Vaatasin just ära sellise filmi nagu "Antichrist". Kunstilise poole pealt oli film väga tore, kuid filmi mõttes... mitte nii väga tore ehk siis kinno päris sellist asja vaatama ei läheks. Vahepeal tekkis filmi vaadates selline mõte, et rešižöör üritas vahepeal lihtsalt mõttetult palju rõvedaid asju sisse toppida. Muidugi filmi kommentaari lugedes rääkisid kõik kui rõve see film on ning treilerit vaadates sain ise ka aru, et see film on rõve, eriti veel kui isegi treileris on selline klipp, kus abielupaar seksib metsas keset laipade hunnikut. Filmi ise algas niimoodi, et näitas jälle seda armupaari, kuid seekord nad seksisid enda korteris dušši all. Ja muidugi näitasid nad seda saja erineva nurga alt ning nad isegi näitasid lähikaadrit nende karvastest suguelunditest (Mis välguvad filmis veel mitu korda). Need seksi kaadrid olid läbisegi klippidega, kuidas nende väga noor poeg samal ajal enesetapu tegi ning ka paar kaadrit, kuidas pesumasin samal ajal pesu pesi. Ning kõik see toimus toreda klassikalise muusika saatel.
Esimene peatüki lõpus näidati veel ka, kuidas metskits jooksmise ajal enda (surnud?) last sünnitas.. päris armas oli. Teine peatükk näitas üleni verist rebast, kes sõi enda südame küljest juppe.. ta oli ka päris armas. Kolmanda peatüki alguses ma arvasin, et asi enam rõvedamaks minna ei saa, kuna nad on juba niigi suguelundeid ja palju erinevaid surnud asju näidanud. Kuid siiski õnnestus neil kuidagi need kaks asja omavahel kombineerida ja teha kõige rõvedama filmi, mida ma eales näinud olen.
Kuid kui rõvedad kohad välja jätta (mis moodustasidki filmist enamuse), siis oli see tavaline inimeste mõttemaailmal mängiv film nagu need psühholoogilised filmid ikka on. Midagi head pidi seal filmis ikka olema. Midagi, mis mind üldse pani seda filmi vaatama. Ilmselt oli minu jaoks see ajend see, et see ei olnudki nagu film, see oli rohkem nagu kunstiteos... Ta oli omapärane.