, et juba 45 aastaselt on mul kõik saavutatud, mida ma elus saavutada tahan või on see siis juba käeulatusest väljas. Mida ma siis peale hakkan, kui unistused on kadunud? Siis lähen ilmselt ESTSOF-i. Kui kõik muud unistused on juba kadunud, siis see unistus jääb vast ikka alles ning ilmselt see jääb ka siis minu viimaseks unistuseks. Ma ei tea, ma lihtsalt ei kujuta enda surma muud moodi ette, kui lahingu väljal pikali maas. Paljud mu tuttavad ilmselt ei usu mind, aga tegelikult ma olen palju sellele sarnaseid asju neile öelnud. Tavaliselt vastatakse "ja-jah"(huumoriga) või siis küsitakse, et kas ma kunagi tõsine ka olen. Äkki see ongi hea asi, et keegi ei usu mind?
/// Kustutasin osa tekstist ära, kuna tundus mulle liiga veider. ///
Hakkan vist vaikselt mini-weabooks ka muutuma. Ei, ma ei vaata animed ja ei riietu end nende tegelastesse. Lihtsalt muusika läheb peale, eriti Miku Hatsune. Tegelt ma ei tea, kas Miku Hatsune kuulamine muudab weabooks, sest youtubes paistab ta päris populaarne olevat, ei usu, et kõik, kes teda kuulavad weabood on.
Igastahes.. tegin täna midagi uskumatut. Kirjutasin midagi valmis! Nimelt kirjutasin miniatuuri (Loodan, et see on piisavalt väike, et miniatuuri alla mahtuda.), ma ei ole varem lihtsalt heast peast midagi kirjutanud, aga tööl olles tuli lihtsalt mingi jutt pähe ja otsustasin kirja panna. See ei ole ilmselt väga sujuv ja kirjavigu võib ka olla, sest ma kirjutasin selle lambist viie minutiga valmis ja mõtlesin, et las jääb nii, mis ma tast ikka lihvin, kuna loeb juttu sõnum, mitte see, et ma ei oska kirjutada. (Ma tean, et lõpp tundub eriti imelik). Miniatuuri lõppu topin paar bawwi pilti ka jälle nagu mul tavaliselt kombeks on.
Minuga oli juhtunud tõsine autoõnnetus, ma olin koomas, ma nägin und. Ma istusin pargis pingi peal. Oli talv, sadas palju lund. Mul oli seljas ainult mu pusa, kuid üllataval kombel ei olnud mul külm. Seal ma siis istusin, vahtides maha, vaadates langevaid lumehelbeid olin mõttesse vajanud. Kui järsku kõndis minu juurde kaunis, suurte tiibadega ingel. Ta tuli minu juurde, ma tõstsin enda pea ja vaatasin talle silma. Ta küsis, kas ta võib minu kõrvale istuda. "Muidugi," vastasin ma veidi kohkudes. Ta istus minu kõrvale, ma pidin natukene koomamale tõmbama, sest ta tiivad olid tõesti suured. Ta küsis mult vaikselt: "Kas sa tahad veel elada?". See tuli mulle ootamatult, ma ei teadnud, mida vastata. Ma polnud varem mõelnud, kuidas küll sellisele küsimusele vastata. Kui aus olla, siis mulle ei meeldinud vastata jaatavalt ega eitavalt, kumbi vastusevariant ei sobinud, ma ei teadnud, mida ma tahan. Nii ma vastasingi talle: "Ma ei tea..", ja vaikselt ohkasin vastates, sest see tõesti ei olnud kerge küsimus. Ma hakkasin jälle lumehelbeid jälgima, mulle tundus see nii kaunis, et nad niimoodi langesid, tasa ja targu. Tundus, et talle meeldis ka neid jälgida, sest ta istus samamoodi nagu minagi - Vaikselt, jälgides ühte kohta. Nii me siis istusime vähemalt mitukümmend minutit. "Kas sa oled otsusele jõudnud?" küsis ta äkitselt, ise veel lumehelbeid jälgides. "Ei," vastasin ma. Ma vaatasin talle otsa, tal oli tõesti kaunis nägu. Ta vaatas mulle ka otsa ja siis naeratas õrnalt. Ma naeratasin vastu. "Ma otsustan, siis sinu eest," vastas ta. Ta tõusis püsti, ajas tiivad sirevile ja lendas kõrgele taevasse kuni teda enam näha ei olnud. Ma üritasin talle järgi vaadata, kuid järsku käis taevas hele sähvatus, mis pimestas mind hetkeks. Kui ma silmad lahti tegin oli park kadunud. Ma lamasin haiglapalatis, tilgutite all. "Ma loodan, et ta tegi õige otsuse," mõtlesin endamisi. Kui järsku avanes uks, sisse tuli haiglaõde, kes küsis, et kas ma tunnen end nüüd paremini. Ma ei teadnud, mida vastata, ma olin jahmunud. Ta nägi välja samasugune nagu ingel minu unenäost! "Jah," vastasin ma kokutades. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas meeldivalt, ma naeratasin vastu. Ta hakkas aeglasel sammul palatist välja kõndima, hetkel, mil ta oli juba uksest välja läinud, sosistasin talle vaikselt järgi: "Aitäh."
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226593530153.jpg
/// Kustutasin osa tekstist ära, kuna tundus mulle liiga veider. ///
Hakkan vist vaikselt mini-weabooks ka muutuma. Ei, ma ei vaata animed ja ei riietu end nende tegelastesse. Lihtsalt muusika läheb peale, eriti Miku Hatsune. Tegelt ma ei tea, kas Miku Hatsune kuulamine muudab weabooks, sest youtubes paistab ta päris populaarne olevat, ei usu, et kõik, kes teda kuulavad weabood on.
Igastahes.. tegin täna midagi uskumatut. Kirjutasin midagi valmis! Nimelt kirjutasin miniatuuri (Loodan, et see on piisavalt väike, et miniatuuri alla mahtuda.), ma ei ole varem lihtsalt heast peast midagi kirjutanud, aga tööl olles tuli lihtsalt mingi jutt pähe ja otsustasin kirja panna. See ei ole ilmselt väga sujuv ja kirjavigu võib ka olla, sest ma kirjutasin selle lambist viie minutiga valmis ja mõtlesin, et las jääb nii, mis ma tast ikka lihvin, kuna loeb juttu sõnum, mitte see, et ma ei oska kirjutada. (Ma tean, et lõpp tundub eriti imelik). Miniatuuri lõppu topin paar bawwi pilti ka jälle nagu mul tavaliselt kombeks on.
Minuga oli juhtunud tõsine autoõnnetus, ma olin koomas, ma nägin und. Ma istusin pargis pingi peal. Oli talv, sadas palju lund. Mul oli seljas ainult mu pusa, kuid üllataval kombel ei olnud mul külm. Seal ma siis istusin, vahtides maha, vaadates langevaid lumehelbeid olin mõttesse vajanud. Kui järsku kõndis minu juurde kaunis, suurte tiibadega ingel. Ta tuli minu juurde, ma tõstsin enda pea ja vaatasin talle silma. Ta küsis, kas ta võib minu kõrvale istuda. "Muidugi," vastasin ma veidi kohkudes. Ta istus minu kõrvale, ma pidin natukene koomamale tõmbama, sest ta tiivad olid tõesti suured. Ta küsis mult vaikselt: "Kas sa tahad veel elada?". See tuli mulle ootamatult, ma ei teadnud, mida vastata. Ma polnud varem mõelnud, kuidas küll sellisele küsimusele vastata. Kui aus olla, siis mulle ei meeldinud vastata jaatavalt ega eitavalt, kumbi vastusevariant ei sobinud, ma ei teadnud, mida ma tahan. Nii ma vastasingi talle: "Ma ei tea..", ja vaikselt ohkasin vastates, sest see tõesti ei olnud kerge küsimus. Ma hakkasin jälle lumehelbeid jälgima, mulle tundus see nii kaunis, et nad niimoodi langesid, tasa ja targu. Tundus, et talle meeldis ka neid jälgida, sest ta istus samamoodi nagu minagi - Vaikselt, jälgides ühte kohta. Nii me siis istusime vähemalt mitukümmend minutit. "Kas sa oled otsusele jõudnud?" küsis ta äkitselt, ise veel lumehelbeid jälgides. "Ei," vastasin ma. Ma vaatasin talle otsa, tal oli tõesti kaunis nägu. Ta vaatas mulle ka otsa ja siis naeratas õrnalt. Ma naeratasin vastu. "Ma otsustan, siis sinu eest," vastas ta. Ta tõusis püsti, ajas tiivad sirevile ja lendas kõrgele taevasse kuni teda enam näha ei olnud. Ma üritasin talle järgi vaadata, kuid järsku käis taevas hele sähvatus, mis pimestas mind hetkeks. Kui ma silmad lahti tegin oli park kadunud. Ma lamasin haiglapalatis, tilgutite all. "Ma loodan, et ta tegi õige otsuse," mõtlesin endamisi. Kui järsku avanes uks, sisse tuli haiglaõde, kes küsis, et kas ma tunnen end nüüd paremini. Ma ei teadnud, mida vastata, ma olin jahmunud. Ta nägi välja samasugune nagu ingel minu unenäost! "Jah," vastasin ma kokutades. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas meeldivalt, ma naeratasin vastu. Ta hakkas aeglasel sammul palatist välja kõndima, hetkel, mil ta oli juba uksest välja läinud, sosistasin talle vaikselt järgi: "Aitäh."
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226593530153.jpg
Thursday, July 16, 2009
Tere hommikust! Kell on praegu 17:11 ja ma kirjutan siia eilsest päevast. Kuna mul väljas ei ole tavaliselt läpakat või midagi sarnast kaasas, siis tegin märkmeid moblasse, sest tavaliselt selleks ajaks, kui ma midagi tahan siia kirjutada ununevad asjad ära.
Kell on 0:50, ma olen statoili ees parklas. Tulin siia bensu võtma, sooja saama ja ka aega surnuks lööma. Ostsin ka bensuga koos ühe starteri. Statoili müüjal oli vist tõsine uni peal, kui juba sinna ette sõitsin rolleriga, vahtis ta mind nii uniselt aknast. Igastahes õue tulin kuskil kell 0:00, tegelikult oleks tahtnud hiljem tulla, aga siis oleks vanemad vingunud, et miks ma nii hilja õue lähen. Ma teadsin, et mul on siis vähemalt poolteist tundi aega enne, kui skeiti saan minna. Et aega surnuks lüüa sõitsin lihtsalt korraks Adila, kuid tulin kohe tagasi. Aga kuna sinna oli nii kaunis sõita, siis tagasi tulles, panin endale fotoka kaela ja filmisin tervet tagasisõidu teed ning viskan sellele peale kirjutamist ka korra pilgu peale, tundus, et väga ilus klipp tuli. Siis kui Adilast tagasi Kohila jõudsin, märkasin, et mul on ikka nii palju aega üle. Otsustasin, et võiks kähku Raplast läbi käia kuna mul nii palju aega on. Jõudsin vist poole peale ja siis avastasin, et seal on teedeparandus ja rolleriga oli seal väga rõve sõita ning pöörasin otsa ümber ja siis tulingi siia Statoili. Muide, iga kord, kui mingit autot nägin, aeglustasin kohe 45'ni, lihtsalt igaks juhuks. Sest umbes nädal aega tagasi alles pidas erament kinni, ning ta oleks võinud päris korraliku trahvi ära väänata, kui ta oleks tahtnud, kuid õnneks ta seda ei teinud. Nii et mõtlesin, et mul on palju aega ning pole mõtet riskida sellise trahviga. Praegu mõtlen, et oleks võinud ikkagi paberi ja pliiatsi kaasa võtta, kuid kui kodus sellele mõtlesin, siis arvasin, et pole mõtet. Öösel on miski pärast palju toredam ringi uurida. Ma ei tea, miks. Äkki kuna ma olen öö inimene või kuna öösel on palju kaunim või siis kuna inimesi on palju vähem? (Sest nad on tavaliselt nii tülikad.) Praegusel kellaajal jalutavad ainult armunud ringi. Tahaks edasi rääkida, aga mingid ossid parkisid end minu kõrvale. Võib-olla olid laagri omad, sest ma nägusid ei näinud, nad läksid pärast tohka poole ning ma kuulsin eile ka (Või oli see üleeile?), kuidas laagri omad driftisid ja siis järsku käis räme pauk, kuskil aljoša kuju juures, ainult ma ei tea veel, millele sisse sõideti ning venna blogi lugedes saan aru, et sellest ei räägita ka. Kell on nüüd juba 1:29 ja suundun skeiti, kuigi osa minust ütleb, et peaksin koju minema ja et mul on niigi tore olnud. Sellest hoolimata lähen skeiti ja sõidan kasvõi paar minutit, kuid kahjuks jääb täna ilmselt front proovimata. Oeh, paberiga oleks palju lihtsam olnud seda kõike kirjutada.
Kell on nüüd 1:43, istun skeidis, kuid veel sõita ei saa. Enamus rahvast, kes mööda kõnnivad on kas armunud (aww..) või siis ossid enda bemmidega, kellel träna üle taob.
Kell on 2:30 ja nüüd kirjutan enda toas paberi ja pliiatsiga. Arvutit sisse lülitada ei saa, kuna see lärmab liiga palju. Tegelikult tahaks läpakaga sauna minna, aga ma ei tea, miks see mu vanematele nii vastukarva on. Skeidi kohapealt veel nii palju, et uiske ma jalga ei saanudki, ainult parkoui trikke ja flippe proovisin, aga need feilisid ka päris kõvasti. Palju rahvast kõndis ka mööda, sellel ajal ma trikke ei teinud vaid istusin ja jõin starterit, kuna ma kartsin veel rohkem hullu või idioodi moodi välja näha, kui ma seda praegu olin. Eriti jäi meelde üks vanamees, kuskil 50-60 aastane, kes oli üleni mustas ja kandis ka musta portfelli. Ta kõndis skeidist hästi aeglaselt mööda ja ei pööranud kordagi minult pilku ära. Siis ta läks parklasse, rambi taha peitu, nii et ainult ta pea paistis välja, ta arvas vist, et ma ei näe teda, kui ta seal taga on. Siis ta seisis seal umbes 5 minutit, silmad punnis vahtis mind. Ma ei tea, mida ta mõelda võis, ma aeg-ajalt vaatasin tema poole, et näha, kas ta on juba ära läinud. Ma üritasin naeru tagasi hoida, et mitte talle veel rohkem hulluna paista. Ta vahtis mind sellise pilguga, nagu see starter, mida ma lürpisin oleks viin olnud või et ma oleks kohe ennast või kedagi teist ära tapnud, kuid õnneks ta varsti väsis ära ja lahkus.
Igatahes skeidist sõitsin koju ringiga ehk siis Mälivere kaudu, kuna kell oli alles nii vähe. Nii tore oli tegelikult sõita. Näiteks teadsid, et paremal peaks mets olema, kuid sa ei näinud seda, kuna udu oli kõikjal nii palju, et sa ei näinud kaugemale kui üks meeter. Mööda maanteed tagasi sõites oli ühes kohas väga ilus vaade (See isegi mahuks minu vaadete top 20'sse.), kuid kui tahtsin pilti teha sai fotokal aku tühjaks.... kurb.... Kell on nüüd saanud 2:46, ma lõpetan kirjutamise, loen natukene "Pokkeriteeoriat", vaatan TV3'e ning üritan siis magama jääda.
Vot, kui toreda jutu saab märgetest kokku teha, ma laen nüüd jälle lõpetuseks paar baww'i pilti üles.
Kell on 0:50, ma olen statoili ees parklas. Tulin siia bensu võtma, sooja saama ja ka aega surnuks lööma. Ostsin ka bensuga koos ühe starteri. Statoili müüjal oli vist tõsine uni peal, kui juba sinna ette sõitsin rolleriga, vahtis ta mind nii uniselt aknast. Igastahes õue tulin kuskil kell 0:00, tegelikult oleks tahtnud hiljem tulla, aga siis oleks vanemad vingunud, et miks ma nii hilja õue lähen. Ma teadsin, et mul on siis vähemalt poolteist tundi aega enne, kui skeiti saan minna. Et aega surnuks lüüa sõitsin lihtsalt korraks Adila, kuid tulin kohe tagasi. Aga kuna sinna oli nii kaunis sõita, siis tagasi tulles, panin endale fotoka kaela ja filmisin tervet tagasisõidu teed ning viskan sellele peale kirjutamist ka korra pilgu peale, tundus, et väga ilus klipp tuli. Siis kui Adilast tagasi Kohila jõudsin, märkasin, et mul on ikka nii palju aega üle. Otsustasin, et võiks kähku Raplast läbi käia kuna mul nii palju aega on. Jõudsin vist poole peale ja siis avastasin, et seal on teedeparandus ja rolleriga oli seal väga rõve sõita ning pöörasin otsa ümber ja siis tulingi siia Statoili. Muide, iga kord, kui mingit autot nägin, aeglustasin kohe 45'ni, lihtsalt igaks juhuks. Sest umbes nädal aega tagasi alles pidas erament kinni, ning ta oleks võinud päris korraliku trahvi ära väänata, kui ta oleks tahtnud, kuid õnneks ta seda ei teinud. Nii et mõtlesin, et mul on palju aega ning pole mõtet riskida sellise trahviga. Praegu mõtlen, et oleks võinud ikkagi paberi ja pliiatsi kaasa võtta, kuid kui kodus sellele mõtlesin, siis arvasin, et pole mõtet. Öösel on miski pärast palju toredam ringi uurida. Ma ei tea, miks. Äkki kuna ma olen öö inimene või kuna öösel on palju kaunim või siis kuna inimesi on palju vähem? (Sest nad on tavaliselt nii tülikad.) Praegusel kellaajal jalutavad ainult armunud ringi. Tahaks edasi rääkida, aga mingid ossid parkisid end minu kõrvale. Võib-olla olid laagri omad, sest ma nägusid ei näinud, nad läksid pärast tohka poole ning ma kuulsin eile ka (Või oli see üleeile?), kuidas laagri omad driftisid ja siis järsku käis räme pauk, kuskil aljoša kuju juures, ainult ma ei tea veel, millele sisse sõideti ning venna blogi lugedes saan aru, et sellest ei räägita ka. Kell on nüüd juba 1:29 ja suundun skeiti, kuigi osa minust ütleb, et peaksin koju minema ja et mul on niigi tore olnud. Sellest hoolimata lähen skeiti ja sõidan kasvõi paar minutit, kuid kahjuks jääb täna ilmselt front proovimata. Oeh, paberiga oleks palju lihtsam olnud seda kõike kirjutada.
Kell on nüüd 1:43, istun skeidis, kuid veel sõita ei saa. Enamus rahvast, kes mööda kõnnivad on kas armunud (aww..) või siis ossid enda bemmidega, kellel träna üle taob.
Kell on 2:30 ja nüüd kirjutan enda toas paberi ja pliiatsiga. Arvutit sisse lülitada ei saa, kuna see lärmab liiga palju. Tegelikult tahaks läpakaga sauna minna, aga ma ei tea, miks see mu vanematele nii vastukarva on. Skeidi kohapealt veel nii palju, et uiske ma jalga ei saanudki, ainult parkoui trikke ja flippe proovisin, aga need feilisid ka päris kõvasti. Palju rahvast kõndis ka mööda, sellel ajal ma trikke ei teinud vaid istusin ja jõin starterit, kuna ma kartsin veel rohkem hullu või idioodi moodi välja näha, kui ma seda praegu olin. Eriti jäi meelde üks vanamees, kuskil 50-60 aastane, kes oli üleni mustas ja kandis ka musta portfelli. Ta kõndis skeidist hästi aeglaselt mööda ja ei pööranud kordagi minult pilku ära. Siis ta läks parklasse, rambi taha peitu, nii et ainult ta pea paistis välja, ta arvas vist, et ma ei näe teda, kui ta seal taga on. Siis ta seisis seal umbes 5 minutit, silmad punnis vahtis mind. Ma ei tea, mida ta mõelda võis, ma aeg-ajalt vaatasin tema poole, et näha, kas ta on juba ära läinud. Ma üritasin naeru tagasi hoida, et mitte talle veel rohkem hulluna paista. Ta vahtis mind sellise pilguga, nagu see starter, mida ma lürpisin oleks viin olnud või et ma oleks kohe ennast või kedagi teist ära tapnud, kuid õnneks ta varsti väsis ära ja lahkus.
Igatahes skeidist sõitsin koju ringiga ehk siis Mälivere kaudu, kuna kell oli alles nii vähe. Nii tore oli tegelikult sõita. Näiteks teadsid, et paremal peaks mets olema, kuid sa ei näinud seda, kuna udu oli kõikjal nii palju, et sa ei näinud kaugemale kui üks meeter. Mööda maanteed tagasi sõites oli ühes kohas väga ilus vaade (See isegi mahuks minu vaadete top 20'sse.), kuid kui tahtsin pilti teha sai fotokal aku tühjaks.... kurb.... Kell on nüüd saanud 2:46, ma lõpetan kirjutamise, loen natukene "Pokkeriteeoriat", vaatan TV3'e ning üritan siis magama jääda.
Vot, kui toreda jutu saab märgetest kokku teha, ma laen nüüd jälle lõpetuseks paar baww'i pilti üles.
- http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1237473869874.jpg
- http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1237475394468.gif
- http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1238328874045.jpg
- http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/2sbs4up.png
- http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/mind_of_god.png http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/xmuyqu.jpg
Sunday, July 12, 2009
/// Kustutasin osa tekstist ära, kuna see tundus nüüdseks liiga imelik. ///
Otsustasin, et hakkan ennast rohkem arendama ka. Küünenärimise jätsin maha (Välja arvatud üks küüs, mille ma pean enne korda närima, kui tal kasvada lasen). Hakkasin ka rohkem klaverit harjutama ning rohkem trenni tegema ja ka vähem komme sööma, kuid see on raske, sest mul on neid terve kastitäis. Üritan enda pokkeri skilli ka rohkem arendada. Tavaliselt viga on selles, et alguses võidan palju, kuid siis viskab kopa ette, ma ei viitsi enam mõelda ja kaotan kõik võidetu ära. Lähiajal on ka plaanis hankida "Pokkeriteooria" raamat, ning ka uued kaardid, millega loopimist harjutada, sest kõik preagused on viltuseks loopitud, ainult ühed korralikud on, aga need on väga head kaardi ning nendega on hea rekordit proovida (Kuigi ma õues neid loopida ei saa, üle meetri need õues ei lenda.)
///Möödus päev..///
Vahepeal kirjutan siia päris korraliku juttu valmis. Siis hakkan mõtlema ja avastan, et see on täielik iba ja selline sobiks kuhugile esta kirjandisse toppida ning kustutan ära. Blogi peab ikka korras hoidma. Üritasin blogile paremat skinni ka jälle otsida, sirvisin umbes 1000 tükki läbi, aga asjatult. Praegune ei pruugi hea olla, aga sellest paremat ka kuskilt ei leia. Lõpetuseks laen paar BAWW pilti ka üles, andestage, et minu väikese blogi tõttu pean need ilmselt lingidena panema. Aga, kes teab, äkki kunagi laen teile terve enda folderi ka üles, et te saaksite ka vahel, millegile toetutuda ja millegist sarnasusi leida.
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226604095116.png
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1233605194287.gif
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1233605792596.jpg
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1234622056898.jpg
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1240606702882.png
Otsustasin, et hakkan ennast rohkem arendama ka. Küünenärimise jätsin maha (Välja arvatud üks küüs, mille ma pean enne korda närima, kui tal kasvada lasen). Hakkasin ka rohkem klaverit harjutama ning rohkem trenni tegema ja ka vähem komme sööma, kuid see on raske, sest mul on neid terve kastitäis. Üritan enda pokkeri skilli ka rohkem arendada. Tavaliselt viga on selles, et alguses võidan palju, kuid siis viskab kopa ette, ma ei viitsi enam mõelda ja kaotan kõik võidetu ära. Lähiajal on ka plaanis hankida "Pokkeriteooria" raamat, ning ka uued kaardid, millega loopimist harjutada, sest kõik preagused on viltuseks loopitud, ainult ühed korralikud on, aga need on väga head kaardi ning nendega on hea rekordit proovida (Kuigi ma õues neid loopida ei saa, üle meetri need õues ei lenda.)
///Möödus päev..///
Vahepeal kirjutan siia päris korraliku juttu valmis. Siis hakkan mõtlema ja avastan, et see on täielik iba ja selline sobiks kuhugile esta kirjandisse toppida ning kustutan ära. Blogi peab ikka korras hoidma. Üritasin blogile paremat skinni ka jälle otsida, sirvisin umbes 1000 tükki läbi, aga asjatult. Praegune ei pruugi hea olla, aga sellest paremat ka kuskilt ei leia. Lõpetuseks laen paar BAWW pilti ka üles, andestage, et minu väikese blogi tõttu pean need ilmselt lingidena panema. Aga, kes teab, äkki kunagi laen teile terve enda folderi ka üles, et te saaksite ka vahel, millegile toetutuda ja millegist sarnasusi leida.
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1226604095116.png
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1233605194287.gif
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1233605792596.jpg
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1234622056898.jpg
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1240606702882.png
Friday, July 10, 2009
Ma täna ei jõua siia midagi kirjutada... Lisan ainult need videod ja loodan, et nad räägivad minu eest ning näitavad, mis tunne mul praegu on.Autor: JAZZA
"The Sky Is Broken"
Autor: HeRetiK
"The Sky Is Broken"
Autor: HeRetiK
Thursday, July 9, 2009
Igatahes.. vaatasin filmi "Valkyrie" ehk eesti keeles "Valküürid". Film rääkis ühest grupist, kes tahtsid Hitlerile atentaati korraldada, kuid ebaõnnestusid. Film ise oli täitsa keskpärane, aga tegelikult ma tahtsin Hitlerist rääkida. Ma ei kummarda ega järgi teda, veel vähem ütleks ma, et ma olen neonats. Aga tema lugu on minu jaoks inspireeriv. Väiksest lapsest, kes tahtis saada kunstnikuks ja kellel oli isegi raskusi kooli sissesaamisega ,võib saada selline mees, keda järgivad miljonid ning kelle valikutest sõltub terve maailm. Kui vaadata videoid või pilte, mis kujutavad Hitleri saksamaad, siis tekib selline innustav, kuid samas hirmutav tunne. Ühel mehel võib olla nii palju järgijaid, kes kõik usuvad igat viimast kui tema sõna ja lähevad järgi talle kasvõi surma. See tõesti tekitab erilise tunde, kui kõik kohad on lippe ja sümboolikat täis ning kõik kannavad neid uhkusega. Oleks Eestis ka vaid nii.. Ma tõesti loodan, et Eesti muutub ka mingi aeg patriootlikumaks.
Panen paar pilti ka siia, et see post liiga lühikeseks ei jääks.
http://history.sandiego.edu/gen/filmnotes/images/triumph5.jpg (Liiga suur oli)
Monday, July 6, 2009
Terekest seal.
Igastahes tahtsin öelda, et kui te loete mu blogi ja mõtlete, et vahepeal on puhas iba või tõesti segane jutt (Ma olen ise ka märganud, et vahepeal on tõsine iba) siis need on lihtsalt sellepärast, et kas mõte jookseb vahepeal liiga kiiresti või mõte on tõesti kokku jooksnud ja mõtleb millestki muust.
Igastahes.. (parasiitsõna siin juba mul) vaatasin eelmist postitust ja märkasin, et rääkisin surmast. Mõtlesin, et räägin sellest natukene rohkem, kuna see on nii populaarne asi kõigi hulgas. Igatahes jamh, surm - asi, mis paneb elama. Mina isiklikult surma ei karda, tulgu kasvõi kohe, ainuke mure on ainult lähedased inimesed, kes siis terve oma elu kurvemalt elavad, kui muidu. Ideaalne vanus suremiseks oleks kuskil 35-50 vahel sõltuvalt sellest, milline ma siis olen. Ideaalne viis... oleks vist lahinguväljal kuul kõhtu või kuul pähe. Kahurimürsu või miini kaudu surma oleks suht leim.
Saatus.. Jah, saatusesse ma isegi usun mingil määral. Kuna ma ei ise ei viitsi siin pikalt enda maailmavaadetest seletama hakata, annan lingi ühele, mis mingil määral enam-vähem kaudselt seletab minu uskumuse ära: http://web.zone.ee/darkcloud/saatuseteooria.html
See seletab ka Deja Vu ära. Kuna aju koosneb ka molekulidest ja lihtsalt öeldes need molekulid mõtlevad. Oleks loogiline, et kui see saatus on selline, siis aju alateadlikult teab ka tuleviku ette. Ilmselt peate mind juba peale seda juttu hulluks, aga nii hull ma ka ei oleks, et täielikult selles uskumuses kinni oleks, ma olen avatud kõigile võimalustele
Igastahes.. lürbin praegu kohvi sisse, et öösel und ei tuleks, nimelt toimub siin öösel mingi läbu, seekord tulevad mingid võõrad piffid ka kohale. Kõik räägivad, kuidas nad sebima hakkavad jms. Sellest tahakski tegelikult rääkima. Mind jätab see amelemine täitsa külmaks, kui sa temaga pärast mingit sügavamat suhet ei taha. Ülikooli ajal muidugi võib, aga praegu jätab küll täitsa külmaks. Vahest on teiste juttu kuulates selline tunne, et olen mingi aseksuaalne, kuigi ma tegelt seda ei ole. Pean vahepeal eemal ka käima ja saan korraks tagasi tulla kirjutama, kuna 2 sõpra on juba kohal ja ma ei taha, et nad leiaksid mind blogi kirjutamas.
Saatus.. Jah, saatusesse ma isegi usun mingil määral. Kuna ma ei ise ei viitsi siin pikalt enda maailmavaadetest seletama hakata, annan lingi ühele, mis mingil määral enam-vähem kaudselt seletab minu uskumuse ära: http://web.zone.ee/darkcloud/saatuseteooria.html
See seletab ka Deja Vu ära. Kuna aju koosneb ka molekulidest ja lihtsalt öeldes need molekulid mõtlevad. Oleks loogiline, et kui see saatus on selline, siis aju alateadlikult teab ka tuleviku ette. Ilmselt peate mind juba peale seda juttu hulluks, aga nii hull ma ka ei oleks, et täielikult selles uskumuses kinni oleks, ma olen avatud kõigile võimalustele
Igastahes.. lürbin praegu kohvi sisse, et öösel und ei tuleks, nimelt toimub siin öösel mingi läbu, seekord tulevad mingid võõrad piffid ka kohale. Kõik räägivad, kuidas nad sebima hakkavad jms. Sellest tahakski tegelikult rääkima. Mind jätab see amelemine täitsa külmaks, kui sa temaga pärast mingit sügavamat suhet ei taha. Ülikooli ajal muidugi võib, aga praegu jätab küll täitsa külmaks. Vahest on teiste juttu kuulates selline tunne, et olen mingi aseksuaalne, kuigi ma tegelt seda ei ole. Pean vahepeal eemal ka käima ja saan korraks tagasi tulla kirjutama, kuna 2 sõpra on juba kohal ja ma ei taha, et nad leiaksid mind blogi kirjutamas.
Pidu on juba praeguseks täies hoos,enamus on suht nokkis juba või lihtsalt lärmavad. Pidu on natukene teistsugune, kui alguses ette kujutasin. Paar tükki küll amelevad, aga teised tegelevad muude imelikude asjadega. Palju ma praegu kirjutada ei saa, kuna kõik käivad sisse välja ning ma ei taha, et keegi mu blogi peale veel satuks. Nii et ma lähen mõneks ajaks eemale ja kirjutan hommikul edasi. Ahjaa, seda ka, et vahepeal tekkis jälle selline kopp ees tunne, lähiajal on koguaeg Kohilast kopp ees tunne. Käisin kuskil 2 kilta mööda maanteed eemale, siis tulin tagasi. Õnneks kõik olid nii nokkis, et ei märganudki, et ma eemal olen. Võib-olla hiljem, siis kui kõik magavad lähen ka kuskile eemale, lihtsalt selline tunne on praegu. Ma nüüd peole tagasi ja kirjutan hommikul edasi.Kell on 5:20, suurem osa peolistest on juba nüüdseks ära läinud. Ma ei saa aru, kas kõik mängivad koguaeg lolli või nad ongi nii lollid. Ma loodan, et see on esimene variant, aga peasi, et neil endal tore on, muu on pohhui. Proovisin ka siis vahepeal võimalikult lolle asju rääkida ja teha, aga hästi ei istunud ja siis läksin enda tavalisse kass olekusse tagasi. Avastasin ka seda, et õues ei saa korralikult kaarte loopida, isegi õrna tuulega mitte. Peab ootama täitsa tuulevaikset ilma ja siis minema uuesti proovima. Kuna kell on juba üpriski palju, siis ma passin veel mõnda aega arvutis ja teen muid asju ning siis heidan ka magama ning kirjutan hommikul selle postituse lõpuni. Kell sai 5:35 ja tuli mõte, et kell on nii palju, et võib-olla ei tasugi magama minna. Võiks proovida ju rekordi purustada, eelmine rekord on kuskil ~35 tundi. Iseasi, kas mul 6 tundi midagi teha on. Päeval on kindlalt tegevust ja kohviga püsib ärkvel küll, aga 6 tundi on pikk aeg passimiseks.
Kui kell 6:30 sai, siis märkasin, et kõik juba magavad ja otsustasin ise ka magama minna. Nüüd on kell 12:48 ja viimased peolised lahkusid. Võib-olla jäi eelmisest postist mingil määral selline tunne, et ma olen räige ego, kes arvab, et ise on räigelt tark ja teised kõik on lollid. Tegelikult see nii pole. Tõesti nad käituvad tihti lollilt, aga igal inimesel on omad tugevused ja nõrkused. Ma tean täpselt kui loll ma olen.
Lõpetuseks topin ühe pildi (Kahjuks lingi, kuna blogger ei luba nii suuri pilte postitada) oma baww folderist ning siis selle otsa topin ühe nalja ka, mis küll kõlab suuliselt palju paremini, aga ma ei taha seda kellegile suuliselt rääkida, kuna inimestele ei meeldi sellised naljad.
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1240606702882.png
"Miks on tore kolmekümne kuue aastasega seksida?" - "Sest neid on kolmkümmend!"
Kui kell 6:30 sai, siis märkasin, et kõik juba magavad ja otsustasin ise ka magama minna. Nüüd on kell 12:48 ja viimased peolised lahkusid. Võib-olla jäi eelmisest postist mingil määral selline tunne, et ma olen räige ego, kes arvab, et ise on räigelt tark ja teised kõik on lollid. Tegelikult see nii pole. Tõesti nad käituvad tihti lollilt, aga igal inimesel on omad tugevused ja nõrkused. Ma tean täpselt kui loll ma olen.
Lõpetuseks topin ühe pildi (Kahjuks lingi, kuna blogger ei luba nii suuri pilte postitada) oma baww folderist ning siis selle otsa topin ühe nalja ka, mis küll kõlab suuliselt palju paremini, aga ma ei taha seda kellegile suuliselt rääkida, kuna inimestele ei meeldi sellised naljad.
http://i41.photobucket.com/albums/e269/holger12/Blog/1240606702882.png
"Miks on tore kolmekümne kuue aastasega seksida?" - "Sest neid on kolmkümmend!"
Friday, July 3, 2009
Tervist, igastahes mõtlesin, et võiks natukene enda erukorraldust muuta. Elada natukene teistmoodi, ma ei kujuta küll ette, kuidas see kõll välja võiks näha, aga proovida võib. Ehk siis tuleb see "kopp ees" tunne harvem ette.
http://coloursofblood.wordpress.com/2009/12/21/3-juuli/ (Varjatud postitus.)
Teisemelise elu on ikka raske. Ma ei ütleks, et see on kõige raskem eluiga, aga see ikkagi on mõnes mõttes raske. Tihti tuleb pea kohale tume segadusepilv ja kõik lihtsalt paistab nii segane ja keeruline. Mõnikord harva tekib tunne, et sa tead ja mõistad kõike, kuid ajaga tuhmub seegi. Tunded tuhmuvad samuti, vahepeal oled sa pikka aega rõõmus, siis jälle väga kurb ning tihti ei tunne sa mitte midagi. Ma ei tea, kust see kurbus tuleb. Lihtsalt meie ühiskond on selline, kõigil on pidevalt pokerface'id peal ja isegi matused on tehtud nii kurvaks. Mõndades ühiskondades on just matused laulu ja tralliga. Minu matustel pole seda laulu ja tralli küll vaja, aga samas ma ei taha ka, et kõik sinna mingi nutma tuleks. Muidugi kellegi surm, keda sinna tunned on raskem, kui su enda surm, aga ikkagi, kui teda ei koti ta enda surm nii palju, siis miks sind peaks rohkem kottima? Muidugi seda on kergem öelda, kui teha, muidugi ma oleks väga kurb, kui keegi mu lähedalt ära sureks. Selle pokerface'i jutu peale tagasi tulles.. Jah, seda küll, et paljud tihti naeravad või nutavad. Aga kas nad tõesti mõtlevad seda niimoodi? Kas nad tõesti tunnevad end naerdes rõõmsalt või kas nad kasutavad seda maskina, et varjata enda tundeid? Inimene, kes koguaeg naeratab ei pruugi mitte sugugi olla rõõmus. Inimene, kes sinu nalja üle naerab võib-olla ei saanudki sinu naljast aru või ei tundunud see talle naljakas. Mõned inimesed näitavad tundeid lihtsalt viisakusest. Tuleb lihtsalt näida teistele võimalikult normaalne, isegi kui sul endal näiteks huumorisoon puudub. Siis tuleb võtta asju puhtalt psüholoogiast. Ma olen tihti öelnud lauseid või nalju, mida ma ei pea sugugi naljakaks, aga ma teadsin, et nad on sellised inimesed, kellele siuksed asjad meeldivad ja kes peale seda naerma pahvatavad. Tuleb lihtsalt osata inimesi lugeda. Kõigil inimestel on anne näha kellegi pokerface'i taha, aga tavaliselt ei kasutata seda. Sest miks peaks kedagi kottima, mida keegi tunneb? Muidugi tuleb seda kasutada, siis kui sa kellegagi räägid või kui kedagi sebida tahad. Miks ta hoiab käsi koos? Miks ta sõrmed on ristis? Miks tal on jalg üle põlve? Miks ta selga sirgelt hoiab jms. vihjeid. Tavaliselt inimesed ei saa ise selliseid hoiakuid eriti kontrollida ja siis on tore inimeste psüholoogiaga mängida või seda lugeda. Elus tuleb see kindlasti kasuks.
Tahaks siis rääkida natukene ka paranormaalsusest. Paljud teist ilmselt ei usu sellistesse asjadesse, aga mina usun. Isegi kui te ei usu, siis ma olen tihti kohanud foorumites sellist lauset, et "Mida ei ole näinud, seda ei usu." Palun, ärge seda kasutage, sest mõelge: Kas te enda aju olete näinud? Ilmselt mitte. Enda kogemustest paranormaalsusega võin ka paar lugu rääkida. Ainult ma ei tea, kas sellistest asjadest rääkida on eetiline. Loodame, et on :D
Igastahes.. mu ema tegeleb aegajalt pendeldamisega, ta otsib tavaliselt sellega asju või küsib talt küsimusi. Alguses ma ei teadnud, kas see üldse töötab. Aga üks päev ma lihtsalt tahtsin kontrollida ja palusin emalt pendlilt küsida, mis on minu lemmikvärv? Kindlat lemmikvärvi mul ei ole, aga kaks lemmikut on punane ja valge, kuid ma ikkagi tahtsin näha, mis pendel vastab. Ema võttis siis välja sellise lehe, kuhu on joonistatud kaar ja kaare peale on kirjutatud erinevad värvid. Ta võttis siis pendli välja ning küsis talt küsimuse ja lükkas selle õrnalt jõnksuma. See peaks nii töötama, et millise värvi peale jääb, see on õige. Ma küll ei vaadanud, kuidas pendel jõnksub, aga natukese aja pärast ütles ema mulle: "Kas punane või valge." Sellist vastust ma küll ei osanud oodata ja nagu te arvate võite oli see päris suur šokk mulle.
Järgmine kogemus on Deja Vu'ga. Kes ei tea, mis asi deja vu on, siis see on selline tunne, et sa oled varem seal kohas olnud ja oled varem sama asja teinud. Ma ei tea, kust teised selle kogemuse saavad, aga mina saan unest. Jah, ma näen enam-vähem unes tuleviku ette. Tavaliselt hommikul kui üles tõusen ja olen mingi deja vu unenägu näinud, siis ma panen selle kirja. Ma kirjutan mis juhtub, kus juhtub ja isegi, mida ma mõtlesin selle hetke ajal. Esimene kogemus, mida ma mäletan oli füüsika tunnis. Kui õpetaja võttis välja pika puust pulga, samal ajal video mängis tahvli peal, ning õpetaja ütles: "Kujutage ette, kui siit tuleksid laserkiired välja." Tavaliselt ongi need deja vu'd, mida ma ette näen kuskil 2-5 sekundi pikkused. Eelmine deja vu oli mul isa ja vennaga katusel, kus isa ütles mulle midagi, siis tekkis deja vu tunne ja ma mõtlesin, et mida ma nüüd tegema pean, et mida mulle unenägu ütles? Siis tuli meelde, ma pidin isa juurde minema ja küsima talt midagi. Paberi sõnul peaks järgmine deja vu olema koos Uwe ja Ristoga uues konsumis, kui me küljeuksest välja hakkame minema, mul on rahakott käes ja peame mingitest vanematest meestest mööda kõndima. Aga tegelikult võib mingi deja vu tunne ennem tulla, sest tihti peale ei püsi need unenäod hommikuni meeles. (Kas te teadsite, et keskmine inimene näeb ühe öö jooksul 9 unenägu?) Alati ei lähe need deja vu unenäod täide. Mõnikord lähevad nädala ajaga täide, mõnikord läheb aasta aega.
http://coloursofblood.wordpress.com/2009/12/21/3-juuli/ (Varjatud postitus.)
Teisemelise elu on ikka raske. Ma ei ütleks, et see on kõige raskem eluiga, aga see ikkagi on mõnes mõttes raske. Tihti tuleb pea kohale tume segadusepilv ja kõik lihtsalt paistab nii segane ja keeruline. Mõnikord harva tekib tunne, et sa tead ja mõistad kõike, kuid ajaga tuhmub seegi. Tunded tuhmuvad samuti, vahepeal oled sa pikka aega rõõmus, siis jälle väga kurb ning tihti ei tunne sa mitte midagi. Ma ei tea, kust see kurbus tuleb. Lihtsalt meie ühiskond on selline, kõigil on pidevalt pokerface'id peal ja isegi matused on tehtud nii kurvaks. Mõndades ühiskondades on just matused laulu ja tralliga. Minu matustel pole seda laulu ja tralli küll vaja, aga samas ma ei taha ka, et kõik sinna mingi nutma tuleks. Muidugi kellegi surm, keda sinna tunned on raskem, kui su enda surm, aga ikkagi, kui teda ei koti ta enda surm nii palju, siis miks sind peaks rohkem kottima? Muidugi seda on kergem öelda, kui teha, muidugi ma oleks väga kurb, kui keegi mu lähedalt ära sureks. Selle pokerface'i jutu peale tagasi tulles.. Jah, seda küll, et paljud tihti naeravad või nutavad. Aga kas nad tõesti mõtlevad seda niimoodi? Kas nad tõesti tunnevad end naerdes rõõmsalt või kas nad kasutavad seda maskina, et varjata enda tundeid? Inimene, kes koguaeg naeratab ei pruugi mitte sugugi olla rõõmus. Inimene, kes sinu nalja üle naerab võib-olla ei saanudki sinu naljast aru või ei tundunud see talle naljakas. Mõned inimesed näitavad tundeid lihtsalt viisakusest. Tuleb lihtsalt näida teistele võimalikult normaalne, isegi kui sul endal näiteks huumorisoon puudub. Siis tuleb võtta asju puhtalt psüholoogiast. Ma olen tihti öelnud lauseid või nalju, mida ma ei pea sugugi naljakaks, aga ma teadsin, et nad on sellised inimesed, kellele siuksed asjad meeldivad ja kes peale seda naerma pahvatavad. Tuleb lihtsalt osata inimesi lugeda. Kõigil inimestel on anne näha kellegi pokerface'i taha, aga tavaliselt ei kasutata seda. Sest miks peaks kedagi kottima, mida keegi tunneb? Muidugi tuleb seda kasutada, siis kui sa kellegagi räägid või kui kedagi sebida tahad. Miks ta hoiab käsi koos? Miks ta sõrmed on ristis? Miks tal on jalg üle põlve? Miks ta selga sirgelt hoiab jms. vihjeid. Tavaliselt inimesed ei saa ise selliseid hoiakuid eriti kontrollida ja siis on tore inimeste psüholoogiaga mängida või seda lugeda. Elus tuleb see kindlasti kasuks.
Tahaks siis rääkida natukene ka paranormaalsusest. Paljud teist ilmselt ei usu sellistesse asjadesse, aga mina usun. Isegi kui te ei usu, siis ma olen tihti kohanud foorumites sellist lauset, et "Mida ei ole näinud, seda ei usu." Palun, ärge seda kasutage, sest mõelge: Kas te enda aju olete näinud? Ilmselt mitte. Enda kogemustest paranormaalsusega võin ka paar lugu rääkida. Ainult ma ei tea, kas sellistest asjadest rääkida on eetiline. Loodame, et on :D
Igastahes.. mu ema tegeleb aegajalt pendeldamisega, ta otsib tavaliselt sellega asju või küsib talt küsimusi. Alguses ma ei teadnud, kas see üldse töötab. Aga üks päev ma lihtsalt tahtsin kontrollida ja palusin emalt pendlilt küsida, mis on minu lemmikvärv? Kindlat lemmikvärvi mul ei ole, aga kaks lemmikut on punane ja valge, kuid ma ikkagi tahtsin näha, mis pendel vastab. Ema võttis siis välja sellise lehe, kuhu on joonistatud kaar ja kaare peale on kirjutatud erinevad värvid. Ta võttis siis pendli välja ning küsis talt küsimuse ja lükkas selle õrnalt jõnksuma. See peaks nii töötama, et millise värvi peale jääb, see on õige. Ma küll ei vaadanud, kuidas pendel jõnksub, aga natukese aja pärast ütles ema mulle: "Kas punane või valge." Sellist vastust ma küll ei osanud oodata ja nagu te arvate võite oli see päris suur šokk mulle.
Järgmine kogemus on Deja Vu'ga. Kes ei tea, mis asi deja vu on, siis see on selline tunne, et sa oled varem seal kohas olnud ja oled varem sama asja teinud. Ma ei tea, kust teised selle kogemuse saavad, aga mina saan unest. Jah, ma näen enam-vähem unes tuleviku ette. Tavaliselt hommikul kui üles tõusen ja olen mingi deja vu unenägu näinud, siis ma panen selle kirja. Ma kirjutan mis juhtub, kus juhtub ja isegi, mida ma mõtlesin selle hetke ajal. Esimene kogemus, mida ma mäletan oli füüsika tunnis. Kui õpetaja võttis välja pika puust pulga, samal ajal video mängis tahvli peal, ning õpetaja ütles: "Kujutage ette, kui siit tuleksid laserkiired välja." Tavaliselt ongi need deja vu'd, mida ma ette näen kuskil 2-5 sekundi pikkused. Eelmine deja vu oli mul isa ja vennaga katusel, kus isa ütles mulle midagi, siis tekkis deja vu tunne ja ma mõtlesin, et mida ma nüüd tegema pean, et mida mulle unenägu ütles? Siis tuli meelde, ma pidin isa juurde minema ja küsima talt midagi. Paberi sõnul peaks järgmine deja vu olema koos Uwe ja Ristoga uues konsumis, kui me küljeuksest välja hakkame minema, mul on rahakott käes ja peame mingitest vanematest meestest mööda kõndima. Aga tegelikult võib mingi deja vu tunne ennem tulla, sest tihti peale ei püsi need unenäod hommikuni meeles. (Kas te teadsite, et keskmine inimene näeb ühe öö jooksul 9 unenägu?) Alati ei lähe need deja vu unenäod täide. Mõnikord lähevad nädala ajaga täide, mõnikord läheb aasta aega.
Thursday, July 2, 2009
Tere siis jälle!
Igastahes üks lugeja küsis (Jah, sa polegi ainuke lugeja), miks blogil selline pealkiri on. Vastus on tegelt väga lihtne, ma ei tea. See on lampi pandud. Kui blogi tegin vaatasin enda playlisi läbi ja siis võtsin ette juhtuvad asjad. Development on pärit Dan Le Sac VS. Scroobius Pip'i laulu pealkirjast ning "colours of" on päris Showtek'i laulust Colours of Hardstyle ning blood sinna lõpu tuli lampi minu peast. Development'ist võib välja lugeda, et siit saab lihtsalt minu mõttekäigu arengut jälgida. "Colours Of Blood'ist" võib välja lugeda väga palju erinevaid asju. Näiteks väike mõtteterake siia juurde: "Kas inimesed kardaksid verd sama palju, kui see oleks läbipaistev?"
Ma vaatan ka, et kõigil ümberringi hakkavad mingid blogid tekkima ja kõik jagavad neid linke üsna lahkelt kõigile. Kuigi kõigil on siuksed blogid, kus nad kirjutavad, mis nad päeval tegid, mitte mis nad mõtlevad või tunnevad vms. Siiamaani olen ma enda blogi linke ainult võõrastele või väga vähe tuttavatele jaganud, aga eks ma mingi aja pärast annan selle sõpradele ka.
/// 3 tundi möödunud, käisin ujumas ///
/// 2 tundi möödunud, käisin töötamas ///
Pidin vahepeal eemal käima, ei olnud tõesti aega kirjutada. Aga igastahes.... ma ei mäleta mida ma öelda tahtsin..
/// 5 tundi möödunud, käisin Marise juures ///
Vabandust, et ennem mõte poolikuks jäi, pidin kähku õue minema, kuna inimesed ei salli ootamist. Märkasin ka seda, et iga kord, kui ma ksukil hängimas käin suureneb mu tüdimus selle koha vastu. Nii kopp ees on lihtsalt juba sellest kohast, tõesti tahaks kuhugile mujale ära joosta. Peterburis oli sarnane tunne, et võiks lihtsalt klassist eemale joosta ja üksi linna peale minna ning ise siis paari päeva pärast tagasi Eestisse hääletanud või rongiga läinud. Ainuke mure oli see, et takistavaid faktoreid oli liiga palju ja ilmselt ma ennem läheksin kuhugile Eestisse kui kuhugile Venemaale.
Samuti ma ei saa aru, miks on vaja klatšida kedagi taga. Miks teid huvitab, kes kellega käib või kes kellega jälle tatti pani? Ma ei saa ka aru kollasest ajakirjandusest, miks inimesi huvitab, kuna Nas söömas käib? Nojah, samas mina pole see inimene ka, kes peale igat telefonikõne küsib kohe, et kes see oli ja mis ta rääkis ja mida kõike veel.
Ilmselt olete ka juba märganud, et kommenteerimis nuppe pole minu blogis, see on sellepärast, et MIKS TE TÜRA TAHATE MINU ELU KOMMENTEERIDA?!? MINGE ELAGE OMA ELU, MA SAAN ENDA ELUGA VÄGA HÄSTI HAKKAMA, AITÄH.
Ma kopeerin siia ühe toreda miniatuuri, mille ma leidsin Poogen kodulehelt. Aga keegi ilmselt seda väga ei loe, sest kõigil on nii kiire ja pole aega lugeda. Autoriks on Kurivalge ehk Tige ensüüm. Siuke jutt annab lootust, et lootus ei olegi veel kadunud.
Tegelt tahaks paar asja veel siia kirjutada, aga kuna kõik siin majas magavad ja klaviatuur klõbiseb hirmsasti ja ma ei taha segada. Tegelikult tahtsin selle lõigu panna miniatuuri lõppu, aga kuna ma panin miniatuuri eraldi kasti, siis ma ei oska seda sinna lõppu korralikult toppida.
Igastahes üks lugeja küsis (Jah, sa polegi ainuke lugeja), miks blogil selline pealkiri on. Vastus on tegelt väga lihtne, ma ei tea. See on lampi pandud. Kui blogi tegin vaatasin enda playlisi läbi ja siis võtsin ette juhtuvad asjad. Development on pärit Dan Le Sac VS. Scroobius Pip'i laulu pealkirjast ning "colours of" on päris Showtek'i laulust Colours of Hardstyle ning blood sinna lõpu tuli lampi minu peast. Development'ist võib välja lugeda, et siit saab lihtsalt minu mõttekäigu arengut jälgida. "Colours Of Blood'ist" võib välja lugeda väga palju erinevaid asju. Näiteks väike mõtteterake siia juurde: "Kas inimesed kardaksid verd sama palju, kui see oleks läbipaistev?"
Ma vaatan ka, et kõigil ümberringi hakkavad mingid blogid tekkima ja kõik jagavad neid linke üsna lahkelt kõigile. Kuigi kõigil on siuksed blogid, kus nad kirjutavad, mis nad päeval tegid, mitte mis nad mõtlevad või tunnevad vms. Siiamaani olen ma enda blogi linke ainult võõrastele või väga vähe tuttavatele jaganud, aga eks ma mingi aja pärast annan selle sõpradele ka.
/// 3 tundi möödunud, käisin ujumas ///
/// 2 tundi möödunud, käisin töötamas ///
Pidin vahepeal eemal käima, ei olnud tõesti aega kirjutada. Aga igastahes.... ma ei mäleta mida ma öelda tahtsin..
/// 5 tundi möödunud, käisin Marise juures ///
Vabandust, et ennem mõte poolikuks jäi, pidin kähku õue minema, kuna inimesed ei salli ootamist. Märkasin ka seda, et iga kord, kui ma ksukil hängimas käin suureneb mu tüdimus selle koha vastu. Nii kopp ees on lihtsalt juba sellest kohast, tõesti tahaks kuhugile mujale ära joosta. Peterburis oli sarnane tunne, et võiks lihtsalt klassist eemale joosta ja üksi linna peale minna ning ise siis paari päeva pärast tagasi Eestisse hääletanud või rongiga läinud. Ainuke mure oli see, et takistavaid faktoreid oli liiga palju ja ilmselt ma ennem läheksin kuhugile Eestisse kui kuhugile Venemaale.
Samuti ma ei saa aru, miks on vaja klatšida kedagi taga. Miks teid huvitab, kes kellega käib või kes kellega jälle tatti pani? Ma ei saa ka aru kollasest ajakirjandusest, miks inimesi huvitab, kuna Nas söömas käib? Nojah, samas mina pole see inimene ka, kes peale igat telefonikõne küsib kohe, et kes see oli ja mis ta rääkis ja mida kõike veel.
Ilmselt olete ka juba märganud, et kommenteerimis nuppe pole minu blogis, see on sellepärast, et MIKS TE TÜRA TAHATE MINU ELU KOMMENTEERIDA?!? MINGE ELAGE OMA ELU, MA SAAN ENDA ELUGA VÄGA HÄSTI HAKKAMA, AITÄH.
Ma kopeerin siia ühe toreda miniatuuri, mille ma leidsin Poogen kodulehelt. Aga keegi ilmselt seda väga ei loe, sest kõigil on nii kiire ja pole aega lugeda. Autoriks on Kurivalge ehk Tige ensüüm. Siuke jutt annab lootust, et lootus ei olegi veel kadunud.
Tegelt tahaks paar asja veel siia kirjutada, aga kuna kõik siin majas magavad ja klaviatuur klõbiseb hirmsasti ja ma ei taha segada. Tegelikult tahtsin selle lõigu panna miniatuuri lõppu, aga kuna ma panin miniatuuri eraldi kasti, siis ma ei oska seda sinna lõppu korralikult toppida.
Piparmünditee aitab alati
Ma ei kuule su tulekut.
Istun toolile kerituna, silmad Poognas.
Sa suudled mind kaelale oma pehmete, kuumade huultega.
Mu silmist vilksatavad hetkeks sädemed, keha jääb tardunuks endistviisi.
"Tere!"
"Tere, kuidas sul läks?"
"Hästi!", vastad ja vajud ohates toolile.
"Külmkapis on kana ja salatit, kui tahad."
...
Sa istud tühjad käed rüpes ja ei vasta.
Mina loen juba järgmist vabavärssi ja olen kaugele lendamas, kui sa äkki elavned ja küsid: "Kus lapsed on?"
"Vanaema juures. Ise viisime-eile ju..."
Tõstan pilgu ekraanilt ja märkan, et jälle on põrand seda valget sodi täis.
"Kas sa kohe pead neid sulgi igale poole puistama, ma alles koristasin! Pühi vähemalt ise ära siis!"
Sa lähed susside sahinal harja ja kühvli järele.
Silmitsen sind: laiade õlgadega, suur mees. Su kuldsed lokid on juba hõredaks muutunud ja tiivanukid narmendavad nagu pooleldi kitkutud kanal.
Asun mõtlema sinu tiibade lagunemise põhjuse üle, aga ei jõua mõttega kusagile.
"Tead, ma tahaksin loobuda. Tahaksin tiivad seljast võtta ja nurka panna, olla tavaline, teha vigu.", ütled sa, sulepuru vastu põrandat kolisevale kühvlile lükates.
"Aga inimesed?", küsin.
"Ma võin armuvalus õnnetuid, surijaid ja lapsi lohutada ka siis. Tead, täna ma aitasin ühel väikesel tüdrukul rattalt maha tulnud keti tagasi panna. Tead, mida ta mulle ütles? Ta ütles, et tal on kahju, et ma ei saa tema rattaga võidu teha, sest mu jalad ei puuduta maad ja siis poleks see aus. Ma tahaksin, et nad puudutaksid. Ma tahksin, et kivi läheks mu kinga sisse ja hõõruks mu jala veriseks ja mul oleks valus ja sina paneksid haavale plaastri ja... "
"Kallis, me oleme ju sellest rääkinud", katkestan ma sind.
"Mõned aastad veel, siis kui lapsed on juba iseseisvamad ja no tead ju küll..."
Sa ohkad ja põrandale pudeneb taaskord pihutäis sulgi.
Vaatan nukralt sinu kiilanevat pead ja silitan seda oma sabaga.
Samas märkan, et minu sabaotsa ehtivasse tupsu on siginenud mitu halli karva.
"Ma teen sulle ühe piparmünditee", lausun ja sammun sõrgade klõbinal kööki.
Wednesday, July 1, 2009
See post tuleb ilmselt kahjuks väiksem, kuna ma tõesti ei viitsi siia midagi eriti põhjalikult kirjutada ja siis topin siia väiksemaid mõtteid.
Igastahes hankisin ka Toe Tagi uue albumi "Kõik on formuleerimise küsimus" kuna kõik ümberringi kuulavad seda aina ja kuna albumi nimi on täitsa hea ja tabav lootsin, et ka lauludes leian mingeid sarnaseid mõtteid. Aga ei, kahjuks on Toe Tag ikka Toe Tag, ei midagi erilist minu jaoks.
Aga peale eelmise posti kirjutamist tuli mulle meelde, et tahtsin ka rääkida seda, et ma ei kuula eriti miskipärast mainstream muusikat, mainstream'i all mõtlen seda muusikat mis koguaeg Power Hit Radiost tuleb, ma ei mõtle selle all maailma kuulsamaid bände ega lugusid vms. Vahepeal ma kardsin, et ma ei kuula vist enam ühtegi mainstream lugu, sest tõesti raadiost ei tulnud väga pikka aega midagi head. Ma lihtsalt ei talu neid pikki club remix'e enda igava bassiga. Aga siis kuulsin "Kid Cudi - Day And Night'i" ja see on tõesti väga hea lugu, nii et lootus ei ole veel kadunud.
Postitamise kohta, siis veel niipalju, et kuna see on blog, siis ma ei editi enda posti mitte kunagi, see kõik jääb nii nagu ma alguses selle kirjutasin. Ainuke viga sellel on see, et siis jääb tavaliselt midagi postitamata, kuna mul tulevad paljud asjad alles meelde kuskil pool tundi peale posti teele saatmist :D
Enesetunne on lähipäevadel väga hea ja võimas olnud. Kõik see tänu Peterburi reisile. Kõik maailm ja kõik tundub nüüd teistmoodi. Ma ei tea küll, kas see on hea asi, aga loodame.
Kuulan praegu Toe Tagi uut albumit läbi, lootes leida midagi head. Ja just praegu tuli üks lause, mis väga hästi siia konteksti sobib: "Igaüks meist püüab koguaeg selgeks teha, mida tema ühest või teisest maailmaasjast arvab."
Igastahes hankisin ka Toe Tagi uue albumi "Kõik on formuleerimise küsimus" kuna kõik ümberringi kuulavad seda aina ja kuna albumi nimi on täitsa hea ja tabav lootsin, et ka lauludes leian mingeid sarnaseid mõtteid. Aga ei, kahjuks on Toe Tag ikka Toe Tag, ei midagi erilist minu jaoks.
Aga peale eelmise posti kirjutamist tuli mulle meelde, et tahtsin ka rääkida seda, et ma ei kuula eriti miskipärast mainstream muusikat, mainstream'i all mõtlen seda muusikat mis koguaeg Power Hit Radiost tuleb, ma ei mõtle selle all maailma kuulsamaid bände ega lugusid vms. Vahepeal ma kardsin, et ma ei kuula vist enam ühtegi mainstream lugu, sest tõesti raadiost ei tulnud väga pikka aega midagi head. Ma lihtsalt ei talu neid pikki club remix'e enda igava bassiga. Aga siis kuulsin "Kid Cudi - Day And Night'i" ja see on tõesti väga hea lugu, nii et lootus ei ole veel kadunud.
Postitamise kohta, siis veel niipalju, et kuna see on blog, siis ma ei editi enda posti mitte kunagi, see kõik jääb nii nagu ma alguses selle kirjutasin. Ainuke viga sellel on see, et siis jääb tavaliselt midagi postitamata, kuna mul tulevad paljud asjad alles meelde kuskil pool tundi peale posti teele saatmist :D
Enesetunne on lähipäevadel väga hea ja võimas olnud. Kõik see tänu Peterburi reisile. Kõik maailm ja kõik tundub nüüd teistmoodi. Ma ei tea küll, kas see on hea asi, aga loodame.
Kuulan praegu Toe Tagi uut albumit läbi, lootes leida midagi head. Ja just praegu tuli üks lause, mis väga hästi siia konteksti sobib: "Igaüks meist püüab koguaeg selgeks teha, mida tema ühest või teisest maailmaasjast arvab."
Subscribe to:
Posts (Atom)
