Täna öösel oli üle pika aja jälle üks silmapete. Tegin silmad lahti, vaatasin, et keset lage on keegi nööriga sellised jõulukaunistused (tähed ja sarnased) rippuma riputatud. Esimene küsimus, mis pähe tuli oli see, et miks keegi need veel sinna riputama pidi. Kuid siis sain aru, et silmapete jälle ning nad kadusid ära ja ma sain rahus edasi magada.

Iga kord, kui alkoholi joon hakkan kahetsema, et see mulle mõistusele ei hakka. Kahetsen, et ma ei saa enda muresid ära juua, ma ei saa teha midagi, mida ma hommikul kahetseks. Ning kui mul ei ole juues tuju näidelda*, siis mõjub alkohol miskipärast tavapäraselt vastupidiselt - ma langen enda mõtetesse ja hakkan filosofeerima või hullemal juhul füüsikast mõtlema. Kahju, et mul tavaliselt arvutit lähedal ei ole muidu saaks ohtralt blogi-materjali koguaeg.
Tavaliselt kui ma sellises seisundis olen hakkan ma kahetsema... kahetsema seda, et ma olen nagu kõik teised - ma olen inimene. Ma hakkan kahetsema seda, et ma olen nii kergest manipuleeritav, ma olen nõrk. Hakkan mõtlema, kui palju erinevaid ideid ja paska on mulle alateadvuse kaudu pähe surutud. Ning kõige hullem on see, et ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen ometigi nõrk - ma olen inimene.


Nõme on olla inimene...

* - Teeselda, et ma olen sama purjus nagu teisedki, et nad mind haletsema ei hakkaks.


/// Nägite kui toreda teksti saab öisel koduteel enda moblasse sisse trükkida.