Olin kodus ja ajasin rahulikult oma asju ning mõtlesin rahulikult omi mõtteid, kui järsku tuli kohutav külma- ja mõnulaine. See sai alguse kuklast, tundsin kohutavalt mõnusat surinat kuklas. Siis see laienes edasi seljani ja ka pealaeni, ma seisin paigal ja panin isegi silmad mõnust kinni. Seljast kadus see surin ära, aga peas liikus edasi pea esiossa ja seal kadus ta ka natukese aja pärast ära. Kõik see toimus umbes 15 sekundi jooksul. Peale seda seisin ma veel paigal, sest tundsin, kuidas terve mu keha veel surises imelikult, kuidagi mõnusalt. Ma ei tea küll, mis surin see oli, aga päris huvitav kogemus oli. Ehk olid mul lihtsalt nii toredad mõtted?

Samas on mind jälle tabanud tuimuselaine. Ma nagu enam-vähem magaks 24/7. Ma lihtsalt tunnen end tuimama, mu aju ei suuda midagi mõelda ning mul on lihtsalt absoluutselt kõigest pohhui. Ainuke asi, mis mind üldse sunnib midagi tegema on kohusetunne (Miskipärast jääb mul kohusetunne alati alles). Mõnes mõttes on tore niimoodi kõik päevad maha "magada", kuid tegelikult tahaks midagi tunda, tahaks millestki hoolida.
Või on mul lihtsalt praegu väsimus peal?
Ma arvan, et see läheb varsti mööda. Igastahes ma loodan, et see ei kesta sama kaua nagu eelmine kord, kui mul see pohhuismilaine peale tuli.