Paar ööd tagasi juhtus minuga midagi väga kummalist. See oli midagi hallutsinatsioonide ning kuutõbisuse vahepealset. Ning ausalt öeldes pani see mind natukene muretsema. See kui sa lähed magama ühes kohas ja tõused üles hoopis teises kohas on üks asi, kuid palju tähtsam on see, mis sa vahepeal oled suutnud ära teha. Ma ei taha olla nagu need kuutõbised, kes hommikul üles tõustes avastavad, et on terve majatäie inimesi suutnud öösel ära tappa.

Nii huvitav on vahepeal kõrvaklapid peas ringi käia. Oled näiteks rongid, kõik inimesed vagunis seletavad ning rong peaks laamendavat häält tegema, kuid sa ei kuule midagi. Täpselt nagu tummfilmis oleks. Eriti tore on kõrvaklapid peas koju kõndida. Vaatad aias olevale koerale otsa, ta hüppab ning haugub, kuid tunduks nagu ta suust ei tuleks häält. Ja siis tuleb järsku selline tunne nagu sinu silme ees mängikski muusikavideo - kui vaid silmad suudaksid seda lindistada. Siis järsku tundub, et isegi lumehelbed langevad muusika tempos alla. Kõik oleks nagu sinu muusikaga sünkroosis.

"We're millions of faces, waiting somewhere for somebody else's place to feel like home."