Kõndisin eile koolist koju ning just siis, kui ma olin üle silla jõudnud lõi järsku terav valu parema põlve sisse. Esimene mõte, mis tuli oli see, et ilmselt peab nüüd ühele jalale toetudes koju lonkama, kuid õnneks asi nii hulluks ei läinud. Surusin hambad risti ning hakkasin aeglaselt kodu poole kõndima, kusjuures vahepeal tuli isegi mõte midagi hammaste vahele toppida, et noh, valu vähendada, kuid midagi sobivat ei olnud käepärast ning sain ilma hakkama.
Õhtul arvasin, et küll see varsti üle läheb, kuid kui magama läksin siis algas alles tüütus pihta. Nimelt, iga kord kui ma ennast voodis natukene keerasin, siis iga kord käis põlvest läbi valu, mis äratas mind üles. Ma üritasin ennast vähe liigutada, kuid seda on raske teha kui sa magad.
Koolis sain enda haige põlvega üpriski hästi hakkama. Kõndida sain normaalselt, kuigi aeg-ajalt lõi põlve ikka valu sisse, kuid ma üritasin sellest mitte välja teha. Ainuke asi, mis muret tegi oli maha istumine ja püsti tõusmine, sest ma pidin nende jaoks põlvi kõverdama ning ma üritasin seda teha hästi aeglaselt.
Praegu mõtlen, et kui see homme õhtuks leebemaks ei lähe, siis peaks ilmselt arsti juurde minema. Täna öösel ilmselt tõusen ka mingi sada korda üles, kuna ma tunnen, et põlv on tänase päevaga veel hullemaks läinud.

Aga kui mu põlv välja arvata, siis mul pole millegi üle praegu rohkem viriseda. Elu on ilus, istun ja söön siin enda... eee... kohupiimakreemi maasika keedisega. Pole küll päris kohupiimakreemi ja maasikakeedise maitsega, kuid kärab küll.