Ma pole siiamaani aru saanud mis Osu!-s nii erilist on. Miks ta iga kord mu tuju nii heaks teeb? Miks ta mind iga kord naeratama paneb? Ometigi on see ainult mingite ringide klikkamine? Ei, see oleks nagu midagi palju erilisemat. See oleks nagu lihtsalt muusikavideo vaatamine, kuid see on ikkagi midagi palju enamat. Isegi kui loo nimi on "IOSYS - Marisa wa Taihen na Kanbu de Tomatte Ikimashite" ja inimesed küsivad MSN-is, et WTF muusikat ma kuulan. Ma ei tea, ma ei suuda öelda, mis selles mängus nii erilist on.


Between two worlds. Kahe täiesti erineva mõttemaailma vahel. They both promise different advantages. Aga mul on tunne, that I don't belong to neither. Järelikult pean pean jälle rajama oma tee, my own point of view, nagu ma olen alati teinud.


Mulle pole eesti keel kui selline kunagi meeldinud. Sa võid väljendada sellega kurbust, tõsimeelsust või sügavamõttelisest, aga eesti keelest ma pole kunagi suutnud välja lugeda rõõmu - puhast rõõmu. Ilmselt on see individuaalne, sest inglise keelega on mul teistmoodi. Sealt ma suudan rõõmu välja lugeda, kuid nagu midagi muud jääks puudu. Eesti keel tundub üldse kuidagi kuivana.. toorena. Ehk on asi lihtsalt selles, et ma ei oska eesti keelt?


Ma kohe üldse ei talu, kui horoskoop räägib mulle, et mul läheb halvasti ning siis tuleb välja, et tal oli õigus..


Ma tean, et ma ei nuta kunagi. Või noh, pole väga väga (väga?) ammu nutnud. Aga täna juhtus lihtsalt midagi nii toredat, et ma ei suutnud enam ennast vaos hoida ja.. pisar tuli lihtsalt silma.

Ma ei suuda siia praegu mitte midagi kirjutada, või noh ma ei suuda praegu mitte midagi korralikult teha. Aga samas on tohutu tahe siia midagi toppida, aga kuna ma ise ei saa hakkama, siis topiks siia lihtsalt paar paremat miniatuuri ning ka ühe lühikesema jutustuse.

Mul hakkas valus sind.

http://web.zone.ee/darkcloud/mulhakkasvalussind.html

Irvitaja

http://web.zone.ee/darkcloud/irvitaja.html

Armastasin inimest

http://web.zone.ee/darkcloud/armastasininimest.html

Paar ööd tagasi juhtus minuga midagi väga kummalist. See oli midagi hallutsinatsioonide ning kuutõbisuse vahepealset. Ning ausalt öeldes pani see mind natukene muretsema. See kui sa lähed magama ühes kohas ja tõused üles hoopis teises kohas on üks asi, kuid palju tähtsam on see, mis sa vahepeal oled suutnud ära teha. Ma ei taha olla nagu need kuutõbised, kes hommikul üles tõustes avastavad, et on terve majatäie inimesi suutnud öösel ära tappa.

Nii huvitav on vahepeal kõrvaklapid peas ringi käia. Oled näiteks rongid, kõik inimesed vagunis seletavad ning rong peaks laamendavat häält tegema, kuid sa ei kuule midagi. Täpselt nagu tummfilmis oleks. Eriti tore on kõrvaklapid peas koju kõndida. Vaatad aias olevale koerale otsa, ta hüppab ning haugub, kuid tunduks nagu ta suust ei tuleks häält. Ja siis tuleb järsku selline tunne nagu sinu silme ees mängikski muusikavideo - kui vaid silmad suudaksid seda lindistada. Siis järsku tundub, et isegi lumehelbed langevad muusika tempos alla. Kõik oleks nagu sinu muusikaga sünkroosis.

"We're millions of faces, waiting somewhere for somebody else's place to feel like home."

Igastahes minu mobiili otsing lõppes niimoodi, et selgus, et mul oli juba sahtlis mingist ajast tuttuus telefon ning selle, mille ma ostsin viin lihtsalt poodi tagasi.

Mulle meeldib küll selline hooaeg ja lumi, kuid ma ei talu seda külma pakast. Lihtsalt lähed korraks välja ja juba jäätud ära. Õues ei saa üldse kaua olla ning isegi toas on juba külm ning nohust ma ei hakka üldse rääkima. Mingit jõulumeeleolu ka ei ole, kuigi näha on, et osad inimesed on rõõmsamad. Ning ma siiamaani mõtlen, et mismoodi need mandariinid järsku jõuludega seotud on. Sama hästi võiks ju jõululaual terve hunnik kookospähkleid olla? Mõlemad on ju sellised eksootilised puuviljad, kuigi valge kookospähkli sisu sobiks jõuludega paremini kokku. Aga noh traditsioonid on traditsoonid, ükskõik kui imelikud need ka ei tunduks.

Praegu mängin enda kitarriga (Guitar Hero kittariga muidugi) sellist lugu nagu "Canon Rock". Tegu on siis Johann Pachelbel-i "Kaanon D-duuris" roki versiooniga. Umbes kuu aega tagasi kuulsin selle loo ühte tehno remixi ning muidu mulle klassikaline muusika kui selline ei meeldi, aga see lugu tundub kuidagi eriline. Tegelikult tahaks seda lugu räigelt klaveril ka osata, aga arvestades kui keeruline see lugu on ning ka seda kui vähe viitsimist mul on, siis võiks pakkuda umbes, et ma saaks selle alles viiekümnendaks eluaastaks selgeks.
Sellest võib ka tuletada Holger-i viitsimisteguri seaduse: Holger-i viitsimistegur on võrdeline tahtejõuga ning pöördvõrdeline tegevuse keerulikkusega. Matemaatilisel kujul näeks seadus välja selline: Hv=Ft/K. Kus Hv on Holger-i viitsimistegur, Ft on tahtejõud ning K on keerulikkus.

Ohh jahh.. mul on vist väga igav, et ma sellist iba ajan.

Nojah kaotasin enda mobiili ära, suht kahju on tegelikult. Enda lolluse ja hajameelsuse tõttu ikkagi kaotasin.. Mobiili kui sellisena ei meeldinud ta mulle tegelikult kunagi. Alguses kui ta turule paisati (sama jutt kehtib tegelikult ka sama väljalaske ajaga nokia xpressmusic'u mobiilidele) oli hind kohutavalt kõrge, eriti sellise kvaliteedi kohta. Midagi erilist ega uut nendesse mobiilidesse ei lisatud ning ka vastupidavus on ausaltöeldes halvavõitu. Varsti hakkasid inimesed nendest vigadest aru saama ning müük langes ning koos sellega ka mobiili väärtus langes enda kõrge alghinna kohta väga järsult alla. Selle mobiili stiil on ka koguaeg mulle kuidagi väga veider ja harjumatu tundunud. Aga nagu ka ülejäänud asjad muutus ka see mobiil mulle ajapikku armsaks. Raske oli kujutada ette mingit hetke, kui ma ei oleks saanud seda mobiili taskust välja võtta ja kella vaadata. Üks asi, mis mulle selle telefoni juures räigelt meeldis oli ta kiirus. Lihtsalt vajutasin nuppu ja nanosekundi (liialdus muidugi) jooksul hüppas menüü kohe lahti. Kuna mul praegu mobiili ei ole, siis peaks vist hakkama mingi paberi ja pliiatsiga ringi käima, sest ausalt öeldes kasutasin ma märkmiku funktsiooni väga tihti. Iga kord kui mulle midagi tähtsat meelde tuli, mida ma ei tahtnud ära unustada, siis panin selle mobiili kirja ning kui mul enam seda märksõna või teksti vaja ei läinud, siis kustutasin ära. Kuid pahatihti juhtus ka nii, et vaatasin märkmeid ja avastasin sealt mingi sõna, mis pani mind mõtlema, et mida pukki ma mõtlesin selle sõna all. Näiteks ma mõtlen siimaani, et mida sõna "Exodus" seal pidi tähendama.

Igastahes kell on natukene pool kolm läbi ja ma olen saunas madratsi peal pikali, läpakas süles. Youtube'st mängib praegu Vennaskõnd, mõtlen endamisi, et miks küll ma ometi praegu sellist muusikat kuulan, sest tavaliselt ma ei kuula sellist muusikat üldse. Nojah, vaatasin korraks vasakule ning märkasin, et WTF aiavoolik on siin, nojah ju ta peab siis siin olema. Kui ma selliseid asju hakkan tähele panema (ma imestan siiamaani, miks tähele panema kirjutatakse lahku), siis see on selge märk sellest, et ma peaksin tuppa magama minema. Ning kuna ma seda praegu teengi, siis ma kirjutan mingi teine päev selle postituse lõpuni.

Me sureme ja meist ei jää mitte miskit järele.
Me sureme ja meist ei jää mitte miskit järele.
Me sureme ja meist ei jää mitte miskit järele.

Kõiva va lahke inimene tegi mul tuju täna üpriski heaks, sest ta pani mulle nelja asemel viie!

///

Igastahes vanemad peksid mind hommikul ülesse ja ütlesid, et me läheme linna. Ning mul oli terve päeva hea tuju (kuigi hetkel olen väsinud), ma ei tea, kas selle pärast, et ma sain linnas ära käidud või siis mul oli lihtsalt nii hea hommik, et noh.. tegi tuju heaks. Aga noh jah, läksin linna ning ostsin uue mobla. Mobiil on peaaegu nagu mu eelmise mobiili vastand - ta on SE, väike ning halva sisuga. Sai siis kõik asjad ära proovitud ning mobiil töötas hästi, isegi kõlarid sain kaasa. Kuid kui telefoniga rääkima hakkasin, siis tuli välja, et väike kõlar (see midagi rääkimiseks kasutatakse) on katki. Läksin siis tagasi esindusse, aga siis tuli välja, et miskipärast just täna suletakse esindus kaks tundi varem. Ning kuna tal olid arvutis kõik süsteemid kinni, siis ta ei saanud mobiili paranduseks tagasi võtta. Ning ta vahetust ka ei saanud pakkuda, kuna selgus, et see oli ainuke selline mobiil terve Tallinna Tele2'e esinduste peale. Nüüd peab mingi päev tagasi linna minema, et telefoni garantiiremonti anda ja see on seal umbes 2 nädalat. Kuid nad ilmselt annavad selleks ajaks mulle mingi asetelefoni või siis sebin ma endale ise kuskilt mingi teise telefoni selleks ajaks.

Tegelikult ma tahtsin millegist veel kirjutada, kuid ma unustasin ära, ju see ei olnud siis nii tähtis jutt. Kui mul meelde tuleb, siis ma topin järgmisesse postitusse.

ignasiogjasafioejfafefajfpeafemf392i4513p4oiaföejfeiafjaesöd9eajödf9esaj9fja9fwf135483af127n58932173f1289p217fp98pf3p7p583jwip3hfuf89sa7fa8pdadaädksksjad4g85m91üpf8134534,o5fuin1324ypfrejsdfklhfasf9saluömeasdesdasedfefefefab5ea5bea5evas5ehjghfshhfdn98uyokm98p9,mp,öpmnytnjk8ajshdfdsuafapflij3asfyhadföiaf9aesfdeffuafo6adsfangomgaeotearaisefhadsm87fodsaf8eyfma8ydeo7adfyeayeadf78eyaof7d8yeasyafeafdaa3fjawf39üjafjsfndsföidsafd0aäf,aäpdflas0fdäaf+09afda'äfdasfiae9fia93tuaüidfufiadsfusadmf89asdf9oauf9pafu389faupfuafp9aud98padu9aumdf9dspufp9auf30üfiaü0f3aiufm09dfüa0eif,a3f8afaif0difdoaiföaiföafdfaifdha8puf93afjdfmsmncxvjbnzxvnczxvcxv,ldgkdsoümv90587+1pü3489,x918zi3u2cn2317pzmu321c5p213adsfasdfdsafsdafasefae8vf957n18p9573812mn9iorjsakfsndafdajgsasuet9ceüase'fäadsöfapsdfimbaseyt67sdfdasf3dsa21dgsgak4löjgaöfdfadsfa439827m342p84m329ufisaöfaisoöduasöd897dadsaiduasö8341f9u8f1905uiojfapsdasd98uamp93wv7350avw39i0aut9a0üdplgjmdiüsfüasdfsalfäpsdjivnxztc7zxcpwq09r8908g73125+238351907f12+3f12u3oi5uf8513p251235ff5315f2315f231515f3215gdasugf9ad0sfuas90fe75p0av5lbkäösakdälafkjdsfasdffadsfa9b5732pv81394üf1ü3fiüpv9me,üarevareavraerevwarvreab675426b6b3aw5v9d1wf4gdaf0a9sd8uv093öi4v9214uvp198324ci123o4i,2193üfi3250viekdhfajsidpgadsadjsakdsnadiopds




Mul pole enam eilse isu.

...Ahjaa, põlv valutab ka

"Peast käis läbi mõte
veider ja raskesti usutav
olen olemas."
- Sõidaks kasvõi iga päev rongiga just sellise rongiluule pärast. See inimene, kellel tuli mõte rongi akendele luulet kleepida pidi ikka päris tore inimene olema. Nüüd võiks keegi leiutada kooliluule ning igale koolipingile luule kleepida, et tunnis vähe lõbusam oleks.

Jõulud jõuavad kohe varsti kätte, tehke midagi head. Korjake näiteks mingi sitt üles ja tehke sellest sai.

Midagi punast sajab taevast alla. Taevas vist veritseb.

Ma tõmbun eemale, et vaadata neid, kes nina vastu kangast
otsivad ja näevad aint detaile
kel tundub, et kõndimiseks olemas vaid üks tee
tõmbun eemale tõmmates taime
ma märkan omaette naerdes kuis suur pilt naeratab neile
kuid on kahjuks kõik silmad kinni
ma tõmbun eemale massist, mis nii agaralt sagib
ja näen enda ees pildi peal linna

Igaüks meist on kunstnik, elades ja ellu jäädes
unistades, armastades mõtted sadades päädes
ringi keerlevad nagu pintsliots mööda poolikut maali
sada väikest joonekest kokku annavad suure plaani
....
Sõidavad ära rongid, autod, trammid ja trollid
ära-ära - kuid ei saa välja raamist
ainukesed vahepeatused selles lõputus filmis
on kui telekas jookseb jälle mõtetut reklaami
mõni rahul on enda ja asjade käiguga
vahest paar tükki lähevad ainult hulluks
seisab toolipeal mees keset ruttavat tänavat
ja karjub, et Jeesus on vist jälle tulnud!
...
tunnen tõmmet - vaatepilt, mis kutsub endasse heitma
kuigi enamjaolt piiluks ma kõrvalt
ma tõmbun endasse lukku, et enam ei näeks neid
kelle pilgus on kirjas vaid tühjus ja mõrvad

Ma olen alati mõelnud, et need inimesed, kes panevad kellegi teiste laulude sõnu enda blogisse on imelikud inimesed... nojah, siin ma nüüd olen.

"Ära ärata mind üles, sest nii tõele näkku vaatan

sest nii puruneb fassaad, mil ainult naeratan ja jaatan."

Kõndisin eile koolist koju ning just siis, kui ma olin üle silla jõudnud lõi järsku terav valu parema põlve sisse. Esimene mõte, mis tuli oli see, et ilmselt peab nüüd ühele jalale toetudes koju lonkama, kuid õnneks asi nii hulluks ei läinud. Surusin hambad risti ning hakkasin aeglaselt kodu poole kõndima, kusjuures vahepeal tuli isegi mõte midagi hammaste vahele toppida, et noh, valu vähendada, kuid midagi sobivat ei olnud käepärast ning sain ilma hakkama.
Õhtul arvasin, et küll see varsti üle läheb, kuid kui magama läksin siis algas alles tüütus pihta. Nimelt, iga kord kui ma ennast voodis natukene keerasin, siis iga kord käis põlvest läbi valu, mis äratas mind üles. Ma üritasin ennast vähe liigutada, kuid seda on raske teha kui sa magad.
Koolis sain enda haige põlvega üpriski hästi hakkama. Kõndida sain normaalselt, kuigi aeg-ajalt lõi põlve ikka valu sisse, kuid ma üritasin sellest mitte välja teha. Ainuke asi, mis muret tegi oli maha istumine ja püsti tõusmine, sest ma pidin nende jaoks põlvi kõverdama ning ma üritasin seda teha hästi aeglaselt.
Praegu mõtlen, et kui see homme õhtuks leebemaks ei lähe, siis peaks ilmselt arsti juurde minema. Täna öösel ilmselt tõusen ka mingi sada korda üles, kuna ma tunnen, et põlv on tänase päevaga veel hullemaks läinud.

Aga kui mu põlv välja arvata, siis mul pole millegi üle praegu rohkem viriseda. Elu on ilus, istun ja söön siin enda... eee... kohupiimakreemi maasika keedisega. Pole küll päris kohupiimakreemi ja maasikakeedise maitsega, kuid kärab küll.

Ärkasin täna umbes 7:35 paiku üles ning tundus nagu see hommik oleks nagu iga mu tavaline hommik. Peale pikka pingutamist jõudsin lõpuks ka voodist üles ning panin enda riided selga. Peale seda suundusin kööki, kus ma tõmbasin enda kohvi kinni ning toppisin endale ka paar küpsist sisse. Peale sööki, nagu ikka, läksin ja pesin enda hambad enda uue hambaharjaga ära. Peale korraliku hambapesu läksin oma tuppa tagasi ning avastasin, et see hommik ei olegi nii tavaline kui algul tunduda võis. Nimelt, kui ma olin enda tuppa jõudnud, avastasin, et minu tooli peal istub üks poiss. Üks tõsiselt suure naeratusega poiss. Tal oli lühike siilisoeng, hallikasrohekad silmad ning väljanägemise järgi pakkusin ma, et ta on umbes 11 aastane. Kuid see poiss ei olnud mulle võõras, ma tundsin teda. Ta vist teadis isegi, et ma tunnen ta ära - muidu ta poleks ilmselt tulnudki. Kuid kui ta rääkima hakkas, siis tundus ta hääl palju mahedam ja tõsisem kui selliselt naerusuiselt poisilt oodata oli. "Mul on sinuga vaja rääkida", ütles ta mulle tõsiselt. "Mul ei ole sinuga millestki rääkida. Ma ei taha sinuga rääkida", vastasin talle pool-ükskõikse ning pool-unise häälega. Ma ei tahtnud seda poissi näha, ma ei talunud ta pidevat naeratust. Ma pöörasin talle selja ning sammusin toast välja.
Kuid mõne hetke pärast läksin enda tuppa tagasi. Naerunäoga poiss ikka istus seal ning vahtis mind. Ta hakkas minuga jälle vestlama: "Ma teadsin, et sa tuled tagasi. Ma tunnen sind. Ma olen sind terve elu tundnud." Ma kõndisin temast tähtsal sammul mööda ning krabasin nurgast enda koolikoti, mille ma olin ennem maha unustanud. "Sittagi sa mind enam tunned," vastasin talle ülbelt. Ta näis olevat mu ütlusest ehmunud, kuid ta siiski naeratas edasi. Ma läksin nüüd koos koolikotiga enda toast välja, panin jope selga ning hakkasin kooli poole sammuma.



Kõik on jälle kuidagi tavaliseks muutunud. Mõtlesin, et kui laupäeval või pühapäeval midagi tähtsamat ei toimu, siis jätan ilmselt selle nädalavahetuse vahele.


How the fuck I've become so weak?

Oh, kui tore: uus hambahari! Nii mõnus, et küüriks kasvõi päev läbi enda hambaid!

Sirvisin huvi pärast enda paar viimast postitust üle. Ja tahaks lihtsalt öelda, et tegelikult ma ei ole nii mõtlik, ma olen selline ainult siis, kui mul igav on.

Või tegelt ma ei tea, mida ma praegu ajan. Mõte ei tööta. See postitus tundub ka praegu nii mõttetu ja loll.

Vahet pole.

Käib küll.

Täna öösel oli üle pika aja jälle üks silmapete. Tegin silmad lahti, vaatasin, et keset lage on keegi nööriga sellised jõulukaunistused (tähed ja sarnased) rippuma riputatud. Esimene küsimus, mis pähe tuli oli see, et miks keegi need veel sinna riputama pidi. Kuid siis sain aru, et silmapete jälle ning nad kadusid ära ja ma sain rahus edasi magada.

Iga kord, kui alkoholi joon hakkan kahetsema, et see mulle mõistusele ei hakka. Kahetsen, et ma ei saa enda muresid ära juua, ma ei saa teha midagi, mida ma hommikul kahetseks. Ning kui mul ei ole juues tuju näidelda*, siis mõjub alkohol miskipärast tavapäraselt vastupidiselt - ma langen enda mõtetesse ja hakkan filosofeerima või hullemal juhul füüsikast mõtlema. Kahju, et mul tavaliselt arvutit lähedal ei ole muidu saaks ohtralt blogi-materjali koguaeg.
Tavaliselt kui ma sellises seisundis olen hakkan ma kahetsema... kahetsema seda, et ma olen nagu kõik teised - ma olen inimene. Ma hakkan kahetsema seda, et ma olen nii kergest manipuleeritav, ma olen nõrk. Hakkan mõtlema, kui palju erinevaid ideid ja paska on mulle alateadvuse kaudu pähe surutud. Ning kõige hullem on see, et ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen ometigi nõrk - ma olen inimene.


Nõme on olla inimene...

* - Teeselda, et ma olen sama purjus nagu teisedki, et nad mind haletsema ei hakkaks.


/// Nägite kui toreda teksti saab öisel koduteel enda moblasse sisse trükkida.

Vaatasin just ära sellise filmi nagu "Antichrist". Kunstilise poole pealt oli film väga tore, kuid filmi mõttes... mitte nii väga tore ehk siis kinno päris sellist asja vaatama ei läheks. Vahepeal tekkis filmi vaadates selline mõte, et rešižöör üritas vahepeal lihtsalt mõttetult palju rõvedaid asju sisse toppida. Muidugi filmi kommentaari lugedes rääkisid kõik kui rõve see film on ning treilerit vaadates sain ise ka aru, et see film on rõve, eriti veel kui isegi treileris on selline klipp, kus abielupaar seksib metsas keset laipade hunnikut. Filmi ise algas niimoodi, et näitas jälle seda armupaari, kuid seekord nad seksisid enda korteris dušši all. Ja muidugi näitasid nad seda saja erineva nurga alt ning nad isegi näitasid lähikaadrit nende karvastest suguelunditest (Mis välguvad filmis veel mitu korda). Need seksi kaadrid olid läbisegi klippidega, kuidas nende väga noor poeg samal ajal enesetapu tegi ning ka paar kaadrit, kuidas pesumasin samal ajal pesu pesi. Ning kõik see toimus toreda klassikalise muusika saatel.
Esimene peatüki lõpus näidati veel ka, kuidas metskits jooksmise ajal enda (surnud?) last sünnitas.. päris armas oli. Teine peatükk näitas üleni verist rebast, kes sõi enda südame küljest juppe.. ta oli ka päris armas. Kolmanda peatüki alguses ma arvasin, et asi enam rõvedamaks minna ei saa, kuna nad on juba niigi suguelundeid ja palju erinevaid surnud asju näidanud. Kuid siiski õnnestus neil kuidagi need kaks asja omavahel kombineerida ja teha kõige rõvedama filmi, mida ma eales näinud olen.
Kuid kui rõvedad kohad välja jätta (mis moodustasidki filmist enamuse), siis oli see tavaline inimeste mõttemaailmal mängiv film nagu need psühholoogilised filmid ikka on. Midagi head pidi seal filmis ikka olema. Midagi, mis mind üldse pani seda filmi vaatama. Ilmselt oli minu jaoks see ajend see, et see ei olnudki nagu film, see oli rohkem nagu kunstiteos... Ta oli omapärane.

Olin kodus ja ajasin rahulikult oma asju ning mõtlesin rahulikult omi mõtteid, kui järsku tuli kohutav külma- ja mõnulaine. See sai alguse kuklast, tundsin kohutavalt mõnusat surinat kuklas. Siis see laienes edasi seljani ja ka pealaeni, ma seisin paigal ja panin isegi silmad mõnust kinni. Seljast kadus see surin ära, aga peas liikus edasi pea esiossa ja seal kadus ta ka natukese aja pärast ära. Kõik see toimus umbes 15 sekundi jooksul. Peale seda seisin ma veel paigal, sest tundsin, kuidas terve mu keha veel surises imelikult, kuidagi mõnusalt. Ma ei tea küll, mis surin see oli, aga päris huvitav kogemus oli. Ehk olid mul lihtsalt nii toredad mõtted?

Samas on mind jälle tabanud tuimuselaine. Ma nagu enam-vähem magaks 24/7. Ma lihtsalt tunnen end tuimama, mu aju ei suuda midagi mõelda ning mul on lihtsalt absoluutselt kõigest pohhui. Ainuke asi, mis mind üldse sunnib midagi tegema on kohusetunne (Miskipärast jääb mul kohusetunne alati alles). Mõnes mõttes on tore niimoodi kõik päevad maha "magada", kuid tegelikult tahaks midagi tunda, tahaks millestki hoolida.
Või on mul lihtsalt praegu väsimus peal?
Ma arvan, et see läheb varsti mööda. Igastahes ma loodan, et see ei kesta sama kaua nagu eelmine kord, kui mul see pohhuismilaine peale tuli.